← Eesti

2-15-7562/16

Obsah (9)§ 230§ 232§ 444§ 367§ 429§ 173§ 174§ 175§ 162

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis kohtunik Merike Varusk Otsuse tegemise aeg ja koht 30. oktoober 2015, Tallinn, Tartu mnt kohtumaja Tsiviilasja number 2-15-7562 Tsiv

) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 230

lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 232

kohaselt kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta.

§ 444

lg 1 kohaselt kohus võib otsuse kirjeldavas osas jätta märkimata nõuete kohta esitatud väited, vastuväited ja esitatud tõendid, samuti riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse seisukoha. Hageja nõuab kostjalt poolte vahel 06.11.2013, 20.11.2013, 09.12.2013 ja 20.06.2014 sõlmitud laenulepingutest tuleneva põhinõude 20 500 euro ning edasiulatuva viivise määras 0.25 aastas väljamõistmist. Poolte vahel puudub vaidlus põhinõude võlgnevuse summa osas, samuti viivisenõudes määras 0.25% aastas. Kuivõrd poolte vahel nimetatud küsimustes vaidlus puudub, ei hakka kohus menetlusökonoomia kaalutulustest lähtudes kummagi poole väiteid käsitlema. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. VÕS § 76 lg-s 1 on sätestatud, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval (VÕS § 82 lg 1). Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja tulenevalt VÕS § 101 lg p-dest 1 ja 6 nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda VÕS § 108 lg 1 kohaselt selle täitmist. VÕS § 113 lg-st 1 tulenevalt võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivisenõude võib

§ 367

kohaselt koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja on loobunud viivisenõudest määra 0.25% aastas ületavas osas ning ei taotle selles osas kostjalt viivise väljamõistmist.

§ 429

lg 1 kohaselt võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Kohus leiab, et hagist loobumine määra 0.25% aastas ületavas osas on põhjendatud, see ei ole seadusega vastuolus ega riku avalikku huvi, mistõttu tuleb loobumine vastu võtta ja lõpetada menetlus viivisemäära 0.25% aastas ületava osa nõudes. Poolte vahel on vaidlus asjaolus, kas laenulepingute täitmise tähtaeg on saabunud ja kas nõue on seega sissenõutavaks muutunud. Kostja leidis 13.09.2015 vastuses, et poolte vahel oli läbi räägitud, et kui kostja ei jõua laenu tähtajaks tasutud, teeb ta seda hiljem. 27.10.2015 menetlusdokumendis leiab kostja, et poolte vahel oli läbi räägitud, et kui kostja ei jõua tähtajaks laenu tasutud, teeb ta seda hiljem vastavalt võimalustele, selle kohta on kostja väitel olemas ka emailid, kust kostja näeb, et hageja on kokkuleppega päri. 3 2-15-7562 Kohus leiab, et kostja vastuväited laenu tagastamise hilisema tähtaja kohta on paljasõnalised ja tõendamata. Kostja ei ole selgitanud, millistes e-mailides vastav kokkulepe sisaldub ega ka vastavaid e-maile kohtule esitanud. 06.11.2013 sõlmitud laenulepingust (t lk 8) nähtuvalt oli laenu 7000 euro tagastamise tähtaeg 06.05.2014, 20.11.2013 laenulepingu (t lk 9) alusel laenu 3000 euro tagastamise tähtaeg 20.06.2014, 09.12.2013 laenulepingu (t lk 10) alusel laenu 10 000 euro tagastamise tähtaeg 20.01.2014 ja 20.06.2014 laenulepingu (t lk 11) alusel laenu 500 euro tagastamise tähtaeg hiljemalt 31.12.2014. Kohus leiab, et laenulepingutes oli laenu tagastamise tähtaeg selgelt kokku lepitud, laenu tagastamise tähtaja edasilükkamine ei ole tõendatud, laenu tagastamise tähtaeg on kõigi laenulepingute korral saabunud ja nõue on seega sissenõutavaks muutunud. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et hagi tuleb rahuldada täies ulatuses ja mõista kostjalt välja laenulepingutest tulenev põhinõue 20 500 eurot ja lisanduv viivis alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni määras 0.25% aastas. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

§ 173

lg-s 1 on sätestatud, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. Tulenevalt

§ 174

lg-st 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus

§ 175

lg 1 kohaselt kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

§ 162lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Hagi on rahuldatud täies ulatuses. Seetõttu leiab kohus, et menetluskulud tuleb jätta tulenevalt

§ 162lg-st 1 kostja kanda.

Hageja menetluskulud on riigilõiv hagiavalduselt ja hagi tagamise taotluselt 950 eurot ja õigusabikulu 769.99 eurot. Kohus leiab, et õigusabikulu ei ole põhjendatud ja kohus jätab menetluskulude taotluse rahuldamata arvel nr 150524 sisalduva kirje, 08.06.2015 hagi tagamise tagatise tagastamise avalduse koostamine ajamahuga 10 minutit, summas 20 eurot, osas. Kohus leiab, et hagi tagamise tagatise tagastamise taotlemine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ja selle saab kohtule esitada menetlusosaline ka ise ilma lepingulise esindajata, mistõttu antud kulude näol ei ole tegemist põhjendatud ja vajalike kuludega

§ 175lg 1 mõttes.

Kohus leiab, et ülejäänud ulatuses on hageja õigusabikulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus leiab, et hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista vastavalt

§ 162

lg-le 1 tasutud riigilõiv 950 eurot ja kantud õigusabikulu põhjendatud ulatuses (769.99-20) 749.99 eurot, seega kokku menetluskulu (950+749.99) 1699.99 eurot. 4 2-15-7562 /digitaalselt allkirjastatud/ Merike Varusk kohtunik 5

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.