3-11-2355/7

MÄÄRUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Agu Timmi, Einar Vene, Maili Lokk

1. juuni 2012, Tartu 3-11-2355 Egon Jaegeri kaebus Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks summas 20 000 krooni (1278,23 eurot) Tartu Halduskohtu 24.10.
2. a määrus Egon Jaegeri määruskaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Egon Jaeger Vastustaja Tartu Vangla RESOLUTSIOON
3. Jätta määruskaebus rahuldamata.
4. Muuta Tartu Halduskohtu 24.10.
5. a määruse põhjendusi, asendades need käesolevas määruses toodud põhjendustega. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Egon Jaeger esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmist summas 20 000 krooni (1278,23 eurot). Kaebuse kohaselt alandas Tartu Vangla perioodidel 09.02.2011-03.03.2011, 08.04.2011-28.04.2011 ja 13.06.2011-25.06.2011 kaebaja inimväärikust ja rikkus tema inimõigusi seoses videovalve rakendamisega kartserikambris ning sanitaar- ja ehitusseaduste nõuetele mittevastavate kartseritingimustega, sh puuduliku ventilatsiooni, poolavatud WC nurga ja kinni keevitatud aknaluukidega, mistõttu puudus võimalus värske õhu kambrisse laskmiseks. Kaebuses esitas E. Jaeger taotluse tema riigilõivust vabastamiseks maksejõuetuse tõttu.
7. Tartu Halduskohtu 24.10.
8. a määrusega jäeti E. Jaegeri taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata ja kohustati teda tasuma riigilõivu summas 63,91 eurot. Määruse põhjenduste kohaselt ei saa kaebuses esitatud nõuet pidada isiku jaoks oluliseks küsimuseks, mis tingiks menetluskulude riigi kanda jätmise. Kartserikambris videovalve rakendamine ei ole vangistusseaduse sätetest tulenevalt keelatud ning kartseris hoidmisega põhjustatud mõningase ebamugavustunde inimväärikuse alandamisena kvalifitseerumine ei ole tõenäoline.
9. E. Jaeger esitas 30.10.2011 ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palus Tartu Halduskohtu 24.10.
10. a määrus tühistada, kuna kaebaja on maksejõuetu, vangla ei ole võimaldanud tal tööle saada ja vahendeid teenida ning tegemist ei ole perspektiivitu kaebusega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust, kuid Tartu Halduskohtu 24.10.
12. a määruse põhjendusi tuleb muuta.
13. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga osas, et E. Jaegeri vabastamine riigilõivu tasumise kohustusest ei ole hüvitamiskaebuses väljatoodud asjaolusid arvestades põhjendatud. Samas leiab ringkonnakohus, et 24.10.
14. a seisuga ei saanud halduskohus mittevaralise kahju hüvitamiseks esitatud kaebuse osas riigilõivu tasumise küsimuse otsustamisel piirduda ainult hinnanguga, et mittevaralise kahju eest hüvitise saamist või mittesaamist ei saa pidada isiku jaoks sedavõrd oluliseks küsimuseks, et oleks õigustatud kaebaja vabastamine riigilõivu tasumisest. Selline seisukoht tulenes küll Riigikohtu halduskolleegiumi 06.09.
15. a määrusest asjas nr 3-3-1-40-07, kuid seda seisukohta on hiljem muudetud ning vastavad Riigikohtu lahendid olid vaidlusaluse määruse tegemise ajal juba olemas. Nimelt märkis Riigikohus 17.03.
16. a lahendis haldusasjas nr 3-3-1-97-10, et haldusasjas nr 3-3-1-40-07 toodud seisukohtadest ei tulene üldisemat järeldust, et mittevaralise kahju hüvitamise nõudega soovitakse alati kaitsta ebaolulisi õigusi. Põhiseaduse §-st 25 tuleneb igaühe õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamisele ja seega tuleb kaitstavate õiguste olulisust kohtul igal üksikjuhtumil hinnata. 04.05.2011 tehtud lahendis haldusasjas nr 3-3-1-11-11 selgitas kolleegium, et eelpool viidatud lahendites ei võetud seisukohta, nagu oleks mõni põhiseaduse või seadustega tagatud õigus ebaoluline. Õiguse olulisus sõltub sellest, kui intensiivselt on sekkutud õigusesse, mille rikkumise eest nõutakse mittevaralist kahju. Väheintensiivse riive korral ei ole riigilõivust vabastamine põhjendatud. Kaebaja on halduskohtule esitatud kaebuses leidnud, et õigusaktides ette nähtud kinnipidamistingimused ei olnud tagatud ning sellega rikuti tema inimväärikust. Inimväärikuse printsiip on põhiseaduse üks põhiprintsiipidest, mida tuleb järgida ka isiku kinnipidamisel vanglas või arestimajas. Riigil on kohustus tagada, et isikult vabaduse võtmisel peetakse teda kinni inimväärikust säilitavates tingimustes ning meetme kohaldamise viis ega meetod ei tohi põhjustada isikule kannatusi ja raskusi enam, kui kinnipidamisega vältimatult kaasneb. Inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kolleegiumi hinnangul ei saa kaebuses väidetud pikaajalist (24.03.2009-03.10.2009) kinnipidamistingimuste rikkumist käsitada väheintensiivse riivena. Seega ei ole õige ringkonnakohtu järeldus, et tegemist on mitteolulise õiguse rikkumise alusel esitatud kaebusega. Seega oleks halduskohus pidanud olulisuse kriteeriumga seoses hindama seda, kui intensiivselt on sekkutud õigusesse, mille rikkumise eest mittevaralist kahju nõutakse.
17. Kaebuse kohaselt nõuab kaebaja mittevaralise kahju hüvitisena 1278,23 euro väljamõistmist vanglalt selle eest, et perioodidel 09.02.2011-03.03.2011, 08.04.2011- 2 28.04.2011 ja 13.06.2011-25.06.2011, e kokku ca kahe kuu jooksul, alandas vangla tema inimväärikust ja rikkus tema inimõigusi seoses videovalve rakendamisega kartserikambris ning sanitaar- ja ehitusseaduste nõuetele mittevastavate kartseritingimustega, sh puuduliku ventilatsiooni, poolavatud WC nurga ja kinni keevitatud aknaluukidega kambriga. Kuna ka käesolevas asjas nõutakse mittevaralise kahju hüvitamist väitega, et õigusvastaste kinnipidamistingimustega alandati kaebaja inimväärikust kokku ligi kahe kuu vältel, ei ole alust asuda seisukohale, et tegemist on mitteolulise õiguse rikkumise alusel esitatud kaebusega ja seda eriti juhul, kui kaebuses väidetud rikkumised osutuksidki toime panduks.
18. Halduskohus on põhjendatult viidanud ka sellele, et isiku võib riigilõivu tasumisest vabastamata jätta ka juhul, kui esitatud kaebus on perspektiivitu, kuid pole hinnanud, kas käesoleval juhul selline alus esineks. Ringkonnakohus leiab, et E. Jaegeri hüvitamiskaebus on perspektiivitu ja kaebaja saab riigilõivu tasumisest vabastamata jätta sel alusel. Mittevaralise kahju hüvitamist saab isik nõuda üksnes riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-s 1 sätestatud aluste esinemisel ning juhul, kui avaliku võimu kandja tegevus oli õigusvastane ja süüline.
19. Vangistusseaduse (VangS) § 651 lg 1 kohaselt peab kartser vastama sama seaduse § 45 lg-s 1 sätestatud tingimustele ja tagama kinnipeetava pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise. Seega on alusetu kaebuses toodud väide elektroonilise, so videovalve, kasutamise õigusvastasuse kohta kartserikambris. Kaebuses ja määruskaebuses esitatud väited kartserikambri mittevastavuse kohta sanitaar- ja ehitusseaduste nõuetele on samuti paljasõnalised ning otsitud. Kartserikambris on vangla kinnitusel tagatud kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajalik õhuhulk ja selle ringlus ning kartserikambrites on klosett, mille ümber on ehitatud sein selliselt, et ei kambrikaaslasel ega ka kaamera kaudu ei ole võimalik isiku tegevusi näha (tl 11). Kaebaja rahulolematus kinni keevitatud akendega ei ole kaebuse rahuldamise aluseks, kuna kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda akende avamist olukorras, mil hoones on toimiv ventilatsioonisüsteem. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu asja materjalidest, et E. Jaegeri jaoks oleks kartserikambris videojälgimise rakendamine, aknaluukide kinnikeevitamine või WC nurga poolavatus isegi nende õigusvastasuse korral saanud kaasa tuua sellist mittevaralist kahju, mis kuuluks RVastS § 9 lg 1 järgi hüvitamisele. Samuti ei sätesta vangistust reguleerivad õigusaktid ega eluruumidele esitatavad nõuded tingimust, et tualett peab olema ruumist uksega eraldatud. Ka Euroopa Inimõiguste Kohus on korduvalt leidnud, et isegi vaheseinata tualeti kasutamine ei ole iseenesest kinnipeetava inimväärikust alandav (vt nt Euroopa Inimõiguste Kohtu
20. juuli
21. a otsus kohtuasjas nr 59450/00 Ramirez Sanchez vs Prantsusmaa). Tualettruumi avatust on Euroopa Inimõiguste Kohus võtnud arvesse üksnes ühe komponendina asjaolude kogumist, mille alusel kohus on hinnanud, kas kinnipidamise tingimused kambris ületavad minimaalse raskusastme, et tegemist oleks isiku väärikust alandava kohtlemisega (vt nt Euroopa Inimõiguste Kohtu
22. aprilli
23. a otsus kohtuasjas nr 28524/95 Peers vs Kreeka). VangS § 45 lg 1 koos sama seaduse paragrahviga 651 lg 1 reguleerib ammendavalt nõudeid kambri aknale ja valgustusele ning selles osas ei ole kohaldatav Vabariigi Valitsuse
24. jaanuari
25. a määrusega nr 38 kinnitatud "Eluruumidele esitatavad nõuded" punkt
26. VangS § 45 lg 1 sisustamisel saab küll arvestada ka Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega nr REC