MÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Sullin Määruse tegemise aeg ja koht 14. jaanuar 2016. a, Tallinn Haldusasja number 3-15-2368 Haldusasi Politsei- ja Piirvalveameti taotlus I.G.i kinnip
§ 25lg 2 alusel ei ole võimalik.
Isikul on olemas reisidokument ja PPA ei väida, et isik ei tee PPA-ga koostööd. Kui isiku väljasaatmine on õiguslikult lubatav, on see võimalik 48 tunni jooksul. Leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine ei ole võimalik, sest isik on avalikule korrale ohtlik. 1
(3)Isik leidis, et talt vabaduse võtmine on põhjendamatu, sest ta ei ole pärast vanglast vabastamist kuritegu toime pannud. Tal on olemas elukoht ja ta on nõus tegema PPA-ga koostööd. Kinnipidamisel on halvad tagajärjed isiku emale. Kuna ta oli
- aasta jooksul ka vabaduses PPA-le kättesaadav, on teda võimalik usaldada. Isiku esindaja kinnitas, et lahkumisettekirjutusele tehtud otsust on plaanis edasi kaevata. PPA ei ole põhjendanud, et isiku suhtes ei ole võimalik kohaldada leebemaid järelevalvemeetmeid. Eelnev kriminaalkorras karistamine ei ole isiku kinnipidamiseks piisav. KOHTU PÕHJENDUSED
- Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (
) § 23 lg 11 alusel annab halduskohus loa väljasaadetava kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks, kui esinevad käesoleva seaduse § 15 lõikes 2 sätestatud alus ja lõikes 1 nimetatud põhimõtted.
§ 25
lg-d 1 ja 2 sätestavad, et samade aluste ja põhimõtete esinemise korral pikendab halduskohus Politsei- ja Piirivalveameti taotlusel väljasaadetava kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni kahe kuu kaupa, kuid kõige kauem kuueks kuuks väljasaadetava kinnipidamise päevast arvates ning kui väljasaadetav ei täida jätkuvalt kaasaaitamiskohustust või tagasipöördumiseks vajalike dokumentide hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib, võib kinnipidamise tähtaega pikendada kuni 18 kuuni. Kuue kuu möödumisel ei ole võimalik isiku kinnipidamisel tugineda põgenemisohule. Isik peeti
i alusel kinni 18.12.2014 (haldusasjas nr 3-14-53208 esitatud taotlus) ja vabastati Tartu Ringkonnakohtu määruse alusel isiku ütluste kohaselt 05.02.2015. Seega viibis isik kinnipidamiskeskuses 1 kuu ja 17 päeva. Isik peeti uuesti
alusel kinni 18.09.2015 (vt kohtule käesolevas kohtuasjas samal kuupäeval esitatud taotlus). Seega on isik hetkel viibinud kinnipidamiskeskuses ligikaudu 4 kuud.
§ 25
lg-s 1 sätestatud 6-kuuline tähtaeg mööduks juhul, kui varasemat kinnipidamist ei oleks, 18.03.
- Arvestades maha eelnevalt samal alusel kinnipidamiskeskuses viibitud aja (1 kuu ja 17 päeva), saab 6-kuuline tähtaeg läbi 01.02.
- Isiku kinnipidamist kuni 6 kuuni on põhjendanud PPA põgenemisohuga. Riigikohus on sedastanud, et leebemad järelevalvemeetmed ei suuda põgenemisohu tuvastamisel põgenemist eelduslikult tõhusalt ära hoida. Põgenemisohu tuvastamisel on kinnipidamiskeskusesse paigutamine proportsionaalne meede VRKS § 36¹ mõttes. (29.01.2015 määrus 3-3-1-48-14, p 17). Kohus leiab, et sama seisukoht on kohaldatav ka väljasaatmismenetluses
§ 15lg-s 1 märgitud põhimõtete kontrollimisel.
Seega kui on isiku suhtes põgenemisoht, on samaaegselt täidetud nii
§ 15
lg-s 1 kui ka lg 2 p-s 1 sätestatud tingimus.
§ 68
p 4 kohaselt esineb põgenemise oht, kui välismaalane on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid või toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus. Sellisel juhul seisneb põgenemisoht sisuliselt selles, et isik on toime pannud raskeid rikkumisi ja seetõttu ei ole võimalik eeldada, et ta käitub edaspidi õiguskuulekalt. Sellises hinnangus sisaldub ka eeldus, et isik võib olla ohtlik avalikule korrale. Käesolevas asjas isiku varem toimepandud kuritegusid arvestades on selline hinnang põhjendatud. Sealjuures nähtub Tallinna Ringkonnakohtu 12.11.2015 määrusest samas asjas, et isikule on vangistuse ajal määratud viiel korral distsiplinaarkaristus. Nii põgenemisohtu kui ka ohtu avalikule korrale on võimalik üksnes edasiulatuvalt prognoosida ning selleks ei pea isik olema vahetult kinnipidamise eel olema põgenenud või pannud toime (käesoleval juhul uue) kuriteo. Põgenemisoht ei seisne vaid Eestist lahkumise võimaluses, vaid selles, et isik võib asuda end varjama. Isiku põgenemisoht ei ole Tallinna Ringkonnakohtu 12.11.2015 ja 31.12.2015 andmisest 2
(3)alates vähenenud, vaid pigem lahkumisettekirjutusele esitatud kaebuse rahuldamata jätmise tõttu suurenenud, kuna on suurenenud tõenäosus, et isik saadetakse reaalselt Eestist välja. Kuigi isik on lühiajaliselt käitunud õiguskuulekalt, puudub nii PPA-l kui ka kohtul isiku varasemate väga tõsiste õigusrikkumiste tõttu usaldus, et isik jätkaks väljasaatmise tõenäosuse suurenemisel õiguskuulekat käitumist ja aitaks enda väljasaatmisele kaasa. Isiku väljasaatmist ei saa, sh kohtu antud loa lühikest tähtaega pidada perspektiivituks, sest isikul on olemas kehtiv reisidokument. Isiku emaga seonduvat on ringkonnakohus kummaski viidatud määruses käsitlenud ning kohus ei korda neid seisukohti. Isik ei toonud välja ühtegi uut asjaolu, mille tõttu võiks riivet isiku perekonnaelule lugeda vahepealse aja jooksul oluliselt suurenenuks. 5. Alates 02.02.2016 isiku kinnipidamiseks peab lisaks leebemate järelevalvemeetmete kohaldamise võimatusele isik jätkuvalt keelduma kaasaaitamiskohustuse täitmisest või tagasipöördumiseks vajalike dokumentide hankimine vastuvõtvast või transiitriigist viibima. Kohtule ei nähtu käesoleval juhul kummagi asjaolu olemasolu. Sama kinnitas ka PPA kohtuistungil. Kaasaaitamiskohustuse rikkumiseks ei ole asjaolu, et isik on lahkumisettekirjutuse edasi kaevanud ning taotlenud esialgse õiguskaitse kohaldamist. Tegemist on isiku seadusest tuleneva õigusega. Arvestades seda, et taotlus ka rahuldati, ei saa isiku käitumist pidada pahauskseks. Puuduvad ka asjaolud, mis viitaksid sellele, et isik kuritarvitab enda kohtusse pöördumise õigust, et muuta väljasaatmine võimatuks. PPA-l on samuti olemas isiku tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid. Seega puudub alates 02.02.2016 alus isiku jätkuvaks kinnipidamiskeskuses kinnipidamiseks
§ 25lg 2 ja § 15 lg 2 alusel.
Kohus rõhutab, et vabaduspõhiõiguse piiramisel ei saa kohus tugineda seaduses sätestamata alustele ega ka olemasolevaid aluseid laiendada. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus taotluse üksnes kuni 01.02.
- Kohus selgitab PPA-le, et isiku suhtes tuleb sisuliselt kaaluda ühelt poolt lahkumisettekirjutuse vaidlustamisel esitatud kaebuse perspektiivi ja teisalt avalikku huvi, et ebaseaduslikult Eestis viibiv isik oleks võimalik välja saata. Sellist kaalumist ei ole käesolevas menetluses võimalik teha. PPA-l on võimalik taotleda haldusasjas, kus arutatakse isikule tehtud lahkumisettekirjutuse õiguspärasust, esialgse õiguskaitse abinõude tühistamist. Selles kohtuasjas on võimalik kaaluda nii isiku huve kui ka teisalt kaebuse perspektiivi ning avalikku huvi. Sealjuures on kaebajal reeglina võimalus ka sellisele taotlusele vastu vaielda (HKMS § 253 lg 2). Vastav määrus on ka edasikaevatav. /allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Sullin 3
(3)