KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Madis Ernits, Agu Timmi, Maili Lokk Määruse tegemise aeg ja koht 25. juuni 2012, Tartu Haldusasja number 3-10-2737 Haldusasi M.S. kaebus Kohtla-Jär

) § 51 lg 1 kohaselt haldusakt vaid selline õigusakt, mis on haldusorgani poolt antud avalik-õiguslike haldusülesannete täitmisel. HKMS § 7 lg 1 võimaldab halduskohtusse pöörduda, kui haldusaktiga on rikutud isiku õigusi või piiratud tema vabadusi. Sama seadustiku § 4 lg 1 kohaselt on haldusaktiks, mille peale võib halduskohtusse kaevata üksnes avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isikukorraldus, käskkiri, otsus, ettekirjutus või muu õigusakt, mis on antud avalik-õiguslikes suhetes üksikjuhtumi reguleerimiseks. Kohtulahendis haldusasjas nr 3-3-1-31-06 on Riigikohus leidnud, et halduskohtule ei anna pädevust asja läbivaatamiseks pelgalt see, kui dokument on vormistatud haldusaktina ning sisaldab halduskohtule osundavat vaidlustamisviidet ning märkinud, et kohtute pädevuse piiritlemisel on otsustavaks vaidlusaluse õigussuhte iseloom. Veel märkis halduskolleegium, et haldusaktis sisalduvat 2 halduskohtule osundavat vaidlustamisviidet võib tsiviilõiguslikku tahteavaldust vaidlustada sooviva isiku suhtes küll eksitavaks pidada, kuid leidis, et see saab olla vaid menetlustähtaegade ennistamise aluseks üldkohtus. HKMS § 24 lg 1 p-I 1 ja lg 2 kohaselt peab halduskohus menetluse määrusega lõpetama, kui asja arutamise käigus selgub, et asi ei kuulu halduskohtu pädevusse. Antud juhul on pooled kohtumenetluse tulemusel jõudnud ühisele seisukohale selles, et Kalevi tänaval olid asjakohased liikluskorraldusvahendid ja piirangud olemas ning vaidlus on eraõiguslik (tl 114-115). Seda, et M.S. poolt esitatud kahju hüvitamise nõude puhul saab tegemist olla üksnes tänava halvast seisukorrast tuleneva eraõigusliku vaidlusega, kinnitab ka kohtule esitatud dokumentaalsete tõendite kogum (tl 32-54, 62-72 ja 80-81). Kuna avaliku võimu kandja poolt eraõiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamise kohta vormistatud korraldus ei saa olenemata haldusorgani enda algselt teistsugusest arvamusest kuidagi olla seotud avalik-õiguslike haldusülesannetega, ei ole Kohtla-Järve Linnavalitsuse vaidlustatud korralduse puhul tegemist haldusaktiga ning seda ei saa halduskohtus vaidlustada. Eeltoodu tõttu pole halduskohtul alust Kohtla-Järve Linnavalitsuse 21.09.2010. a korralduse nr 692 tühistamiseks, halduskohus ei ole pädev M.S. kahjunõuet lahendama ning tema kaebuse menetlemine tuleb vaidluse põhjuseks oleva õigussuhte eraõigusliku iseloomu tõttu HKMS § 24 lg 1 p-i 1 alusel lõpetada. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 5. M.S. esitas määruskaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu 19.05.2011. a määruse. Määruskaebuse kohaselt lõpetati menetlus HKMS § 24 lg 1 p-i 1 alusel põhjendamatult. Kaebuses halduskohtule taotles kaebuse esitaja vastustaja korralduse tühistamist põhjusel, et vastustaja ei saanud eraõiguslikku vaidlust lahendada

-is sätestatud korras e. haldusaktiga. Määruskaebuse esitaja leiab, et vaidlustatud korraldus vastas haldusakti formaalsetele tunnustele. Selle andmisel järgis vastustaja nii haldusmenetluse sisulisi kriteeriume (uurimispõhimõte), kui ka vormilisi tingimusi (viide KOKS § 30 lg 1 p-le 3; vaidlustamisviide). Halduskohus on oma määruses viidanud Riigikohtu halduskolleegiumi lahendile nr 3-3-1-31-06. Riigikohus on eelviidatud lahendis märkinud, et kohtute pädevuse piiritlemisel on otsustavaks vaidlusaluse suhte iseloom. Määruskaebuse esitaja arvates ei ole eeltoodud Riigikohtu lahend käesolevas asjas asjakohane, kuivõrd halduskohtule esitatud kaebus puudutas eelkõige probleemi, kas haldusorgan saab ja tohib eraõiguslikku suhet lahendada haldusmenetluse raames ja haldusaktiga. Kui halduskohus tuvastas, et haldusakti andmise põhjuseks olev õigussuhe oli eraõiguslikku laadi, siis oleks halduskohus pidanud sedastama, et haldusorgan ei saanud kaebuse esitaja nõuet lahendada haldusmenetluse raames ja haldusaktiga. Määruskaebuse esitaja ei saa nõustuda kohtute seisukohaga, et asjaolu, kas tegemist on haldusaktiga või mitte, sõltub ainuüksi haldusaktiga lahendatud õigussuhte sisust. Selline tõlgendus tekitaks olukorra, kus haldusaktide või haldusorgani tegevuse adressaatidel ei tekigi selget ja ühest arusaamist haldusorgani tegevusest ning haldusorganite antud aktide õiguslikest tagajärgedest. Nii eksitab vaidlustamisviide haldusakti adressaati ning sunnib viimast õigusselguse saamiseks järgima haldusakti vaidlustamiskorda. Haldusakti määratlemine vaid läbi õigussuhte iseloomu soodustab haldusorganite kontrollimatut tegevust haldusaktide andmisel.

§ 51

lg-s 1 nimetatud avalik-õigusliku suhte olemasolu ei ole mitte haldusakti vältimatuks tunnuseks, vaid on haldusakti andmise eelduseks, ilma milleta haldusakti anda ei või. See aga ei tähenda, et haldusorgan ei võiks õigussuhte määratlemisel eksida ning eraõiguslikku suhet reguleerida haldusakti abil. Samas, kui haldusakt antakse eraõigusliku suhte reguleerimiseks, siis on tegemist ebaseadusliku haldusaktiga, kuivõrd haldusakti andmine on lubatav vaid avalik-õiguslikus suhtes. Võimalik on ka haldusakti sisu analüüsi teostada ja haldusakti olemust määratleda kohtuliku kontrolli kaudu, kuid selline kontroll võib olla ebaefektiivne ja haldusakti adressaadi varalisi huve kahjustav. Näiteks peaks vaidlusaluse õigussuhte olemus olema määratletav HKMS § 11 lg 1 p 2 kohases kaebuse kohtuliku läbivaatamise ettevalmistavas staadiumis, kus halduskohus kontrollib, kas kaebus kuulub üldse halduskohtu pädevusse. Käesolevas asjas võttis halduskohus kaebuse menetlusse ja selle 3 läbivaatamiseks peeti kaks kohtuistungit. Seega viis vastustaja korraldus ka halduskohtuniku eksitusse, kuivõrd vastasel juhul oleks halduskohus pidanud kaebuse HKMS § 11 lg 4 kohaselt tagastama. Seega võib haldusakti määratlemine vaid läbi õigussuhte iseloomu viia menetlusosalised selleni, et küsimus, kas tegemist on haldusaktiga või mitte, lahendatakse alles aeganõudva ja teinekord ka kulusid kaasa toova kohtumenetluse lõppfaasis. Käesolevas asjas on peale kahte kohtuistungit kaebuse esitajale tekkinud menetluskulud, mis oleks võinud jääda tekkimata, kui haldusorgan oleks oma seisukoha vormistanud arusaadavalt eraõigusliku otsustusena või kui halduskohus oleks eelmenetluse raames õigesti tuvastanud avalik-õigusliku suhte puudumise. Antud juhul on küsimus eelkõige selles, et kui haldusorgan annab eraõigusliku juhtumi reguleerimiseks välja haldusakti tunnustele vastava dokumendi, kas siis haldusorgani sellise tegevuse tulemuse (akti) vaidlustamine on halduskohtus võimalik. Jättes akti selles näidatud korras vaidlustamata ja lootes, et tegemist ongi eraõigusliku suhtega, riskib akti adressaat kaebetähtaja möödumisega juhul, kui mingis menetlusetapis selgub, et tegemist oli siiski avalik-õigusliku suhtega. Eelnimetatud riski maandamiseks halduskohtusse pöördumine võib kaasa tuua kulusid, mida keegi ei hüvita, sest kaebust sisuliselt ei menetleta. Ülalkirjeldatud ebaselguste vältimiseks on põhjendatud halduskohtu kontroll ka haldusorgani selliste aktide ja tegevuste üle, mis küll ei ole antud avalik-õiguslikus suhte reguleerimiseks, kuid formaalselt vastavad haldusakti tunnustele, so on käsitletavad haldusaktidena formaalses mõttes. Õigusselguse seisukohalt on oluline, et haldusorgani vormistatud otsust peab olema võimalik mõista ühte moodi. Muuhulgas peab haldusorgan olema ise suuteline õigesti määratlema õigussuhte olemuse. Kui haldusorgan määratleb õigussuhte olemuse ebaõigesti ning annab eraõigusliku suhte reguleerimiseks välja haldusakti, tuleb selline akt tühistada, kui

§ 51

lg-s 1 sätestatut rikkuv.

§ 51

lg-st 1 tuleneb, et haldusakti antakse vaid avalik-õigusliku suhte reguleerimiseks. Seega ei saa haldusakti anda eraõigusliku suhte reguleerimiseks. Halduskohtu kontrolli üks aspekt on ka see, et halduskohus kontrollib, kas antud haldusakt puudutab avalik-õiguslikku suhet. Eraõigusliku suhte reguleerimiseks välja antud haldusakt ei ole

§-i 51 lg 1 kohaselt õiguspärane ja tuleb tühistada. Leides, et kaebuse esitajale kahju tekitamise juhtum on eraõiguslik suhe, pidanuks kohus võtma seisukoha, kas vastustaja lahendas juhtumi õigesti haldusmenetluse sätetele tuginedes. Tuvastades, et antud juhtumile ei ole haldusmenetluse sätted kohaldatavad ning haldusakti andmine ei olnud põhjendatud, pidanuks kohus kaebuse rahuldama, mitte lõpetama menetluse HKMS § 24 lg 1 p 1 alusel. Käesoleval juhul kinnitas vastustaja nii oma kirjalikes vastuväidetes kaebusele kui ka kohtuistungil, et nende poolt antud korraldus on käsitletav haldusaktina. Seega puudub poolte vahel vaidlus selles, et eraõigusliku suhte reguleerimiseks andis vastustaja haldusakti, so tegutses vastuolus

§ 51lg-s 1 määratletuga.

6. Kohtla-Järve Linnavalitsuse vastuses määruskaebusele leitakse, et endiselt ei ole selge, kas M.S. lõplik nõue on Kohtla-Järve Linnavalitsuse 21.09.2010. a korralduse nr 692 tühistamine või kahju hüvitamine, sest määruskaebuse esitaja peamised väited muutuvad ühest kaebusest teise. Kohtla-Järve Linnavalitsus leiab, et halduskohtu otsus on põhjendatud ja nõustub kohtu järeldusega, et RVastS alusel saab hüvitada vaid sellise kahju, mis on tekkinud teeomaniku poolt kohase liikluskorraldusvahendi või vajalike piirangute rakendamata jätmise tõttu ning kõik muud tee omaniku kohustustega seonduvad kahjunõuded on eraõiguslikud ja lahendatakse TeeS § 37 lg 6 alusel maakohtus. Järelikult ei kuulu asja lahendamine halduskohtu pädevusse ja vastavalt HKMS § 24 lg 1 p-le 1 lõpetab halduskohus sellisel juhul menetluse ning halduskohtul puudub alus Kohtla-Järve Linnavalitsuse 21.09.2010. a korralduse tühistamiseks. Menetluskulud jäävad HKMS § 92 lg 4 kohaselt sel juhul kaebaja kanda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 19.05.2011. a määrus tuleb jätta muutmata ning M.S. määruskaebus rahuldamata. 4 8. Tartu Halduskohus on õigesti asunud seisukohale, et käesoleval juhul ei olnud tegemist kaebusega, mille lahendamine oleks kuulunud halduskohtu pädevusse esimese astme kohtu menetluse ajal kehtinud HKMS (HKMS

1. vr)§ 3 lg 1 alusel. HKMS vr § 3 lg 2 sätestas, et halduskohtu pädevusse ei kuulu ka selliste avalik-õiguslike vaidluste lahendamine, milleks seadus näeb ette teistsuguse menetluskorra. 9. Esimese astme kohtu menetluse ajal kehtinud RVastS redaktsiooni (
2. vr)§ 1 lg 3 p 2 kohaselt käsitatakse kahju tekitamisena eraõiguslikus suhtes kahju tekitamist avaliku võimu kandja poolt tee omanikuna oma kohustusi, välja arvatud liiklusseaduse §-s 45 sätestatud kohustusi, rikkudes. TeeS § 10 lg 1 sätestab, et teel peab olema võimalik ohutult liigelda ning tee peab vastama tee seisundi nõuetele. TeeS § 37 lg 1 p-de 1-4 kohaselt on avalikult kasutatava tee omanik kohustatud korraldama tee kaitset, teostama tee ülevaatust ja hoidma tee kehtestatud nõuetele vastavas seisundis, kõrvaldama teelt liiklusele ohtliku rajatise ning teisi liiklejaid ohustavas olukorras paigaldama tee kasutajat hoiatavad või liiklust ümbersuunavad liikluskorraldusvahendid. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 17.12.2002. a määruse nr 45 „Tee seisundinõuded“ (MKM määrus nr 45) § 12 sätestab, et üle 20-cm läbimõõduga ja üle 5-cm sügavusega auk peab olema tähistatud liikluskorraldusvahendiga. TeeS § 37 lg 6 kohaselt on tee omanik kohustatud liiklejale hüvitama tee kasutamiskõlbmatuse ning eelmainitud kohustuste rikkumise tõttu tekitatud kahju. 10. Käeolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et Kohtla-Järve linnas asuv Kalevi tänav on avalikult kasutatav tee, mille omanik on Kohtla-Järve linn; 21.07.2010. a oli Kohtla-Järve linnas asuval Kalevi tänaval maja nr 23 juures tee sees auk, mille kõrval asus vahetult teekatte tasapinnast kõrgemale ulatuv kanalisatsioonikaevu luuk, mille vastu sõites sai kaebajale kuuluv sõiduk vigastada; eelmainitud augu sügavus oli üle 5 cm ja läbimõõt üle 20 cm; lähim tee ebatasasusest hoiatav liikluskorraldusvahend asus õnnetuse hetkel eelmainitud august ja kanalisatsioonikaevuluugist u 300 m kaugusel. Eeltoodust tuleneb, et Kohtla-Järve linn oli rikkunud oma teeseadusest ja MKM määrusest nr 45 tulenevaid kohustusi, jättes kõrvaldamata tees asuva augu ja selle kõrval paikneva teepinnast väljaulatuva kanalisatsioonikaevu luugi poolt põhjustatud ohu liiklejatele ning nõutavalt tähistamata nimetatud teekatteaugu. Nõustuda tuleb kaebaja seisukohaga, et eelmainitud teekatteauk ei asunud 300 m kaugusel asuva tee ebatasasusest hoiatava liikluskorraldusvahendi mõjualas. Seega on tegemist kahju tekitamisega avaliku võimu kandja poolt tee omanikuna oma kohustusi rikkudes ning vaidlust poolte vahel tuleb käsitada eraõiguslikuna RVastS vr § 1 lg 3 p 2 alusel. Ka kohtupraktikas on sarnaseid vaidlusi käsitatud eraõiguslikena (vt Harju Maakohtu lahendeid nr 2-09-42226, 2-05-17877, 2-08-54664, Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi otsust nr 2-08-71503 ja Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsust nr 3-2-1-125-01). 11. M.S. väitel oleks pidanud Tartu Halduskohus, hoolimata poolte vahel avalik-õigusliku suhte puudumise tuvastamisest, kaebuse rahuldama ja tühistama Kohtla-Järve Linnavalitsuse 21.09.2010. a korralduse nr 692. Seejuures leiab M.S. , et Tartu Halduskohus oleks pidanud võtma seisukoha selles, kas Kohtla-Järve Linnavalitsus võis eraõiguslikus suhtes kohaldada haldusmenetluse sätteid ning vormistada välja antavat dokumenti haldusaktina.

§ 51

lg 1 sätestab, et haldusakt on haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalikõiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt. Sellest sättest tuleneb sõnaselgelt, et haldusakti saab haldusorgan anda üksnes avalik-õiguslikus suhtes. Ka HKMS vr § 4 lg-st 1 nähtub, et halduskohtusse saab kaebuse esitada vaid sellise õigusakti peale, mis on antud avalik-õiguslikus suhtes. Seega ei anna halduskohtule asja läbivaatamiseks pädevust pelgalt see, kui dokument on vormistatud ekslikult haldusaktina ning sisaldab halduskohtule osundavat vaidlustamisviidet. Eeltooduga seoses on halduskohus põhjendatult viidanud Riigikohtu halduskolleegiumi 20.04.

1. a otsusele haldusasjas nr 3-3-1-31-06, kus samuti käis vaidlus selle üle, kas halduskohtus saab vaidlustada linnavalitsuse korraldust ka osas, mis puudutab haldusorgani 5 eraõiguslikku tahteavaldust. Viidatud lahendis asus Riigikohus seisukohale, et halduskohtul ei ole ühelgi juhul pädevust hinnata haldusorgani tsiviilõiguslikku tahteavaldust ka siis, kui selline tahteavaldus on väljendatud osana haldusaktist ja kohtute pädevuse piiritlemisel on otsustavaks üksnes vaidlusaluse õigussuhte iseloom. Mis puudutab tsiviilõiguslikku tahteavaldust sisaldavates haldusaktides tehtud vaidlustamisviidet, millega osundatakse võimalusele pöörduda kaebusega halduskohtu poole, siis selles osas möönis Riigikohus, et tegemist võib olla eksitava vaidlustamisviitega ja sellise haldusakti peale ekslik halduskohtusse pöördumine võib anda aluse taotleda menetlustähtaja ennistamist üldkohtus. 20.04.
2. a Riigikohtu lahendis toodud seisukohtadega analoogsele järeldusele oli Riigikohus jõudnud ka varem, 23.09.
3. a tsiviil- ja halduskolleegiumi vahelise erikogu poolt asjas nr 3-3-4-1-03 tehtud määruses, mille p-s 7 viidati samuti sellele, et halduskohtus saab vaidlustada üksnes HKMS vr § 4 lg-es 1 loetletud haldusakte ja toiminguid ning selliseks haldusaktiks saab olla üksnes õigusakt, mis on antud avalik-õiguslikus suhtes. Pooltevaheline tsiviilõiguslik vaidlus tuleb läbi vaadata tsiviilkohtumenetluse korras üldkohtus ka siis, kui see on vormistatud haldusaktiga. Seega tuleneb viidatud lahenditest, et haldusaktina väljendatud tsiviilõiguslikku tahteavaldust saab siiski hinnata üksnes maakohus hagimenetluse korras. Kohtla-Järve Linnavalitsus on 21.09.
4. a korralduses nr 692 käsitlenud üksnes kaebaja taotlust hüvitada talle Kalevi tänav maja nr 23 juures sõidutee halva seisukorra tõttu tekkinud kahju, mis tulenes vajadusest sõidukit remontida ja Haapsallu toimetada. Tulenevalt RVastS vr § 1 lg 3 p-st 2 ja lg-est 2 käsitatakse sellise kahju tekitamist kahju tekitamisena eraõiguslikus suhtes, mida RVastS ei reguleeri ja mida ei saa seega RVastS alusel avaliku võimu kandjalt haldusmenetluse raames välja nõuda. Kuna sellise kahju tekitamise puhul on tegemist eraõigusliku suhtega ka juhul, kui kahju tekitaja on haldusorgan, siis saab sellise kahju hüvitamise nõudega seotud vaidlustes pöörduda üksnes üldkohtu poole. Nagu juba märgitud, ei lahenda linnavalitsus 21.09.
5. a korraldusega nr 692 ühtegi avalikõiguslikku valdkonda kuuluvat küsimust. Eelnevast tulenevalt on seega ebaõige M.S. väide, et avalik-õigusliku suhte olemasolu ei ole haldusakti vältimatuks tunnuseks, vaid avalik-õigusliku suhte puudumine muudab haldusakti õigusvastaseks. Kui poolte vahel puudub avalik-õiguslik suhe, ei ole võimalik haldusorgani poolt antava dokumendi käsitamine haldusaktina (ka mitte õigusvastase haldusaktina), ehkki haldusorgan on dokumendi vormistanud haldusaktina ja selle andmisel järginud haldusmenetluse seadusest tulenevaid nõudeid. Seejuures märgib ringkonnakohus, et eraõiguslikus suhtes haldusmenetluse seaduse järgimine ja dokumendi vormistamine haldusaktina ei ole iseenesest õigusvastane, kuid samas tuleb silmas pidada, et eeltooduga ei kaasne haldusmenetluse seaduses ja halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud õiguslikke tagajärgi. Kuivõrd eeltoodust tulenevalt ei sisalda Kohtla-Järve Linnavalitsuse 21.09.
6. a korraldus nr 692 avalik-õigusliku iseloomuga korraldusi, ei saanud ka Tartu Halduskohus kaebust rahuldada ja eelmainitud dokumenti tühistada.
7. Ringkonnakohus ei nõustu M.S. väitega, et haldusakti määratlemine vaid läbi õigussuhte iseloomu soodustab haldusorganite kontrollimatut tegevust haldusaktide andmisel ja eksitab haldusorgani tegevuse adressaate. Ringkonnakohus leiab vastupidiselt M.S. seisukohale, et ka eraõiguslikus suhtes antud dokumentide, mida haldusorgan vormistab haldusaktidena, käsitamine haldusaktidena ei taga õigusselgust, vaid hoopis põhjustab õiguslikku selgusetust.
8. Samuti viitab M.S. määruskaebuses sellele, et Kohtla-Järve Linnavalitsuse 21.09.
9. a korraldus nr 692 viis ka Tartu Halduskohtu kohtuniku eksitusesse, mistõttu tuvastas kohus avalikõigusliku suhte puudumise alles pärast kahe kohtuistungi pidamist ja lõpetas siis HKMS vr § 24 lg 1 p 1 alusel asja menetluse. Eeltoodu tõttu on kaebaja pidanud kandma menetluskulusid, mis oleksid võinud jääda tekkimata, kui halduskohus oleks saanud pädevuse puudumise tuvastada asja kohtulikku arutamist ettevalmistavas staadiumis. 6 Ringkonnakohus möönab, et üldjuhul peaks halduskohus pädevuse puudumise kindlaks tegema asja kohtulikku arutamist ettevalmistavas staadiumis ja kaebuse tagastama HKMS vr § 11 lg 4 alusel. Samas ei pruugi asja keerukusest tingituna halduskohtu pädevuse puudumine olla alati selge asja ettevalmistavas staadiumis ning halduskohtu pädevust välistavad asjaolud võivad ilmneda alles pärast kaebuse menetlusesse võtmist. Sellises olukorras võimaldab HKMS vr § 24 lg 1 p 1 asja menetluse pädevuse puudumisel lõpetada ka pärast kaebuse menetlusse võtmist.
10. M.S. osundab määruskaebuses ka olukorrale, kus isik jätab haldusorgani poolt haldusaktina vormistatud dokumendi kaebetähtaja jooksul vaidlustamata, lootes, et poolte vahel on eraõiguslik suhe, ent kaebetähtaja möödudes selgub, et tegemist on siiski avalik-õigusliku suhtega. Kui isik soovib sellist riski välistada, on ta sunnitud kaebetähtaja jooksul halduskohtusse kaebuse esitama. Kui halduskohus leiab, et temal puudub asja arutamiseks pädevus, on isik kandnud kulusid, mida keegi ei hüvita. Eeltoodu tõttu leiab M.S. , et sellise ebaselguse vältimiseks on põhjendatud halduskohtu kontroll ka haldusorgani selliste aktide ja tegevuste üle, mis ei ole antud avalik-õiguslikus suhtes, kuid mida haldusorgan ja adressaat on pidanud haldusaktiks. Ringkonnakohus ei nõustu M.S. sellise seisukohaga. Ei ole mõeldav, et halduskohtumenetlus seisneb kohtuliku kontrolli teostamises üksnes eraõigusliku suhte raames välja antud dokumentide üle. Ringkonnakohus nõustub sellega, et poolte vahelise suhte iseloomu väljaselgitamine võib olla keeruline nii haldusorganile kui ka adressaadile. Samas peab haldusorgan tegema piisavaid pingutusi suhte õigeks kvalifitseerimiseks, et vältida haldusorgani tegevuse adressaatide eksitamist. Madis Ernits Agu Timmi 7 Maili Lokk