Obsah (4)

§ 149§ 14§ 23§ 174

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke Määruse tegemise aeg ja koht 4. jaanuar 2016. a Tartu Tsiviilasja number 2-15-9088 Tsiviilas

) § 149 alusel ühinemise mõte on ühineda kinnisasja müügist saadud tulemi jaotamisega. Abikaasade ühisvara müügi korral täitemenetluses tekib rahaline tulem, mille arvelt on võimalik täita mõlema abikaasa nõudeid eraldi, sest mõlemal abikaasal on õigus saadud tulemist võrdsele osale. Seega esitas avaldaja ühinemisavalduse nimetatud 50%-le kinnisasja müügist saadud tulemist. Riigikohus on 29. jaanuari 2014. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-164-13 p-s 12 märkinud, et

§ 149

lg 1 esimene lause ei näe kinnisasja arestinud kohtutäiturile ette diskretsiooniruumi otsustamaks, kas lubada avalduse esitanud isikul osaleda menetluses või mitte. Kohtutäitur tegi 30. mail 2015. a otsuse, millega jättis avaldaja 12. mai 2015. a kaebuse rahuldamata. Otsuse kohaselt tuleneb

§ 14

lg-st 1 imperatiivne keeld pöörata sissenõue abikaasade ühisvarale ilma võlgnikuks mitteoleva abikaasa nõusoleku või mõlemat abikaasat kohustuse täitmiseks kohustava täitedokumendita. Abikaasade ühisvara hulka kuuluva eseme võõrandamisest saadav rahaline tulem kuulub samuti abikaasade ühisvara hulka ja seega abikaasade ühisomandisse. 2. Maakohtule esitatud kaebuses jäi avaldaja oma 12. mai 2015. a kaebuses esitatud väidete juurde. Abieluvararegistrist (tl 12) tulenevalt on võlgniku ja tema abikaasa varaühisuse varasuhe lõpetatud 7. veebruaril 2011. a.

§ 14

lg 1 ei kuulu kohaldamisele, sest ühinemisavaldus esitatakse selleks, et osaleda kinnisasja müügist saadud tulemi jaotamises. Kuivõrd võlgnikul on õigus osale tulemist, siis soovib avaldaja täita oma nõudeid selle osa arvelt. Avaldaja palub mh kohtul õiguspraktika selguse huvides selgitada, milline õiguslik staatus on ühisvara müügist saadud tulemil täitemenetluses. Kui müügist saadav rahaline tulem on ühisvara, millest teiste sissenõudjate nõudeid täita ei tohi, siis tuleks teiste sissenõudjate huvides müügist saadud summa deponeerida. Sissenõudjal on kohtusse võimalik esitada hagi abikaasade ühisvara jagamiseks, kuid on väga ebatõenäoline, et sissenõudja saavutab kohtus jõustunud lahendi vara 2 jagamise kohta enne, kui ühisvara müünud kohtutäitur jaotuskava koostab. Praegune olukord on ebaõiglane osade sissenõudjate suhtes, kellel on õigus saada oma nõuded rahuldatud võlgnikule kuuluvalt osalt. Kohtutäitur ei viidanud vaidlustatud otsuses, et vaidlusalune kinnistu on kaebemenetluse kestel müüdud, seega eeldas avaldaja, et enampakkumine oli nurjunud.

1. Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu leides, et see tuleb jätta TsMS § 477 lg 1 ja § 423 lg 2 p 2 alusel läbivaatamata või kaebuse sisulise läbivaatamise puhul rahuldamata. Avaldaja poolt taotlevat eesmärki ei ole objektiivselt võimalik saavutada. Kinnisasi, mille suhtes läbiviidava sundtäitmisega ühinemist avaldaja taotleb, on müüdud (tl 34–39)
2. mai
3. a enampakkumisel 20 000 euro eest. Kinnisaja omand on kantud uuele omanikule üle
4. mail
5. a ning kinnisasja müügist saadud tulem on kantud
6. juunil
7. a sissenõudjatele üle. Kaebuse sisulisel läbivaatamisel tuleb jätta see rahuldamata. Kohtutäitur algatas täitemenetlused abikaasade ühisomandisse kuuluvale kinnistule seatud hüpoteegiga tagatud rahalise nõude 25 564 euro 66 sendi sundtäitmiseks. Võlgnik ja L.O. abiellusid
8. juulil
9. a ja nende abielu pole käesolevaks ajaks lõppenud. Kinnisasi asukohaga Anton Starkopfi tn X, Tartus oli omandatud
10. oktoobril
11. a, s.o võlgniku ja L.O. abielu kestel. Kinnisasja omandamise hetkest hakkas see kuuluma abikaasade ühisvara hulka. Võlgnik ja L.O. ei ole varaühisuse varasuhe lõpetades ühisvara omavahel jaganud perekonnaseaduse (PKS) § 37 lg 1 alusel.
12. a veebruaris abikaasade varasuhteks varalahususe varasuhte kehtestamine ei muuda eelnevalt varaühisuse varasuhe kehtimise ajal omandatud vara kuuluvust abikaasade ühisomandisse. Ühisomandisse kuuluva asja võõrandamisest saadav rahaline tulem kuulub samuti ühisomandisse. Avaldajal puudus

§ 14lg-st 1 tulenevalt õigus pöörata sissenõuet võlgniku ja L.O.

ühisvara hulka kuulunud kinnisasjale.

§ 149

ei anna selles osas avaldajale täiendavaid õigusi ega võimalusi osaleda abikaasade ühisvara müügist saadud tulemi jagamisel. Diskretsiooniruumi puudumine ei tähenda, et kohtutäituril

§ 149

järgse avalduse saamisel puuduks kohustus kontrollida täitemenetluse läbiviimise üldiseid eeldusi. Riigikohus selgitas

1. jaanuari
2. a määruse tsiviilasjas nr 3-2-1-164-13 p-s 13, et kohtutäituri vahendusel esitatavale

§ 149

järgsele avaldusele tuleb lisada samasugused dokumendid nagu

§ 23järgsele täitmisavaldusele.

Avaldaja

1. aprillil
2. a esitatud dokumentide kontrolli käigus selgus, et esitatud dokumentide alusel ei ole võimalik pöörata sissenõuet abikaasade I.O. ja L.O. ühisvarale ega osaleda ühisvara hulka kuuluva raha jagamises.
3. Avaldaja juures olevate täitemenetluste sissenõudja Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu) (puudutatud isik) nõustus avaldaja seisukohtadega ning leidis, et kohtutäituri
4. mai
5. a otsus ei ole õiguspärane ning see tuleb tühistada. MAAKOHTU SEISUKOHT
6. Tartu Maakohus jättis
7. oktoobri
8. a määrusega avaldaja kaebuse kohtutäituri
9. mai
10. a otsuse peale täiteasjades nr 084/2013/124 ja nr 084/2013/125 rahuldamata. Maakohtu hinnangul ei ole käesolevas asjas sissenõudja heakskiit ühinemisavalduse rahuldamata jätmisele kaebuse esitamiseks

§ 23

lg 1 teise lause kohaselt vajalik, kuna avaldaja soovis kohtutäituri menetluses oleva täitemenetlusega ühineda kohtutäituri tasu ja täitemenetluse alustamise tasu nõuete rahuldamiseks. Vaidlust ei ole, et kohtutäituri enampakkumisel müüdud kinnisasi asukohaga Anton Starkopfi tn X, Tartus (registriosa numbriga XXX) kuulus abikaasade ühisomandisse. Maakohus leidis, et kuivõrd võlgniku ja L.O. abieluvaralepinguga ei ole muude, peale kinnistu registriosa numbriga 449203, ühisvarasse kuuluvate varaesemete kuuluvust muudetud, tuleb need lugeda ühisvarasse kuuluvateks PKS § 35 p 2 ja § 27 lg 6 alusel. Ühisvara oluliseks tunnuseks on 3 vara seotus, st selle käsutamiseks on vajalik ühisomanike ühine tahe (PKS §-d 28 ja 29). Ühisvaras olevat eset saab käsutada üksnes tervikuna, seetõttu ei ole võimalik ühisvarast osa käsutada ka täitevõi pankrotimenetluses, mh pöörata sissenõuet osale ühisvarale ühe abikaasa kui võlgniku kohustuste täitmiseks. Sissenõude pööramine abikaasade ühisvarale on

§ 14

lg 1 järgi lubatav üksnes võlgnikuks mitteoleva abikaasa nõusolekul või siis, kui on olemas mõlemat abikaasat kohustust täitma kohustav täitedokument. Seega saab rahalist nõuet abikaasast võlgniku suhtes täitemenetluses täita üksnes tema lahusvara arvel.

§ 149

lg 1 esimese lause kohaselt, kui kinnisasjale sissenõude pööramise avaldus esitatakse pärast kinnisasja arestimist teise sissenõudja kasuks, teeb kohtutäitur otsuse lubada avalduse esitajal osaleda menetluses. Maakohus nõustus avaldajaga, et

§ 149

lg 1 esimene lause ei näe kinnisasja arestinud kohtutäiturile ette diskretsiooniruumi. Maakohtu hinnangul puudus kohtutäituril õiguslik alus ühinemisavalduse rahuldamiseks, kuna esines seadusest tulenev keeld

§ 14lg 1 näol. Ts

ÜS § 87 kohaselt on seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. Kohtutäituri otsus teise kohtutäituri täitemenetlusega ühinemise kohta on TsÜS § 67 lg 1 mõttes tehing, kuna selle tulemusel saavutatakse kindel tagajärg, s.o täitemenetlusega ühinemine. Maakohus leidis, et kuivõrd

§ 14

lg 1 ja PKS § 33 lg 3 tuginevad oma loogikas Eesti Vabariigi Põhiseaduse (PS) §-le 32, mille kohaselt on igaühe omand puutumatu ja võrdselt kaitstud, siis on nimetatud sätete näol tegemist imperatiivsete keelunormidega.

§ 14

lg 1 imperatiivsust on tõdenud ka Riigikohus tsiviilasja nr 3-2-1-95-15 p-s 17, mille kohaselt ei ole võimalik ühisvarast osa käsutada ka täite- või pankrotimenetluses, mh pöörata sissenõuet osale ühisvarale ühe abikaasa kui võlgniku kohustuste täitmiseks. Sissenõude pööramine abikaasade ühisvarale

§ 14

lg 1 järgi on lubatav üksnes võlgnikuks mitteoleva abikaasa nõusolekul või siis, kui on olemas mõlemat abikaasat kohustust täitma kohustav täitedokument. Eespoolöeldust tulenevalt jättis kohtutäitur avaldaja ühinemise taotluse õigesti rahuldamata, kuivõrd ühinemise taotluse rahuldamisel oleks tekkinud otsus, mis on seadusest tuleneva keeluga vastuolus ja seetõttu tühine. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED 6. Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles taotleb maakohtu määruse tühistamist ning avaldaja kaebuse rahuldamist. Määruskaebuse kohaselt on arusaamatu maakohtu hinnang ühisvara käsutamisest tekkinud tulemi osas. Ühisvara müügist pärast tulemis osalevate nõuete rahuldamist ettenähtud järjekohtade alusel ülejääv rahasumma on vaadeldav kui abikaasadele kuuluv lahusvara. Seadusest tulenevast eeldusest, mille kohaselt abikaasade osa ühisvaras on võrdne, saab järeldada, et võlgnikuks olevale abikaasale kuulub tagastamisele ülejäävast summast vähemalt pool. Seda vara on täituril võimalik arestida enne võlgnikule või võlgniku poolt näidatud kolmandale isikule, sh abikaasale tagastamist. Avaldaja leiab, et sellele tulemi jagamisest ülejäävale osale, mis kuulub abikaasale tagastamisele, on võimalik

§ 174

lg 1 p 3 alusel ühinemise korral teostada kinnipidamised võlgniku teiste kohustuste täitmiseks.

§-st 14 tulenev keeld ei hõlma pärast enampakkumist tulemist ülejäävat rahasummat selle tagastamise korral. Avaldaja leiab, et lahendamist vajab küsimus, kuidas tõlgendada

§ 14

lg-s 1 sätestatud mõlemat abikaasat kohustuse täitmiseks kohustavat täitedokumenti.

§ 14

lg 1 ei anna alust järeldada, et mõlemat abikaasat kohustav täitedokument ja sissenõudja peab olema üks ja seesama. Ühisvara 4 esmane mõte on reguleerida abikaasade omavahelisi varasuhteid, aktsepteeritav ei saa olla selle suhte varjus hiilida kõrvale abikaasade võlausaldajate nõuete täitmisest. VASTUSTAJA SEISUKOHT

1. Kohtutäitur vaidles määruskaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel tuleks keelduda määruskaebuse menetlusse võtmisest. Kinnisasi, mille suhtes läbiviidava sundtäitmisega ühinemist avaldaja taotleb, on müüdud. Määruskaebuse sisulisel lahendamisel palub kohtutäitur arvestada oma kõigi seni esitatud seisukohtadega ning jätta määruskaebus rahuldamata. PUUDUTATUD ISIKU SEISUKOHT
2. Puudutatud isik leidis, et sissenõudmise seisukohalt on tegemist perspektiivitu vaidlusega, sest kohtutäituri poolt läbiviidavas täitemenetluses, milles müüdi võlgnike ühisvara, mingit raha, mida jagada, üle ei jäänud. Vaidlustatud kohtumäärusest ei selgu, miks ei ole võimalik pärast ühisvara arestimist sundtäitmisega ühineda sissenõudjal, kel puudub mõlemat abikaasat kohustav täitedokument.

§ 149

lg 1 sõnastusest sellist keeldu ei tulene ning

149 lg 2 on menetlusega ühinenud sissenõudjal samad õigused, kui sissenõudjal, kelle avalduse alusel kinnisasi arestiti. PKS § 37 lg 3 sätestab, et ühisvara jagatakse abikaasade vahel kaasomandi lõppemise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lg 2 järgi otsustab kohus hageja nõudel kaasomandi jagamise viisi. Puudutatud isik on seisukohal, et kui ühisvara väärtus on selline, et võimaldab täita nii selle sissenõudja nõuded, kellel on mõlemat ühisomanikku kohustav täitedokument, kui ka selle, kellel on ainut ühte ühisomanikku kohustav täitedokument, oleks menetlusökonoomika seisukohast otstarbekas lubada ka viimasel sissenõudjal sundtäitmisega ühineda ning nõuda ühisvara jagamist. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Maakohtu
2. oktoobri
3. a määrus muutmata. Ükski määruskaebuses esitatud väide ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Asja materjalide kohaselt on kinnistu asukohaga Anton Starkopfi tn X, Tartu, registriosa nr XXX võõrandatud kordusenampakkumisel
4. mail 2015 (tl 34 jj). Maakohtule esitatud kaebuses kohtutäituri otsuse peale on avaldus sundtäitmisega ühinemiseks kohtutäiturile esitatud
5. aprillil 2015 ning kaebus kohtutäiturile
6. mail
7. a (tl 7). Seega olid kohtutäiturile enampakkumise ajal avalduses ja kaebuses toodud asjaolud teada ning ringkonnakohus leiab, et kohtutäituri vastuses viidatud TsMS § 637 lg 1 p 6 ei kuulu kohaldamisele. Apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (vt Riigikohtu
8. juuni
9. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-13, p 12). Nimetatu kehtib TsMS § 659 alusel ka määruskaebusele. See tähendab, et määruskaebuse menetlusse võtmisel peab kohus määruskaebuses esitatud faktiliste asjaolude õigsust eeldades analüüsima, kas on olemas sellele faktikogumile vastavat õigusnormi, mis võiks anda aluse kaebuse rahuldamiseks (vt Riigikohtu
10. juuni
11. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-156-07, p 10).
12. PKS § 25 järgi on abikaasade ühisomandis varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused. Perekonnaseaduse mõttest tulenevalt on ühisvaraks ka hüvitused ühisvaraga tehtud tehingute alusel, seega on maakohus õigesti leidnud, et kinnistu registriosa numbriga XXX oli abikaasade ühisomand. Kinnistu omandati abielu jooksul ning
13. veebruari
14. a abieluvararegistrisse kantud abieluvaralepinguga ei ole abikaasad kinnistu varaõiguslikku kuuluvust 5 muutnud. Varalahususe varasuhe kohaldub pärast abieluvaralepingu sõlmimist toimunud tehingutele (vt Riigikohtu
15. aprilli
16. a otsuse tsiviilasjas 3-2-1-36-13 p.- i 12). Määruskaebuses toodud väited ühisvara käsutamise tulemusel saadu erisuse suhtes võrreldes muu ühisvaraga ei ole õiguslikult põhjendatud.
17. Tulenevalt

§ 14

lg-st 2 on sissenõudjal, kellel on nõue üksnes ühe abikaasa vastu ning kelle nõuet ei õnnestu selle abikaasa lahusvara arvelt täita, õigus nõuda ühisvara jagamist ja sissenõude pööramist võlgnikuks oleva abikaasa osale ühisomandist. Täitemenetluses ühisvara võõrandamise teel saadu kohta ei ole täitemenetluses eriregulatsiooni. Riigikohus on 4. novembri 2015. a määruse tsiviilasjas nr 3-2-1-113-15 p-s 9 leidnud, et

§ 14

lg 1 järgi saab kohtutäitur pöörata sissenõude abikaasade ühisvarale üksnes juhul, kui võlgnikuks mitteolev abikaasa on sellega nõus või kui täitmisel on mõlemat abikaasat kohustust täitma kohustav täitedokument.

§ 14

lg 1 mõtte kohaselt saab teise abikaasa nõusolekuta ühisvarale sissenõude pöörata üksnes siis, kui täitmisel olevast täitedokumendist või -dokumentidest tuleneb mõlema abikaasa ühine kohustus sama võlausaldaja vastu. Teise abikaasa nõusolekuta saab abikaasade ühisvara hulka kuuluvale esemele pöörata sissnõude juhul, kui täitedokumendi järgi vastutab abikaasa oma kohustuse täitmise eest nii oma lahusvara kui ka ühisvaraga täies ulatuses PKS § 33 lg 1 järgi. Muudel juhtudel, kus abikaasa vastutab täitedokumendist tuleneva kohustuse täitmise eest oma lahusvara ja pooles väärtuses ühisvaraga PKS § 33 lg 3 mõttes, peab sissenõudja teise abikaasa nõusoleku puudumise korral nõudma

§ 14

lg 2 ja PKS § 33 lg 3 teise lause järgi esmalt võlgniku ühisvara jagamist ja alles seejärel saab pöörata sissenõude võlgnikule ühisvara jagamise käigus jäänud varale. 14. Praeguse asja materjalidest ei nähtu, et võlgnik vastutaks avaldaja täitedokumendist tuleneva kohustuse täitmise eest nii oma lahusvara kui ka kogu abikaasade ühisvaraga. Seega saab täitur pöörata sissenõude ühisvara hulka kuuluvale kinnisasjale (või selle müügist saadud tulemile) üksnes teise abikaasa nõusolekul. Nõusoleku puudumisel tuleb aga ühisvara hulka kuuluvale kinnisasjale sissenõude pööramiseks esitada nõue ühisvara jagamiseks

§ 14lg 2 alusel.

Iseenesest on õige määruskaebuses toodud väide, et sissenõudjatel on õigus saada oma nõuded rahuldatud võlgnikele kuuluva vara arvelt. Põhjendatud on ka määruskaebuse seisukoht, mille kohaselt on mõlema abikaasa sissenõudjatel õigus saada oma nõuded rahuldatud võlgnikule kuuluva vara arvelt. Ekslik on aga avaldaja seisukoht, nagu tuleneks eelpooltoodust võlgnikust abikaasa sissenõudjatele õigus saada oma nõuded rahuldatud ühisvara suhtes algatatud täitemenetluse käigus ühisvara müügitulemi arvelt ilma

§ 14

lg 1 järgse mõlema abikaasa ühise kohustuseta sama võlausaldaja vastu või võlgnikuks mitteoleva abikaasa nõusolekuta. Ei ühisvara suhtes alustatud täitemenetlus võlgnikuks mitteoleva abikaasa nõusolekul ega ka täitmine mõlemat abikaasat kohustust täitma kohustava täitedokumendi alusel ei tähenda ühisvara jagamist, mis võimaldaks saadu üleandmist pärast nõuete rahuldamist abikaasade lahusvarasse. Kohtutäituril ei ole seadusega antud pädevust viia läbi ühisvara jagamist PKS § 33 lg-e 3 ning PKS §-de 36, 37 ja 38 järgi. Kuivõrd enampakkumisel müüdud kinnistu oli praegusel juhul abikaasade ühisvara, siis selle müügist saadud raha, ehk tulem, on samuti abikaasade ühisvara. Ühisomandi puhul ei ole omandi osad ühises asjas kindlaks määratud. Õiguslikult ei ole põhjendatud pöörata sissenõuet ühe abikaasa osale sellest tulemist ilma, et teine abikaasa annaks selleks nõusoleku või tegemist oleks mõlema abikaasa suhtes sundtäidetava nõudega (

§ 14lg 1, PKS § 26 lg 1, § 28 lg 1).

Ühinemisavalduse saanud ning ühisvara suhtes täitemenetlust läbiviival kohtutäituril on kohustus kontrollida, kas ühineda soovival isikul on samuti nõue ühisvara suhtes, või kas tal on võlgnikuks mitteoleva abikaasa nõusolek nõude täitmiseks ühisvara arvelt (vt Riigikohtu 29. jaanuari 2015. a 6 määruse tsiviilasjas nr 3-2-1-164-13 p-e 13–14 ja 4. novembri 2015. a määruse tsiviilasjas nr 3-2-1113-15 p-i 9). Määruskaebuses väidab avaldaja, et

§ 14

lg 1 ei anna alust järeldada, et mõlemat abikaasat kohustav täitedokument ja sissenõudja peaks olema üks ja seesama, vastupidine kahjustaks sissenõudjate huve. Ringkonnakohus leiab, et ühe abikaasa lahusvara suhtes nõuet omavate võlausaldajate huvide kaitseks on võimalik lisaks vara jagamise nõudele esitada hagi tagamise korras nõue ühisvara võõrandamise täitemenetluses. Ringkonnakohus leiab, et kohtutäitur jättis õigustatud avaldaja avalduse sundtäitmisega ühinemiseks ning kaebuse kohtutäituri otsuse ja / või tegevuse peale rahuldamata. 15. TsMS § 175 lg 31 kohaselt ei hüvitata kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse lahendamise menetluses kohtutäituri kantud õigusabikulusid. Kuivõrd menetlusosalised on esindanud ennast iseseisvalt, ei ole neil õigusabikulusid ka tekkinud. Ringkonnakohus jätab menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp Kersti Kerstna-Vaks Triin Uusen-Nacke 7