3-11-2449/8

MÄÄRUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Agu Timmi, Tiit Lõhmus, Maili Lokk

1. juuni 2012, Tartu 3-11-2449 Rooland Arundi kaebus Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks summas 70 eurot Tartu Halduskohtu 01.11.
2. a määrus Rooland Arundi määruskaebus Kirjalik menetlus Kaebaja – Rooland Arund Vastustaja – Tartu Vangla RESOLUTSIOON
3. Määruskaebus rahuldada.
4. Tühistada Tartu Halduskohtu 01.11.
5. a määrus ja vabastada Rooland Arund riigilõivu tasumisest hüvitamiskaebuse esitamisel haldusasjas nr 3-11-
7. Saata asi Tartu Halduskohtule tagasi asja menetlusse võtmise otsustamiseks. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
8. Rooland Arund esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmist summas 70 eurot. Kaebuse kohaselt alandas Tartu Vangla kaebaja inimväärikust, kahjustas tema tervist ning tekitas füüsilist piina ja depressiooni seoses 11.08.
9. a õhtusöögist ilma jätmisega. Kaebuse täienduses esitas kaebaja taotluse tema riigilõivust vabastamiseks maksejõuetuse tõttu. Asja materjalidest nähtuvalt oli Tartu Vangla teinud 12.10.2011 ka otsuse samal põhjusel esitatud mittevaralise kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise kohta, mille kohaselt on kaebajale juba ka 23.08.
10. a vastuses selgitatud, et asjaolude kontrollimisel ei ole leidnud kinnitust kaebaja väited, nagu oleks vangla 11.08.2011 süüliselt ja õigusvastaselt jätnud kaebajale õhtusöögi andmata. Asjaolude kontrollimisel selgus, et kaebajale pakuti 11.08.2011 õhtusööki ja seda kinnitasid nii toidujagaja kui ka vanglaametnik, kuid kaebaja keeldus ise õhtusöögist. Ka kontrollitud videosalvestiselt nähtub, et 11.08.2011 tehti toidujagamise ajal kaebaja kambri ukse toiduluuk lahti, kuid pandi hetke pärast ilma toitu välja andmata kinni, mis samuti kinnitab toidujagaja ja vanglaametniku sõnu, et kaebaja loobus ise õhtusöögist. Kuna kinnipeetaval ei ole kohustust vangla poolt pakutavat toitu vastu võtta, siis puudub vanglal ka kohustus korduvalt kinnipeetavale toitu pakkuda, kui ta on eelnevalt sellest keeldunud.
11. Tartu Halduskohtu 01.11.
12. a määrusega jäeti R. Arundi taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata ja kohustati teda tasuma riigilõivu summas 15,97 eurot. Määruse põhjenduste kohaselt ei saa pidada kaebuses esitatud nõuet isiku jaoks oluliseks küsimuseks, mis tingiks menetluskulude riigi kanda jätmise. Ühest toidukorrast ilmajätmisega väidetavalt põhjustatud kaebaja tervise kahjustumine ei ole tõendatud ning võimaliku ebamugavustunde inimväärikuse alandamisena kvalifitseerimine ei ole tõenäoline.
13. R. Arund esitas 08.11.2011 määruskaebuse, milles palus Tartu Halduskohtu 01.11.
14. a määrus tühistada, kuna kaebaja on maksejõuetu ning tegemist ei ole ebaolulise kaebusega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
15. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada ja Tartu Halduskohtu 01.11.
16. a määrus tühistada ning vabastada R. Arund riigilõivu tasumisest halduskohtule kaebuse esitamisel haldusasjas nr 3-11-
18. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga, et R. Arundi vabastamine riigilõivu tasumise kohustusest ei ole hüvitamiskaebuses väljatoodud asjaolusid arvestades põhjendatud, kuna mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul on tegemist isiku jaoks ebaolulise küsimusega. Kõigepealt peab ringkonnakohus vajalikuks viidata sellele, et 01.11.
19. a seisuga ei saanud halduskohus mittevaralise kahju hüvitamiseks esitatud kaebuse osas riigilõivu tasumise küsimuse otsustamisel piirduda ainult hinnanguga, et mittevaralise kahju eest hüvitise saamist või mittesaamist ei saa pidada isiku jaoks sedavõrd oluliseks küsimuseks, et oleks õigustatud kaebaja vabastamine riigilõivu tasumisest. Selline seisukoht tulenes küll Riigikohtu halduskolleegiumi 06.09.
20. a määrusest asjas nr 3-3-1-40-07, kuid seda seisukohta on hiljem muudetud ning vastavad Riigikohtu lahendid olid vaidlusaluse määruse tegemise ajal juba olemas. Nimelt märkis Riigikohus 17.03.
21. a lahendis haldusasjas nr 3-3-1-97-10, et haldusasjas nr 3-3-1-40-07 toodud seisukohtadest ei tulene üldisemat järeldust, et mittevaralise kahju hüvitamise nõudega soovitakse alati kaitsta ebaolulisi õigusi. Põhiseaduse §-st 25 tuleneb igaühe õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamisele ja seega tuleb kaitstavate õiguste olulisust kohtul igal üksikjuhtumil hinnata. 04.05.2011 tehtud lahendis haldusasjas nr 3-3-1-11-11 selgitas kolleegium, et eelpool viidatud lahendites ei võetud seisukohta, nagu oleks mõni põhiseaduse või seadustega tagatud õigus ebaoluline. Õiguse olulisus sõltub sellest, kui intensiivselt on sekkutud õigusesse, mille rikkumise eest nõutakse mittevaralist kahju. Väheintensiivse riive korral ei ole riigilõivust vabastamine põhjendatud. Seega oleks halduskohus pidanud olulisuse kriteeriumiga seoses hindama seda, kui intensiivselt on sekkutud õigusesse, mille rikkumise eest mittevaralist kahju nõutakse. Halduskohus seda aga teinud ei ole.
22. Kaebuse kohaselt nõuab kaebaja mittevaralise kahju hüvitisena 70 euro väljamõistmist vanglalt selle eest, et ta jäeti 11.08.
23. a õigusvastaselt õhtusöögist ilma, millega alandati 2 kaebaja inimväärikust, kahjustati tema tervist ning põhjustati talle füüsilist piina ja depressiooni. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja ei ole suutnud veenvalt põhjendada ega tõendada seda, et ühe õhtusöögi vahelejäämisega oleks talle tekitatud sellist tervisekahju, mis kuuluks hüvitamisele, kuid ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et ööpäevas ühest toidukorrast õigusvastase ja süülise ilmajätmisega ei ole kaebajale kindlasti tekitatud ka sellist ebamugavustunnet, mis oleks käsitatav inimväärikuse alandamisena. Kaebaja on esitatud kaebuses väitnud, et ta jäi vangla süül õigusvastaselt ilma 11.08.2011 õhtusöögist, mistõttu pidi ta kuni järgmise päeva hommikusöögini kannatama nälga ja ajavahemik 11.08.2011 lõunasöögist kuni 12.08.2011 hommikusöögini oli üle 13 tunni. Kohtupraktikas on Inimväärikuse printsiipi käsitatud põhiseaduse ühe põhiprintsiibina (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 21.01.
24. a otsus asjas nr 3-4-1-7-03 p 14), mida tuleb järgida ka isiku kinnipidamisel vanglas või arestimajas. Riigil on kohustus tagada, et isikult vabaduse võtmisel peetakse teda kinni inimväärikust säilitavates tingimustes ning kinnipidamine ei tohi põhjustada isikule kannatusi ja raskusi enam, kui kinnipidamisega vältimatult kaasneb. Inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 20.09.
25. a otsus asjas nr 3-3-1-3-10 p 9). Ringkonnakohtu hinnangul on sellisel juhul, kui kaebaja poolt väidetu, et ta oli õigusvastaselt vangla süül üle 13 tunni järjest söömata, leiab tõendamist, tegemist kinnipeetava inimväärikuse alandamisega ja VangS § 41 lg-s 1 sätestatud põhimõtte rikkumisega, mille kohaselt koheldakse kinnipeetavat, karistusjärgselt kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine, karistusjärgne kinnipidamine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega . Õigusvastane ja süüline kinnipeetava toidukorrast ilmajätmine selliselt, et kinnipeetav peab ilma toiduta olema ühe päeva lõunasöögist järgmise päeva hommikusöögini, ei ole ringkonnakohtu hinnangul käsitatav väheintensiivse sekkumisena kaebaja õigustesse ja seega ei ole ebaoluline ka hüvitamiskaebusega kaitstav õigus vähemalt osas, mis puudutab kahju tekkimist inimväärikuse alandamise tõttu.
26. Halduskohus on iseenesest põhjendatult viidanud sellele, et isiku võib riigilõivu tasumisest vabastamata jätta ka juhul, kui esitatud kaebus on ilmselgelt perspektiivitu, kuid pole hinnanud, kas käesoleval juhul esineks ka see alus, et jätta riigilõivu tasumisest vabastamise taotlus rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas menetlusstaadiumis ei ole kaebuse sisu ja toimikus olevaid materjale arvestades võimalik pidada R. Arundi hüvitamiskaebust ka ilmselgelt perspektiivituks. Toimiku materjalidest nähtuvalt on vastustaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmisel küll selgitanud, et nii toidujagaja kui ka tema kõrval seisnud vanglaametnik kinnitasid haldusmenetluses, et kaebaja loobus 11.08.
27. a ise õhtusöögist. Vastustaja selgituste kohaselt kinnitab seda ka 11.08.
28. a videosalvestis, millelt nähtus, et kaebaja kambri ukse toiduluuk sama päeva õhtul toidujagamisel küll avati, kuid hetke pärast see suleti uuesti ja sellest järeldub, et kaebaja ise keeldus õhtusöögist, mistõttu seda kaebajale kambrisse ka ei antud. Samas väidab kaebaja halduskohtule esitatud kaebuses, et toidujagaja ja teda saatev vanglaametnik olid tema kambrist möödudes niivõrd hõivatud omavahelise vestlusega, et toiduluuk avati vaid hetkeks ja suleti mõne hetke möödudes ilma toitu pakkumata, kusjuures toiduluuki ei avatud piisavalt, et kaebaja oleks saanud toidunõud välja anda ning ametnikud ei pööranud tähelepanu ka kaebaja ja tema kambrikaaslase hõigetele. Kaebaja selgituste kohaselt on toidujagaja A. Buketov ja vanglaametnik A. Labu seletused ebaõiged ja ennastõigustavad, 3 kuna nad ei saanud mõista, et kaebaja keeldub söögist, sest luuki ei avatud piisavalt, et kausse anda ega suhelda ning lisaks ei valda A. Buketov eesti keelt. Samuti on Tartu Halduskohus varasemates haldusasjades nr 3-10-731 ja 3-10-2476, mis on samuti olnud seotud ühe või mitme toidukorra väidetavalt õigusvastase vahelejätmisega ja selle alusel kahjunõude esitamisega, pidanud võimalikuks kaebaja kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastada, so ei ole pidanud esitatud kaebust ebaoluliseks ega ilmselgelt perspektiivituks.
29. Kuna kaebaja ja vastustaja seisukohad sama olukorra kohta on vastukäivad ning kaebuse põhjendatuse korral ei ole välistatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamine osaliselt või tervikuna, siis on käesoleval juhul tegemist pigem olukorraga, kus on esitatud kaheldav ja vaieldav kaebus, mis pigem eeldab kaebaja riigilõivu tasumisest vabastamist olukorras, kus kaebaja maksejõuetus on tuvastatud. Nimelt on Riigikohus riigilõivu tasumisest vabastamise küsimusega seonduvalt korduvalt oma lahendites märkinud, et riigilõivu eesmärgiks on muu hulgas ka vähendada pahatahtlike ja põhjendamatute kaebuste esitamist ning tagada selle kaudu kohtusüsteemi tõhus toimimine, kuid riigilõivust vabastamise taotluse lahendamisel ei tohi välistada kaheldavate ja vaieldavate kaebuste esitamist, sest see piiraks isikute kaebeõigust ülemääraselt (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 04.05.2011.a määrus haldusasjas nr 3-3-1-11-11, Riigikohtu halduskolleegiumi 23.11.
30. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-71-11 ja Riigikohtu halduskolleegiumi 25.04.
31. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-10-12). Halduskohus on vaidlusaluses määruses ise tuvastanud, et kaebajal oli riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse esitamise aja seisuga isikukonto arvel vabu rahalisi vahendeid üksnes 3,88 eurot, millest ei piisa 15,97 euro suuruse riigilõivu tasumiseks. Seega jääks esitatud kaebus, mille osas ei saa hetkel väita, et tegemist on ilmselgelt perspektiivitu hüvitamiskaebusega, eelduslikult sisuliselt läbi vaatamata juhul, kui kaebajat riigilõivu tasumise kohustusest ei vabastata ja see oleks Riigikohtu eelpoolviidatud lahendite valguses antud juhul isiku kaebeõiguse ülemäärane piiramine.
32. Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus esitatud määruskaebuse, tühistab vaidlustatud määruse ja vabastab R. Arundi kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest ning saadab asja halduskohtule tagasi menetluse jätkamiseks kaebuse menetlusse võtmise otsustamise staadiumis. Agu Timmi Tiit Lõhmus 4 Maili Lokk