KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Agu Timmi ja Einar Vene 28. detsember 2013, Tartu 3-10-2385 Haldusasi Romeo Kalda kaebus Viru Vangla 15. oktoobri 2009. a otsuse nr 6-20.1/34549-1, 18. detsembri 2009. a otsuse nr 6-20.1/43117-1, 23. veebruari 2010. a otsuse nr 6-9/2828-1 ja Viru Vangla toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Halduskohtu 5. mai 2011. a otsus Romeo Kalda apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Romeo Kalda Vastustaja Viru Vangla RESOLUTSIOON 1. Rahuldada apellatsioonkaebus. 2. Tühistada Tartu Halduskohtu 5. mai 2011. a otsus. 3. Teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus täielikult ja tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla 15. oktoobri 2009. a otsus nr 6-20.1/34549-1, 18. detsembri 2009. a otsus nr 6-20.1/43117-1, 23. veebruari 2010. a otsus nr 6-9/2828-1 ja Viru Vangla toiming, millega saadeti kaebajale saadetud Grundig Davio saatjale tagasi. 4. Mõista Viru Vanglalt Romeo Kalda kasuks välja menetluskulu 18,45 eurot koos kohustusega kanda see Laura Kalda arveldusarvele. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates ehk kuni 28. jaanuarini 2013. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Romeo Kaldale saadeti Viru Vanglasse maksikirjaga televiisor Grundig Davio 15-5710, mille kohta koostati 11. septembril 2009 akt saabunud esemete kontrollimiseks ja lattu paigutamiseks. Televiisor saabus kahe maksikirjaga, millest üks sisaldas kineskoopi, teine televiisori raami. R. Kalda esitas 14. septembril 2009 taotluse televiisor Grundig Davio kambrisse lubamiseks, kuid Viru Vangla 15. oktoobri 2009. a otsusega nr 6-20.1/34549-1 jäeti kaebaja taotlus rahuldamata, kuna laos kaebaja asjade hulgas nimetatud televiisorit ei olnud. Kaebaja esitas mainitud otsusele vaide, kuid see jäeti rahuldamata. Inspektoriga vesteldes selgus, et televiisor oli vanglast välja saadetud. Kaebaja esitas Viru Vanglale selgitustaotluse, kus põhjendati, et televiisor saadeti tagasi, kuna tegemist oli kinnipeetavale keelatud esemetega tulenevalt Viru Vangla direktori 4. aprilli 2008. a käskkirja nr 55 p-st 1.10. Kaebaja lasi endale saata uue televiisori Schneider Silva. Uus televiisor saabus ja vastav akt kontrollimiseks ja lattu paigutamiseks koostati 19. novembril 2009. Kaebaja esitas 20. novembril 2009 taotluse televiisor Schneider Silva kambrisse lubamiseks, kuid 18. detsembri 2009. a otsusega nr 6-20.1/43117-1 jäeti taotlus rahuldamata, kuna kaebaja omas kehtivat distsiplinaarkaristust. Kaebaja esitas vanglale vaide, kuid see jäeti rahuldamata. Kaebaja esitas uue taotluse televiisor Schneider Silva kambrisse lubamiseks 21. jaanuaril 2010. Viru Vangla 23. veebruari 2010. a otsusega nr 6-9/2828-1 jäeti taotlus rahuldamata, kuna kaebaja omas kahte kehtivat distsiplinaarkaristust. 2. R. Kalda esitas 12. septembril 2010 Tartu Halduskohtule kaebuse eelnimetatud keelduvate otsuste õigusvastaseks tunnistamiseks ja kaebaja televiisori Grundig Davio omavolilise väljasaatmise ja sellega seonduvate toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks. Kaebuse põhjenduste kohaselt on kõik kolm vaidlusalust keelduvat otsust vastuolus haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 4, §-s 54 ja § 56 lg-s 3 ja vangistuseaduse (VangS) § 31 lg-s 2 sätestatuga. Keelduvates otsustes on lähtutud lubamatutest kaalutlustest ning ebaproportsionaalselt on arvestatud kehtivaid karistusi. Televiisori kambrisse andmisest keeldumist ei saa põhjendada asjaoluga, et vangla arvates ei ole kaebaja piisavalt usaldusväärne, kuna puudub piisav kindlus selles, et kaebaja ei asuks ise taas elektriseadmeid parandama. Nimelt määrati kaebajale 6. juuli 2009. a käskkirjaga nr 6.-3/1595-D distsiplinaarkaristus hoopiski selle eest, et kaebaja ei andnud samal päeval veekeetjat ära, kui sellel juhtmed välja sulasid ning proovis seda ise parandada kasutades selleks kilet, aga mitte selle eest, et kaebaja oleks rikkunud elektriseadme kasutamisega kaasnevaid kohustusi nagu väidab vangla. Pärast nimetatud tegu on vangla korduvalt rahuldanud kaebaja taotlusi veekeetja kambrisse lubamiseks. Viru Vangla väide, et kaebajal puudub laos isiklike asjade hulgas televiisor Grundig Davio, ei ole õige, kuna mainitud eseme olemasolu on fikseeritud maksikirja saabumise kohta koostatud aktis ja Viru Vangla 28. septembril 2009 saadetud vastuses, mis sedastas, et televiisor on lattu paigutatud. Loa andmisest keeldumise alusena oleks saanud tugineda sellele, et televiisori kasutamine häirib kaaskinnipeetavaid või rikub sisekorraeeskirjas sätestatut, mitte aga asjaolule, et isikut on eelneva käitumise tõttu karistatud. Televiisori väljasaatmine kaebaja teadmata on rikkunud tema põhiõigusi. Televiisorit ei saa käsitada keelatud esemena Viru Vangla direktori 4. aprilli 2008. a käskkirja nr 55 p 1.10 mõttes isegi siis, kui see oli saadetud kahes osas. Vangla oleks pidanud kaebaja enne televiisori väljasaatmist ära kuulama tulenevalt HMS § 40 lg-st 2. Kuna ärakuulamiskohustust on rikutud, on vangla otsused ja televiisori väljasaatmise toiming õigusvastased. Kaebaja ärakuulamata jätmine ja otsuste salaja langetamine rikub kaebaja inimväärikust. Põhjendatud huviks on kaebajal preventiivne eesmärk ja kahju hüvitamise nõude esitamine Viru Vanglale. 3. Tartu Halduskohtu 5. mai 2011. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt sätestab kinnipeetavale kambrisse isikliku televiisori lubamisele piirid VangS § 31 lg 2. Riigikohtu halduskolleegium on 9. juuni 2010. a lahendis nr 3-3-1-32-10 jõudnud seisukohale, et VangS § 31 lg 2 sõnastusest nähtub, et loa andmise otsustamisel omab tähtsust vaid vastava seadme kasutamise funktsioon ja selle tulemusena teiste isikute häirimise või vangla sisekorraeeskirja rikkumise võimalikkus, mitte aga eseme kambrisse 2 lubamist taotleva isiku eelnev käitumine. Kohus on seisukohal, et Viru Vangla käitus õiguspäraselt, kui ei lubanud kaebajale kambrisse televiisorit. Viru Vangla arvestas otsuse langetamisel asjaoluga, et kaebaja on varem korduvalt eiranud vangla sisekorraeeskirju ning sellise käitumise kordumine võib kaasa tuua ohu nii vanglale, kinnipeetavale kui ka kaaskinnipeetavatele. Kaebajal ei ole vajadust isikliku televiisori järele, kuna Viru Vanglas on tagatud võimalus kuulata raadiot ja vaadata televiisorit. Kaebaja teavitamine ja ärakuulamine enne televiisori vanglast väljasaatmist ei olnud vanglale kohustuslik, kuna tegemist oli keelatud esemetega. Eelpool toodu põhjal puudub kaebajal põhjendatud huvi vaidlustatavate otsuste ja toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 4. R. Kalda esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused:
- a)Halduskohtu otsuse motiveerivas osas kohtu enda põhjendused puuduvad, kohus on kirjeldanud asjaolusid ja refereerinud menetlusosaliste seisukohti. Halduskohus on vääralt hinnanud tõendeid.
- b)Kaebaja hinnangul on kõik kolm keelduvat otsust õigusvastased juba seetõttu, et kaebajat ei kuulatud ära. Riigikohus on lahendi nr 3-3-1-23-06 p-s 15 märkinud, et ärakuulamisõiguse mittevõimaldamine on haldusmenetluse nõuete sedavõrd jäme rikkumine, mis sõltumata haldusakti sisule antavast hinnangust toob kaasa akti kehtetuks tunnistamise.
- c)Halduskohus on jätnud tähelepanuta, et kõik kolm vaidlustatavat otsust ei vasta HMS § 4, § 54 ja § 56 lg 3 nõuetele. Samuti on väljutud VangS § 31 lg-s 2 sätestatud kaalutlusõiguse piiridest. Keelduvates otsustes on lähtutud lubamatutest kaalutlustest ning ebaproportsionaalselt on arvestatud kehtivat karistust. Vangla ei ole televiisori kambrisse keeldumise otsuses näidanud, miks vanglal puudub veendumus, et televiisorit omades ja kasutades ei ole kaebaja suuteline täitma õigusaktidest tulenevaid kohustusi. Tegemist võib olla olulise diskretsiooniveaga, mis võib tingida kaalutlusotsuse tühistamise. Halduskohus on jätnud tähelepanuta, et Viru Vangla on oma vastuses kaebusele nentinud, et taotluse lahendamisel on arvestatud ka distsiplinaarkaristusega, mis ei olnud määratud seoses elektriseadme kasutamisega.
- d)Kohus on jõudnud valele seisukohale, et kaebajal puudub vajadus isikliku televiisori järele, kuna Viru Vanglas võimaldatakse kinnipeetavatel vaadata televiisori ja kuulata raadiot. Riigikohus on korduvalt sedastanud, et loa andmisel väljastada kinnipeetava kambrisse VangS § 31 lg-s 2 nimetatud ese, ei tohi arvesse võtta taotleja eelnevat käitumist. Oluline on üksnes see, kas taotletava eseme kasutamine võib rikkuda vangla sisekorraeeskirja või häirida teisi isikuid.
- e)Halduskohus ei ole otsuses välja toonud õiguslikku alust, mis oleks lubanud kaebaja teadmata saata kaebaja omandis oleva televiisori vanglast välja. Rikutud on kaebaja õigust omandile. Halduskohus on rikkunud põhjendamise kohustust. Lisaks on halduskohus jätnud asjas tähtsust omavad tõendid hindamata.
- f)Halduskohus on ekslikult järeldanud, et 11. septembril 2009 koostati aktid keelatud esemete kohta. Kaebajale saadetud televiisorit ei saa käsitada keelatud esemena ainuüksi seetõttu, et see saabus kahes eraldi tükis. 5. Viru Vangla vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vangla leiab, et halduskohtu otsus on õiguspärane, jääb oma halduskohtule esitatud seisukohtade juurde, mille kohaselt on kaebus alusetu ja märgib vastuseks apellatsioonkaebusele järgmist:
- a)Vastustaja hinnangul on halduskohtu otsus põhjendatud ja kohus on hinnanud kõiki asjas olulisi tõendeid. 3
- b)Vastustaja on seisukohal, et elektriseadme kambrisse võimaldamiseks esitatud taotluse lahendamisel ei ole otstarbekas enne keelduva otsuse tegemist ärakuulamisõigust rakendada. Kuna haldusmenetlus algatatakse kinnipeetava esitatud taotluse alusel, on kinnipeetaval võimalik oma põhjendused taotlusse märkida. Taotluse lahendamisel hinnatakse, kas on täidetud VangS § 31 lg-des 2 ja 3 sätestatud tingimused. Kinnipeetavalt täiendava arvamuse küsimine enne haldusakti andmist ei ole otstarbekas, sest otsustuse tegemisel määrava tähtsusega asjaolud on vanglale teada. Isegi kui oleks tulnud enne haldusaktide andmist kaebaja ära kuulata, ei ole tegemist rikkumisega, mis muudaks haldusaktid õigusvastaseks lähtudes HMS §-st 58.
- c)Vastustaja ei ole kunagi väitnud, et kaebajal puudub vajadus isikliku televiisori järele, vaid selgitanud, et iga taotlust lahendatakse individuaalselt ja hinnatakse taotletava eseme vajalikkust, mistõttu rahuldati kaebaja taotlus veekeetja lubamiseks, mida kaebaja vajab tunduvalt enam kui meelelahutusliku iseloomuga televiisorit.
- d)Kaebajale maksikirjadega saadetud elektroonikadetailid on Viru Vangla direktori 5. märtsi 2011. a käskkirja nr 1.1-1/51 p 1.8 kohaselt keelatud esemed, mistõttu oli nende tagastamine saatjale õigustatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. 7. Kaebaja on vaidlustanud kolm erinevat keeldumist talle televiisori väljastamiseks ja talle saadetud televiisori tagasisaatmise saatjale. Kõigepealt märgib ringkonnakohus, et nende haldusaktide ja toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks välja toodud põhjendatud huvi (preventiivne eesmärk ja kahju hüvitamise kaebuse esitamise kavatsus) pole võimalik ilmselgelt välistada (vrdl RKHKo 3-3-1-32-10, p 15 jj). Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus eraldi vaidlustatud aktide ja toimingu õiguspärasust (osad I-IV) ja formuleerib seejärel lõppseisukoha (osa V). I 8. 15. oktoobri 2009. a otsuses teatati kaebajale keeldumise põhjenduseks, et kaebajal puudub isiklike asjade laos televiisor Grundig (tl 18). Vaideotsuses jäädi selle seisukoha juurde ning selgitati täiendavalt, et vangla sai teadlik olla üksnes sellest, et R. Kaldal on isiklike asjade laos elektoonikadetailid (televiisori kineskoop ja televiisori raam). Kinnipeetavad võivad kodukorra kohaselt kasutada elektriseadmeid, mis on tehase toodang ja töökorras. Detailide näol ei ole tegemist ühes tükis oleva elektroonikaseadmega, mille töökorras olekut saaks kontrollida ja veenduda, et tegemist on tehasetoodanguga. Teadmata täpselt, mis elektroonikadetailidega on tegu, ei saa lubada, et neist hakatakse vanglas elektriseadmeid kokku ehitama. Vaatluse tulemusel ei tekkinud veendumust, et kineskoop ja raam kuuluvad komplekti ning moodustavad monteerimisel ühtse terviku (tl 20). Ringkonnakohtu hinnangul on selline keeldumise põhjendus ilmselgelt otsitud. Kui vaideotsuses on vastustaja ise möönnud, et kaebajal on laos „televiisori kineskoop Grundig Davio 15-5710 ja televiisori raam Grundig Davio 15-5710“ ning kaebaja oligi esitanud taotluse televiisori Grundig Davio 15-5710 kasutamiseks (tl 18), siis ei saanud vastustajal ilmselgelt tegelikkuses olla kahtlust, et just seda kaheks osaks lahti võetud televiisorit kaebaja silmas pidaski. Sellest, et kaebaja laos on kahes osas olev televiisor, pidi vastustaja olema teadlik ka Viru Vangla 28. septembri 2009. a kirjast nähtuvalt (tl 35). Isegi kui vastustajal tõepoolest sai tekkida kahtlus selles, mida kaebaja silmas pidas, pidanuks vastustaja 4 rakendama HMS §-st 6 tulenevat uurimisprintsiipi ja välja selgitama, mida kaebaja tegelikult silmas pidas ja laskma vajadusel taotlust täpsustada (HMS § 15 lg 2). 9. Nagu märgitud, oli keeldumise põhjus otsitud. Otsitud asjaoluga kaalutlusotsuse põhjendamine on oluline kaalutlusviga ning vastustaja tegelikke kaalutlusi ei ole teada. Neid ei ole võimalik ka kontrollida. Seetõttu on 15. oktoobri 2009. a otsus õigusvastane. 10. Ringkonnakohus märgib, et seda kaalutlusotsust pole võimalik piisavalt sisustada ka läbi eelpool kirjeldatud vaideotsuse põhjenduste. Kaebaja on kaebuses kirjeldanud, et ta vestles julgeolekuosakonna juhatajaga ja pakkus välja variante, et televiisori paneks kokku kas vangla (kuna nagunii tuleb kõik seadmed julgeolekuosakonnas enne kontrollimiseks lahti võtta) või kaebaja ise julgeolekutöötaja juuresolekul (kuna see pole keeruline). Samuti nõustus kaebaja ka sellega, et televiisor pannakse kokku eksperdi poolt kaebaja kulul. Kaalutlusi, miks vangla nende variantidega ei nõustunud, ei nähtu ei keelduvast otsusest ega vaideotsusest. Seega on isegi vaideotsuse põhjendusi arvestades tegemist jätkuvalt kaalutlusõiguse rikkumisega ning keeldumise otsus endiselt õigusvastane. II 11. Teises, 18. detsembri 2009. a keeldumises toodi põhjenduseks, et kaebajal on kehtiv distsiplinaarkaristus, mis oli määratud kambrisse lubatud elektriseadme remontimise eest, ning et vanglal puudub veendumus, et televiisorit omades suudab kaebaja täita õigusaktidega kinnipeetavatele pandud kohustusi. Samuti viidati muudele televiisori vaatamise ja info saamise võimalustele (tl 26). 12. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-32-10 leidnud, et elektriseadme kasutamiseks antava loa puhul on vangla administratsiooni kaalutlusõiguse piirid määratud VangS § 31 lg-ga 2, ning vanglal tuleb kaaluda, kas kinnipeetava poolt kambrisse soovitud seadme kasutada võib rikkuda vangla sisekorraeeskirju või häirida teisi isikuid. Seega omab loa andmise otsustamisel tähtsust vaid vastava seadme kasutamise funktsioon ja selle tulemusena teiste isikute häirimise või vangla sisekorraeeskirja rikkumise võimalikkus, mitte aga taotleja eelnev käitumine. Muuhulgas pidas Riigikohus ebaõigeks seisukohta, et loa andmisest keeldumisel võib tugineda taotleja kehtivale distsiplinaarkaristusele (otsuse p 19). Ka käesoleval juhul on vastustaja tuginenud keeldumisel kaebaja eelnevale distsiplinaarsüüteole. Ringkonnakohus möönab, et kaebaja eelnev käitumine võib anda informatsiooni selle kohta, kas talle elektriseadme lubamine võib kaasa tuua vangla sisekorraeeskirja rikkuva käitumise või mitte. Näiteks võib olla põhjendatud elektriseadmest keeldumine isiku puhul, kelle eelnev käitumine viitab püromaansetele kalduvustele või siis elektriseadmete ohtlikul viisil ja eesmärgil ümberehitamisele. Kaebaja oli varasemalt elektriseadme juhet ise parandanud. Vaidlustatud keeldumise põhjendustest ei ilmne, kuidas see tegu viitab konkreetselt vangla sisekorraeeskirja rikkumise ohule. Enamgi veel – vastustaja on pärast seda distsipliinirikkumist ja enne vaadeldavat keeldumist kahel korral andnud loa kaebajale kambris elektrilise veekeetja kasutamiseks (tl 29). Seega on vangla ise oma käitumisega korduvalt väljendanud seisukohta, et pole tõenäoline, et kaebaja käituks elektriseadmetega vangla sisekorraeeskirja ohustaval viisil. Väide, et veekeetja on eluliselt vajalikum kui televiisor, ei ole siinkohal asjassepuutuv. Küsimus, kas vangla sisekorraeeskirja rikkumine viiakse läbi eluliselt vajaliku või vähem vajaliku eseme abil, ei muuda lõpptulemust – sisekorraeeskirja rikkumist. Kui kaebaja käitus veekeetjaga korrektselt, pole ilma täiendavate asjaoludeta alust kahelda selles, et ta käitunuks korrektselt ka televiisoriga. 5 Ka vaideotsusest (tl 29-29p) nähtub, et vangla arvestas keeldumisel eeskätt just distsiplinaarsüüteoga, mis Riigikohtu eelviidatud seisukoha järgi on asjassepuutumatu asjaolu. Seega on ka nimetatud keeldumine õigusvastane. III 13. Samuti on kaebaja vaidlustanud 23. veebruari 2010. a keeldumist elektriseadme kasutamise loa andmisest. Ka selles keeldumises oli tuginetud kaebaja distsipliinirikkumistele – eelnevalt juba kirjeldatud elektriseadme remontimisele ja täiendavalt karistusele, mis oli määratud vanglaametniku takistamise eest tema teenistuskohustuste täitmisel (tl 31). 14. Elektriseadme remontimisega seonduva distsipliinirikkumise asjassepuutumatuse osas on ringkonnakohus seisukoha võtnud ülalpool ning ei korda neid põhjendusi. Täiesti asjassepuutumatuks tuleb Riigikohtu eelnevalt viidatud seisukoha valguses lugeda teise distsiplinaarkaristuse olemasolu, kuna see ei iseloomusta üldse kuidagi kaebaja võimalikku käitumist elektriseadmetega seoses. Seetõttu on ka see keeldumine õigusvastane. 15. Põhjendused, mis toodi välja vaideotsuses selle keeldumise peale – et kontrolli käigus on selgunud, et televiisori ekraan on muljuda saanud ja ei ole töökorras ning seega ei saa televiisorit kasutamiseks anda, ei muuda keeldumist õiguspäraseks. Neile põhjendustele ei tuginetud 23. veebruari 2010. a keeldumises. Nähtuvalt vaideotsusest selgus televiisori mittekorrasolek alles 10. märtsil 2010, kuid televiisori väljastamisest oli keeldutud enne seda 23. veebruaril 2010. IV 16. Samuti on kaebaja taotlenud, et õigusvastaseks tunnistataks televiisori Grundig Davio maksikirjaga välja saatmine kaebajalt luba saamata ning kaebaja teadmata ja kaebaja kaasamata ja ärakuulamata jätmine televiisori väljasaatmise menetlusse. 17. Eelnevalt leidis ringkonnakohus, et kaebajale Grundig Davio kätteandmisest keeldumine oli esitatud põhjendustel õigusvastane. Selle valguses ei saanud õiguspärane olla ka järgnev toiming – televiisori tagasisaatmine, kuna nii toimiti televiisoriga, mis tulnuks võib-olla kaebajale kätte anda. Seetõttu tuleb ka televiisori tagasisaatmise toiming tunnistada õigusvastaseks. Kuna toiming tunnistatakse tervikuna õigusvastaseks, on sellega hõlmatud ka toimingu raames sooritamata jäänud menetlustoimingud ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks eraldi peatuda kaebaja motiividel konkreetse menetlustoimingu vaidlustamiseks. Samuti ei pea ringkonnakohus vajalikuks kaebaja motiive selle toimingu vaidlustamiseks eraldi analüüsida, kuna kaebus kuulub selles osas nagunii rahuldamisele. V 18. Eeltoodust tulenevalt kuulub kaebus täies ulatuses rahuldamisele ja Tartu Halduskohtu otsus tühistamisele. 19. HKMS § 108 lg-st 1 järgi tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista kaebaja poolt apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv summas 15,97 eurot (tl 109) ja koopiate eest tasutud riigilõiv summas 2,48 eurot (tl 120), kokku 18,45 eurot. Kaebaja on taotlenud menetluskulu kandmist maksja, st Laura Kalda arveldusarvele. See taotlus rahuldatakse. 6 Maili Lokk Agu Timmi 7 Einar Vene