) § 403 lg 1 alusel. Vaidlust ei ole järgnevates asjaoludes. Kostja tellijana ja hageja töövõtjana on sõlminud 25.08.2014 kuupäeva kandva töövõtulepingu (t lk 18-20; 54-56) köögimööbli valmistamiseks ja paigaldamiseks. Töövõtulepingus kokkulepitud ettemaksu tasus kostja 26.08.
Hageja on esitanud hagi kohustuse puudumise tuvastamiseks.
lg 1 kohaselt võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Antud juhul on õiguslik huvi olemas, sest hagi esitamata jätmise korral esineb Tarbijakaitseametil alus avaldada hageja kui Tarbijakaebuse komisjoni otsust mittetäitnud isiku nimi Tarbijakaitseameti koduleheküljel (n.ö „mustas nimekirjas“). Kuivõrd see võib kahjustada hageja mainet ning mõjutada negatiivselt hageja majandustegevust, samas ei ole aga Tarbijakaebuste komisjoni otsus kaevatav, on hageja ainsaks võimaluseks esitada hagi asja lahendamiseks maakohtus. Seega esineb hagejal õiguslik huvi tuvastushagi esitamiseks. Hagi esemeks on nõue tuvastada leppetrahvi tasumise kohustuse puudumine. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 158 lg 1 sätestab: „Leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma.“ Leppetrahv peab olema lepingus kokku lepitud. Pooltevahelises töövõtulepingu punktis 15 on kokku lepitud järgnevalt: „Mööbli kättesaamise viibimise tõttu Valmistaja süül on viimane kohustatud maksma mööbli kogumaksumusest viivist 0,05% iga tööpäeva eest“. Vaatamata lepingupunktis kasutatud sõnale viivis, on sisuliselt tegu leppetrahviga, sest viivist saab nõuda vaid rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral (VÕS § 113 lg 1). Õiguskirjanduses on viivise ja leppetrahviga seonduvat selgitatud selliselt: kuna viivist saab nõuda ainult rahalise kohustuse täitmisega hilinemisel, on kõik kokkulepped, mille sisuks on rahasumma maksmine mitterahalise kohustuse rikkumisel, vaadeldavad leppetrahvina, sõltumata sellest, millisel viisil on need lepingus väljendatud. Seejuures võib leppetrahvi lepingus väljendada kindlaksmääratud perioodi eest maksmisele kuuluva summana või protsendina teatud summast, kui rikkumine seisneb mitteõigeaegses täitmises (Varul, P., Kull, I., Kõve, V., Käerdi, M. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Lk 539). Seega on töövõtulepingu punktis 15 leppetrahv kokku lepitud. Hageja hinnangul puudub leppetrahvi tasumise kohustus, sest ta viivitas mööbli paigaldamisega vaid 16 päeva (nende päevade eest viivituses oldud summa võrra vähendas hageja kostjale esitatud arvet) ning eelarve ületamise tingis kostja tegevus (ebaõigete andmete esitamine). Kostja arvates on hageja viivitanud mööbli paigaldamisega ja mõõte käidi võtmas pärast seda kui mööbli paigaldamise tähtaeg oli juba möödunud. Kohus märgib, et lepingu järgi on leppetrahvinõude aluseks vaid see, kui mööbli kättesaamine viibib valmistaja süül – muud võimalikud lepingurikkumised ei anna alust esitada leppetrahvinõuet. Lepingu kohaselt oli mööbli valmimise tähtaeg 9 nädalat ettemaksu laekumisest (punkt 2); muudatuste tegemise korral 9 nädalat alates muutmise kuupäevas (punkt 2.2). Kuivõrd ettemaks tehti 26.08.2014, pidanuks mööbel valmima hiljemalt 28.10.2014. Vaidlust pole, et tähtaegselt ei olnud mööbel valminud ega paigaldatud. Seda asjaolu kinnitab nii hageja ise kui ka see, et kontrollmõõte läks hageja kostja juurde võtma alles 18.11.2014 (kolm nädalat pärast mööbli valmimise tähtaega), kuigi mõõdud tulnuks lepingu järgi võtta mitte hiljem kui nädal enne paigaldust (punkt 8). Seega oli hageja igal juhul mööbli valmistamise ja paigaldamisega viivituses ning see asjaolu on leppetrahvinõude eelduseks. Seda seisukohta ei muuda ka see, et lepingu võimalik muutmine võis mööbli valmimise tähtaega hiljem pikendada. Vaatamata lepingu võimalikule muutmisele 08.01.2015 jäi hageja algselt ikkagi viivitusse ja muutmisega ei saa välistada viivitusest tulenevate võimalike õiguskaitsevahendite kasutamist. Pealegi selgus ka vajadus muudatuste järgi alles pärast mööbli valmistamise tähtaja möödumist. Kuivõrd leppetrahvi nõude esitamise õigus on lepingu järgi seotud mööbli kättesaamise viibimisega ning hageja oli viivituses, oli kostja õigustatud leppetrahvinõuet esitama, väljaarvatud siis, kui rikkumine oli vabandatav. Nimelt sätestab VÕS § 160, et kohustuse rikkumise 3 vabandatavuse korral ei või leppetrahvi nõuda, kui lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Antud juhul ei nähtu esitatud asjaoludest, et kohustuse rikkumine oleks olnud vabandatav (kohustuse rikkumise tingis asjaolu, mida hageja ei saanud mõjutada). Eeltoodust tulenevalt ei saa kohus tuvastada lepptrahvi tasumise kohustuse puudumist, kuna leppetrahv on lepingus kokku lepitud, leppetrahvi nõudmise eelduseks olev rikkumine on toimunud ning rikkumine ei ole vabandatav. Hagi jääb rahuldamata. Leppetrahvi suurust puudutavaid väiteid (sh väide lepingutingimuse kui tüüptingimuse tühisuse kohta) kohus ei analüüsi, kuna need ei oma tähtsust tuvastusnõude lahendamisel. Kohus juhib siiski tähelepanu, et Tarbijakaebuste komisjoni otsusega on välja mõistetud leppetrahvina 124,12 eurot – pooltel on võimalik aktsepteerida seda summat leppetrahvina või esitada hagi vaidluse läbivaatamiseks maakohtule, kui summaga ei nõustuta või Tarbijakaebuste komisjoni otsust ei täideta. Menetluskulude jaotamisel lähtub kohus
lg-st 1 ning jätab menetluskulud hageja kanda.
lg 1 ja 2 alusel tuleks kohtul määrata menetluskulud kindlaks käesolevas kohtuotsuses. Kostja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ja tõendeid vaatamata kohtu poolt selleks tähtaja määramisele.
lg 1 teise lause järgi määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Kostja poolt kohtukulude kandmist toimikust ei nähtu, kohtuväliste kulude kandmise kohta ei ole esitatud seisukohta (kostja vastuses või hiljem) ega tõendeid. Seetõttu jätab kohus menetluskulude suuruse rahaliselt kindlaks määramata. Kuivõrd kohus andis pooltele tähtaja menetluskulude nimekirja ja tõendite esitamiseks, ei saa kostja taotleda menetluskulude kindlaksmääramist pärast kohtulahendi jõustumist
/Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik Kohtunik 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.