MÄÄRUS Kohus Kohtunik Määruse kuupäev Haldusasja number Haldusasi Apellatsioonkaebuse kohtusse saabumise aeg Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Agu Timmi, Einar Vene ja Maili Lokk 9. detsember 2011

) § 25 lg 3 alusel jäeti ära talle 25.05.2010 määratud pikaajaline kokkusaamine. 2. V. Julin esitas 27.05.2010 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles Tartu Vangla toimingu – 25.05.2010 pikaajalisele kokkusaamisele mittelubamine – õigusvastasuse tuvastamist. Kaebuse kohaselt jättis Tartu Vangla V. Julini õigusvastaselt ilma pikaajalisest kokkusaamisest, paigutades ta kartserisse ajaks, mil oli määratud pikaajaline kokkusaamine. Vangla oleks võinud karistuse algusega oodata kuni 26.05.2010, et kaebajal oleks olnud võimalik pikaajalisel kokkusaamisel ära käia. Vangla administratsiooni toimingud on kaebaja suhtes tahtlikud, kuritahtliku kavatsusega ning kättemaksuks kaebuste eest.

§ 25

lg 3 järgi pole vanglale ette nähtud õigust juba kindlaksmääratud kuupäeval toimuma pidanud kokkusaamise piiramiseks. Seaduse järgi ei võimaldata pikaajalist kokkusaamist nendele, kes on juba kartserisse paigutatud. Nendele, kellele on kokkusaamise aeg kindlaks määratud, tuleb kokkusaamine võimaldada ja distsiplinaarkorras karistamine edasi lükata kuni kokkusaamine on toimunud. Toimingu õigusvastaseks tunnistamise põhjendatud huviks on preventiivne huvi, et taolised toimingud kaebaja suhtes enam ei korduks ning moraalse kompensatsiooni nõudmine tekitatud kahju eest. 3. Tartu Halduskohtu 20.06.2011. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt aktsepteerib kohus kaebaja põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks. Asjaolu, et

§ 65

1 lg 4 ei näe ette kartserisse paigutamise korral

§ 25

lg-s 1 ettenähtud õigusest ilmajätmist, ei tähenda, et kartseris viibivale kinnipeetavale tuleb pikaajaline kokkusaamine võimaldada. Selle, et pikaajalisi kokkusaamisi ei võimaldata distsiplinaarkaristuse kandmiseks kartserisse paigutatud kinnipeetavatele, sätestab

§ 25lg 3.

Vangistust reguleerivatest õigusaktidest ei tulene vangla kohustust lükata distsiplinaarkaristuse täitmine edasi seniks, kuni kinnipeetav on realiseerinud varasemalt määratud pikaajalise kokkusaamise õiguse.

§ 65lg 1 kohaselt pööratakse distsiplinaarkaristus üldjuhul täitmisele kohe.

14.05.2010. a käskkirjades nr 1-4/686 ja 1-4/687 ei kohaldatud V. Julini suhtes karistust tingimuslikult ning distsiplinaarkaristus pöörati kartseriruumi vabanemisel täitmisele kohe. Vanglal oli

§ 25lg 3 kohaselt õigus ja ka kohustus mitte võimaldada V.

Julinile 25.05.2010 kavandatud pikaajalist kokkusaamist, kuna nimetatud säte ei anna vanglale kaalutlusõigust. Kaebaja viited perekonna ja eraelu puutumatusele ning inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklile 8 ei ole antud juhul asjakohased. Kinnipeetavana vanglas viibimine tähendab vangistuse ajaks kogu elukorralduse allutamist vanglale ja see piirab seetõttu väga mitmete põhiõiguste kasutamist, sh ka perekonnaelu puutumatust.

§-s 23 sätestatud eesmärk ei ole prioriteetne vangistuse täideviimise eesmärgi – kinnipeetava õiguskuulekale käitumisele suunamise – saavutamise suhtes ning vangla ei olnud kohustatud distsiplinaarkorras karistatud kinnipeetava kartserisse paigutamisel eelistama kaebaja õigust perekonnaga suhtlemiseks. Kaebaja pikaajaline kokkusaamine ei jäänud ära, vaid see võimaldati talle juulis

1. Euroopa Inimõiguste Kohus on konventsiooni artiklit 8 kohaldades leidnud, et sellest ei tulene kinnipeetavatele pikaajaliste kokkusaamiste õigus.
2. V. Julin esitas 28.06.2011 apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei arvestanud kohus, et kokkusaamine kuupäevale 25.05.2010 oli määratud tunduvalt varem kui algas distsiplinaarmenetlus ja anti välja distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjad. Seega oleks vangla pidanud karistuse määramisel lähtuma

§-s 23 sätestatud vanglavälise suhtlemise soodustamise kohustusest, tagama pikaajalise kokkusaamise õiguse ning alles seejärel paigutama kaebaja kartserisse. Vanglal on karistuse täideviimiseks aega 8 kuud. Käesoleval juhul on tegemist kaebaja perekonna- ja eraelu puutumatuse piiramisega. Kinnipeetavale on VSE § 45 kohaselt ettenähtud pikaajaline kokkusaamine üks kord poole aasta jooksul, kuid kaebajal ei ole kokkusaamisi olnud 8 kuud – 21.09.2009 kuni 01.05.2010. V. Julin esitas distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjade peale vaide. Vangla ei oleks tohtinud kaebajat enne vaideotsust kartserisse paigutada, sest kartserisse paigutamisega rikutakse kaebaja õigusi.

§ 25

lg 3 sätestab võimaluse kinnipeetava kokkusaamise õiguse piiramiseks ajal, kui ta juba viibib kartseris. Kokkusaamisest ei ole õigust ilma jätta juba varem lubatud kokkusaamise puhul. Kohtunik on andnud asjale hinnangu subjektiivsetel alustel ning kohtuotsus on motiveerimata. 2 Koos apellatsioonkaebusega esitas V. Julin taotluse enda vabastamiseks riigilõivu tasumisest. V. Julini vabakasutuskontol väljavõttest nähtub, et 28.06.2011 seisuga oli tema kontol vabaks kasutamiseks 0,17 eurot. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et riigilõivust vabastamise taotlus tuleb jätta rahuldamata. Tõendatud on küll V. Julini maksejõuetus, kuid ainuüksi isiku maksejõuetus ei ole piisav alus isiku vabastamiseks riigilõivu tasumisest. Riigikohtu halduskolleegium on korduvalt rõhutanud, et riigilõivu tasumisest vabastamine ei ole põhjendatud olukorras, kus riigilõivu tasumise kohustusest mittevabastamisest hoolimata ei jää kaitseta kaebaja olulised õigused või kui kaebust ei saa pidada perspektiivikaks (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 06.09.
2. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-40-07, p 12).
3. Käesolevas asjas on kaebaja nõudnud Tartu Vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamist. Halduskohus on kaebuse sisuliselt läbi vaadanud ning selle rahuldamata jätnud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ning ei näe esitatud apellatsioonkaebusest aluseid halduskohtu otsuse muutmiseks. 7.

§ 25

lg 3 kohaselt ei võimaldata pikaajalisi kokkusaamisi vangla vastuvõtuosakonnas viibivale kinnipeetavale, avavanglas viibivale kinnipeetavale ja distsiplinaarkaristuse kandmiseks kartserisse paigutatud kinnipeetavale. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et kartseris viibivale kinnipeetavale ei saa pikaajalist kokkusaamist võimaldada. Tulenevalt kartserisse paigutamise kui sellise distsiplinaarkaristuse liigi eripärast, piiratakse kartserikaristuse kandmise ajal kokkusaamist vanglaväliste isikutega.

§ 25

lg 3 on imperatiivne norm, mis välistab igal juhul kartseris olemise ajal pikaajalised kokkusaamised.

§ 25

lg-s 3 märgitud alused välistavad kokkusaamise alati, mistõttu vanglal ei ole selles osas kaalutlusõigust.

§ 25

lg 3 ei saa tõlgendada nii, et kui kokkusaamine on lubatud teatud päevaks kinnipeetavale enne, kui tema suhtes tehakse käskkiri, millega ta kartserisse paigutatakse, siis tuleb vanglal igal juhul võimaldada talle enne kokkusaamine ja alles siis võib kinnipeetava distsiplinaarkaristuse ärakandmiseks kartserisse panna.

§ 65lg 1 kohaselt pööratakse distsiplinaarkaristus täitmisele kohe.

Antud juhul tehti seda kaebaja suhtes kohe, kui kartser vabanes. Halduskohus on õigesti märkinud, et vangistust reguleerivatest õigusaktidest ei tulene vanglale kohustust lükata distsiplinaarkaristuse täitmine edasi seniks, kuni kinnipeetav on realiseerinud varasemalt määratud pikaajalise kokkusaamise õiguse. Seega ei olnud vanglal kohustust ega ka õigust võimaldada V. Julinile pikaajalist kokkusaamist graafikusse märgitud ajal.

1. Käesolevas vaidluses on asjasse puutumatu V. Julini väide perekonna- ja eraelu puutumatuse riive kohta ning viide Riigikohtu 14.02.
2. a otsusele haldusasjas nr 3-3-1-76-
3. Nimetatud lahendis oli vaidluse all V. Julini ärakuulamisõiguse ning perekonnaelu puutumatuse riive seoses ühest vanglast teise ümberpaigutamisel ära jäänud pikaajalise kokkusaamisega. Käesolevas asjas on vaidluse all kartseris viibimise tõttu pikaajalise kokkusaamise edasilükkumise õiguspärasus. Antud asjas ei ole V. Julin ärakuulamisõigust rikutud. Ebaõige on ka V. Julini seisukoht, et enne vaideotsuse tegemist ei või vaide abil vaidlustatud käskkirja alusel karistust täitmisele pöörata. V. Julin esitas pärast kartserikaristuse ärakandmist uue taotluse oma isa ja tütrega kokkusaamiseks ning see võimaldati talle 20.07.
4. Seega ei jäänud kokkusaamine ära ning V. Julini õigusi ei piiratud rohkem, kui see on vangistuse eesmärkide täitmiseks vajalik. 3
5. V. Julin on esitanud tuvastusnõude, milles põhjendatud huvina on märgitud preventiivne huvi ning hilisem kahjunõude esitamise soov. Kuna Tartu Vangla ei ole õigusvastaselt käitunud, vaid on järginud

§ 25lg-s 3 sätestatud regulatsiooni, siis oleks ka V.

Julini kahju hüvitamise nõue perspektiivitu. Käesoleva kaebusega analoogset juhtumit on käsitletud ka Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu jõustunud lahendites haldusasjas nr 3-06-1879, kus kinnipeetav taotles samadel asjaoludel kokkusaamise ärajätmise eest vanglalt mittevaralise kahju väljamõistmist. Kohtud jätsid nõude rahuldamata, kuna pidasid samuti vangla käitumist õiguspäraseks. Nimetatud haldusasjas nr 3-06-1879 ei andnud Riigikohus

1. a kassatsioonikaebusele menetlusluba.
2. Eeltoodud põhjustel tuleb kaebust lugeda ilmselgelt perspektiivituks ja kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest vabastamata jätta. Kuna kaebus on ilmselgelt perspektiivitu ning kaebaja konto rahalisi liikumisi arvestades ei ole alust pidada riigilõivu tasumist tõenäoliseks, tagastab ringkonnakohus kaebuse HKMS § 33 lg 3 p 3 alusel. Agu Timmi Einar Vene 4 Maili Lokk