1-12-8719/6

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. oktoober 2012 Tartu (kirjalik menetlus) Väärteoasja number 1-12-8719 Kohtukoosseis Paavo Randma, Mati Kartau, Tiit Lõhmus Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja)
2. septembri 2012 määrus riigi õigusabi andmata jätmise kohta Kaebuse esitaja ja kaebuse liik süüdimõistetu Ervin Kurmi (Kurm) määruskaebus RESOLUTSIOON Jätta Tartu Maakohtu
3. septembri 2012 määrus muutmata ning süüdimõistetu Ervin Kurmi määruskaebus rahuldamata. KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled kümne päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. Asjaolud Harju Maakohtu 15.12.2011 otsusega tunnistati E. Kurm süüdi KarS § 184 lg 2 p 2 ning § 424 järgi ja mõisteti liitkaristuseks 5 aastat 6 kuud vangistust. 14.02.2012 otsusega jättis Tallinna Ringkonnakohus E. Kurmi ja tema kaitsja apellatsioonid Harju Maakohtu 15.12.2011 otsusele rahuldamata. 21.05.2012 määrusega jättis Riigikohus E. Kurmi kaitsja kassatsiooni menetlusse võtmata. 14.09.2012 saabus Tartu Maakohtusse süüdimõistetud E. Kurmi taotlus riigi õigusabi saamiseks Euroopa Inimõiguste Kohtusse (edaspidi EIK) pöördumiseks. Taotluse kohaselt soovib E. Kurm pöörduda kaebusega EIK-sse, et tuvastada Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artikkel 6 rikkumine kriminaalasjas nr 1-11-
4. E. Kurm soovib talle mõistetud karistuse vähendamist, et see vastaks tema poolt toimepandud kuriteole. Taotlusele lisatud riigiõigusabi taotleja majandusliku seisundi teatise kohaselt puuduvad E. Kurmil nii sissetulekud kui vara. 19.09.2012 jättis Tartu Maakohus E. Kurmi taotluse riigi õigusabi saamiseks EIK-sse pöördumiseks rahuldamata. Esimese astme kohtu määruse sisu Maakohus analüüsis RÕS § 37 lg 3 ja § 37 lg 1 ning Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artikli 35 lg 3 ja artikli 6 regulatsiooni ning leidis, et E. Kurmi taotlus riigi õigusabi saamiseks tuleb jätta rahuldamata, kuna E. Kurmi kaebus EIK-sse oleks põhjendamatu. Maakohus märkis, et E. Kurm ei ole oma riigi õigusabi taotluses välja toonud, kuidas on tema õigusi konventsiooni artikkel 6 alusel rikutud. Maakohus leidis, et arvestades E. Kurmi poolt Harju Maakohtu 15.12.2011 otsusele esitatud apellatsiooni, on süüdimõistetu hinnangul Eesti Vabariigi kohtud vääralt hinnanud siseriiklikku materiaalõigust ning mõistnud seetõttu E. Kurmile raskema karistuse, mis ei vasta tema süüle. Maakohus märkis, et konventsiooni artikkel 6 ei kohaldu siseriikliku materiaalõiguse küsimustes, kuna artikkel 6 kaitsealas on eelkõige menetlusõigus ja menetlusõiguslike rikkumiste takistamine. EIK kontrollib maakohtu määruse kohaselt eelkõige konventsiooni pinnalt siseriiklike kohtute eksimusi kriminaalasja lahendamisel menetlusõiguslikes aspektides ning EIK ei hinda ise uuesti tõendeid ega siseriiklikku materiaalõigust. EIK ei ole seetõttu nii neljandaks astmeks siseriiklikule kohtusüsteemile, vaid tagab eelkõige ausat ning õiglast kohtumenetlust, mis ei rikuks menetlusosaliste inimõigusi ja põhivabadusi. Siseriikliku materiaalõiguse tõlgendamine ja kohaldamine on aga maakohtu hinnangul iga riigi kohtusüsteemi enda pädevuses. Maakohus viitas EIK 29.09.2009 seisukohale kaebuse nr 54091/08 vastuvõetavusotsuses kohtuasjas Aleksei Pervushin ja teised vs Eesti, milles EIK jättis kaebuse konventsiooni artikli 35 lõigete 3 ja 4 alusel vastu võtmata, öeldes, et riigisiseste õigusnormide tõlgendamine ja kohaldamine kuulub eelkõige riigisiseste ametivõimude, iseäranis kohtute pädevusse ning kohtu roll piirdub väljaselgitamisega, kas kohtumenetlus tervikuna oli õiglane. Maakohus viitas ka EIK 17.01.2006 vastuvõetavusotsusele kohtuasjas Kolk ja Kislõi vs Eesti, mille kohaselt kuulub siseriikliku õiguse tõlgendamine ja kohaldamine siseriiklike kohtute pädevusse ning EIK roll piirdub selle kindlaks tegemisega, kas sellise tõlgendamise mõjud on konventsiooniga kooskõlas, millest lähtuvalt olid EIK hinnangul nimetatud asjas esitatud kaebused ilmselgelt põhjendamatud ja EIK tagastas need kooskõlas konventsiooni artikli 35 lõigetega 3 ja
5. Lisaks viitas maakohus sama seisukohta väljendanud kaebuse nr 14685/02 24.01.2006 vastuvõevatusotsusele kohtuasjas Vladimir Penart versus Eesti. Maakohus, arvestades asjaolu, et E. Kurm on läbivalt kohtumenetluses leidnud, et tema süüditunnistamine KarS § 184 lg 2 p 2 järgi tuleb materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu tühistada ning ta ei ole viidanud mitte ühelegi menetlusõiguslikule rikkumisele konventsiooni artikkel 6 mõttes, jättis E. Kurmi riigi õigusabi taotluse RÕS § 37 lg 3 alusel rahuldamata, kuna maakohtu hinnangul ei võtaks EIK E. Kurmi kaebust konventsiooni artikkel 35 kohaselt vastu, sest EIK ei analüüsi täiendavalt siseriiklikku materiaalõiguse tõlgendamist ega kohaldamist. Määruskaebuses esitatud taotluste sisu E. Kurm taotleb maakohtu määruse tühistamist ning temale riigi õigusabi andmist EIK-sse pöördumiseks. E. Kurm leiab määruskaebuses, et tema suhtes kriminaalasjas nr 1-11-10268 tehtud kohtulahendid on ebaõiged, kuna ei ole tuvastatud, et ta tegeles narkoäriga ning süüdimõistev kohtuotsus on tehtud vaid prokuröri arvamusele toetudes. E. Kurm märgib ühtlasi, et teda esindanud advokaat lubas ringkonnakohtul tema suhtes süüdimõistvale kohtuotsusele esitatud apellatsiooni lahendamist kirjalikus menetluses tema teadmata ega tutvustanud talle esitatud apellatsiooni ja kassatsiooni. Eeltoodust tulenevalt leiab E. Kurm, et tema suhtes on rikutud õigust õiglasele kohtumenetlusele. 2 Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus on põhjendatud ja seaduslik ning E. Kurmi määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. RÕS § 37 lg 1 sätestab, et Eesti kodanik või Eestis elamisloa alusel viibiv isik, kes vastab RÕS § 6 lg 1 nõuetele, võib RÕS-is ettenähtud korras saada riigi õigusabi kaebusega EIK-sse pöördumiseks kuni võimaluse tekkimiseni taotleda õigusabi Euroopa Inimõiguste Kohtult, kui tema kaebuse aluseks oleva inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni või selle juurde kuuluvate ja Eesti suhtes siduvate lisaprotokollide väidetava rikkumise on toime pannud Eesti riik. RÕS § 37 lg 3 sätestab, et maakohus keeldub käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel riigi õigusabi andmisest, kui ta leiab, et esitatav kaebus ei oleks inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 35 kohaselt vastuvõetav. Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artikkel 35 lõike 3 kohaselt tunnistab kohus vastuvõetamatuks iga artikli 34 järgi esitatud avalduse, mida ta peab kokkusobimatuks konventsiooni või selle juurde kuuluvate protokollide sätetega, selgelt põhjendamatuks või kaebeõiguse kuritarvituseks.
7. Määruskaebuse esitaja leiab, et tema suhtes on rikutud Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artiklit 6 seoses sellega, et ta ei ole erinevalt süüdimõistvast kohtuotsusest kriminaalasjas nr 1-11-10268 narkoäriga tegelenud, tema apellatsiooni nimetatud kriminaalasjas lahendati ilma tema teadmata ja loata kirjalikus menetluses, advokaat ei ole tutvustanud talle esitatud apellatsiooni ja kassatsiooni ning nõustus tema teadmata asja arutamisega ringkonnakohtus kirjalikus menetluses. Tartu Maakohtule esitatud taotluses riigi õigusabi saamiseks EIK-sse pöördumiseks on E. Kurm lisaks märkinud, et asjast saadav võimalik kasu võiks olla temale mõistetud karistuse vähendamine nii, et see vastaks tema poolt toimepandud kuriteo koosseisule. Ringkonnakohus, hinnates RÕS § 37 lg 3 ja Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artikli 35 järgi riigi õigusabi andmise põhjendatust, leiab, et E. Kurmi määruskaebusest ega riigi õigusabi taotlusest ei nähtu, et tema suhtes oleks rikutud Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artikli 6 õigust õiglasele kohtumenetlusele. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et E. Kurmil ei ole tema suhtes tehtud süüdimõistva kohtuotsusega mittenõustumisel kaebeõigust EIK-sse pöördumiseks tõendite ümberhindamiseks ja siseriikliku materiaalõiguse järgimise tuvastamiseks, kuna nimetatud küsimused ei ole Euroopa Inimõiguste Kohtu pädevuses. Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu seisukohaga, et E. Kurm ei kirjeldanud maakohtule esitatud riigi õigusabi taotluses menetlusõiguslikke rikkumisi, mis võiksid viidata Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artikli 6 rikkumisele – E. Kurm on riigi õigusabi taotlusesse märkinud vaid seda, et soovib pöörduda EIK-sse, et tuvastada Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artikli 6 rikkumine. Ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses on aga E. Kurm täiendavalt motiveerinud, milles tema hinnangul tema suhtes toimepandud menetlusõiguse rikkumised konventsiooni artikli 6 järgi seisnesid.
8. Ringkonnakohus leiab, et ka E. Kurmi poolt määruskaebuses väljatoodud asjaolud nagu apellatsioonimenetluses tema kriminaalasja lahendamine kirjalikus menetluses ja rahulolematus suhtlusega riigi õigusabi korras määratud advokaadiga ei ole vaadeldavad Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artikli 6 rikkumisena. Ringkonnakohus märgib, et Tallinna Ringkonnakohtu 26.01.2012 määruse kohaselt määrati süüdistatav E. Kurmi ja tema kaitsja Leelo Viili apellatsioonid kriminaalasjas nr 1-11-10268 läbi vaatamisele kirjalikus menetluses juhindudes KrMS § 331 lg-st 11, kuna apellandid ei 3 taotlenud suulist menetlust. Ühtlasi andis Tallinna Ringkonnakohus nimetatud määrusega apellatsioonimenetluse pooltele tähtaja ringkonnakohtule kirjalike seisukohtade esitamiseks ning saatis määruse nii süüdistatav E. Kurmile, tema kaitsjale kui ka prokurörile. Seega oli E. Kurm apellatsiooni lahendamisest kirjalikus menetluses teadlik, tema ise ega kaitsja ei taotlenud asja lahendamist istungil suulises menetluses ning asi määrati lahendamiseks kirjalikus menetluses KrMS § 331 lg-ga 11 järgides, mistõttu on E. Kurmi viide tema teadmata kirjaliku menetluse kohaldamisest põhjendamatu. Lisaks eeltoodule on ringkonnakohtu hinnangul põhjendamatu E. Kurmi viide suhtlemisprobleemidele kaitsjaga kui konventsiooni artikli 6 rikkumisele. Määruskaebuse kohaselt ei näidanud kaitsja E. Kurmile viimase huvides esitatud apellatsiooni ja kassatsiooni ning nõustus E. Kurmi teavitamata kriminaalasja lahendamisega ringkonnakohtus kirjalikus menetluses. Ringkonnakohus leiab, et ka nimetatud küsimuses ei ole E. Kurmi kaebus EIK-sse Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artikli 35 järgi vastuvõetav ning kaitsja vastu esitatud etteheited alles ringkonnakohtule riigi õigusabi puudutavas määruskaebuses ilma kaitsja poolt osutatud õigusabi puuduste osas eelnevalt kohtusse pöördumata või kaitsja suhtes taandamistaotlust esitamata ei võimalda hinnata E. Kurmile osutatud õigusabi kvaliteeti ega järeldada sellest E. Kurmi suhtes toimepandud konventsiooni artikli 6 rikkumist. Ühtlasi on ringkonnakohtu hinnangul määruskaebuses kaitsjale ette heidetud kirjaliku menetlusega nõustumist, kuigi ka süüdistatav ise ei taotlenud Tallinna Ringkonnakohtult asja lahendamist suulises menetluses, ning vähest suhtlust kaitsja ja süüdistatava vahel apellatsiooni ja kassatsiooni koostamisel, kusjuures määruskaebusest ei tulene, et E. Kurmile määratud kaitsja oleks jätnud süüdistatava esindamata või E. Kurmi õigused kohtumenetluses kaitseta. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna määruskaebuses ja riigi õigusabi taotluses esitatud seisukohad alust järelduseks, E. Kurmi suhtes on rikutud õigust õiglasele kohtumenetlusele, mistõttu ringkonnakohus leiab, et E. Kurmi vastavasisuline kaebus ei oleks Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artikli 35 järgi vastuvõetav.
9. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et E. Kurmi taotlus riigi õigusabi määramiseks Euroopa Inimõiguste Kohtusse pöördumiseks ei ole põhjendatud ning maakohtu määrus tuleb jätta muutmata ja E. Kurmi määruskaebus rahuldamata. Paavo Randma Mati Kartau 4 Tiit Lõhmus