3-12-1174/8

MÄÄ RUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Maili Lokk ja Agu Timmi

1. oktoober 2013, Tartu 3-12-1174 P.G. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri tegevuse peale, 07.05.
2. a otsuse „Otsus lahkumiskohustuse tähtaja pikendamiseks nr XXXXXXXXX “ tühistamiseks ja tekitatud kahju hüvitamiseks Tartu Halduskohtu 25.06.
3. a määrus P.G. määruskaebus Kirjalik menetlus Kaebaja P.G. Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) RESOLUTSIOON Jätta määruskaebus rahuldamata, täiendades Tartu Halduskohtu 25.06.
4. a määruse põhjendusi käesoleva määruse põhjendustega. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse saamisest arvates. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. P.G. on Eestis viibiv määratlemata kodakondsusega isik, kellele PPA andis 01.10.
6. a otsusega erandina humaansetel kaalutlustel tähtajalise elamisloa kuni 30.09.2011, et ta saaks taotleda Vene Föderatsiooni kodakondsust. PPA 20.01.
7. a otsusega nr 15.3-3/31-1 keelduti P.G. tähtajalise elamisloa pikendamisest. 08.02.2012 tegi PPA Ida Prefektuur P.G. le ettekirjutuse Eestist lahkumiseks nr XXXXXXXXX . Vastavalt ettekirjutusele oli P.G. kohustatud Eesti Vabariigist lahkuma 30 päeva jooksul. Kohtute infosüsteemist (KIS) nähtuvalt on P.G. halduskohtus vaidlustanud nii PPA 20.01.
8. a otsuse tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise kohta (3-12-173) kui ka 08.02.
9. a ettekirjutuse Eestist lahkumiseks (3-12-301).
10. PPA Ida Prefektuur tegi 07.05.
11. a otsuse (tl 3), millega pikendas P.G. le 08.02.
12. a lahkumisettekirjutusest nr XXXXXXXXX tulenevat vabatahtliku lahkumiskohustuse tähtaega 30 päeva võrra kuni 07.06.
13. Otsuse aluseks on väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg
15. P.G. esitas 05.06.2012 Viru Maakohtu kaudu Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 2, tõlge tl 4) PPA Ida Prefektuuri 07.05.
16. a otsuse peale. Kaebuse kohaselt pikendas PPA Eestist väljasõidu ettekirjutust nr XXXXXXXXX . Kaebaja kaebab PPA tegevuse peale tervikuna ning selgitab, et tal pole võimalik Eestist välja sõita temast olenemata põhjustel. Kohtul palutakse PPA väljasõiduotsuse õigusvastasuse ja tühisuse tuvastamist ning otsuse tühistamist. Kaebaja palub kohtul PPA-lt välja mõista väljasõiduotsusega tekitatud kahju ja kohtukulud, määrata kaebajale riigi õigusabi ning vabastada ta täielikult riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamisel, samuti riigi õigusabi taotluse esitamisel ja riigi õigusabi määramisel.
17. Tartu Halduskohtu 25.06.
18. a määrusega (tl 6) kaebus tagastati ning jäeti riigi õigusabi taotlus rahuldamata. Kaebuse nõue PPA väljasõiduotsuse õigusvastasuse tuvastamiseks tagastati halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 3 alusel, sest sama nõue samal alusel juba on kohtu menetluses. Kaebaja palub kohtul tuvastada väljasõiduotsuse õigusvastasus ja vaidlustab PPA tegevust tervikuna, kuid ta on 14.02.2012 Tartu Halduskohtusse jõudnud kaebuses vaidlustanud PPA 08.02.
19. a ettekirjutust nr XXXXXXXXX , kaebus on registreeritud haldusasjana nr 3-12-301 ja kaebus on menetlusse võetud. Kaebaja taotles ka riigi õigusabi õigusdokumendi koostamiseks ja enda muuks õigusnõustamiseks või esindamiseks. Kaebaja on juba saanud riigi õigusabi selle sama asja (PPA 11.03.
20. a otsuse „Otsus lahkumiskohustuse tähtaja pikendamiseks XXXXXXXXX “) vaidlustamiseks ning teist korda samas asjas riigi õigusabi ei anta. Kaebajale määrati riigi õigusabi korras esindaja haldusasjas nr 3-12-
21. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
22. P.G. määruskaebuses (tl 15-19, tõlge tl 24-26) palutakse halduskohtu määrus tühistada ja saata asi esimese astme kohtusse selle sisuliseks läbivaatamiseks; mõista PPA-lt välja kohtukulud; määrata kaebajale eestikeelse kaebuse koostamiseks riigi õigusabi; vabastada teda riigilõivu tasumisest kaebuse läbivaatamisel ja riigi õigusabi määramisel ning määrata kaebuse läbivaatamise kuupäev. Määruskaebuse kohaselt on PPA tema lahkumisettekirjutust pikendanud neli korda (märtsis, aprillis, mais ja juunis), kuid ei ole ühtegi neist otsustest põhjendanud. PPA 07.05.
23. a lahkumisettekirjutuse pikendamise otsuses puuduvad kaalutlused. Väljasaatmine on muutunud võimatuks, kõik seaduslikud vahendid väljasaatmise lõpuleviimiseks on ammendatud. Kaebaja ei saa oma lahkumiskohustust kunagi täita ning lahkumise nõudmine on vastuolus seaduse, terve mõistuse ja inimlikkusega. PPA toimingud on õigusvastased, kuna sisuliselt ei saa piirduda väljasõiduettekirjutuste tähtajatu pikendamisega. Kaebaja vaidlustab ka PPA 07.05.
24. a kaalutlemata otsust, varem ei ole kaebaja seda otsust vaidlustanud ning kohus ei menetle seda. Kui PPA-l ei ole võimalik deporteerimist konkreetsel ajal lõpetada, siis sellisel juhul tuleb lahendada inimese riigis eksisteerimise võimalus. Riigis eksisteerimine oleks võimalik kas väljasaatmiskeskuses või tuleks kaebajale anda alus Eestis viibimiseks koos võimalusega saada sotsiaalseid garantiisid. Väljasõiduettekirjutuse, mida pole võimalik täita, tähtajatu pikendamine on vastuolus õigusmehhanismi sisuga. Määruskaebuses kirjeldab kaebaja pikalt oma olukorda ja selgitab, miks ta ei saa Eestist välja sõitmise kohutust täita. Samuti halvustab kaebaja Eesti poliitikat ja ametnikke. 2
25. PPA 14.09.
26. a vastuses määruskaebusele palutakse määruskaebus rahuldamata jätta. Vastuse kohaselt on halduskohtu määrus õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus. PPA Ida Prefektuur ei ole ettekirjutuse pikendamise otsuse tegemisel rikkunud haldusmenetluse norme. Vaidlustatud PPA 07.05.
27. a otsus on lahkumisettekirjutuse lisa, millega on pikendatud vaid lahkumise tähtaega, muus osas on haldusakt muutmata. PPA nõustub, et kaebus PPA 08.02.
28. a ettekirjutuse peale on juba kohtu menetluses ning käesolev kaebus tuleb HKMS § 121 lg 1 p 3 alusel tagastada. Kaebaja poolt esitatud lahkumisettekirjutust puudutavad küsimused leiavad lahenduse haldusasja nr 3-12-301 raames. Kaebaja hinnangud ametnikele, Eesti poliitikale, ajaloole jmt jätab PPA tähelepanuta. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
29. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus, kuid Tartu Halduskohtu 25.06.
30. a määruse põhjendusi tuleb täiendada käesoleva määruse põhjendustega.
31. Vaidlustatud määrusega tagastas halduskohus P.G. kaebuse, kuid põhjendas vaid väljasõiduotsuse õigusvastasuse tuvastamise nõude tagastamist. Samas nähtub kaebusest ning vaidlustatud määruse p-st 1, et kaebus oli esitatud ka PPA tegevuse ning PPA Ida Prefektuuri 07.05.
32. a otsuse peale, samuti tekitatud kahju hüvitamiseks. Kuigi halduskohus teiste nõuete tagastamist ei põhjendanud, on ringkonnakohus seisukohal, et halduskohtu määruse resolutsioon kaebus tagastada oli lõppkokkuvõttes õige.
33. Kaebaja 05.06.
34. a kaebusest võib välja lugeda, et see on esitatud kas PPA Ida Prefektuuri 08.02.
35. a lahkumisettekirjutuse (nn väljasõiduotsuse) või 07.05.
36. a vabatahtliku lahkumiskohustuse tähtaja pikendamise otsuse või mõlema peale. Kaebuse taotlustest nähtuvalt vaidlustab kaebaja „väljasõiduotsust“. Kui kaebaja mõtleb selle all PPA Ida Prefektuuri 08.02.
37. a lahkumisettekirjutust, siis on õige kaebus osaliselt tagastada HKMS § 121 lg 1 p 3 alusel. KIS-i andmetest nähtuvalt jõudis 14.02.2012 Tartu Halduskohtusse P.G. kaebus, milles ta vaidlustas PPA Ida Prefektuuri 08.02.
38. a lahkumisettekirjutust nr XXXXXXXXX ja nõudis tekitatud kahju hüvitamist (haldusasi nr 3-12-301). Halduskohus menetles kaebust ning tegi otsuse 08.02.
39. Otsuse peale esitatud P.G. apellatsioonkaebus on ringkonnakohtus menetlusse võetud. Seega on HKMS § 121 lg 1 p 3 tingimused täidetud, kuna PPA Ida Prefektuuri 08.02.
40. a lahkumisettekirjutuse tühistamise nõue (mis hõlmab ka haldusakti õiguspärasuse kontrolli) ning kahju hüvitamise nõue on hetkel kohtu menetluses. Kaebaja teeb määruskaebuses põhiliselt etteheiteid lahkumisettekirjutusele ja PPA tegevusele üldisemalt, kuid neid probleeme lahendatakse haldusasjas nr 3-12-
41. Ükski määruskaebuse väide ei anna alust öelda, et 08.02.
42. a lahkumisettekirjutuse vaidlustamise ja kahjunõude puhul HKMS § 121 lg 1 p 3 kohaldamisele ei kuulu ning sisulised vastuväited lahkumisettekirjutusele on käesoleva määruskaebuse lahendamisel asjakohatud.
43. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebusest võimalik aru saada ka nii, et selles ei vaidlustatagi PPA Ida Prefektuuri 08.02.
44. a ettekirjutust, vaid ainult 07.05.
45. a otsust, st et kaebaja on „väljasõiduotsuse“ all kaebuse kontekstis mõelnud 07.05.
46. a otsust lahkumiskohustuse tähtaja pikendamise kohta. Igatahes nähtub kaebuse pealkirjast („kaebus PPA ettekirjutuse nr XXXXXXXXX pikendamise peale 07.05.2012“) ja sellest, et kaebaja lisas 07.05.
47. a otsuse kaebusele, et kaebaja on kas lisaks 08.02.
48. a lahkumisettekirjutusele või ka ainult vaidlustanud 07.05.
49. a otsust. Halduskohus selle nõude tagastamise puhul eraldi alust ei märkinud. Ringkonnakohus leiab, et selle nõude osas 3 ei ole õige kaebust HKMS § 121 lg 1 p 3 alusel tagastada, sest KIS-ist nähtuvalt sama nõudega kaebust kohtu menetluses ei ole. Õigeks tagastamise aluseks on HKMS § 121 lg 2 p 2, kuna kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Nimelt nähtub kaebuse sisust, et kaebaja vaidleb vastu enda lahkumiskohustusele ning põhjendab, et tal ei ole võimalik Eestist välja sõita. Seega on kaebaja eesmärgiks, et teda ei sunnitaks Eestist lahkuma. Ringkonnakohus selgitab, et PPA Ida Prefektuuri 07.05.
50. a otsus ei ole lahkumisettekirjutus, vaid sellega pikendati kaebajale lahkumisettekirjutusest tuleneva lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaega, st anti kaebajale ettekirjutuse täitmiseks lisaaega. Kaebaja eesmärki, et ta ei oleks kohustatud Eestist lahkuma, on kaebajal võimalik saavutada lahkumisettekirjutuse tühistamisnõudega (haldusasi nr 3-12-301) ja tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise otsuse tühistamisnõudega (haldusasi nr 3-12-173), mitte aga sellise haldusakti tühistamisnõudega, millega sisuliselt lubati kaebajal kauem Eestis viibida. Lisaks märgib ringkonnakohus, et kaebaja esitas 07.05.
51. a otsuse peale, millega talle pikendati lahkumiskohustuse täitmise tähtaega kuni 07.06.2012, kaebuse Viru Maakohtule 05.06.2012 ning see jõudis Tartu Halduskohtusse 07.06.
52. Seega kaebuse saabumisel halduskohtule oli vaidlustatud haldusakti mõju kohe lõppemas ning seda enam on alust öelda, et soodustava ning pealegi viimast päeva kehtiva haldusakti vaidlustamine kuidagi kaebajat eesmärgini ei vii ega tema õigusi ei kaitse. Määruskaebuse väited ei anna halduskohtu määruse tühistamiseks alust, pigem kinnitab määruskaebus seisukohta, et kaebaja eesmärk on enda lahkumiskohustusest lahti saada ning Eestis viibimist seadustada. Kui kaebuses esitatud kahju hüvitamise nõue on seotud PPA Ida Prefektuuri 07.05.
53. a otsusega, siis tuleks nõude tagastamise aluseks lugeda HKMS § 121 lg 2 p 1, kuna on ilmselge, et kaebajale soodne otsus tema õigusi ei rikkunud ega talle kahju ei tekitanud, mistõttu puudub kaebajal kahjunõude esitamiseks kaebeõigus. Osas, milles kaebaja vaidlustab PPA tegevust tervikuna, ei ole kaebaja konkreetset nõuet sõnastanud. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb kaebaja üldiseid etteheiteid PPA-le arvestada põhiasjades (nr 3-12-301 ja 3-12-173), kuna kaebaja õigusi ja kohustusi mõjutati koormavalt just lahkumisettekirjutuse ja tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumisega. Ka määruskaebuses esitatud vastuväited kaebaja lahkumiskohustusele, Eesti riigile ja ametnikele võivad olla asjakohased eeltoodud haldusasjades, mitte käesoleva määruskaebuse lahendamisel.
54. Kaebaja taotles määruskaebuses, et kohus mõistaks kohtukulud PPA-lt välja. Kuna haldusasja nr 3-12-1174 materjalidest kaebaja kulusid ei nähtu, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks hakata analüüsima oletatavate kulude väljamõistmise võimalikkust. Taotluse osas määrata kaebuse läbivaatamise kuupäev selgitab kohus, et P.G. kaebust pole menetlusse võetud ning seega halduskohus kaebuse läbivaatamise aega määrata ei saa, sest seda tuleb teha pärast kaebuse menetlusse võtmist (HKMS § 122 lg 2 p 11). Lisaks puudub ringkonnakohtul võimalus halduskohtule kaebuse läbivaatamise aega ette kirjutada.
55. Ringkonnakohus leiab, et ka riigi õigusabi taotluse lahendamisel on halduskohus jõudnud õige järelduseni, kuid peab vajalikuks riigi õigusabi taotluse rahuldamata jätmist täiendavalt põhjendada. Ringkonnakohtu hinnangul on alused riigi õigusabi andmisest keeldumiseks olemas riigi õigusabi seaduse § 7 lg 1 p-de 5 ja 12 näol, kuna asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene ning taotlejale asjast võimalik tulenev kasu on ebamõistlikult väike, võrreldes riigi eeldatavate kuludega õigusabile. Kaebajale soodsa 4 haldusakti (07.05.
56. a otsuse) vaidlustamiseks riigi õigusabi andmine ei ole põhjendatud, kuna isegi juhul, kui pidada tema esitatud kaebuse rahuldamist võimalikuks, ei näe ringkonnakohus, kuidas see tema õiguste kaitsele kaasa aitaks või missugune muu kasu kaebajale sellest tuleneda võiks. 08.02.
57. a lahkumisettekirjutuse vaidlustamiseks on aga kaebajale riigi õigusabi võimaldatud (3-12-301).
58. Kaebaja esitas määruskaebuses taotluse riigi õigusabi saamiseks, et koostada tema „käesolev kaebus“ eesti keeles. Ringkonnakohus tõlgendab seda kui menetlusabi taotlust, vabastamaks kaebajat kaebuse tõlkekuludest (HKMS § 110 lg 1 p 1). Pole oluline, kas kaebaja pidas „käesoleva kaebuse“ all silmas oma 05.06.
59. a kaebust või halduskohtu 25.06.
60. a määruse peale esitatud määruskaebust, sest halduskohus on lasknud mõlemad menetlusdokumendid kohtu tõlgil ära tõlkida. Seega puudub vajadus kaebaja menetlusabi taotlust lahendada.
61. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata, kuid täiendab Tartu Halduskohtu 25.06.
62. a määruse põhjendusi käesoleva määruse põhjendustega. Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ 5 Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/