1-15-8077 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 12. jaanuar 2016, Tallinn Kriminaalasja number 1-15-8077 Kohtukoosseis Eesistuja Andres Parmas, lii

§ 121lg 2 p-de 2 ja 3 järgi Kriminaalasi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 9.

novembri

1. a otsus Apellant Prokurör Süüdistatav Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ülle Jaanhold Vandeadvokaat Urmas Simon Kaitsja Süüdistatav Ruslan Ljahhovets (isikukood: 38006040251); viibib Tallinna Vanglas; Eesti kodanik; ei tööta ; kriminaalkorras varem korduvalt karistatud; kinni peetud
2. mail 2015, viibib vahi all alates
3. maist 2015 Kannatanu IT; Arnold Trui RESOLUTSIOON
4. Jätta Harju Maakohtu
5. novembri
6. a otsus muutmata.
7. Jätta apellatsioon rahuldamata. EDASIKAEBE KORD Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. 1 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
8. Ruslan Ljahhovetsile esitati süüdistus

§ 121

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi kvalifitseeritavas kuriteos selles, et ta varem sama kuriteo eest karistatud isikuna lõi ta

1. mail 2015 enda ema abikaasat AT korduvalt rusikaga näo ja pea piirkonda, tekitades sellega kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustused; samuti selles, et
2. mail 2015 haaras ta oma emal IT käega kaelast kinni ja tõmbas allapoole, tekitades sellega kannatanule füüsilist valu.
3. Harju Maakohtu
4. novembri
5. a otsusega tunnistati R. Ljahhovets

§ 121

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi süüdi ning teda karistati kahe aasta vangistusega.

§ 65lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 25.

märtsi

1. a otsusega mõistetud ära kandmata karistuse võrra, mõistes R. Ljahhovetsile liitkaristuseks neli aastat ühe kuu ja kakskümmend seitse päeva vangistust. Karistusaja hulka arvati eelvangistuses viibitud aeg. R. Ljahhovetsile kohaldatud tõkend – vahistamine – tühistati alates kohtuotsuse jõustumisest. R. Ljahhovetsilt mõisteti kohtuotsusega välja menetluskulud (kaitsjatasu riigiõigusabi eest ja sundraha). Kohus otsustas asjas asitõendiks oleva kõnesalvestisega CD-R plaadi jätta kriminaalasja juurde. 3.
2. Maakohus leidis, et arutatavas asjas puudub vaidlus selles, et R. Ljahhovets lõi
3. mail 2015 AT. Ta ise on seda õigustanud väitega, nagu saanuks olukord alguse sellest, et AT-l oli eelnevalt ees ähvardav nägu, nagu sooviks ta kakelda, mistõttu süüdistatav ehmus ja lõi AT näkku. Maakohus tuvastas aga, et mingit AT poolset ähvardavat ega ründavat käitumist aset ei leidnud ja süüdistatava väited enesekaitseks tegutsemisest on alusetud. 3.
4. Kannatanu IT suhtes
5. mail 2015 toime pandud füüsilise valu tekitamist süüdistatav küll eitab, kuid kohus leidis, et see on tõendatud kannatanu ütlustega, mida kohus pidas usaldusväärseteks. Kohus märkis selle kohta, et muid tõendeid kui süüdistatava ja kannatanu ütlused,
6. mail 2015 toimunud vägivallateo kohta kogutud ei ole, sest kannatanu IT ja süüdistatav viibisid sel korral korteris kahekesi. Sellegipoolest puudub alus kahelda kannatanu IT ütlustes, kuna tegemist on menetlusosalisega, keda kohus on hoiatanud teadvalt vale ütluste andmise eest. Samas on tema puhul tegemist süüdistatava lähedase inimesega, kellele kohus on selgitanud õigust loobuda oma lähedase vastu ütluste andmisest. Kohus ei pidanud eluliselt usutavaks, et ema, kes on jätkuvalt oma ammu täisealise poja ülalpidajaks, hakkaks teda süüdistama tegudes, mida viimane ei ole toime pannud. Samas aga hinnates süüdistatava ütlusi, leidis maakohus, et neisse tuleb suhtuda kriitiliselt, sest on otseselt tema huvides, et
7. mail 2015 toime pandud kuritegu ei leiaks tõendamist ja süüdistataval oleks võimalik talle mõistetavast karistusest pääseda. 3.
8. R. Ljahhovetsile karistust mõistes märkis maakohus, et tema toimepandud teod olid äärmiselt küünilised, kuna ta tõstis täisealise mehena käe oma ema ja teda lapse east saadik kasvatanud mehe vastu, kuigi just need on inimesed, kes on täisealisele, enda kinnitusel mitte kunagi tööd teinud mehele kindlustanud elukoha ja ülalpidamise. Maakohus osutas ka sellele, et kuigi R. Ljahhovetsi toimepandu tagajärjel ei tekkinud kannatanutele olulist 2 tervisekahjustust, pani ta samade isikute suhtes vägivallateod toime korduvalt ja kõigest paar kuud peale eelmiste tegude eest tingimisi karistuse mõistmist. Seetõttu ei pidanud maakohus võimalikuks mõista R. Ljahhovetsile muud kui vangistuslikku karistust. Kohus märkis ühtlasi, et R. Ljahhovetsi süüd kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei ole tuvastatud, leides, et eelnevat arvestades ei või mõistetava karistuse tähtaeg ei jääda sanktsiooni keskmisest määrast oluliselt keskmisest madalamaks. Kuna R. Ljahhovetsile on ka varem mõistetud kriminaalkaristus, mis on maakohtu otsuse tegemise ajaks ära kandmata, moodustas maakohus talle

§ 65lg 2 alusel liitkaristuse.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

1. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni Tallinna Ringkonnakohtule süüdistatav, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist, leides, et talle oleks pidanud kohaldama kohtupsühhiaatria ekspertiisi, sest ta viibis kakeldes afekti seisundis. Samuti on talle mõistetud liiga raske liitkaristus, sest kergendava asjaoluna pole arvesse võetud tema invaliidsust. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kriminaalkolleegium, vaadanud läbi apellatsiooni, vaidlustatud kohtuotsuse ja kriminaalasja materjalid, leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust selle rahuldamiseks ning maakohtu otsuse tühistamiseks.
3. Apellant väidab, et ta oli kakeldes afektiseisund. Kolleegium on aga seisukohal, et see võimalus on asjas uuritud tõendite põhjal välistatud. R. Ljahhovetsi enda kaitseversiooni kohaselt lõi ta AT hoopis, kuna ta arvas AT näoilme põhjal, et see soovib temaga kakelda. Mingit tüli ega konflikti polevat tal aga AT-ga olnud. R. Ljahhovets on samuti rääkinud, et kaklus tekkis n.ö tühja koha pealt ja nähes AT väidetavalt ähvardavat näoilmet ta ehmus ja lõi AT (vt Harju Maakohtu
4. oktoobri
5. a istungi protokoll, lk 11). Seega peab kolleegium väidet afekti kohta paljasõnaliseks ja otsituks.
6. Veel on R. Ljahhovets oma apellatsioonis leidnud, et talle oleks tulnud korraldada kohtupsühhiaatria ekspertiis. Kolleegiumi hinnangul on see taotlus põhjendamatu, juhtides tähelepanu sellele, et kohtupsühhiaatria ekspertiisi korraldamise taotluse esitas süüdistatav ka maakohtus, kes on nimetatud taotlust arutanud
7. oktoobril 2015 toimunud eelistungil, jõudes järeldusele, et ekspertiisi korraldamiseks puudub alus. Seejuures väärib esiletoomist, et ekspertiisi korraldamist ei ole vajalikuks pidanud ei prokurör ega ka R. Ljahhovetsi kaitsja (vt Harju Maakohtu
8. oktoobri
9. a eelistungi protokoll, lk 2).
10. R. Ljahhovets ei nõustu ka talle mõistetud liitkaristusega, leides, et selle puhul ei ole süüd kergendava asjaoluna arvesse võetud tema invaliidsust. 3 8.
11. Kolleegium märgib karistust käsitlema asudes esmalt seda, et R. Ljahhovets ei ole vaidlustanud talle praeguses kriminaalasjas mõistetud karistust, vaid üksnes liitkaristuse. Kuna ringkonnakohus arutab kriminaalasja apellatsiooni piires, siis alljärgnevalt võtabki kolleegium seisukoha üksnes liitkaristuse osas. 8.
12. Edasiselt tuleb aga märkida, et

§ 65

lg 2 kohaselt kui süüdlane paneb pärast kohtuotsuse kuulutamist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist toime uue kuriteo, suurendatakse uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Nimetatud säte ei näe ette võimalust, et liitkaristuse mõistmisel arvestataks veel kord süüd kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Seega tuleb

§ 65

lg 2 juhtumil liitkaristus moodustada aritmeetiliselt, liites viimase kohtuotsusega mõistetud (liit)karistusele varasema otsusega mõistetud karistuse seni ärakandmata osa täies ulatuses. Arutataval juhul on maakohus rakendanud viidatud sätet korrektselt. R. Ljahhovetsile on praeguse kriminaalasja esmeks olevate kuritegude eest karistuseks mõistetud kaks aastat vangistust, millele on aga

§ 65lg 2 alusel liidetud varasema kohtuotsusega mõistetud ärakandmata karistus.

8.3. R. Ljahhovetsi invaliidsust ei ole talle arutatavas asjas karistust mõistes tõesti ka süüd kergendava asjaoluna arvestatud. Samas ei tulene selleks seadusest ka mingit kohustust.

§ 57

lg-s 1 loetletud kergendavate asjaolude hulka isiku invaliidsus üldjuhul ei mahu (v.a olukord, kus kuritegu ongi toime pandud invaliidsusest otseselt tingituna ja kus invaliidsus on teo toimepanemisel käsitatav toimepanija raske isikliku olukorrana selle paragrahvi lg 1 p 4 mõttes). Tõsi,

§ 57

lg 2 võimaldab kohtul kergendava asjaoluna arvestada ka muid, lg-s 1 nimetamata asjaolusid ja selliseks asjaoluks võib põhimõtteliselt olla ka süüdistatava invaliidsus. Niisugusel juhul peaks kohus aga põhjendama, mispärast tuleb konkreetse juhtumi asjaoludel invaliidsust toimepanija süüd kergendavana käsitada. Ühtki argumenti, mis sunniks kohut arutatavas asjas R. Ljahhovetsi invaliidsust tema süüd kergendavana tõlgendama, ei ole süüdistatav osanud välja tuua. Kolleegium on seisukohal, et ühtki niisugust argumenti ei olegi arutatavas asjas võimalik objektiivselt tuvastada. Seetõttu ei ole alust R. Ljahhovetsile mõistetud karistust muuta, sest maakohus on mõistetud karistust seadusele vastavalt ja veenvalt põhjendanud. 9. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kriminaalkolleegium apellatsiooni rahuldamata ja Harju Maakohtu vaidlustatud kohtuotsuse muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/ 4