Obsah (11)

§ 97§ 95§ 709§ 68§ 196§ 186§ 141§ 142§ 187§ 145§ 65

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 2. november 2015 Tartu Tsiviilasja number 2-11-7282

§ 97kohaldamine ei ole asjakohane.

Puudub vajadus nõuda laenusaaja kinnitust laenusumma väljamakse saamise kohta, kui laenusumma on vastavalt laenulepingus kokkulepitule kantud laenusaaja kontole ja laenusaaja on laenulepingut rohkem kui 1,5-aastasel perioodil täitnud. Viivis ei ole ebamõistlikult suur. Hageja on teavitanud laenusaajat ja kostjat täitemenetluse algatamise kavatsusest. 2. Kostja vaidles hagile vastu. Laenuleping on rahatu, hageja ei ole esitanud ühtki tõendit laenusumma üleandmise kohta. Kostja viitab

§ 95lg-le 1 ja § 709 lg-le 20.

OÜ Pauper Konsultatsioonid kustutati äriregistrist 16.02.

1. Hageja ja lõppenud juriidilisi isiku vahel ei saa eksisteerida võlasuhet, järelikult ei saa olla põhi- ega kõrvalkohustust. Hageja nõue on aegunud. Poolte vahekorra muutuse tõttu puudub käendajal kohustus. Hageja on käitunud pahatahtlikult, kuna ei ole teavitanud kostjat tagatiste realiseerimisest. Hageja on põhjendamatult koos kohtutäituritega venitanud sissenõudmismenetlustega. Kohtutäituril puudub õigus tagatise realiseerimisel saadud tulemist võtta iseseisvalt maha täitemenetluse kulusid. Kostja jaoks on arusaamatu nõude arvestus ning ebamõistlikult suur intress ja viivised. Kostja vastunõue ületab hageja nõuet. 2 MAAKOHTU LAHEND
2. Tartu Maakohus rahuldas
3. jaanuari 2015 otsusega hagi, mõistis K. Põllult Swedbank AS kasuks välja 62 017,95 eurot (tagastamata krediidisumma 30 062,13 eurot + sissenõutavaks muutunud tasumata intress 1893,69 eurot + sissenõutavaks muutunud viivis 30 062,13 eurot), jättis jõusse Tartu Maakohtu
4. juuli 2011 määrusega seatud hagi tagamise abinõu ning jättis menetluskulud K. Põllu kanda. Maakohtu põhjenduste kohaselt on alusetu kostja vastuväide selle kohta, et tegemist oli rahatu tehinguga. Hageja on oma kohustuse laenu ülekandmisega laenusaaja pangakontole täitnud. Ei ole asjakohane kostja väide, et hageja peab oma kohustuse täitmise tõendamiseks esitama laenusaaja kinnituse kohustuse täitmise vastuvõtmise kohta ehk kviitungi (

§ 95lg 1).

Maakohus jättis tähelepanuta kostja poolt esitatud illustreeriva materjali. Kostja viide

§ 709lg-le 20 ei ole asjakohane.

Maakohus ei nõustunud kostja väitega selle kohta, et nõue on lõppenud. Maakohus leidis, et hageja nõue kostja kui käendaja vastu ei ole aegunud. Kostja viide TsÜS §-le 144 ei ole asjakohane. Nimetatud sätet ei kohaldata nendel juhtudel, kui seaduses on sätestatud nõuete eraldi aegumise põhimõte, nagu seda käenduse puhul näeb ette

§ 68lg 3.

Hageja ütles laenulepingu üles 05.12.2008 ning esitas kostja vastu hagi 22.02.2011 (st vähem kui kolm aastat lepingu ülesütlemisest arvates). Maakohus leidis, et kostja viited

§ 196lg-le 3 ja §-le 189 ei ole asjakohased.

Maakohus ei nõustunud kostjaga selles, et hageja peab kandma kohtutäituri kulusid (TMS § 37 lg 1, § 38 lg 1, § 174 lg 3). Kostja pole tõendanud, kuidas hageja viivitas teadlikult hüpoteegi realiseerimisega. Samuti pole kostja tõendanud, et hageja käitus tema suhtes vastutustundetult ja pahatahtlikult. Hageja esitas täitmisavalduse mõistliku aja jooksul arvates lepingu ülesütlemisest. Hageja poolt esitatud tõendid kinnitavad, et hageja on korduvalt üritanud kostjaga ühendust võtta ning informeerida laenulepingust tulenevast võlgnevusest, laenulepingu ülesütlemisest ja täitemenetluse algatamise kavatsusest. Laenulepingu tagatiste vähenemine hageja tegevuse tulemusena ei ole tõendatud. Maakohus leidis, et kostja viide

§-s 97 sätestatud kohustuste vahekorra muutumisele ei ole põhjendatud.

§-s 97 sätestatu kohaldamise aluseks ei saa olla asjaolu, et kostja arvestas käenduslepingu sõlmimisel sellega, et hageja nõue on hüpoteekidega kahele kinnisasjale piisavalt tagatud. Maakohus märkis, et intresside osas pole kostja esitanud omapoolset arvestust, mida kohus oleks saanud kontrollida. Kohus leidis, et hageja intresside arvestus on esitatud arusaadavalt. Maakohtu hinnangul ei ole tasumisele kuuluv viivis ebamõistlikult suur, kuna see ei ole põhinõudest suurem. Kostja ei ole esitanud hageja vastu vastuhagi, mistõttu käesoleva menetluse raames ei saa kohus selles osas oma seisukohta avaldada. Kui laenu võeti, siis ei näinud eeldatavasti kumbki pool ette võimalikku nn kinnisvaramulli ja ülemaailmse majanduslangust. Käenduse andmises sisaldub iseenesest risk arvestada asjaoluga, et põhivõlgniku maksevõime võib asjas muutuda. Kostjal oli võimalus keelduda käenduslepingu sõlmisest või vähemalt sellest viivitamatult taganeda peale allakirjutamist. Maakohtu hinnangul on alusetud kostja väited käenduslepingu tühisuse kohta. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. K. Põld esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 29. jaanuari 2015 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) on maakohus ebaõigesti leidnud, et hageja ja OÜ Pauper Konsultatsioonid vahel sõlmitud leping ei ole rahatu. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks laenusumma ülekandmist 3 põhivõlgnikule. Apellant viitab

§ 95lg-le 1 ja § 709 lg-le 20.

Tegemist ei ole raha ülekandmisega läbi krediidiasutuse, vaid krediidiasutus ise on makse tegijaks. Hageja poolt esitatud pangakonto väljavõte ei ole dokument, sest seda pole allkirjastatud või muul viisil usaldusväärselt tõendatud; 2) ei ole maakohus võtnud seisukohta kostja väite osas, et juhul, kui kohus peab konto väljavõtet maksmist kinnitavaks dokumendiks, on enamus raha selle kohaselt tagasi makstud (12.12.2006 on tehtud makse summas 1 255 575 krooni ja saajaks on märgitud Hansapank); 3) on maakohus ebaõigesti leidnud, et nõue ei ole lõppenud. Kui põhikohustust enam ei eksisteeri, ei saa olla ka kõrvalkohustust. OÜ Pauper Konsultatsioonid kustutati äriregistrist 16.02.2014. Lepingu ülesütlemisega senine võlasuhe lõpeb (

§ 186p 6) ning tekib uus võlasuhe – tagasitäitmise võlasuhe.

Käenduslepingus lepiti kokku üksnes laenulepingust tulenevate kohustuste käendamises, mitte lepingu ülesütlemisest tulenevate kohustuste käendamises; 4) on kostja osundanud asjaolule, et nõude kujunemine on arusaamatu. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit nõude kujunemise (arvestuse) kohta. Kostjal ei ole võimalik tõendada võimaliku laenu väljamaksmist või selle tagasimaksmist. Isegi kui viivise arvestus oleks arusaadav, on viivis ebamõistlikult suur ning seda tuleks vähendada. Ka olemasolevast arvestusest lähtudes on jõutud ebaõige tulemini. Seadus ei näe ette, et kohtutäitur teostab iseseisvalt mingeid kinnipidamisi, vaid peab kogu summa sissenõudjale üle andma. Kuivõrd hageja ütles laenulepingu üles, ei saa ta lepingujärgset viivist nõuda, kohaldada saab vaid seadusjärgsest viivist. Viivis 0,15% päevas on võrreldes seadusjärgse viivisega ebamõistlikult suur; 5) on maakohus ebaõigesti leidnud, et nõue ei ole aegunud. Laenulepingu olemasolul on hageja ja OÜ Pauper Konsultatsioonid vaheline kohustus põhikohustus ning hageja ja kostja vaheline käenduslepingust tulenev kohustus kõrvalkohustus (

§ 141p 1). Kuivõrd hageja nõue põhivõlgniku vastu on aegunud, on aegunud ka hageja nõue kostja vastu (Ts

ÜS § 144). Lepingu ülesütlemisega hakkab kulgema tagasitäitmise võlasuhte aegumise tähtaeg. Apellant viitab TsÜS § 146 lg-le 1,

§ 196lg-le 3 ja §-le 189.

Tagasitäitmisest tuleneb nõue põhivõlgniku vastu aegus ülesütlemisest kolme aasta möödumisel, s.o 05.12.2011; 6) on maakohus ebaõigesti leidnud, et ühe võlgniku puhul jagatakse sissenõudmise tulem vastavalt TMS § 174 lg-le 2. Ühe sissenõudja puhul ei ole võimalik tulemit jaotada. Antud juhul kohalduvad üldsätted (TMS § 38 lg 2, § 43), mis ei võimalda kohtutäituril mingeid kinnipidamisi oma tasu katteks teha. Kohtutäitur on ebaseaduslikult jätnud tagastamata 19 177,35 eurot; 7) on hageja koos kohtutäituritega põhjendamatult sissenõudmismenetlusega venitanud; 8) on kostja tõendanud, kuidas muutusid kinnisvarahinnad alates laenulepingu ülesütlemisest kuni vara võõrandamiseni. Hageja tegevus oli pahatahtlik ja suurendas kahju; 9) on maakohtu käsitlus

§ 97osas liiga lihtsustatud.

Käenduslepingu sõlmimisel oli arvestatud sellega, et hageja nõue on tagatud hüpoteegiga kahele kinnisasjale. Hüpoteekidega koormatud kinnistute väärtus on oluliselt vähenenud. Juhul kui kinnistute väärtus oleks käenduslepingu sõlmimisel olnud sama, mis hüpoteekide realiseerimisel, ei oleks kostja käenduslepingut sõlminud. Lepinguliste kohustuste olukord muutus hageja enda käitumise tulemusena. Apellant viitab Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-99-10; 10) on kostja tõendanud kinnisvaraväärtuse languse, seega ka kahju tekkimise. Kostja ei pidanud vastuhagi esitama, vaid nõude tasaarvestamiseks piisas vastava avalduse tegemisest. Arusaamatu on maakohtu seisukoht selle kohta, et hageja on vastutustundliku laenamise printsiipi rakendanud; 11) ei ole hageja põhivõlgniku vastu nõuet esitanud. 4 5. Swedbank AS vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1) ei nõustu vastustaja sellega, et vaidlusalune laenuleping oli rahatu. Esitatud pangakonto väljavõttelt nähtub, et hageja kandis laenusumma põhivõlgnikule üle. Laenusaaja juhatuse liikmena oleks kostja olnud võimalik esitada laenusaaja pangakonto väljavõte. Laenu tagasimaksmine eeldab esmalt laenu väljamaksmist. Üheski makse selgitusest ei nähtu, et hagejale teostati kogu laenusumma tagasimakse; 2) ei vabane käendaja käenduskohustuse täitmisest põhivõlgniku kustutamisega äriregistrist, kuna laenuleping ei lõpe laenusaaja äriregistrist kustutamisega automaatselt. Ka käendusleping ei lõppenud iseenesest; 3) ei muuda lepingu ülesütlemine käenduslepingus kokkulepitud tagatavaid nõudeid ja nende iseloomu. Vastustaja viitab

§ 142

lg-le 1 ja § 145 lg-le 1; 4) on vastustaja teinud kõik endast oleneva nõude kujunemise selgituseks. Apellant ei ole omapoolset arvestust esitanud; 5) öeldi laenuleping laenusaajaga üles 05.12.2009 ning hageja pöördus kohtusse 15.02.2011, seega ei ole hageja nõue aegunud; 6) ei nõustu vastustaja sellega, et kohtutäituril puudus õigus tagatiste realiseerimisel saadud tulemist võtta iseseisvalt maha täitemenetluse kulud. Vastustaja viitab KTS §-dele 30 ja 32, AÕS §-le 346, TMS §-le

1. Kohtutäituri tegevuse peale oleks kostjal tulnud kaevata TMS §-s 217 sätestatud tähtaja jooksul; 7) viidi maksevõime hindamine läbi panga sisekorra eeskirjade kohaselt. Laenulepingut ja käenduslepingut sõlmides oli kostja põhivõlgniku juhatuse liige ning ainuosanik. Vastustaja viitab Riigikohtule lahendile nr 3-2-1-148-
2. Vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldub võlgniku ja võlausaldaja vahelises võlasuhtes, mitte aga käenduslepingule (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-157-14, p 11). RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
4. jaanuari 2015 otsus muutmata. Kuna Tartu Maakohtu
5. jaanuari 2015 otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. Maakohus on õigesti hinnanud asjas tõendeid, kohaldanud materiaalõigus- ja protsessiõigusnorme ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks.
6. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja ja OÜ Pauper Konsultatsioonid (esindaja K. Põld) sõlminud 05.12.2006 laenulepingu, mille kohaselt andis hageja laenusaajale laenu summas 110 311,51 eurot korteriomandi, asukohaga Taludevahe 112-18 Tallinn, ostmiseks. Samal kuupäeval (s.o 05.12.2006) sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu, millega kostja võttis endale kohustuse tagada solidaarselt laenusaajaga laenulepingust tulenevate laenusaaja kohustuste kohane täitmine, kuid mitte rohkem kui 1 780 000 krooni (113 762,73eurot) ulatuses. Apellandi väite kohaselt on hageja ja OÜ Pauper Konsultatsioonid vahel sõlmitud laenuleping rahatu, sest hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks laenusumma ülekandmist põhivõlgnikule (

§ 95lg 1 ja § 709 lg 20).

5 Ringkonnakohus nõustub siinkohal maakohtu seisukohaga, et tõendatud on hageja poolt laenu summas 110 311,51 eurot ülekandmine OÜ-le Pauper Konsultatsioonid ning kostja vastupidine väide on alusetu. Hageja poolt laenu ülekandmist OÜ Pauper Konsultatsioonid pangakontole tõendab konto väljavõte I kd tl 11-13 ja tl 126.

§ 95

lg 1 mõtte kohaselt ei ole laenu andmine tõendatav üksnes kviitungi andmisega laenu saamise kohta, vaid laenu andmist saab tõendada ka muude kirjalike tõenditega, sh kontoväljavõttega. Asjakohane ei ole apellandi viide

§ 709lg-le 20 ning maakohus on õigesti jätnud viidatud sätte kohaldamata.

1. Ebaõige on apellandi väide, et juhul, kui kohus peab konto väljavõtet maksmist kinnitavaks dokumendiks, on enamus raha selle kohaselt tagasi makstud, sest 12.12.2006 on tehtud makse summas 1 255 575 krooni ja saajaks on märgitud Hansapank. Siinkohal peab apellant arvatavasti silmas I kd tl-l 126 olevat konto väljavõtet. Ringkonnakohus leiab, et viidatud konto väljavõttelt nähtub, et OÜ Pauper Konsultatsioonid on teostanud 12.06.2006 erinevaid makseid, kuid ühestki makse selgitusest ei nähtu, et laenusaaja oleks laenu hagejale tagasi maksnud.
2. Apellandi väitel on hageja nõue tema kui käendaja vastu lõppenud, sest põhikohustust enam ei eksisteeri (laenusaaja OÜ Pauper Konsultatsioonid kustutati äriregistrist 16.02.2014) ja seega ei saa olla ka kõrvalkohustust, s.o apellandi vastuväide seisneb selles, et käendatav kohustus on lõppenud seetõttu, et põhivõlgnik on äriregistrist kustutatud ja põhivõlgnikku kui juriidilist isikut ei eksisteeri. Võlasuhte lõppemise alused on sätestatud

§-s 186. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul ei esine

§-s 186 märgitud alust, mis võimaldaks asuda seisukohale, et OÜ Pauper Konsultatsioonid ja hageja vaheline laenusuhe on lõppenud. Juriidilise isiku äriregistrist kustutamine ei too kaasa võlasuhte lõppemise. Iseenesest võib

§ 186

p-i 9 kohaselt lepingus kokku leppida, et võlasuhe lõpeb juriidilise isiku äriregistrist kustutamisega, kui antud juhul ei ole seda tehtud. Kuna laenusuhtest tulenev kohustus ei ole lõppenud, siis ei ole

§ 187lg 1 kohaselt lõppenud ka käendamisest tulenev kohustus.

Kostja käendajana vastutab

§ 145lg 2 järgi käendatava kohustuse eest täies ulatuses.

Lisaks eeltoodule on käenduslepingu p-s 2 hageja ja kostja kokku leppinud, et käendaja vastutab lepingust tulenevate laenusaaja kohustuste täitmise eest ka juhul, kui laenusaaja esitab hageja nõudele vastuväite, sealhulgas kohustuse lõppemise või vähenemise vastuväite laenusaaja likvideerimise, pankroti või sundlõpetamise korral.

1. Põhjendamatu on apellandi väide, et käendaja vastutus on välistatud, sest hageja poolt laenulepingu ülesütlemisega lõppes senine võlasuhe ning tekkis uus võlasuhe – tagasitäitmise võlasuhe, ning käenduslepingus lepiti kokku üksnes laenulepingust tulenevate kohustuste käendamises, mitte lepingu ülesütlemisest tulenevate kohustuste käendamises. Lepingu ülesütlemise korral muutub vaid lepingulise võlasuhte sisu, kuid ei saa rääkida uute kohustuste tekkimisest, s.o laenulepingu ülesütlemine hageja poolt ei toonud kaasa selliseid uusi kohustusi, milliseid kostja ei käendanud käenduslepingust tulenevalt. Käenduslepingu p 1 kohaselt vastutab käendaja (kostja) laenulepingust tulenevate kohustuste kohase täitmise eest solidaarselt laenusaajaga ning lepingu p 4 järgi lepingu ülesütlemisel on kohustuse täitmise tähtpäevaks päev, milliseks laenusaaja kohustub ennetähtaegselt tasuma kõik lepingu alusel võlgnetavad summad. Seega käenduslepingu sõlmimisel pidi kostja aru saama, et laenulepingu ülesütlemisel peab laenusaaja tasuma ennetähtaegselt kõik lepingu alusel võlgnetavad summad ning juhul, kui laenusaaja seda ei tee, siis on vastav kohustus käendajal (kostjal). 6
2. Õige on maakohtu seisukoht, et hageja nõue kostja vastu ei ole aegunud ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust asuda vastupidisele seisukohale. Asja materjalidest nähtuvalt ütles hageja laenulepingu üles 05.12.2008, hagi on esitatud maakohtule 15.02.
3. Arvestades TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaega (kolm aastat) ei olnud hagi esitamise ajaks nõue aegunud. Maakohus on vastavad põhjendused esitanud vaidlustatud otsuse p-s 22, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei korda neid.
4. Apellandi väite kohaselt on nõude kujunemine arusaamatu ning kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit nõude arvestuse kohta. Hageja on esitanud laenulepingu operatsioonide väljavõtte (I kd tl 11-13), kostjale saadetud 27.10.2008 ja 05.12.2008 võlateatised (I kd tl 16, 21, 22). Ringkonnakohtu arvates on hageja esitatud nõude kujunemine eeltoodud tõendite alusel arusaadav ja jälgitav. Maakohus on vaidlustatud otsuse p-des 23, 24, 32 ja 33 esitanud omapoolsed põhjendused nõude suuruse kohta (sh põhinõue, intress ja viivised). Ringkonnakohus nõustub kõigi maakohtu vastavate põhjendustega ning ei korda neid. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et tasumisele kuuluv viivis ei ole ebamõistlikult suur, kuna hageja ei nõua põhinõuet ületavat viivist (kohtuotsuse p 34), ning seetõttu apellandi taotlus viivise vähendamiseks tuleb jätta rahuldamata. Alusetu on apellandi väide, et kuivõrd hageja ütles laenulepingu üles, ei saa ta lepingujärgset viivist nõuda, vaid kohaldada tuleb seadusjärgsest viivist. Laenulepingu p-s 2.15 on pooled kokku leppinud viivise määras 0,150 % päevas ning seega kuulub kohaldamisele kokkulepitud viivisemäär.
5. Ebaõige on apellandi väide, et vastavalt TMS § 174 lg 1 sõnastusele kohaldatakse seda sätete üksnes juhul, kui on mitu sissenõudjat. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kinnisasja müümisel jagatakse kinnisasja müügist saadud tulem vastavalt TMS §-le 174 ning sätte kohaldamine ei olene sissenõudjate arvust. TMS § 174 lg 2 kohaselt arvatakse täitekulud jaotuskava kohaselt jagatavast tulemist maha. TMS § 37 lg 1 alusel on muuhulgas täitekuluks kohtutäituri tasu. Lähtudes TMS § 37 lg-st 1 ja § 174 lg-st 2 oli kohtutäitur õigustatud kinnisasjade müügist saadud tulemist täitekuluna kohtutäituri tasu maha arvama.
6. Alusetu on apellandi seisukoht, et hageja koos kohtutäituritega on põhjendamatult venitanud sissenõudmismenetlusega ning hageja tegevus on olnud pahatahtlik ja kahju suurendav. Ringkonnakohus nõustub siinkohal maakohtuga, et apellandi poolt esitatud eelnimetatud väited on jäänud paljasõnaliseks ning asja materjalidest ei nähtu laenu sissenõudmisel sellist hageja käitumist, mis oleks menetlust venitav, pahatahtlik ja kahju suurendav. Kinnisvarahindade muutus alates laenulepingu ülesütlemisest kuni vara võõrandamiseni ei näita hageja tegevuse pahatahtlikkust. Maakohus on vastavad põhjendused esitanud kohtuotsuse p-des 26, 27 ja 28, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei korda neid.
7. Maakohus on õigesti jätnud kohaldamata

§-i 97 ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Apellandi väitel kuulub kohaldamisele

§ 97

seetõttu, et käenduslepingu sõlmimisel oli ta arvestanud sellega, et hageja nõue on tagatud hüpoteegiga kahele kinnisasjale ning juhul, kui kinnistute väärtus oleks käenduslepingu sõlmimisel olnud sama, mis hüpoteekide realiseerimisel, ei oleks ta käenduslepingut sõlminud.

§ 97

lg 1 näeb ette õiguse esitada lepingu muutmise nõue, kui pärast lepingu sõlmimist on lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolud muutunud ja sellega on kaasnenud lepingupoolte 7 kohustuste vahekorra oluline muutumine, mistõttu ühe poole kohustuste täitmise kulud suurenevad oluliselt või teiselt lepingupoolelt saadava väärtus väheneb oluliselt.

§ 97

lg 1 kohaldamisel tuleb eelkõige kindlaks teha, kas muutunud asjaolud kuulusid lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolude hulka või mitte. Kui muutunud asjaolud ei kuulunud lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolude hulka, ei ole võimalik

§ 97

kohaldada.

§ 97

lg 1 võimaldab esitada lepingu muutmise nõude vaid siis, kui lepingupoolte kohustuste vahekord on oluliselt muutunud. Lisaks kohustuste vahekorra olulisele muutumisele peavad esinema kõik

§ 97lg-s 2 sätestatud alused.

Viidatud regulatsioonidest on võimalik teha ühene järeldus, et seadusandja tahe on olnud võimaldada

§ 97kohaldamist äärmiselt erandlikel juhtudel.

Seaduse kohaselt (

§142

lg 1) on käendusleping reeglina ühepoolne leping (tegemist ei ole vastastikuse lepinguga). Kuna on tegemist ühepoolse lepinguga, siis ei ole täidetud

§ 97

kohaldamise eeldused, s.o muutunud ei ole lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolud ja sellega ei ole kaasnenud lepingupoolte kohustuste vahekorra olulist muutumist, mistõttu oleksid ühe poole kohustuste täitmise kulud suurenenud oluliselt või teiselt lepingupoolelt saadava väärtus vähenenud oluliselt. 16. Iseenesest õige on apellandi väide, et kohtumenetluses võib esitada protsessuaalse tasaarvestuse vastuväite ning vajalik ei ole vastuhagi esitamine. Samas aga ei ole kostja tõendanud endal sellise nõude esinemist hageja vastu, mida tal oleks võimalik tasaarvestada hageja nõudega tema vastu. Kahju sisustamisel on kostja lähtunud sellest, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, jättes hindamata äriühingu krediidivõimelisuse ja laenuga kaasnevad riskid. Maakohus on eelnimetatud kostja väite kohta esitanud põhjendused vaidlustatud otsuse p-s 35, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata. Apellatsioonkaebuses on apellant märkinud, et „Apellant on vastavalt Maa-ameti tehingustatistikale tõendanud ära kinnisvaraväärtuse languse, seega ka tekitatud kahju tekkimise.“ Ringkonnakohus märgib, et apellandil ei saa olla kahjuks, mida oleks tal võimalik tasaarvestada hageja nõudega, kinnisvaraväärtuse langus. 17.

§ 145

lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada.

§ 65

lg 1 järgi kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Käeoleval juhul on hageja esitanud hagi käendaja (ühe solidaarvõlgniku) vastu ning asja lahendamise seisukohalt ei ole tähtsust sellel, et hageja ei ole põhivõlgniku (teise solidaarvõlgniku) vastu nõuet esitanud. 18. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. TsMS § 174 lg 4 kohaselt kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud, kõrgema astme kohus menetluskulude rahalist suurust ei määra. 8 Antud juhul ei ole maakohus menetluskulusid kindlaks määranud ning tulenevalt TsMS § 174 lg-st 4 ei määra ringkonnakohus menetluskulude rahalist suurust. /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja 9 /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson