Obsah (6)

§ 231§ 163§ 175§ 657§ 407§ 367

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 18. jaanuar 2016 Tartu Tsiviilasja number 2-15-4086

§ 231lg-tele 2 ja 4.

Kostja on hagi kätte saanud, kuid pole sellele vastuväiteid esitanud. Seega on kostja kõik hagis esitatud asjaolud omaks võtnud. Tagaseljaotsust tehes ei tohi kohus esitatud tõendeid uurida ega teha otsus vastuolus hagis esitatud asjaoludega. Laenuleping on

1. novembril 2014 VÕS § 416 kohaselt kehtivalt üles öeldud.
2. märtsi 2015 seisuga tuleb kostjal tasuda hagejale viivist summas 60,71 eurot ja alates
3. märtsist 2015 kuni põhivõla tasumiseni viivist 24% aastas; 2) on maakohus rikkunud

§-st 367 tulenevat nõuet mõista viivis välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Tagaseljaotsuses on viivis arvutatud kindla summana hagi esitamise seisuga, mitte otsuse tegemise kuupäeva järgi; 3) on maakohus ekslikult leidnud, et hagi on rahuldatud ca 53% ulatuses. Hagi on rahuldatud ca 76% ulatuses; 4) tuleb menetluskulud jätta täielikult kostja kanda. Vaid viivisenõude osaliselt rahuldamata jätmine ei ole piisav põhjendus kostjalt hageja kantud menetluskulude täielikult välja mõistmata 3 jätmiseks.

§ 163

lg 1 kohaselt on menetluskulude jaotuse määramine hagi osalise rahuldamise korral kohtu diskretsiooniotsus; 5) ei ole kostja menetluskulude nimekirjale vastuväidet esitanud. Menetluskulude nimekiri ei ole selgelt põhjendamatu. Hageja esindaja tunnitasu on mõistlik, põhjendatud ning vajalik. Maakohus on vandeadvokaadist lepingulise esindaja tunnitasu määra vähendades rikkunud menetlusnorme. Hageja esindaja varasemad tunnitasud ei oma käesoleva asja lahendamisel mingit tähtsust. Maakohus ei ole põhjendanud, miks on kohus jätnud kasutamata

§ 175

lg-st 1¹ tuleneva diskretsioonivõimaluse jätta vastuväidete ja selge ebamõistlikkuse puudumisel kontrollimata kulude täpsem koosseis. Kohus on põhjendamatult vähendanud hageja esindaja töö ajakulu.

1. Hillar Kass ei ole apellatsioonkaebusele vastanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Tartu Maakohtu
3. juuni 2015 tagaseljaotsuse ja saadab Stokker Finance OÜ hagi H. Kass vastu võlgnevuse väljamõistmiseks

§ 657lg 2 alusel läbivaatamiseks maakohtule.

7. Asja materjalide kohaselt esitas hageja hagi kostja vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Kuna kostja tähtaegselt maakohtule ei vastanud, siis oli maakohus

§ 407

lg 1 alusel õigustatud tegema asjas tagaseljaotsuse.

§ 407

lg 1 kohaselt võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et apellant on ebaõigesti viidanud

§ 231lg-tele 2 ja 4.

Käesolevas asjas ei ole toimunud kostjapoolset omaksvõttu

§ 231lg-te 2 ja 4 mõttes.

Hageja esitatud faktilised väited loetakse kostja poolt omaksvõetuks

§ 407lg 1 alusel.

8. Õige on apellandi väide, et vastavalt seadusele tagaseljaotsust tehes ei hinda kohus tõendeid, kuid maakohus on seda vaidlustatud tagaseljaotsuses teinud.

§ 407

lg 1 kohaselt võib hagi tagaseljaotsusega rahuldada üksnes hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses ning see säte paneb kohtule hagi õigusliku põhjendatuse kontrollimise kohustuse. Hagi õigusliku põhjendatuse hindamisel saab lähtuda üksnes kostjale kättetoimetatud hagiavalduses toodud asjaoludest, mis loetakse

§ 407lg 1 teise lause kohaselt kostja poolt omaks võetuks.

Otsustamaks hagi õigusliku põhjendatuse üle, peab kohus subsumeerima hageja esitatud asjaolud õigete õigusnormide alla, lähtudes sellest, et hageja väiteid ei ole vaja tõendada, kuna seadus loeb, et kostja on need omaks võtnud. Antud juhul maakohus, asudes seisukohale, et hageja ei ole kehtivalt poolte vahel

1. juulil 2014 sõlmitud tarbijakrediidilepingut üles öelnud alates
2. novembrist 2014, on kohus hinnanud tõendeid (sh hagiavaldusele lisatud 29.09.2014 kostjale saadetud meeldetuletust). Hagiavalduses on hageja toonud asjaolu, et tarbijakrediidileping lõppes ülesütlemise tõttu alates
3. novembrist 2014 ning samuti on hageja märkinud, et lepingu ülesütlemise põhjustas kostja makseviivitus kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja vaatamata täiendavalt antud tähtajale kostja ei tasunud tasumata osamakseid. Kuna kohus saab hagi õigusliku põhjendatuse hindamisel lähtuda üksnes kostjale kättetoimetatud hagiavalduses toodud asjaoludest, mis loetakse

§ 407

lg 1 teise lause kohaselt kostja poolt omaks võetuks, siis oleks maakohus pidanud lähtuma hagiavalduses märgitud asjaolust, et hageja on kehtivalt üles öelnud poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingu

1. novembrist
2. Juhul, kui maakohtul tekkis kahtlus hagi õigusliku põhjendatuse osas, oli 4 kohtul võimalik mitte teha asjas tagaseljaotsust, vaid lahendada asi sisuliselt (viies läbi eelmenetluse vajalikus ulatuses). Sel juhul oleks maakohtul olnud võimalik selgitada hagejale õiguslikku olukorda, sh selgitada tõendid, millega hageja tõendab oma faktilisi väiteid, ning juhul, kui hageja tõesti ei ole kehtivalt tarbijakrediidilepingut üles öelnud, siis olnuks tal soovi korral võimalus suurendada intressi nõuet (praegu on hageja nõudnud intressi kuni laenulepingu ülesütlemiseni 11.11.2014). Kuna maakohus on tagaseljaotsuse tegemisel rikkunud

§ 407

lg-t 1, siis tuleb tagaseljaotsus tühistada ja tsiviilasi saata läbivaatamiseks maakohtule. 9. Alusetu on apellandi väide, et maakohus on rikkunud

§-is 367 sätestatut, kuna tagaseljaotsuses on viivis arvutatud kindla summana hagi esitamise seisuga, mitte otsuse tegemise seisuga.

§ 367

järgi viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hagiavaldusest nähtuvalt on hageja taotlenud kostjalt viivise väljamõistmist kindla summana kuni hagiavalduse esitamiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Seega hageja ei ole ise nõudnud kohtult viivise väljaväljamõistmist kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja seetõttu on põhjendamatu apellandi väide maakohtu poolt

§ 367rikkumise kohta.

10. Kuna ringkonnakohus saadab hagi

§ 657

lg 2 alusel läbivaatamiseks maakohtule, siis menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise otsustab maakohus tehtavas lõpplahendis ning ringkonnakohus ei vasta apellandi väidetele, mis on esitatud seoses menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramisega. Siinkohal peab ringkonnakohus siiski vajalikuks märkida, et

§ 175

lg-st 1 tulenev kohtu kohustus mõista teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses ei anna kohtule õigust vähendada poole ning tema esindaja vahel kokkulepitud tunnistasu, mida saab pidada mõistlikuks, arvestades varem tasutud tunnitasu määrasid ja sarnastes tsiviilasjades tasutud määrasid. Iseensest on aga maakohus õigesti, arvestades tsiviilasja keerukuse astet (sh hagiavalduse ja hagi aluseks olevate materjalide mahtu), vähendanud õigusabiteenuse osutamiseks kulunud aega. Asjakohatu on apellandi viide

§ 175

lg-le 1¹, sest viidatud säte ei välista

§ 175

lg-st 1 tulenevat kohtu kohustust välja mõista vaid vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud. /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja 5 /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson