Obsah (9)

§ 64§ 63§ 15§ 31§ 68§ 25§ 98§ 671§ 651

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

§ 64

lg 5 kohaselt lisatakse materjalid määratud distsiplinaarkaristuse kohta kinnipeetava isiklikku toimikusse. Karistusseadustiku (KarS) § 76 lg 3 kohaselt arvestab kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel muu hulgas isiku käitumist karistuse kandmise ajal. Hoolimata sellest, et distsiplinaarkaristus kustub, kajastub kinnipeetava isiklikus toimikus talle määratud distsiplinaarkaristuse määramise fakt, mida tuleb KarS § 76 lg 3 kohaselt arvestada tingimisi enne tähtaega vabastamise otsustamisel. Eelnevast tulenevalt leian, et kaebajal on jätkuvalt olemas põhjendatud huvi Murru Vangla direktori 18.09.

1. a käskkirja nr 693-dm õigusvastasuse tuvastamiseks. II
2. Teiseks leian, et käesoleva kaasuse asjaolud sarnanevad olulisel määral Tallinna Halduskohtu 27.12.
3. a otsusele haldusasjas nr 3-11-1190 aluseks olnud asjaoludele. Nimetatud lahendis leidis halduskohus, et vangla ei olnud kogunud piisavalt tõendeid, et tõendada distsipliinirikkumise toimepanemist kaebaja poolt. Kohtuotsus on jõustunud.
4. Kaebaja on algusest peale väitnud, et ei ole rikkumist toime pannud, kuna leitud šokolaad ei ole kaebaja oma ja ta ei teadnud selle kambris asumisest. Seda seisukohta on kaebaja kinnitanud ka distsiplinaarmenetluse käigus antud seletuskirjas (tl 8), Murru Vangla direktorile esitatud 22.09.2008 kuupäeva kandvast avalduses (tl 35), 29.09.2008 kirjutatud seletuskirjas (tl 36 pöördel) ja Justiitsministeeriumile 29.09.2008 esitatud vaides (tl 27, 34) samuti halduskohtule esitatud kaebuses (tl 1-2). Kaebaja on selgitanud, et ta magas ise vasakul pool ja ta nägi üksnes seda, kuidas valvur vastasnari seest midagi välja võttis. 6.

§ 63

lg 1 kohaselt on distsipliinirikkumiseks vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süüline rikkumine, mille eest võib 5 kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusena noomitust, ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamist, töölt eemaldamist kuni üheks kuuks või kartserisse paigutamist kuni 45 ööpäevaks. Distsiplinaarmenetluse läbiviimisel ja distsiplinaarkaristuse määramisel juhindutakse

§-st

1. Distsiplinaarmenetluse käigus tuleb distsiplinaarkaristuse määramiseks menetluse läbiviijal tuvastada, kas kinnipeetav on toime pannud distsiplinaarsüüteo ehk kas on täidetud vastav teokoosseis. Leian, et käesoleval juhul ei ole teokoosseis vastustaja poolt nõuetekohaselt tuvastatud. Tõendamiskoormust reguleerib halduskohtumenetluse seadustikus HKMS § 59, mille lg 1 ls 1 järgi peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs.
2. Nähtuvalt distsiplinaarmenetluse materjalidest asus vaidlusalune šokolaad kaebaja kartserikambris hoolikalt peidetuna parempoolse voodi sees, mida kaebaja ei kasutanud (tl 4, 6, 7, 37, 38 ja pöördel). Kuna kaebaja väidab, et ei olnud šokolaadi asumisest kambris üldse teadlik, lasub kohustus tõendada kaebaja teadmine keelatud eseme asumisest ja selle seosest kaebajaga distsiplinaarmenetluse läbiviijal. Vastustaja on Justiitsministeeriumile vaidemenetluse käigus edastatud kirjas (tl 33) asunud seisukohale, et kaebaja süü on tõendatud vanemvalvur J. Karii 22.08.
3. a ettekandega nr 47 (tl 6, 38), 22.08.2008 koostatud läbiotsimise aktiga leitud esemete kohta, mille on allkirjastanud vanglaametnikud J. Karii ja A. Jõesalu (tl 7, 38 pöördel) ning 30.09.
4. a vangla juristi õiendiga, kes nimetatud päeval viis läbi vestluse
5. eluosakonna peaspetsialisti E. Rahamägiga (tl 40 pöördel-41), samuti faktiga, et kaebaja kandis kartserikaristust kambris nr 123 üksinda.
6. Leian, et eelnevaga ei ole kaebaja süü tõendatud. Kaebaja paigutati nähtuvalt 19.08.
7. a õiendist kambrisse nr 123 karistuse täitmisele pööramise kohta 19.08.2008 kell 11:
8. Vastustaja on kohtule esitanud 30.09.
9. a vangla juristi õiendi, kes nimetatud päeval viis läbi vestluse
10. eluosakonna peaspetsialisti E. Rahamägiga (tl 40 pöördel-41). Selles õiendis on järgmised väited: „E. Rahamäe ütluste kohaselt kandis kaebaja üksinda karistust kambris nr
11. Enne kinnipeetava paigutamist nimetatud kambrisse otsitakse alati kamber põhjalikult läbi, et kaebaja ei saaks väita, et mõni kartseri kambris tema karistuse kandmise ajal leitud keelatud (kartseris) ese oli seal enne tema sinna kambrisse paigutamist. Samuti toimuvad igal hommikul ka kartseri kambrite läbiotsimised, et avastada võimalikke keelatud esemeid.“ Leian, et need laused ei ole oma üldisuse tõttu kasutatavad tõendina. Vastustaja on küll küsitletud kambris läbiotsimisi teostanud isikut, kuid uuritud ei ole asjaolu, kas läbiotsija vaatas läbiotsimistel peidetud eseme asukohta parempoolse voodi sees. Samuti on õiend koostatud rohkem kui 40 päeva peale seda, kui oleks pidanud toimuma väidetav eelnev läbiotsimine kambris nr
13. Kuna vastustaja ei ole distsiplinaarsüüteo koosseisu tõendanud, oleks tulnud Murru Vangla direktori 18.09.
14. a käskkiri nr 693-dm õigusvastaseks tunnistada. III
15. Kolmandaks leian, et vangistusseaduses ja selle rakendusaktides sisalduv asjade omamise regulatsioon on sedavõrd õigusselgusetu, et juba selle tõttu ei ole õiguspärane isikut karistada keelust üleastumise pärast.
16. Nõustun õiguskantsleriga, et VSkE § 60 lg-t 1 saab iseenesest pidada põhiseaduspäraseks, kuid leian, et see norm ei pruugi täita seda eesmärki, mida vastustaja taotleb. Vanglas keelatud asjade üldnormiks on

§ 15lg 2, mis 2008.

a augustis 6 kehtinud redaktsioonis nägi ette, et kinnipeetavale on keelatud ained ja esemed, mis ohustavad inimese julgeolekut, sobivad eriti vara kahjustamiseks või võivad ohustada vangla julgeolekut. Tänaseks on keeldude kataloogi täiendatud keeldudega omada aineid ja esemeid, mis võivad ohustada vangla korda, ei ole kooskõlas karistusena mõistetud vangistuse täideviimise eesmärkidega, raskendavad oluliselt vanglal hügieeninõuete täitmist või nõuavad

§ 31lg 2 kohaselt vanglateenistuse ametniku luba.

Lisaks üldnormile volitab

§ 15lg 4 vanglateenistust (2008.

a redaktsioonis vanglat) keelama täiendavalt aineid ja esemeid, mis ei ole keelatud asjade loetelus, kuid vastavad

§ 15lg-s 2 sätestatud tingimustele.

Leian, et nende normide koosmõjust tuleneb, et keeld omada vanglas, sh kartseris asja peab olema sõnaselgelt kehtestatud. Vangistusõiguses leidub keelatud asju (

§ 15lg-d 2-4, § 98 lg 2, VSk

E § 37 lg 3, § 63 lg 4), keelatud esemeid (

§ 68lgd 1 ja 2, VSk

E § 64 1, § 65, § 70 lg 1, § 72 lg 1 ja Lisa 5), lubatud asju (

§ 25lg 2, § 48 lg 1, VSk

E § 57, § 60, § 61), lubatud esemeid (

§ 98lg 1, VSk

E § 70 lg 1, § 74 1) ning lubamatuid asju (VSkE § 63). Lisaks on olemas asjad, mis ei ole kinnipeetavale lubatud (VSkE § 37 lg 1 p 3), võivad kinnipeetaval olla vanglateenistuse ametniku loal (

§ 31

lg 2) ning keelatud ained (

§ 671, VSk

E § 641).

1. Murru Vangla direktori 18.09.
2. a käskkiri nr 693-dm heidab kaebajale ette VSkE § 60 lg 1 rikkumist, mis sätestab: „Kartseris võivad kinnipeetaval olla kaasas pühakiri, tema õiguste kaitseks vajalikud õigusaktid (eelkõige „Eesti Vabariigi põhiseadus”, „Vangistusseadus”, „Vangla sisekorraeeskiri” ja „Vangla kodukord”), abielusõrmus, ususümbolid, mõistlikus koguses õppe- või usukirjandust, kirjapaberit, kirjutusvahendeid, kirjamarke, ümbrikke, tema kohta tehtud kohtuotsuseid ja -määrusi, süüdistuskokkuvõtteid, tema kirjadele saabunud vastuseid, üks telefonikaart, seep, kamm, hambapasta, hambahari, käterätt, tualettpaber ning naiskinnipeetaval hügieenisidemed.“ Tegemist on lubatud asjade kataloogiga, kusjuures kataloogide funktsiooniks on üldjuhul olla ammendav. Samas on tegemist loeteluga lubatud asjadest ilma viiteta sellele, mis on keelatud. Nõue, et seadus peab ette nägema vabaduse piirangu, tuleneb põhiõigustest ja üldisest seadusreservatsiooni põhimõttest. Nimetatud põhimõtted kohustavad seadusandjat seadusega sätestama põhiõigustega tagatud vabaduse piirangud või volitused täitevvõimule vabaduse piiramiseks, samal ajal kui eelnevaga hõlmamata tegevused on põhiõiguste alusel lubatud. Põhiõigused kehtivad ka vanglas ja kartseris. Leian, et kuna VSkE ei näe ette sõnaselget keeldu omada kartseris asju, mis ei ole vanglas keelatud, ei ole keeld piisava selgusega sätestatud. Ringkonnakohtule esitatud seisukohas on Justiitsministeerium tuginenud Vangistusseaduse kommenteeritud väljaandele ja osutanud, et

§ 651

selgitustest tuleneb, et kartseris viibival kinnipeetaval ja vahistatul ei ole kartseris õigust omada neid isiklikke asju, mida on neil

§-st 15, § 30 lg-st 2 ja § 93 lg-st 3 ning VSkE §-st 57 tulenevalt lubatud kambris omada (tl 85 viitega L. Madise jt. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Juura 2009, § 651 komm. 3.2). Kuid väitega, et

§ 651lg-st 2 tuleneb üldine keeld omada kartseris VSk

E § 60 lg-s 1 nimetamata asju, ei saa nõustuda.

§ 651

lg 2 ls 2 sõnastuse kohaselt antakse kinnipeetava juures kambris olnud isiklikud asjad hoiule, kuid see ei keela omada kartserikambris asju, mis pole vanglas keelatud. Möönan, et kommentaaris esitatud järeldus võis seaduse autoritel meeles mõlkuda, kuid keelunormide puhul peab keeld olema ka juriidiliselt harimatule isikule seaduse tekstist arusaadav.

1. Leian, et isegi kui asuda seisukohale, et kõigi eelpool loetletud normide koosmõjus võib šokolaadi pidada kartseris siiski õiguslikult keelatuks, ei tohi isikut sedavõrd ebaselge keelu rikkumise eest karistada. Sellega seoses tuleb osutada Riigikohtu praktikale, mille kohaselt ei ole nõutav normi määratletuse ehk õigusselguse aste kõikide normide puhul sama, vaid selgemad ja täpsemad peavad olema normid, mis võimaldavad isiku õigusi piirata ja isikule peale panna kohustusi (RKPJKo 20.03.2006, 3-4-1-33-05, p 22). Riigikohtu erikogu 7 on märkinud, et eriti oluline on õigusselgus selliste tegude suhtes, millega võivad kaasneda kriminaalõiguslikud tagajärjed (RKEKo 28.02.2002, 3-1-1-117-01, p 12). Antud juhul ei ole tegu kriminaalvastutuse, vaid distsiplinaarvastutuse küsimusega, kuid siiski saab järeldada, et isiku vastutusele võtmisel tuleb õigusselgusele pöörata kõrgendatud tähelepanu. Vajadusel tuleb normi põhiõigusi arvestades põhiseaduskonformselt tõlgendada. Et karistada isikut distsiplinaarkorras, selleks peab norm, mille rikkumist ette heidetakse, olema ka juriidiliselt harimatule isikule piisavalt üheselt mõistetav. Vangistusseaduses sätestatud keelatud ja lubatud asjade regulatsioon valmistab peamurdmist aga juristidelegi.
2. Täiendavalt juhin tähelepanu sellele, et 14.06.2000 vastu võetud

§ 15

lg 2 algne redaktsioon nägi ette: „Asjade loetelu, mille omamine kinnises või avavanglas on kinnipeetavale lubatud, samuti hoiule võetavate asjade hoidmise korra kehtestab justiitsminister.“ 13.12.2006 võttis Riigikogu vastu vangistusseaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seadusega, millega reformis vangistusseaduse asjade regulatsiooni põhjapanevalt, viies selle üle põhimõttele, et sõnaselgelt tuleb sätestada keelatud asjad. Eelnõu seletuskiri põhjendab muudatust järgmiselt: „Praeguse VS § 15 lõike 2 kohaselt sätestatakse sisekorraeeskirjas asjade nimekiri, mille omamine kinnipeetavale vanglas on lubatud. Sellest järeldub, et kõik ülejäänud asjad, mis selles loetelus ei sisaldu, on keelatud. Õiguskantsler on juhtinud tähelepanu asjaolule, et selline regulatsioon ei ole kooskõlas põhiseadusega. Avalik-õigusliku regulatsiooni lähtekoht peab olema vastupidine − kõik on lubatud, välja arvatud see, mis on keelatud. Kehtiva VS § 15 lõike 2 regulatsioon on vastupidi“ (Seletuskiri vangistusseaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu juurde, 964 SE I, seisuga 11.09.2006). Seadusandja selge tahe oli niisiis suunatud keeldude kataloogi kehtestamisele, jättes lubatuks selle, mis keelatud asjade nimekirjas ei sisaldu. Leian, et põhiseadusega ei pruugi olla vastuolus Eesti Vabariigis pikka aega kehtinud arusaam, et vanglas on kõik need asjad keelatud, mis ei ole lubatud, kuid selline lähenemine eeldaks sõnaselge üldkeelu kehtestamist seaduses. Kui kehtestada seadusega üldine isiklike asjade omamise keeld vanglas ja kartseris, siis omandaks sisu VSkE § 60 lg 1, sest üldist keeldu oleks proportsionaalsuse põhimõttest lähtuvalt ilmtingimata vajalik täiendada loeteluga, millised asjad üldisest keelust hoolimata kinnipeetavale siiski lubatud on. Leian, et oluliseks tuleb igal juhul pidada seda, et seaduses sisalduks vastavasisuline sõnaselge keeld, mis oleks ka arusaadav kujuteldavale keskmiste võimetega adressaadile. Eelneva pinnalt jääb arusaamatuks, miks ei ole kartseris keelatud või lubatud asjade regulatsiooni kohandatud nõutaval määral lähtuvalt 2006. a muudatusest. Madis Ernits 8