1-07-2186/264

1-07-2186 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. jaanuar 2012 Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-07-2186 Kohtukoosseis Mati Kartau, Tiit Lõhmus, Maarika Kuusk Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu
2. detsembri 2011 määrus süüdimõistetu Raivo Paala taotluse – vangistuse täitmine edasi lükata – läbi vaatamata jätmise kohta Kaebuse esitaja ja kaebuse liik süüdimõistetu Raivo Paala määruskaebus RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 390 jätta Tartu Maakohtu
3. detsembri 2011 määrus muutmata ja süüdimõistetu Raivo Paala määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Määruse peale võib KrMS § 384 lg 2 alusel advokaadi vahendusel Tartu Ringkonnakohtu kaudu esitada määruskaebuse Riigikohtule kümne päeva jooksul alates vaidlustatavast kohtumäärusest teada saamisest. Asjaolud Tartu Maakohtu 10.01.2011 otsusega mõisteti Raivo Paala süüdi KarS § 386 lg 1 järgi (alates 15.03.2007 vastab KarS § 3892 lg 1 ja KarS § 25 lg 2, 4 – § 3892 lg 2 kuriteokoosseisule) ning karistati 1 aasta vangistusega. Kohtuotsus jõustus 04.11.2011 Riigikohtu otsusega. Tartu Maakohus saatis 07.11.2011 R. Paalale teatise, milles teda kohustati asuma karistust kandma Tartu Vanglas hiljemalt 28.11.
4. R. Paala esitas 28.11.2011 Tartu Maakohtule taotluse kohtuotsuse täitmise edasilükkamiseks KrMS § 415 lg 3 alusel. Tartu Maakohus jättis 29.11.2011 määrusega rahuldamata R. Paala taotluse Tartu Maakohtu 10.01.2011 otsusega mõistetud vangistuse täitmisele pööramise edasilükkamiseks. R. Paala vaidlustas Tartu Maakohtu 29.11.2011 määruse, esitades sellele määruskaebuse. 02.12.2011 registreeriti maakohtus 01.12.2011 kuupäeva kandev R. Paala taotlus vangistuse täitmise edasilükkamiseks KrMS § 415 lg 3 alusel. Taotluse on e-maili teel saatnud Vello Luik, kes on märkinud ennast kui R. Paala kokkuleppel kaitsja ja väidetavalt digitaalselt allkirjastanud. Tegelikult taotlus on allkirjastamata. Dokumendi digitaalselt allkirjastamist reguleerib Digitaalallkirja seadus. 01.12.2011 kuupäeva kandev taotlus ei ole digitaalselt allkirjastatud eelnimetatud seaduse tähenduses. Maakohus leidis, et dokumendi allkirjastamata jätmine on puudus, mille tõttu ei ole võimalik seda läbi vaadata, sest ei ole võimalik kindlaks teha taotluse esitanud isikut ja sellest tulenevalt määratleda taotluse esitanud isiku õigust taotlust esitada. Maakohus märkis, et kuigi eelnimetatud puudust on võimalik kõrvaldada, ei ole see antud juhul põhjendatud, sest 02.12.2011 registreeritud taotlus on samasisuline 28.11.2011 R. Paala esitatud taotlusega, mille maakohus lahendas 29.11.2011 määrusega. Samasisulise taotluse teistkordseks läbivaatamiseks puudub vajadus ja mõjuv põhjus. Taotluse läbivaatamiseks puudub alus olukorras, kus samasisulise taotluse lahendamise menetlus toimub määruskaebuse lahendamise menetluses. Kõigest eeltoodust tulenevalt maakohus jättis läbi vaatamata 01.12.2011 kuupäeva kandva taotluse Tartu Maakohtu 10.01.2011 otsusega R. Paalale mõistetud vangistuse täitmisele pööramise edasilükkamiseks. Määruskaebuses esitatud taotluste sisu R. Paala esitas määruskaebuse, milles taotleb maakohtu 12.12.2011 määruse tühistamist ning uue määruse tegemist, millega lükata KrMS § 415 lg 3 alusel vangistuse täitmisele pööramine edasi 2 kuu võrra. Lisaks taotleb ta, et ringkonnakohus algataks distsiplinaarmenetluse kohtunik Ene Mutsu suhtes või esitaks taotluse tema suhtes kriminaalmenetluse algatamiseks KarS § 89 tunnustel. R. Paala märgib, et maakohus jättis oma 12.12.2011 kohtumäärusega tema taotluse rahuldamata, põhjendades seda kokkuvõtlikult järgnevalt: - - Kohtu hinnangul oli R. Paala 01.12.2011 esitatud taotlus vangistuse täitmisele pööramise edasi lükkamiseks samasisuline võrreldes tema poolt 28.11.2011 Tartu Maakohtule esitatud taotlusega, mis jäeti 29.11.2011 täitmiskohtuniku kohtumäärusega rahuldamata. Veel leidis kohus, et taotluse läbivaatamiseks puudub seaduslik alus olukorras, kus samasisulise menetluse lahendamine toimub määruskaebuse lahendamise menetluses. Määruskaebuse esitaja ei nõustu Tartu Maakohtu seisukohtadega ning esitab oma argumendid alljärgnevalt. Kohus asus seisukohale, et taotlus ei ole allkirjastatud ning otsustas, et kuigi allkirjastamata taotluse esitamisel on võimalik selline puudus kõrvaldada, ei pea kohus puuduste kõrvaldamiseks (taotluse allkirjastamiseks) tähtaja määramist põhjendatuks. Kohus ei motiveeri oma seisukohta ei viidetega seadustele, ega kohtupraktikale. Kohtu seisukohad on üldsõnalised. Taotluse esitaja on tuginenud konventsiooni artiklitele 3, 6 ja 13 (esimeses taotluses ei ole isik esitanud selgelt argumenteeritud väidet, et ta on konventsiooni artiklites tagatud õiguste rikkumise ohver). Kohus viitab oma määruses “Taotluse läbivaatamiseks puudub seaduslik alus olukorras, kus samasisulise taotluse lahendamise menetlus toimub määruskaebuse lahendamise menetluses.“ Eelnevast tulenevalt jääb aga -2- arusaamatuks, millisele õigusallikale kohus tugineb. Samuti pole võimalik aru saada, kas kohtu selline seisukoht, millega piiratakse olulisel määral isiku rahvusvaheliselt tagatud õigusi (eelkõige õigusselgus, õiguskindlus ning õiglane õigusemõistmine konventsioon 6 artikkel mõttes ning tõhus õiguskaitsevahend konventsiooni artikkel 13 mõttes, koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitega 47 ja 49), on kooskõlas ka konventsioonis ja hartas sätestatud õigusgarantiidega ning kas sellist kontrolli on üldse läbi viidud. Juhul, kui kohus tugineb siseriiklikule õigusele, mis piirab isiku rahvusvaheliselt tagatud õigusi (EIÕK art 6 ja 13), siis peab kohus vastama kolmele küsimusele. Esiteks, millisel õiguslikul alusel kohus sellist sätet kohaldab („law“ – selle kõige laiemas mõttes). Teiseks, milline on selle piirangu legitiimne eesmärk. Ja kolmandaks, miks on selline piirang vajalik kaasaja demokraatlikus ühiskonnas. Kui kas või ühte neist tingimustest on rikutud, ei ole konventsioonis tagatud õiguste piiramine lubatud. Kuivõrd kohus ei ole viidanud ühelegi siseriiklikule sättele, millel tema seisukoht tugineb, siis ei ole selline piirang lubatud. Isik ei pea spekuleerima, millisele õigusallikale kohus võis tugineda, isegi kui selline õigusallikas või õigusallikad on olemas. Juhul kui kohus tugines rahvusvahelisele õigusele või seda kohaldavale kohtupraktikale (EIÕK ja EIK kohtulahendid), siis ka siin ei ole kohus viidanud ei vastavale konventsiooni artiklile ega seda reguleerivatele EIK kohtulahenditele. Õiguse üldprintsiibist tulenevalt ei saa siseriiklike kohtulahenditega muuta piiravalt EIK seisukohti. EIK on lugenud konventsiooni artikkel 6 rikkumiseks seda kui kohtud ei tugine EIK uuematele õiguskäsitlustele konventsiooni tõlgendamisel. Juhul kui kohus tugines EIK lahenditele või nendest pärinevatele õiguskäsitlustele, siis on ta ka kohustatud nendele kohtulahenditele oma kohtulahendis viitama. Kui viidatud EIK kohtuotsus ei ole riigi keeles terviktekstina avaldatud selleks ettenähtud korras ja viisil, peab kohtunik ka viitama, kus ja kuidas ta selle kohtulahendiga tutvus. Rahvusvahelistest kohtulahenditest sh EIK kohtulahenditest tehtud kokkuvõtteid ei saa pidada õiguslikuks allikaks EIK kohtupraktika kohaldamisel. Kui kohtunik soovib oma kohtulahendis tugineda EIK seisukohtadele, saab ta seda teha ainult siis kui vastav lahend on riigivõimudele siduvalt riigi keeles selleks ettenähtud kohas ja korras avaldatud. Kohtunik, kes iseseisvalt loeb võõrkeelset EIK kohtulahendi tervikteksti ning soovib oma kohtuotsuses nendele seisukohtadele tugineda, on sattunud huvide konflikti – tõlk ja õigusemõistja. Tõlkimise mõiste tähendab üldiseimal võimalikul viisil kahe keele vahelist vahendust, selle hulka kuulub ka terminitele muukeelsete vastete leidmine. EIK lahendite tõlkimine peab kõrvaldama keelte paljususest tulenev takistuse (kohtulahendi tõlke eesmärk on saada teada milleks lähtekeelne kohtuotsus kohustab, mitte luua iseseisvalt kehtiv sihtkeelne kohtuotsus jms). Õiguse mõistmisel teadvalt vale tõlke esitamine on kuritegu. Tõlkijaks saab olla isik, kellel on vastav erialaline ettevalmistus ning keda on hoiatatud teadvalt vale tõlke esitamise eest. Eesti Vabariigis ei saa tõlk ja kohtunik olla üks ja see sama isik, sama asja raames ehk teisisõnu, kohtunik ei saa oma tõlkele tugineda. Eeltoodu põhjal saab põhjendatult kahelda, kas kohtunik Ene Muts on üleüldse tutvunud kohtuniku jaoks siduval määral konventsiooni artikleid 3, 6 ja 13 sisustavate uusimate kohtulahenditega. Olukord, kus kohus kohaldab õigust, kuid kohtul puudub adekvaatne ülevaade kohaldamisele kuuluvast õigusnormist ning selle kohaldamispraktikast (säte ja mõte), ei saa olla kooskõlas konventsioonis tagatud õiglase kohtuliku arutamise põhimõttega. Ebaõiglusest ei sünni õigust. R. Paala 01.12.2011 esitatud taotlus tugines EIK uusimale kohtupraktikale Eesti Vabariigi suhtes konventsiooni artikkel 6 osas. Kuigi lahend (Andreyev vs Eesti [EIK 22.11.2011 nr 48132/07]) oli tehtud juba 22.11.2011, ei ole seda siiani riigivõimule siduvalt terviktekstina avaldatud. Esimese taotluse esitamisel 28.11.2011 ei saanud R. Paala sellele kohtulahendile -3- viidata, sest ta ei olnud puhtalt ajalistel põhjustel selle kohtulahendi terviktekstiga tutvunud.
5. novembril esitatud taotluses tugines R. Paala seetõttu konventsiooni artiklites 6 ja 13 ning sellekohases EIK kohtupraktikas väljendatud üldistele seisukohtadele. 01.12.2011 taotlus tugines aga õiguspoliitiliselt uuele olukorrale. Selles lahendis on Eesti Vabariigi riigivõim oma vastulauses EIK-le väitnud, et riik ei ole vastutav kaitsja ja kliendi suhete eest. Valitsuse hinnangul oli isiku kaitsevahend tagatud seeläbi, et isikul oli võimalik pöörduda kahjunõudega advokaadi või advokaadibüroo vastu. EIK tuvastas, et kahju hüvitamise menetlus ei oleks saanud mitte kuidagi kaasa tuua kassatsiooni esitamise õiguse taastamist ja seetõttu ei olnud valitsuse vastuväide asjakohane. EIK rõhutab, et riik vastutab kaitsja tegevuse eest eriliste asjaolude korral ning peab sekkuma siis, kui määratud kaitsja ei taga tõhusat kaitseõigust ning kui sellekohased puudused on tehtud ametivõimudele teatavaks. Kaitsja määramine iseenesest ei vabasta riiki vastutusest tagada isikule tõhus kaitseõigus. EIK leidis, et kuigi riik on taganud seaduste kaudu võimaluse esitada kaebus advokaadi tegevuse peale advokatuuri aukohtule, on õigussüsteemis oluline puudus. Seda põhjusel, et seadustest ei tulene mingeid otseseid tagajärgi siis, kui advokatuuri aukohus tuvastab kaitsja tegevuses eetikakoodeksi rikkumise – nt ei ole sellekohast eraldi kassatsioonitähtaja ennistamise alust või eraldi teistmisalust. Vastavate õigusnormide ning kohtupraktika puudumise tõttu – mis sätestavad isikule tõhusa õiguskaitse pärast advokatuuri aukohtu taunivat otsust – ei olnud avaldajale kättesaadav tõhus õiguskaitsevahend kaitseõiguse teostamiseks. Eelnevalt nimetatud põhjustel tuvastas EIK Eesti Vabariigi suhtes kohtutele juurdepääsu õiguse rikkumise (konventsiooni artikkel 6). R. Paala on oma taotluses põhjendanud, miks Andreyev vs Eesti kohtulahendis tulenevad EIK seisukohad ning järeldused on otsekohaldatavad ka tema kriminaalasjas. (18.06.2010 on Riigikohus teinud R. Paalale etteheite, et isik on esitanud kohtule teadvalt valesid arstitõendeid ning sellega on ka R. Paala venitanud kohtumõistmise mõistlikku aega. Selline Riigikohtu seisukoht ei saa olla seaduslik sellel lihtsal põhjusel, et Tervishoiuametil puudus pädevus nende tõendite hindamiseks ning sotsiaalministri poolt oli 6 kuud enne Riigikohtu otsuse tegemist see määrus ka lõplikult tühistatud. Riigikohtu taoline eksitus oli tingitud asjaolust, et nimetatud sotsiaalministri määrust ei ole R. Paala toimikus sellel lihtsal põhjusel, et ükski kohus ega ka prokurör pole seda teemat varem kohtulikult püstitanud. R. Paala ei saa välistada, et Tartu Ringkonnakohus, kes lahendas prokuröri apellatsioonkaebuse jaanuaris 2010, oli teadlik sellisest sotsiaalministri otsusest, sest see avaldati ka mitmetes meediaväljaannetes.) Seega oli Tartu Ringkonnakohtu otsuse tegemise ajal Tervishoiuameti ettekirjutus kaotanud oma tõendusliku jõu. Eelnevast lähtuvalt ei ole õiguslikult tõendatud mitte ühtegi väidet, et R. Paala tegevus oleks venitanud kriminaalasja kohtulikku menetlust. Veelgi enam, 7.detsembril 2010 pöördus R. Paala kohtunik Ene Muts`i poole ning ütles sõnaselgelt, et kui tema kaitsjad Rein Laid ja Vahur Kivistik teevad midagi, mis pole kooskõlas advokaadi eetikakoodeksiga, peab kohtunik astuma vastavaid menetluslikke samme. R. Paala kinnitas kohtus, et tema pole palunud oma kaitsjatel menetlust venitada. Kohtunikul oli võimalus ka sellist R. Paala väidet, kas isik võis püüda oma kaitsjaid mõjutada, kontrollida. Kohtute poolt R. Paala tegevusele hinnangut andvad paljusõnalised ning solvavad tõendamata seisukohad on lubamatud ning iga isiku väärikust alandavad.) R. Paala olukord võrreldes Andreyeviga oli õiguslikult palju “hullem”. Kokkuleppemenetlust alustati ilma, et üks isiku kaitsjatest (Vahur Kivistik) oleks näinud kokkuleppe teksti ning andnud ka nõusoleku kokkuleppemenetluse alustamiseks. R. Paalale määrati kaitsjaks Vello Luik, kelle suhtes oli riigivõimul selleks hetkeks tekkinud juba põhjendatud kahtlus raske majanduskuriteo toimepanemise osas. -4- R. Paalal on olemas tõendamata informatsioon (prokuratuur ei võimaldanud sellise tõendiga tutvuda), et riigivõimud kuulasid tema ja kaitsja V. Luige vahelisi telefonikõnesid pealt. Selline võimalus oli R. Paalale teada juba detsembris 2010, ehk varem kui V. Luik määrati R. Paalale riiklikuks kaitsjaks. R. Paala ei saanud oma kaitsjaga vabalt ja segamatult suhelda ning arutada kaitsetaktikat. R. Paala ei saanud oma riiklikule kaitsjale esitada ka tõendeid, sest oli olemas reaalne võimalus, et need satuvad riigivõimu valdusse advokaadibüroo läbiotsimise kaudu. Selline risk ka realiseerus, sest V. Luige advokaadibüroo läbiotsimise käigus võeti ära ka V. Luige tööarvuti, mis sisaldas muuhulgas R. Paala kriminaalasjaga seotud informatsiooni, teavet ning isiku kaitsetaktikat. Selline olukord polnud R. Paalale uudne, sest ka varem oli R. Paala ja tema kaitsjate vahelisi telefonikõnesid pealt kuulatud kriminaalasjade raames. Viimati juhtus see
6. detsembril 2008 kaitsja R. Laidiga. Kuivõrd varasemalt pole riigivõim teinud sellest mitte mingisugust probleemi, siis pole mõistlik eeldada, et ka selle kriminaalasja raames võiks tekkida selline küsimus. Seega on Eesti Vabariigis isiku ja tema kaitsjate vaheliste telefonikõnede pealt kuulamine täiesti tavapärane nähtus. Selline praktika on aga otseses vastuolus konventsiooni artikliga
8. mail 2011 jõudis R. Paalani mitteametlik informatsioon, et advokatuur on peatanud V. Luige kutsetegevuse vandeadvokaadina. 05.05.2011 kinnitas V. Luik, et temal selline informatsioon puudub. R. Paala ei saanud eelnevalt loetletud põhjustel pidada temale määratud riikliku kaitsjat täisväärtuslikuks kaitsjaks. Hiljem osutus see informatsioon tõeseks – V. Luik ei olnud enam vandeadvokaadi vanemabi. Seega puudus tal ka õiguslik alus esitada Riigikohtule kassatsioonkaebus. R. Paalal ei olnud kassatsioonmenetluses riikliku kaitsjat, millest tulenevalt ei saanud ta realiseerida oma kaitseõigust. Selline asjaolu ei takistanud riigil R. Paala suhtes tehtud kohtuotsust jõustamast ning kohtunik Ene Mutsul mõistetud karistust täitmisele pööramast. Märkimisväärne on asjaolu, et R. Paala uuel riigi poolt määratud kaitsjal oli Riigikohtu poolt antud õigus esitada uus kassatsioonkaebus kuni 06.07.
9. See ei takistanud aga kohtunik Ene Muts`l tegemast kohtumäärust, millega kohustati R. Paalat asuma reaalset vanglakaristust täitma hiljemalt 04.07.2011 (so. 2 päeva enne kassatsioonkaebuse tähtaja ennistamise taotluse tähtaega). Kohtuotsust ei pööratud sundtäitmisele ainult tänu Tartu Vangla juhtkonna inimlikule suhtumisele. Oluline on lisada, et kohtunik Ene Muts jättis ka siis 04.07.2011 R. Paala taotluse vangistuse täitmisele pööramise edasilükkamiseks rahuldamata. Ka siis leidis kohtunik Ene Muts, et selline taotlus ei ole põhjendatud. Viimase ekslikkust tuvastas Tartu Ringkonnakohus Riigikohtu 05.08.2011 loakogu otsuse alusel, millega anti R. Paala kassatsioonkaebusele menetlusluba. Kohtunik Ene Muts`u käitumine on arusaadav ka selles osas, et ta jättis 10.juunil 2011 jõustatud kohtuotsuse muutmata, mille tagajärjel on R. Paalal käesoleval hetkel kaks jõustunud kohtuotsust. R. Paalale määratud teise riikliku kaitsja Aivar Kelloga pole R. Paalal olnud vaatamata korduvatele püüdlustele võimalik kohtuda. 01.07.2011 kinnitas A. Kello R. Paalale kirjalikult, et ta ei ole enam isiku kaitsja, sest kohtuotsus on jõustunud. Hinnates eeltoodut kogumis ei saa põhjendatult vastu vaielda, et R. Paala kaitseõigust on olulisel määral rikutud. R. Paala on aastaid pidanud taluma ohtu oma vabadusele. Tänaseks ei ole enam õiguslikku vaidlust selle üle, et kõik R. Paala suhtes tehtud kuriteoteated on -5- riigivõim teinud alusetult ja põhjendamatult ning eesmärgiga venitada R. Paala suhtes toimuvaid kriminaalmenetlusi (expressis verbis 2010.a. Tartu Ringkonnakohtu otsuses). R. Paala hinnangul ei saa pidada sellist olukorda, kus riigivõim on 14 aasta jooksul kestvalt läbi viinud alusetuid kriminaalmenetlusi; kus riiklik kaitsja ei tunne vähimalgi määral huvi tõendite vastu, mis üheselt välistavad kuriteo koosseisu (maksuhalduri kirjalik kinnitus, et TSC Terminal OÜ on täitnud kõik vaidlusaluse kriminaalasjaga seotud tehingutest tulenevad maksukohustused tähtaegselt ja viivitus tekkis maksuhalduri enda ebaseadusliku tegevuse tagajärjel) nimetada teisiti kui inimese jaoks raskeks tagajärjeks, mis kaasneb kohtuotsuse täitmisele pööramisega. EIK on Eesti Vabariigi suhtes tuvastanud, et kaitseõiguse rikkumine on kohtutele juurdepääsuõiguse piiramine. Sellest saab üheselt mõistlikult järeldada, et on olemas ilmsed asjaolud, mis näitavad, et rahvusvahelistest standartidest tulenevalt ei ole R. Paala suhtes tehtud kohtuotsus seaduslik. Riiklik kaitsja on seega kohustatud astuma koheselt samme jõustunud kohtuotsuse teistmiseks ning läbi selle hoidma ära pöördumatuid tagajärgi. Jääb arusaamatuks, millistest rahvusvahelistest õigusallikatest ning inimlikest kategooriatest tulenevalt peab kohus “iga hinna eest” karistuse täitmisele pöörama. Tulenevalt konventsiooni artiklist 13 saab riigivõim sh kohtuvõim kohaldada ükskõik millist siseriiklikku õigusallikat või normi (sh seadus või jõustunud Riigikohtu otsus) alles siis kui isiku poolt esitatud argumenteeritud väide, et ta on selle sätte siseriikliku õiguse pinnalt tulenevalt rahvusvaheliselt tagatud inimõiguste rikkumise ohver, on pädeva kohtu poolt seaduses ettenähtud korras lahendatud. Kuni argumenteeritud väite suhtes õiguslikult siduva lahendi tegemiseni on käesoleval juhul Riigikohtu 04.11.2011 kohtuotsuse täitmine R. Paala õiguste iseseisev rikkumine konventsiooni artikkel 6 mõttes. Lisaks taotlusele vangistuse täitmisele pööramine 2 kuu võrra edasi lükata esitab R. Paala ka täiendava taotluse. R. Paala esitab kohtule taotluse hinnata kohtunik Ene Muts`u käitumist just kriminaalõiguslikust aspektist lähtuvalt. Kohtunik Ene Muts on juba teinud R. Paala suhtes teadvalt valeotsuse, määrates isikule vangistuse täitmisele pööramiseks ilmumise tähtaja ajal, mil isiku suhtes toimus kassatsioonmenetlus. Arvestades Riigikohtu kriminaalkolleegiumi esimehe hr Ilvesti kirjalikke suuniseid ning Riigikohtu määrust 06.06.2011, oli kohtunik Ene Muts`u tegevuses tavalise keskmiste teadmistega kõrvalseisva isiku hinnangul tegemist teadvalt vale otsusega. Riigikohus on 06.06.2011 antud kriminaalasja raames kohtunikule siduvalt mõtestanud siseriikliku sätte, mis võimaldab antud olukorras täiendava kassatsioonkaebuse esitamise. Teadaolevalt on Riigikohtu suunised alamaastme kohtutele antud asjas siduvad. Seega sai Tartu Maakohus 10.01.2011 kohtuotsuse jõustada alles pärast täiendava kassatsioonkaebuse esitamist või esitamata jätmist. Ehk peale 06.07.2011 juhul kui kriminaalasjas poleks esitatud kassatsioonkaebust, mis aga esitati ja võeti ka Riigikohtu poolt menetlusse. Ene Muts on ka 07.12.2010 kontrollinud R. Paala poolt esitatud selgelt argumenteeritud väidet, et KarS § 386 on süüdistusaktis esitatud kriminaalõiguslike etteheidete pinnalt ja maksumenetluses kaasaaitamiskohustuse ning sunni all saadud kriminaalmenetlusele allutatud isiku poolt tõendite kohtuliku avaldamise alusel ilmselgelt vastuolus põhiseaduse § 22 ja konventsiooni artikliga
10. Inimõiguste rikkumisel ei oma iseseisvat tähtsust see, et eksisteerib õigusnorm, seadus sellisel kujul, mis ei ole vastuolus rahvusvahelise õigusega. Rahvusvaheliste õiguste hindamisel on määrav EIK järjepidevate seisukohtade alusel see, et milline on lisaks sellele seadusele riigivõimu- (ehk halduspraktika) ja kohtupraktika. Antud juhul oli täitevvõimu esindajate (prokurör, MTA seaduslik esindaja M. Karu) poolt sõnaselgelt väljatoodud halduspraktika (nende tavaline igapäevane tegevus), et maksumenetlust kasutatakse kriminaalõiguslikul eesmärgil tõendite kogumiseks. Maksumenetluses jäetakse isikud, kelle suhtes on mõistlik -6- eeldada maksuõiguslikku kuritegu ilma nö nemo tenetur se ipsum accusare printsiibist. Veelgi enam, täitevvõim on oma õiguskäsitlustes läinud nii kaugele, et maksumenetluses isikul, kellel on põhiõiguslik, põhiseadusest tulenev vaikimisprivileeg, muudetud kriminaalkuriteoks. Jättes maksumenetluses maksuhalduri poolt revisjoni või üksikjuhtumi kontrolli raames kaasaaitamiskohustuse kaudu deklaratsioonis deklareeritud andmete aluseks olevad lepingud ja arved esitamata, kaotab deklareerinud isik maksuõiguslikult sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse ning ongi seeläbi esitanud maksuametile deklaratsioonis valeandmeid. Olukorras, kus riigivõimul on tekkinud kahtlus kriminaalkuriteo osas, on kriminaalmenetlusest eraldi iseseisva maksumenetluse kasutamine tõendite loomise abinõuna lubamatu. Selline on olnud EIK järjepidev ja muutumatu seisukoht. Sunniviisiliselt saadud tõendeid (eriti väljaspool kriminaalmenetlust toimuvate menetluste raames, ilma kriminaalõiguslike garantiideta ja kaitsja juuresolekuta) isiku tahte vastaselt tema või tema lähedaste vastu süüstavate tõenditena kasutamist, tuleb pidada otseseks ja väga raskeks inimõiguste rikkumiseks rahvusvahelistest standartidest lähtuvalt. Kohtunik Ene Muts leidis, et kriminaalõiguslikult on maksumenetluses sunni all maksuhaldurile esitatud nn fiktiivsed arved ja lepingud käsitletavad kriminaalkuriteona KarS § 386 (hiljem KarS § 3891) rikkumisena. R. Paalale jääb arusaamatuks, kuidas jätab kohtunik sellises olukorras isiku selgelt argumenteeritud väite sisuliselt läbi vaatamata. Nimelt on Eesti Vabariigi Õiguskantsler Eesti vabariigi nimel juba 2009 maikuus (nr 6-1/090759/0903019 asunud sõnaselgelt seisukohale, et “Kui isik jätab andmeid esitamata või esitab valeandmeid hiljem, nt revisjoni käigus, ei pane ta seda rikkumist toime maksukohustuse rikkumise eesmärgil, vaid juba varem toimepandud süüteo varjamise eesmärgil. Viimati mainitud rikkumise eest KarS § 3891 alusel isikut karistada ei saa. /…/ Kui maksukohustuslane või kolmas isik jätab maksuhalduri poolt üksikjuhtumi kontrolli või revisjoni käigus, tõendite kogumisel nõutud andmed esitamata või esitab valeandmeid, on vastutus kommenteeritava § (KarS § 3891) järgi välistatud. Kirjeldatud juhul on tegemist maksuhalduri tegevuse takistamisena, mis alates 15.03.2007.a. on karistatav üksnes väärteona MKS § 157 järgi.” Õiguskantsleri selline seisukoht oli vabalt kättesaadav ka kohtutele, seega jääb täiesti arusaamatuks, miks Ene Muts, leides, et tema õiguskäsitlus erineb Õiguskantsleri omast, kohaldas R. Paala suhtes ilmselgelt õigusselgusetut õigusnormi. Ennem R. Paala kohtu alla andmist võis R. Paalale süüdistuses etteheidetav tegu olla KarS § 390 alusel. 06.12.2010 oli prokurör veendunud, et tegu on just KarS § 386, mis on ka mõistetav, sest KarS § 390 alusel käsitletav kuritegu ei ole kuriteona käsitletav enam alates 15.03.
11. R. Paala esitas selgelt argumenteeritud väite konventsiooni artikkel 13 alusel, mis erineb oluliselt Eesti Vabariigi Põhiseaduses sätestatud individuaalsest põhiseaduslikkuse järelevalve taotlusest nii oma vormi, sisu kui ka tagajärgede osas. Konventsioon sätestab isikule, kellel on või kes on juba esitanud argumenteeritud väite, erilise “staatuse” – ohvri staatuse. Isik on ohvri staatuses seni, kuni tema poolt esitatud väidet ei ole läbi vaadanud selleks vastavat pädevust omav kohus. EIK on leidnud, et selleks on konstitutsiooni kohus või äärmisel juhul riigi kõrgeim kohus, kellele on antud konstitutsiooni kohtu pädevus. Seega Ene Muts lahendades R. Paala argumenteeritud väidet ilma motiveeritud kirjaliku kohtulahendita, ei saanud mitte mingisugusel juhul läbi viia “kohast menetlus”. Ilma kohase menetluseta ja selle raames tehtud otsuseta ei saa isiku poolt vaidlustatud sätet või õiguspoliitikat isiku vastu kasutada, seega ei saanud Ene Mutsul olla konventsioonist tulenevat õigust kohaldada KarS § 386 isiku vastu ennem pädeva ja kohase menetleja lõplikku otsust. Konventsioon, artiklis 13, paneb ka menetlusesosalevale riigivõimule teatud kohustusi sellise menetluse läbi viimisel. Üks olulisem neist on nn “menetluslik aktivism”, mis tähendab -7- seda, et juhul kui mitte kohane menetleja jätab “ohvri” poolt esitatud argumenteeritud väite rahuldamata, siis lasub edasikaebekohustus menetlejal, mitte “ohvril”. Kui menetleja ei esita sellist väidet koheselt kõrgemal seisvale organile kontrollimiseks, tuleb isiku argumenteeritud väide lugeda tõeseks – isik on rikkumise ohver. Ene Muts, jättes R. Paala poolt esitatud argumenteeritud väite sisuliselt läbi vaatamata ning ohvriga nõustumata, ei esitanud isiku selgelt argumenteeritud väidet kõrgemal seisvale kohtule kontrollimiseks. Seega minetas kohtunik Ene Muts konventsioonist tuleneva õiguse alusel kasutada R. Paala poolt vaidlustatud sätet tema vastu kriminaalmenetluses. Sellega pani Ene Muts R. Paala hinnangul toime KarS § 89 alusel kvalifitseeruva kuriteo. R. Paala hinnangul esineb Ene Mutsu käitumises vastuolu konventsiooniga ka selles osas, et oma kohtuotsuses piiras ta R. Paala kaitseõigust ka apellatsioonmenetluses. Konventsiooni artikkel 6 lubab isikul vabatahtlikult loobuda apellatsioonkaebuse esitamisest, kuid riigivõim ei tohi teha piiranguid apellatsioonkaebusele kokkuleppemenetluse raames. Sellist piirangut, isegi kui see eksisteerib siseriiklikus õiguses seaduse näol, tuleb lugeda kohtu poolt ebakohaseks sekkumiseks inimõigustesse, sest sellel puudub mõistlik legitiimne eesmärk ning see pole vajalik kaasaja demokraatlikus ühiskonnas. Isegi kui isik annab vastava kinnituse kokkuleppemenetluses, ei ole see talle siduv ning kohtul pole õigust sellise “kokkuleppe” alusel piirata isiku kaebeõigust, selline siseriiklike kohtute tegevus läheks vastuollu ka konventsiooni artiklis 6 ja 17 tagatud õigusgarantiiga. Ka selles osas on EIK seisukoht käesoleva hetkeni muutumatu. Sellest tulenevalt on R. Paala hinnangul kohtunikul olemas ka otsene motiiv, miks kohtunik on huvitatud isikule mõistetud karistuse koheselt täitmisele pööramisest. Teadaolevalt on isikutel, kes viibivad vabaduses, oluliselt suuremad võimalused EIK-le põhjendatud ja sisuliste kaebuste esitamiseks kui vangistuses viibivatel isikutel. Eeltoodust tulenevalt palub R. Paala Tartu Ringkonnakohtul hinnata, kas kohtunik Ene Mutsu käitumist R. Paala suhtes saab lugeda inimõiguste massiliseks ja struktuurseks rikkumiseks või piiramiseks. Kui vastus eelnevale küsimusele on jaatav, siis palume Ringkonnakohtul algatada vastavaid samme kas kohtuniku suhtes distsiplinaarmenetluse algatamiseks pädeva menetleja poolt või juba esitada taotlus algatada kohtuniku suhtes kriminaalmenetlus. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalide ja määruskaebusega, leiab, et määruskaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Maakohus õigustatult jättis R. Paala 01.12.2011 kuupäeva kandva taotluse vangistuse täitmisele pööramise edasilükkamiseks läbi vaatamata, sest samasugune taotlus oli lahendatud mõni päev varem, so maakohtu 29.11.2011 määrusega. Ringkonnakohus märgib, et käesoleval hetkel kehtiv menetlusseadus lahendab üheselt R. Paala poolt esitatud taotluse menetlemise korra. Nimelt võib KrMS § 415 lg 3 kohaselt täitmiskohtunik karistuse täitmisele pööramise tõepoolest oma määrusega edasi lükata kuni kahe kuu võrra, kui vangistuse kandmise viivitamatu alustamisega võivad erakordsete asjaolude tõttu kaasneda rasked tagajärjed süüdimõistetule või tema perekonnaliikmetele. Sellise taotluse R. Paala esitas 28.11.2011, taotledes KrMS § 415 lg 3 alusel lükata talle määratud vangistuse täitmine edasi 2 kuu võrra (
12. kd lk 94-103). Maakohus oma 29.11.2011 määrusega ei tuvastanud erakordseid asjaolusid, mis annaks alust vangistuse täitmist edasi lükata ja jättis R. Paala sellekohase taotluse rahuldamata (
13. kd lk 106). 02.12.2011 laekus maakohtule R. Paala 01.12.2011 kuupäeva kandev taotlus jällegi KrMS § 415 lg 3 alusel lükata talle määratud vangistuse täitmine edasi 2 kuu võrra (
14. kd lk 124-8- 134). Võrreldes oma 28.11.2011 taotlusega on 01.12.2011 taotlusse lisatud viited EIK 22.11.2011 otsusele Andreyev vs Eesti. Maakohus oma 12.12.2011 määruses leidis, et tegemist on siiski samasisulise taotlusega, mille teistkordseks läbivaatamiseks puudub vajadus ja mõjuv põhjus seda enam, et 28.11.2011 taotluse osas tehtud lahendis toimub määruskaebemenetlus (
15. kd lk 137). Ringkonnakohus märgib, et maakohtu 29.11.2011 määrusele R. Paala poolt esitatud määruskaebus tuginebki suures osas EIK 22.11.2011 otsusele Andreyev vs Eesti (
16. kd lk 139-149). Tartu Ringkonnakohtu 21.12.2011 määrusega jäeti Tartu Maakohtu 29.11.2011 määrus muutmata ja R. Paala määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus oma määruses andis hinnangu määruskaebuses esitatud väidetele ega tuvastanud ühtegi sellist erakorralist asjaolu, mis tingiksid vangistuse täitmisele pööramise edasilükkamist (
17. kd lk 153-157). Tartu Ringkonnakohtu 21.12.2011 määruse peale esitati määruskaebus Riigikohtusse. Nagu eeltoodust nähtub, on R. Paala 28.11.2011 taotlus KrMS § 415 lg 3 alusel lükata talle määratud vangistuse täitmine edasi 2 kuu võrra läbinud maa- ja ringkonnakohtus arutamise ning on edasi kaevatud Riigikohtusse. Kuna 01.12.2011 taotluses toodud viited EIK 22.11.2011 otsusele Andreyev vs Eesti leidsid kajastamist maakohtu 29.11.2011 määrusele R. Paala poolt esitatud määruskaebuses, siis ka selles osas on määruskaebust lahendavatel kohtutel võimalik seisukoht võtta ning maakohtul ei olnud mingit alust hakata uuesti läbi vaatama R. Paala poolt KrMS § 415 lg 3 alusel esitatud samasisulist taotlust. Ringkonnakohus märgib, et käesoleva määruskaebuse menetluse raames ei ole ringkonnakohtul pädevust lahendada R. Paala taotlusi, et ringkonnakohus algataks distsiplinaarmenetluse kohtunik Ene Mutsu suhtes või esitaks taotluse tema suhtes kriminaalmenetluse algatamiseks KarS § 89 või mõne teise koosseisu tunnustel. Nende küsimuste lahendamiseks on ette nähtud erikord tulenevalt Kohtute seadusest ja KrMS vastavatest sätetest. Mati Kartau Tiit Lõhmus -9- Maarika Kuusk