← Eesti

2-11-8623/28

Obsah (5)§ 652§ 232§ 277§ 162§ 176

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 11. november 2015 Tartu Tsiviilasja number 2-11

§ 652lg 5).

6

§ 232

lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Maakohus on nimetatud põhimõtet tõendite hindamisel rikkunud. Maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et kassa sissetuleku orderi puudumisel saab kostja vaidlusalust asjaolu tõendada ka muude tõenditega, sh tunnistaja ütlustega. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu hinnanguga tunnistaja J.S. ütlustele (lk 144-145) kui ebausaldusväärsetele. Tunnistaja J.S. andis ütlusi selles, et „ta oli juunis 2010 hageja osaniku Proland Varahaldus esindaja ja viibis juures, kui kostja andis ühingu kassasse raamatupidaja Aili Kangrole üle sularahas 50 000 EEK-i. Kostja võttis sularaha välja seetõttu, et plaanis oli osta kütusemahuteid ning üks töötaja soovis palka sularahas. Kuna samal päeval jõuti ettevõtte müügi osas T. Sarapuuga kokkuleppele, siis jäi tehing kütusemahutitega ära ja kostja maksis raha kassasse“. Maakohus pidas tunnistaja ütlusi ebausaldusväärseks eelkõige seetõttu, et tunnistaja väitis raha kassasse maksmise olevat toimunud

  1. juunil ja kindlasti enne lõunat, samas ei ole vaidluse all, et kostja võttis raha välja
  2. juunil 2010 ajavahemikul 11.49 – 11.
  3. Maakohus ei ole tunnistaja ütluste hindamisel arvestanud asjaoluga, et tunnistaja ülekuulamine toimus ca 5 aastat pärast sündmust. Nõustuda tuleb apellandiga selles, et tunnistaja seostas raha kassasse maksmise aega päevaga, milleni ta ise oli ettevõttega seotud. Tunnistaja ütluste kohaselt oli ta ettevõttega seotud kuni
  4. juunini 2010 (tegelikult kuni
  5. juunini 2010) ja tunnistaja ütluste kohaselt toimus raha kassasse maksmine üks päev enne ühinguga seotuse lõppu. Seetõttu ei esine tunnistaja ütlustes sellist vastuolu, mis muudaks tema ütlused ebausaldusväärseks. Põhjendatud on apellandi väide, et maakohus on jätnud hindamata E. Rudi (hageja juhatuse liige kuni
  6. juulini 2010) kinnituse
  7. juulist 2010 selles, et seisuga
  8. juuli 2010 ei olnud kostjal võlgnevusi ega täitmata kohustusi Oilterm OÜ ees. Tegemist on dokumentaalse tõendiga. Apellant heidab maakohtule ette ka raamatupidamisprogrammi väljavõtte hindamata jätmist. Kostja on esitanud kohtule väljavõtte raamatupidamisprogrammist HansaRaama (lk 88), millest nähtub
  9. juuni 2010 seisuga kassaseis 50 000 EEK-i. Maakohus hindas seda tõendit ebausaldusväärseks ja ei hinnanud poolte väiteid dokumendi võltsimise kohta. Maakohus põhjendas seda asjaoluga, et kui nõuetekohast algdokumenti (kassaorderit) ei ole, siis sellisel juhul on tehingu tegelik toimumine usaldusväärselt tõendamata. Ringkonnakohus sellise maakohtu seisukohaga ei nõustu. Siseeeskirja p 4.2 kohaselt on iga raamatupidamiskirjendi aluseks küll majandustehingut tõendav algdokument või algdokumentide koond, kuid tehingu tegelik toimumine ei saa olla sõltuvuses nõuetekohaselt vormistatud algdokumendi olemasolust või selle kohtule esitamisest, viimane üksnes lihtsustab vaidluse korral tehingu toimumist. Ringkonnakohus hindab seetõttu ka raamatupidamisprogrammi HansaRaama kohtule esitatud väljavõtteid.
  10. Kostja on esitanud maakohtule väljatrüki hageja poolt kasutatud raamatupidamisprogrammist HansaRaama, väljatrükk on tehtud
  11. juulil 2010 kell 19.25 (lk 88).

§ 277

lg 1 kohaselt võib menetlusosaline dokumendi ehtsuse vaidlustada ja taotleda, et kohus dokumenti tõendina ei arvestaks, kui ta põhistab dokumendi võltsituse. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt võib dokumendi võltsitust põhistada muuhulgas dokumentide võrdlemisega. Hageja on dokumendi võltsitust põhistanud eelkõige asjaoluga, et pearaamatu väljatrüki vasakus ülemises nurgas on märgitud viimase kande registreerimise päevaks

  1. märts 2010, samas on kanded tehtud
  2. juuni 2010 kohta, sealjuures tugineb hageja HansaRaama programmi haldava Excellent Business Solutions Eesti AS-i e-kirjale (lk 113), mille kohaselt tähendab „viimati reg kp“ kõige uuema finantskande kuupäeva ehk millal on sisestatud või tekkinud kuupäevaliselt kõige uuem kanne Finants mooduli kannete registrisse. Nimetatud väitega soovib hageja tõendada, et kostja poolt esitatud raamatupidamisdokumendid ei ole ehtsad ja need tuleb tõendite hulgast välja jätta (hageja väide lk 103). Samuti põhistab hageja võltsituse väidet koopiaga hageja raamatupidamisprogrammi logifailist, millest nähtuvalt ei ole kostja sisenenud programmi kostja poolt esitatud materjalides märgitud aegadel. Kostja dokumentide võltsituse väitega ei nõustunud (lk 144). 7 Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole põhistanud
  3. juuni 2010 raamatupidamisprogrammi väljatrüki (lk 88) võltsitust. Seda ei saa tõendada üksnes asjaoluga, et dokumendi kohaselt on kõige uuem finantskanne tehtud
  4. märtsil
  5. Nimetatud dokumendi kohaselt ei ole vaidlusalusel kuupäeval
  6. juunil 2010 tehtud mitte üks kanne (sularaha sissemaks), vaid kokku 15 kannet, sh 14 kannet kontol 10121 (arvelduskonto pangas). Hageja ei ole väitnud, et kõik nimetatud kanded oleksid võltsitud, kuigi lähtudes kuupäevast
  7. märts 2010 peaks see nii olema. Asjas ei saa seetõttu välistada seadistusprobleeme programmis. Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja pidanuks oma võltsituse vastuväidet tõendama asjatundja arvamuse või ekspertiisiga.

§ 277

lg 4 kohaselt võib kohus dokumendi võltsituse kontrollimiseks määrata ekspertiisi. Käesoleval juhul oleks hageja saanud võtta dokumendi võltsituse kohta arvamuse ka HansaRaama programmi haldajalt. Hageja ei ole seda teinud ega taotlenud kohtult ekspertiisi läbi viimist. Seega ei ole hageja põhistanud oma väidet dokumentide võltsituse kohta.

  1. Ringkonnakohus leiab, et tõendite kogumile hinnangut andes tuleb arvestada ka asjaoluga, et hageja seaduslikuks esindajaks hagi esitamise ajal on sama isik, kes
  2. juunil 2010 vastutas hageja raamatupidajana kassaoperatsioonide arvestuse õigsuse eest ja kelle kätte kostja väidab end olevat vaidlusaluse raha andnud (A. Kangro). Kuigi hageja oleks saanud esitada kohtule ka kassaraamatu (mille pidamise kohustus hagejal vastavalt raamatupidamise sisekorraeeskirjade p-le 8.4 oli), ei ole hageja pidanud seda vajalikuks, vaid on esitanud kohtule üksnes ühe kassaorderi vaidlusalusest perioodist, mis kannab sama numbrit

(10002)kostja poolt esitatud allkirjastamata kassa sissetulekuorderiga (lk 92). Hageja väite kohaselt võeti kassa sissetulekuorderiga nr 10002 kassasse laen raamatupidajalt endalt (orderi on allkirjastanud sama isik A. Kangro) summas 1300 eurot, millise laenu võtmist jällegi kostja hageja selleaegse juhatuse liikmena eitab. Kassaraamatu esitamine võimaldanuks kohtul võrrelda sellega kassaordereid ja pearaamatu väljatrükki. Tõendite hindamisel arvestab ringkonnakohus ka kostja väitega, mille kohaselt pidi kassapuudujääk ilmnema ka inventuuri tegemisel kostja lahkumisel juhatuse liikme ametist
  1. juulil
  2. Erakorralise inventuuri tegemise kohustus on sellisel juhul hageja raamatupidamise siseeeskirja p-ga 12.10 ette nähtud. Hageja ei ole asjas esitanud väidet, et inventuuri ei toimunud või põhjust, miks inventuuri läbi ei viidud. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi hinnanguga OÜ OilTerm osa müügilepingu p-s 2.2.
  3. ostja esindaja T. Sarapuu kinnituse tõendiväärtusele. T. Sarapuu kinnitus selle kohta, et ta on tutvunud hageja dokumentidega, ei tõenda kostja väiteid sularaha kassasse tasumise kohta. Kõiki tõendeid kogumis hinnates leiab ringkonnakohus, et hageja ei ole asjas tõendanud kostja poolt kahju tekitamist ja hagejale kuuluva 50 000 EEK-i sularaha kasutamist hageja huvide vastaselt. Kostja poolt esitatud tõendid kogumis (pearaamatu väljatrükk
  4. juunist 2010, tunnistaja J.S. ütlused, juhatuse liikme E. Rudi kirjalik kinnitus ja E. Rudi poolt allkirjastatud bilanss seisuga
  5. juuli 2010) lubavad ringkonnakohtul järeldada, et kostja maksis pangast võetud sularaha hageja kassasse ja hagejal ei ole kahju tekkinud. Seega tuleb hagi jätta rahuldamata.
  6. Hageja taotles hagi esitamisel hagi tagamist kostja pangakotode arestimisega nõutavas summas. Maakohus rahuldas
  7. märtsi 2011 määrusega hagi tagamise taotluse ning tagas hagi. Hagi tagamise abinõuna arestis maakohus kostja pangakontod Eesti krediidiasutustes 3 195,59 euro ulatuses. Kostja tasus Rahandusministeeriumi arveldusarvele Tartu Ringkonnakohtu
  8. aprilli 2011 määrusega määratud rahasumma 3 000 eurot (tl 50), mistõttu tühistas maakohus
  9. septembri 2011 määrusega
  10. märtsi 2011 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu. Kuna ringkonnakohus jätab hagi rahuldamata, tuleb kostjale tagastada kohtu deposiitarvele tasutud 3000 eurot kohtuotsuse jõustumisel. 15.

§ 162

lg 1 alusel tuleb kõik menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja (vastustaja) kanda. 8 Kostja ei ole maakohtu menetluses menetluskulude nimekirja esitanud. Ringkonnakohtu menetluses esitas kostja menetluskulude nimekirja ja taotles menetluskuluna õigusabikulu 1200 euro väljamõistmist. Menetluskulu tuleneb arvetest nr 21/2013 – 600 eurot, nr 25/2013 – 360 eurot ja nr 37/2015 – 240 eurot. Menetluskulu ringkonnakohtus kajastub üksnes viimasel arvel summas 240 eurot. Kostja on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 300 eurot.

§ 176

lg 1 kohaselt kui asja vaadatakse läbi kohtuistungil, esitatakse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks enne kohtuvaidlusi kohtule menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Kohus määrab tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks kulude kohta, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine. Maakohtus toimus viimane kohtuistung 21. mail 2015, kus kostja avaldas, et tal ei ole menetluskulude nimekirja esitada. Maakohus ei andnud kostjale tähtaega nimekirja esitamiseks kulude kohta, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil, millega rikkus

§ 176lg-s 1 sätestatut.

Kostja esitas esmakordselt menetluskulude nimekirja ringkonnakohtu menetluses. Esitatud arvetest nähtub, et kostja kuluks maakohtus õigusabile oli kulu kostja vastuste koostamise eest, kostjal ei ole tekkinud kulutusi seoses advokaadi osalemisega 21. mai 2015 kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine. Seega on kostja (apellant) esitanud menetluskulude nimekirja maakohtu osas seaduses sätestatud tähtaega rikkudes, hilinenult, ja tema taotlus menetluskuluna 960 euro saamiseks tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus mõistab vastustajalt välja apellandi menetluskuluna ringkonnakohtus 540 eurot, millest 300 eurot on riigilõiv ja 240 eurot lepingulise esindaja tasu. Andra Pärsimägi Viivi Tomson Kersti Kerstna-Vaks /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ 9

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.