Tsiviilasi nr: 2-15-115045 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Ülle Jänes, Imbi SidokToomsalu Otsuse tegem

) § 96 esimese lause järgi on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased.

§ 97

p-dest 1-3 lähtuvalt on ülalpidamist õigustatud saama alaealine laps (p 1); laps, kes täisealisena omandab põhi-, kesk- või kõrgharidust või õpib kutseõppe tasemeõppes, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni (p 2) ning muu abivajav alaneja või üleneja sugulane, kes ei ole võimeline ennast ise ülal pidama (p 3). Alaealise lapse ülalpidamise kohustus tekib vanemal

§ 97

p 1 järgi igal juhul, st alaealine laps on perekonnaseaduse mõtte järgi abivajav isik, kellel on õigus saada ülalpidamist. Elatisenõude esitamisel esindab teda teovõime piiratuse tõttu

§ 120lg 1 järgi tema hooldusõiguslik vanem.

Täisealiseks saanud lapse puhul tekib vanemal

§ 97

p 2 või p 3 järgi ülalpidamiskohustus üksnes juhul, kui on täidetud ka muud seaduses sätestatud tingimused. Nõudeid saab täisealine laps esitada kohustatud vanema vastu aga ise, st laps saab ise otsustada, kas ta esitab täisealiseks saamisel elatisenõude vanema vastu või mitte. 14.

§ 97

p 2 järgne elatisenõue on eelmärgitust järelduvalt iseseisev nõue, mitte n-ö

§ 97p 1 järgse nõude jätk.

Nende nõuete aluseks olevad asjaolud on erinevad. Olukorras, kus nõude esitamise ajal ei ole ülalpidamiskohustust tekkinud (laps ei ole veel täisealiseks saanud ja ei ole teada, kas täisealise lapse ülalpidamisõiguse aluseks olevad

§ 97

p-des 2 või 3 nimetatud asjaolud üldse saabuvad), ei saa kohus tuvastada ülalpidamisnõude aluseks olevaid asjaolusid, sh seda, kas isikul on õigus saada ülalpidamist ja millises ulatuses on tal õigus seda 4

§ 96ja § 97 p 1 järgi peab vanem alaealist last ülal pidama.

Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13, p 17, otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 19). Kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused vahetult. Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta

§ 100lg 2 järgi ülalpidamiskohustust üldjuhul lapsele elatist makstes.

17. Kuna

§ 101

lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele olla üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning last on kohustatud ülal pidama mõlemad vanemad, kulub lapse vajaduste rahuldamiseks eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning senise kohtupraktika kohaselt ei ole selles ulatuses vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada. Üksnes juhul kui lapse vajadused on miinimumist suuremad, tuleb lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus asjas esitatud tõendite alusel kindlaks teha (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13, p 22, otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3711, p 12).

1. Juhul kui laps viibib lahus elava vanema juures olulise osa ajast, sh kui lapsel on vahelduv elukoht, tuleb kohtul elatist välja mõistes arvestada asjaolu, et lahus elav vanem täidab vabatahtlikult ülalpidamiskohustust ajal, mil laps selle vanema juures viibib (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-11, p 13, otsus tsiviilasjas nr 3-21-66-08, p 20). Kolleegiumi hinnangul ei võimalda praegusel juhul kohtu ette toodud asjaolud järeldada, et lapsed viibivad olulise osa ajast isa juures. Poolte poolt maakohtu menetluses avaldatu kohaselt külastavad lapsed isa üle ühe nädalavahetuse, lisaks on viibinud pikema ajavahemiku (ca 14 päeva) isa juures suviti (sh
2. aasta juulis). Alles apellatsioonkaebuses on kostja asunud väitma, et ta kasvatab ja hooldab lapsi ligikaudu 1/3 kalendriaastast ning lapsed elavad mõlema vanema juures (lastel on vahelduv elukoht). Taolistele väidetele faktiliste asjaolude kohta ei ole kostja maakohtu menetluses tuginenud. Kolleegiumi hinnangul ei ole kõnealune uus vastuväide esitatud TsMS §-de 329 ja 330 mõttes õigeaegselt ning ei esine TsMS § 331 lg 1 kohaseid aluseid, mis võimaldaksid ringkonnakohtul selle vastuväitega erandkorras arvestada. Kolleegium märgib, et asja materjalidest ka ei ilmne, et lapsed oleksid viibinud isaga ca 1/3 kalendriaastast.
3. Eelmärgitut arvestades ei pidanud maakohus käesolevas asjas elatise suuruse määramisel tuvastama, kui suured on mõlema vanema igakuised kulutused laste 5

§-st 100 tulenevalt tuleb elatist (vanemate teistsuguste kokkulepete puudumisel) maksta igakuiselt, iga kalendrikuu eest ette. 21. Kostja väidetest järelduvalt teda senine lastega suhtlemise kord enam ei rahulda ning ta soovib, et lapsed elaksid võrdse osa ajast mõlema vanema juures. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et need väited ei oma käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt tähtsust. Kolleegium lisab, et vanema õiguste ja kohustuste maht sõltub sellest, kas vanemale kuulub lapse suhtes hooldusõigus või mitte. Üldjuhul saavad

§ 117

järgi nii abielus olevad kui ka abielus mitteolevad vanemad lapse sünni järel lapse suhtes ühise hooldusõiguse. Iseenesest säilib vanemate ühine hooldusõigus ka siis, kui vanemad asuvad eraldi elama (

§ 145lg 1).

Lapse igapäevaelu küsimusi otsustab

§ 145lg-te 2 ja 3 järgi sellisel juhul see vanem, kelle juures laps parasjagu viibib.

Muus osas ei mõjuta vanemate lahuselu vanemate ühisest hooldusõigusest tulenevaid õigusi ja kohustusi. Seega säilivad ühise hooldusõiguse korral mõlemal vanemal lapse suhtes üldjuhul võrdsed õigused ja kohustused, sh õigus määrata üksmeelselt lapse viibimiskoht ning leppida kokku, kumma vanema juures laps peamiselt elab ja kuidas saab laps teise vanemaga suhelda. Kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele, võib kohus

§ 119

järgi vanema taotlusel anda selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale, piirates vajadusel tema otsustusõiguse teostamist või pannes talle lisakohustusi. Seega otsustavad vanemad lapse elu puudutavaid küsimusi ühise hooldusõiguse korral üldjuhul ühiselt. Vanemate üksmeele puudumise korral võib kohus vanema taotlusel anda lapse elu puudutava küsimuse otsustamise õiguse üle ühele vanematest. Kohus saab viidatud sätte alusel anda ühele vanemale ka õiguse otsustada üksi lapse viibimiskoha üle (lahus elavate vanemate puhul mh lapse elukoha üle). 22. Neid küsimusi saab kohus lahendada vanema vastavasisulise avalduse alusel iseseisvas menetluses, nagu on osundanud oma otsuses ka maakohus. Otsustustes 6

§ 123

lg 1 järgi lapse huvidest, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Lisaks, sõltumata hooldusõiguse kuuluvusest, võib kohus kindlaks määrata lahus elava vanema ja lapse suhtlemise korra, kui vanem sellise nõude kohtule esitab (vt nt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-11, p 21).

1. Kolleegium märgib täiendavalt, et kui maakohtu otsuse tegemise aluseks olevad asjaolud muutuvad, võib kumbki pool nõuda väljamõistetud elatise suuruse muutmist. TsMS § 459 lg 1 kohaselt on poolel õigus uues hagis nõuda muu hulgas maksete suuruse muutmist, kui maksete suurust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus, on oluliselt muutunud (TsMS § 459 lg 1 p 1) ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist (TsMS § 459 lg 1 p 2). Elatise suuruse muutmise hagi aluseks võib olla ka see, kui üks lastest või mõlemad lapsed asuvad vanemate kokkuleppe või vanema, kellele kuulub õigus otsustada üksi lapse viibimiskoha üle, otsuse alusel elama kostja juures ning kostja peab last või lapsi ülal elatist maksmata. Menetluskulude jaotus
2. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna apellatsioonkaebus alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Apellatsioonimenetluse kulud jätab kohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Hagejad ei ole apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulude nimekirja kohtule esitanud. Ka tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole hagejad apellatsioonimenetluses hüvitatavaid menetluskulusid kandnud. Eeltoodut arvestades puudub vajadus hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/ Ülle Jänes /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu 7