Obsah (5)

§ 212§ 197§ 200§ 199§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

§ 212lg 1), s.t kuni 03.12.2012.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebuse esitaja on kinnipeetav Tartu Vanglas. 26.11.2010 hommikul kella üheksa ajal viidi Tartu Vanglas läbi kinnipeetavate jalutamist. Kaebuse esitaja viibis kartseris ja kandis kartseri riietust ning pidi jalutuskäigule minemiseks võtma jope üldlaost. Tema pikkusele (1.92 m) sobivat jopet sellel hetkel laos ei olnud ning kaebuse esitaja keeldus -10°C külmaga jalutuskäigule minemast jopes, mille varrukad olid tema jaoks lühikesed.
2. Tartu Halduskohtusse saabus 29.11.2010 kaebus, milles kaebuse esitaja leiab, et talle väljastati kartseris olles jalutuskäigule minekuks liiga lühike jope, mistõttu ta keeldus jalutuskäigule minemast ning et tema õigusi on rikutud. Kaebuse esitaja tuletas valvuritele enda sõnul terve päeva jooksul meelde, et ta ei ole jalutada saanud, kuid jalutuskäigu võimalust talle enam ei antud, olgugi et teised kinnipeetavad tulid jalutamast tagasi ja laos olid saadaval suuremate numbritega joped.
3. Kaebuse esitaja esitas 30.11.2010 Tartu Vanglale kirja, milles leidis, et talle väljastati kartseris olles jalutuskäigule minekuks liiga lühike jope ning et tema õigusi on rikutud. Tartu Vangla märkis 17.12.
4. a vastuses nr V1/14585-1, et asjaolude kontrollimisel ja vesteldes kahe vanglateenistuse ametnikuga (vastuses nimeliselt nimetatud) selgus, et väljastatud jope käised olid tõepoolest natuke lühikesed, kuid jope oli sobilik jalutamiseks. Jalutusboksi ukseni jõudes otsustas kaebuse esitaja loobuda jalutuskäigust. Vangla võimaldas kaebuse esitajale jalutuskäigu, seega ei ole vangla tema õigusi rikkunud.
5. 23.12.2010 saabus Tartu Halduskohtusse avaldus 29.11.2010 esitatud kaebuse juurde, milles kaebuse esitaja taotles Tartu Vangla vastuse nr V1/14585 õigusvastasuse ja Tartu Vangla töötajate 26.11.
6. a toimingute õigusvastasuse kindlakstegemist ja mittevaralise kahju hüvitamist.
7. Tartu Halduskohus esitas 14.01.2011 Tartu Vanglale järelepäringu, milles paluti teatada, kas kaebuse esitaja on vangla poole pöördunud kahjunõudega seoses sellega, et talle ei võimaldatud 26.11.2010 jalutuskäiku. Tartu Vangla 17.01.
8. a vastuse kohaselt ei olnud kaebuse esitaja vastavasisulise kahjunõudega vangla poole pöördunud. Tartu Halduskohus tagastas 18.01.
9. a määrusega kaebuse osas, milles kaebuse esitaja taotleb jalutuskäigu mittevõimaldamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist, kuna selle nõude osas on kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata.
10. Tartu Halduskohus võttis 24.01.
11. a määrusega kaebuse menetlusse.
12. Tartu Vangla selgitas 07.02.
13. a vastuses, et kaebuse esitajale antud jope oli veidi lühikeste varrukatega, kuid see ei ole kindlasti põhjus, miks ei olnud võimalik selles jalutama minna. Lisaks sai kaebuse esitaja kasutada kindaid ja kartseri vormi hulka kuuluv vormisärk oli vangla väitel samuti pikkade varrukatega. Vangla võimaldas kaebuse esitajale jalutuskäigu, kuid kaebaja ise loobus vabatahtlikult jalutuskäigule minemast vangla arvates mitte tõsiseltvõetaval põhjusel. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue on ilmselgelt perspektiivitu ja kaebuse esitajal puudub vangla toimingute õigusvastasuse tuvastamisel põhjendatud huvi, sest kaebuse rahuldamine ei aita tal tulevikus oma eesmärki saavutada. Seega peaks halduskohus jätma kaebuse kuni 31.12.2011 kehtinud halduskohtumenetluse seadustiku (

vr) § 23 lg 3 alusel läbi vaatamata.

1. Tartu Halduskohus rahuldas 21.03.
2. a otsusega kaebuse osaliselt ja tunnistas õigusvastaseks Tartu Vangla toimingu, mis seisnes kaebuse esitajale 26.11.2010 tema kasvule sobivas jopes jalutuskäigu mittevõimaldamises. Otsuse põhjenduste kohaselt ei jäetud kaebuse esitajat ebaseaduslikult jalutuskäigust ilma. Seda, et jalutuskäik oli kindlustatud, kinnitab Tartu Vangla vastus kaebaja märgukirjale. Kaebuse esitajal oli võimalus realiseerida jalutuskäigule minek, kuid ta ise loobus sellest mittesobiliku jope pärast, mistõttu jätab kohus rahuldamata nõude tunnistada õigusvastaseks Tartu Vangla 26.11.
3. a toiming, millega ei võimaldatud kaebuse esitajale jalutuskäiku graafikujärgsel ajal. Kohus leidis, et kuna kaebuse esitaja ei viibinud jalutusboksis lühikeste käistega jopes ega jalutanud selles, ei ole tema inimväärikust alandatud. Küll aga nõustus kohus kaebusega selles osas, et vanglal oleks olnud võimalik tagada kaebuse esitajale jalutuskäik peale vastavas suuruses jope tagastamist lattu. Vangla kohustuseks jääb kinnipeetava kindlustamine tema 2 suurusele vastava jopega jalutuskäigus ajaks. Selle toiminguga põhjustatud kaebuse esitaja õiguste riive oli kohtu arvates minimaalne ja ei toonud kaasa negatiivseid tagajärgi. Kohus leidis, et kaebuse esitaja ei ole kasutanud RVastS § 7 lg 1 sätestatud võimalust kahju kõrvaldamiseks. Kaebuse esitajal oli võimalus pöörduda vangla poole taotlusega saamata jäänud jalutuskäigu võimaldamiseks, millist võimalust kohus kaebuse esitajale 14.12.
4. a kohtumääruses ka selgitas, kuid kaebuse esitaja loobus sellest ja ei soovinud oma õiguste taastamist sel viisil. Kuna kaebuse esitaja ei ole tõendanud asjaolusid, mis on vajalikud RVastS § 9 lg 1 järgi mittevaralise kahju hüvitamiseks, on kahjunõue seoses 26.11.2010 aset leidnud intsidendiga perspektiivitu. Nõue tunnistada õigusvastaseks Tartu Vangla 17.12.
5. a vastu nr V1/14585-1 ei kuulu rahuldamisele iseseisva nõudena. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6. Tartu Vangla palub apellatsioonkaebuses Tartu Halduskohtu 21.03.
7. a otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus halduskohtu poolt rahuldatud osas rahuldamata ning mõista kaebuse esitajalt Tartu Vangla kasuks välja apellatsiooniastmes kantud kohtukulud 15,97 eurot. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on halduskohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigusnormi, rikkunud menetlusnormi ja hinnanud tõendeid ebaõigesti. Apellant on seisukohal, et halduskohus rikkus

vr § 19 lg 7 sellega, et tõlgendas kaebaja 26.11.2010 jalutuskäigu võimaldamisega seonduvaid toiminguid eraldiseisvate nõuetena, kuigi kaebaja neid selliselt määratlenud ei ole. Tuvastanud, et vangla ei ole kaebajale jalutuskäigu võimaldamisest keeldunud, ületas halduskohus oma volitusi, kui andis eraldi hinnangu kaebajale tema kasvule sobivas jopes jalutuskäigu mittevõimaldamise kohta. Kahju hüvitamise nõue saab olla kas perspektiivikas või perspektiivitu. Kuna kaebaja väljendas selgesõnaliselt, et ei soovi ärajäänud jalutuskäigu asendamist, puudus apellandi arvates halduskohtul vajadus selles osas kaebuse perspektiivikust hinnata ja kui kohus leidis, et kahju hüvitamise nõue on RVastS § 9 lg 1 alusel perspektiivitu, oleks kohus pidanud kaebuse tagastama läbivaatamatult põhjendatud huvi puudumise tõttu. Samuti ei selgu otsusest, millisele normile tuginedes otsustas kohus, et kuigi kaebaja ei kasutanud RVastS § 7 lg 1 sätestatud võimalust kahju kõrvaldamiseks, s.t keeldus vangla pakkumisest jalutada, säilis tal ikkagi õigus täiendava jalutuskäigu saamiseks teisel päeval. Materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamine seisneb apellandi väitel selles, et VsKE § 100 lg 1 järgi tuleb kinnipeetavale anda kartseri arvel olev riietus, mida vangla ka tegi; riietus ei vastanud ainult täies ulatuses kaebaja mõõtmetele. Samuti olid kaebajal olemas kindad, mistõttu ei saanud tema käed lühemate varrukate tõttu külmetada. Apellandi väitel märkis kaebaja ise, et ta oleks jalutuskäigu ajal tegelenud füüsiliste harjutuste tegemisega, mis oleks välistanud külmatunde tekkimise jalutuskäigu ajal. Halduskohus möönis, et lühemate varrukatega jopes oleks olnud ebamugav jalutada, aga mitte võimatu. Antud juhtumi puhul on apellandi väitel tegemist just sellise ebameeldivusega, mis paratamatult võib kaasneda vanglas kinnipidamisega ning mida kinnipeetav on kohustatud taluma, mitte aga kinnipeetava õiguste rikkumisega. 10. Kaebaja vaidleb oma vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kaebaja jääb oma seisukoha juurde tunnistada Tartu Vangla 26.11.2010 tegevus seoses sobiva jope ja jalutuskäigu mittevõimaldamisega õigusvastaseks. 3 11. Tartu Ringkonnakohtusse 24.10.2012 saabunud avalduses jääb kaebaja seisukohtade juurde, mida esitas vastuses apellatsioonkaebusele ning palub Tartu Vangla 26.11.2010. a toimingute õigusvastaseks tunnistamist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 12. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Vangla apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 21.03.2011. a otsuse resolutsioon muutmata, muutes otsuse põhjendusi. 13.

§ 197

lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses. Tartu Vangla on apellatsioonkaebuses taotlenud otsuse tühistamist põhjusel, et halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigusnormi, rikkunud menetlusnormi ja hinnanud tõendeid ebaõigesti, ning uue otsuse tegemist, millega jätta kaebus halduskohtu poolt rahuldatud osas rahuldamata. 14. Menetlusnormide oluline rikkumine seisneb apellandi arvates selles, et kohus ei ole kinni pidanud

vr § 19 lg-st 7, mille kohaselt vaatab halduskohus asja läbi kaebuses esitatud taotluse ulatuses. Apellant on seisukohal, et kaebaja halduskohtusse esitatud nõue seisnes temale 26.11.2010 jalutuskäigu mittevõimaldamise õigusvastasuse tuvastamises ning asjaolu, et vangla ei andnud talle õige suurusega jopet, oli selle põhjenduseks. Halduskohus tõlgendas apellandi arvates jalutuskäigu mittevõimaldamisega seonduvaid toiminguid eraldiseisvate nõuetena, kuigi kaebaja ei määratlenud neid selliselt. Apellant leiab, et kui halduskohus tuvastas, et vangla ei ole kaebajale jalutuskäigu võimaldamisest keeldunud, ületas kohus oma volitusi, kui andis eraldi hinnangu kaebuse esitajale tema kasvule sobivas jopes jalutuskäigu mittevõimaldamise kohta. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul ei ole halduskohus rikkunud

vr § 19 lg-t 7.

vr § 19 lg-s 7 on peetud silmas, et kohus ei või väljuda kaebuse piiridest asudes omal algatusel lahendama nõudeid, mida kaebaja pole esitanud (RKHKo 13.10.2010, 3-3-1-44-10, p 14). Kaebaja on halduskohtult taotlenud tunnistada õigusvastaseks vangla toiming, mis seisnes talle sobiva suurusega jopes jalutuskäigu mittevõimaldamises. Seega on kaebuses välja toodud nii ebasobiva suurusega jope andmine kui ka jalutuskäigu mittevõimaldamine ning halduskohtus on mõlemaid aspekte oma otsuses käsitlenud, mistõttu ei ole halduskohus lahendanud nõudeid, mida kaebuses ei ole esitatud. Halduskohtu otsuse põhjendustes tekitab vasturääkivust asjaolu, et halduskohus on esmalt käsitlenud jalutuskäigu mittevõimaldamist eraldivõetuna ebaõige suurusega jope andmisest ning seejärel analüüsinud neid sisuliselt koos. Ringkonnakohus on seisukohal, et võttes aluseks Tartu Halduskohtu otsuse resolutsiooni p 2, tuleb käsitleda kasvule vastavas jopes jalutuskäigu mittevõimaldamise õigusvastaseks tunnistamise nõuet ühtse nõudena.

§ 200

p 4 kohaselt on ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse lahendamisel õigus muuta halduskohtu otsuse põhjendusi, jättes otsuse resolutsiooni muutmata. Ringkonnakohus leiab, et ei esine

§ 199

lg-tes 1 ja 2 sätestatud aluseid halduskohtu otsuse tühistamiseks ning muudab seetõttu halduskohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohtu arvates on vangla kohustus kindlustada kinnipeetav jalutuskäigu ajaks sobiva riietusega iseloomult ühtne. Kohus analüüsib järgnevalt kõnealuse kohustuse sisu ja sellega seoses vastab apellatsioonkaebuses esitatud väitele materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise kohta.

1. Apellant on seisukohal, et halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigusnormi. Vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 100 lg 1 tuleb apellandi arvates tõlgendada viisil, et kartseris viibiv isik võib jalutuskäigule minnes saada riietuse, mis talle täielikult ei sobi ning 4 tegemist on sellise ebameeldivusega, mis paratamatult kaasneb vanglas kinnipidamisega. Ringkonnakohus apellandi seisukohaga ei nõustu. VangS § 46 lg 1 kohaselt kannab kinnipeetav vangla riietust. VangS § 65 1 lg 2 ja VSkE § 100 lg 1 kohaselt kartserisse paigutatud kinnipeetav registreeritakse ja otsitakse läbi ning talle antakse kartseri arvel olev riietus. VangS § 41 lg 1 kohaselt kinnipeetavat, karistusjärgselt kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine, karistusjärgne kinnipidamine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Euroopa Vanglareeglistiku p 20.2 kohaselt ei tohi riietus olla mingil kombel alandav ega häbistav. Euroopa Vanglareeglistiku normid on soovitusliku, mitte kohustusliku iseloomuga, kuid neid tuleks käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel (RKHKo 21.04.2010, 3-3-1-14-10, p 8). Ringkonnakohus on seisukohal, et eeltoodud sätete tõlgendamisel koosmõjus tuleneb neist vangla kohustus tagada kinnipeetavale jalutuskäigu ajaks tema suurusele vastav jope ja nõustub selles osas halduskohtuga. Ringkonnakohus ei ole nõus apellandi väidetega, et veidike lühemate varrukatega jope väljastamine ei saa olla aluseks toimingu õigusvastaseks tunnistamisele. Samuti ei ole asjakohased vangla väited, et jalutuskäik oleks kestnud ainult ühe tunni ja kaebaja oleks sellel ajal tegelenud füüsiliste harjutustega, mis oleks välistanud külmatunde tekkimise. Vaidlust ei ole selle üle, et väljas oli -10oC külma. Vangla väidab, et kaebaja sai kasutada kartseri vormi hulka kuuluvat vormisärki. Kohus märgib, et külma ilmaga õues jalutades ei saa piisavaks riietuseks lugeda ebapiisava suurusega jope kandmist koos siseriietusega. Vangla ei ole sellisel juhul täitnud oma kohustust tagada kinnipeetavale jalutuskäigu ajaks tema suurusele vastav riietus. Kohus leiab, et tegemist ei ole sellise ebameeldivusega, mis paratamatult võib kaasneda vanglas kinnipidamisega ja mida kinnipeetav on kohustatud taluma. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et ebaõige on halduskohtu seisukoht, et kaebaja loobus oma vabal tahtel jalutuskäigust ning vangla ei teinud selleks takistusi. Vabatahtliku loobumisega saaks kohtu arvates olla tegemist siis, kui vangla on täitnud talle seadusest tulenevad kohustused ja tingimused jalutuskäigu toimumiseks, sh võimaldanud kinnipeetavale ilmastikuoludele vastava riietuse, ning sellele vaatamata loobub kinnipeetav jalutuskäigust. Kaebaja loobus jalutuskäigust põhjusel, et talle ei võimaldatud jalutuskäiguks -10 oC külmaga tema kasvule vastavat jopet. Kohtu arvates ei saa jalutuskäigust loobumist sellises situatsioonis lugeda vabatahtlikuks.
2. Apellant leiab, et halduskohus rikkus menetlusnorme ka selle tõttu, et ei tagastanud kaebust läbi vaatamata kaebaja põhjendatud huvi puudumise tõttu. Apellandi arvates väljendas kaebaja selgesõnaliselt, et ei soovi ärajäänud jalutuskäigu asendamist, mistõttu puudus halduskohtul vajadus selles osas kaebuse perspektiivikust hinnata ja kui kohus leidis, et kahju hüvitamise nõue on perspektiivitu, oleks kohus pidanud kaebuse tagastama läbivaatamatult põhjendatud huvi puudumise tõttu. Halduskohtu istungi protokollist ja kaebaja vastusest apellatsioonkaebusele nähtub, et kaebajal ei ole huvi hilisema kahju hüvitamise ehk käesoleval juhul jalutuskäigu asendamise vastu, vaid pigem huvi selle vastu, et kohus tunnistaks, et kinnipeetava kasvule mittevastava jope andmine vangla poolt on õigusvastane ning et selline juhtum tulevikus ei korduks. Ringkonnakohus on seisukohal, et sellest tulenevalt ei saa kaebust lugeda ilmselgelt perspektiivituks.
3. Eeltoodud põhjustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning

§ 108lg 1 kohaselt jäävad menetluskulud apellandi enda kanda.

5 Maili Lokk Einar Vene 6 Madis Ernits