← Eesti

2-13-30982/69

Obsah (4)§ 423§657§ 162§ 177

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-13-30982 Otsuse tegemise aeg ja koht 30.12.2015. a, Tallinn Kohtukoosseis Ele Liiv (eesistuja), Krista Kirspuu, Indrek

§ 423lg 3 alusel), kuna hagiga ei ole hageja poolt taotletavat eesmärki - vältida OÜ Lamaran Grupp nõude tunnustamist - võimalik saavutada. 3

(5)Vastustaja seisukoht
  1. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud kostja kanda. Tsiviilkolleegiumi põhjendused
  2. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus saab teha uue otsuse, millega jätab hageja hagi kostja vastu rahuldamata (

§657lg 1).

Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.

  1. Maakohus leidis lõppjärelduses õigesti, et vaidlusaluse 11.06.2013 võlausaldajate üldkoosolek ei olnud osas, millega koosolek andis pankrotihaldurile nõusoleku kompromissi sõlmimiseks teises menetluses, kehtetu. Muuta tuleb aga otsuse motiive.
  2. Võlgnik, võlausaldaja või haldur võib nõuda, et kohus tunnistaks kehtetuks võlausaldajate üldkoosoleku otsuse, mis ei vasta seadusele või mille tegemisel on rikutud seadusest tulenevat korda, samuti otsuse, mille vaidlustamise õigus on seaduses otse ette nähtud. Võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamist võib nõuda ka siis, kui otsusega rikutakse võlausaldajate ühiseid huve (PankrS 83 lg 1). Hageja ei heida üldkoosolekule ette seadusest tuleneva korra rikkumist. Hageja hinnangul rikub võlausaldajate üldkoosoleku poolt pankrotihaldurile antud nõusolek kompromissi sõlmimiseks pankrotivõlgniku ja OÜ Lamaran Grupp vahel tema ja teiste võlausaldajate huve, kuna kompromissi tulemusena omandab OÜ Lamaran Grupp nõude, mis ületab pankrotivara väärtuse ja teistel võlausaldajatel pole võimalik oma nõudeid maksma panna. Koos pankrotihalduri tasuga läheb kogu pankrotipesas olev raha täies ulatuses OÜ-le Lamaran Grupp. Hageja lähtub valest eeldusest, et temal on võimalik sekkuda nõude tunnustamise menetlusse, milles toimub vaidlus pankrotivõlgniku, teiste võlausaldajate ja OÜ Lamaran Grupp vahel viimase nõude tunnustamise üle AS TKE Grupp (pankrotis) pankrotimenetluses. Sellises tsiviilasjas on menetlusosalised vabad otsustama vaidluse lõpetamise üle kompromissiga. Seadus ei sätesta, et pankrotihaldur peaks sellisel juhul küsima luba kompromissi sõlmimiseks võlausaldajate üldkoosolekult ja et nimetatud küsimus kuulub võlausaldajate üldkoosoleku pädevuss (PankrS § 77).
  3. Kui pankrotihaldur sellist kompromissi sõlmimise nõusolekut koosolekult küsis, ei saa see kahjustada võlausaldajate huvisid. Iseenesest on võimalik nõude tunnustamise menetlus ka teiste võlausaldajate vahel, milles pankrotivõlgniku pankrotihaldur ei osale. Ka nendes nõuete tunnustamise menetlustes pole kompromissi sõlmimine välistatud, kusjuures kompromissi tulemusena võib võlausaldaja omandada nõude, mis välistab teiste võlausaldajate nõuete maksmapaneku pankrotivara arvelt. Seega ei ole võimalik väita, et kompromissi sõlmimine vaidluses nõude tunnustamise üle saaks kahjustada teiste võlausaldajate subjektiivseid õigusi, kes konkreetses menetluses ei osale. Kuna võlausaldajate ühiseid huve 11.06.2013 üldkoosoleku otsusega pankrotihaldurile antud luba kompromissi kinnitamiseks kahjustada ei saa, ei ole võimalik ka hagi rahuldamine ja sellise otsuse kehtetuks tunnistamine.
  4. Tulenevalt eelnimetatud valest eeldusest on hageja leidnud, et nõusoleku kompromissi sõlmimiseks oleks saanud anda üksnes konsensuslikult kõik võlausaldajad ühiselt. Maakohus on põhjendamatult leidnud, et tsiviilasjas 2-12-6531 sõlmitud kompromiss on võlaõiguslik kompromiss (VÕS § 578 lg 1 mõttes), milleks peaks olema kõikide võlausaldajate nõusolek. Kompromiss tsiviilasjas nr 2-12-6531 sõlmiti nõude tunnustamise menetluses, mille osapoolteks olid hagejana OÜ Lamaran Grupp ja kostjatena pankrotivõlgniku pankrotihaldur ja võlausaldajad, kes olid OÜ Lamaran Grupp nõudele selle kaitsmisel vastu vaielnud. Seega ei otsustanud võlausaldajate 11.06.2013 koosolek kompromissi 4

(5)sõlmimiseks nõusoleku andmist OÜ Lamaran Grupp ja ülejäänud pankrotivõlgniku võlausaldajate vahel.
  1. Lisaks on hageja leidnud, et tuvastada tuleb vaidlusaluse otsuse tühisus, kuna see on vastuolus heade kommetega. Hageja arvates oli OÜ Lamaran nõue vähese perspektiiviga ja selles osas üldkoosoleku poolt kompormissiks nõusoleku andmine heade kommetega vastuolus, kuna kompromissi tulemusena läheb kogu pankrotipesas olev raha täies ulatuses OÜ-le Lamaran Grupp ja teiste võlausaldajate nõudeid rahuldada pole võimalik. Ringkonnakohus leiab p-s 8 toodud põhjendustel, et 11.06.2013 võlausaldajate üldkoosoleku otsus ei saa olla ka heade kommete vastane ja seetõttu tühine (TsÜS § 86 lg 1). Kuna ringkonnakohus leidis, et pankrotihalduri poolt pankrotivõlgniku nimel kompromissi sõlmimine tsiviilasjas 2-12-6531 ei eeldanud nõusoleku küsimist võlausaldajate üldkoosolekult, ei saa üldkoosoleku otsus, millega pankrotihaldurile anti nõusolek kompromissi sõlmimiseks, olla vastuolus heade kommetega. Pankrotihaldur ei ole seotud sellise üldkoosoleku otsusega ega sellise otsuse langetamine ei kuulu üldkoosoleku pädevusse. Seega ei saanud üldkoosolek antud asjaoludel sellise otsuse kui mitmepoolse tehingu tegemisel ebamoraalset käituda ega saanud nõusoleku andmine kompromissi sõlmimiseks olla heade kommete vastane.
  2. Seetõttu tuleb jätta rahuldamata hageja nõue tunnistada 11.06.2013 võlausaldajate üldkoosolekul vastu võetud otsus, anda pankrotihaldurile õigus kompromissi kinnitamiseks OÜ-ga Lamaran Grupp kehtetuks või alternatiivselt tuvastada selle tühisus.
  3. Ringkonnakohus jätab rahuldamata apellandi taotluse hagi läbivaatamata jätmiseks

§ 423

lg 2 p 2 alusel.

§ 423

lg 2 p 2 annab kohtule õiguse, mitte ei pane kohustust jätta hagi läbi vaatamata. Kohus peab põhjendatuks käesolevas asjas otsuse tegemist. 13. Seoses maakohtu otsuse tühistamisega tuleb muuta menetluskulude jaotust.

§ 162

lg 1 ja § 171 lg 1 alusel jäävad poolte maakohtus ja apellatsiooniastmes kantud menetluskulud hageja kanda. 14. Tulenevalt Riigikohtu 11.02.2015 lahendi 3-2-1-147-14 p-s 22 toodud seisukohtadest määrab käesolevas tsiviilasjas kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (

§ 177

lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.