Obsah (5)

§ 212§ 201§ 2§ 49§ 152

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

§ 212lg 1).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 1. Ringkonnakohus teeb asjas otsuse halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 201 lg 5 alusel ilma kirjeldava ja põhjendava osata.

§ 201

lg 5 järgi võib ringkonnakohus teha otsuse kirjeldava ja põhjendava osata, kui apellatsioonkaebus jääb rahuldamata; põhjendused apellandi poolt apellatsioonimenetluses esitatud väidetega mittenõustumise ja tema viidatud tõendite arvestamata jätmise kohta sisalduvad ammendavalt ja selgelt haldusaktis, vaideotsuses, kaebuse või apellatsioonkaebuse kohta esitatud vastuses või halduskohtu otsuses; ning kohus järgib neid põhjendusi, osutades otsuses nendega nõustumisele,

§ 201lg-le 1 ja dokumendile, kus põhjendused sisalduvad.

1. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus põhjendatult kaebuse rahuldamata jätnud ning apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. XXXX soovib rahalist hüvitist seoses 26.10.2009 sundkorras uriiniproovi võtmisega ja privaatsuse rikkumisega. Tartu Vangla 13.11.
2. a vastuses kahju hüvitamise taotlusele (tl 7), 17.12.
3. a vastuses kaebusele (tl 20-21), Tartu Halduskohtu 07.02.
4. a otsuses (tl 29-30) ning Tartu Vangla vastuses apellatsioonkaebusele (tl 47-48) on ammendavalt ja selgelt põhjendatud, et kaebajat ei ole sunnitud 26.10.2009 uriiniproovi andma, tema privaatsust ei ole selle proovi võtmisega rikutud ja et tegemist ei olnud õigusvastase korraldusega. Ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega. Lisaks eelnevale peab ringkonnakohus siiski vajalikuks viidata sellele, et kaebaja väide uriiniproovi sunniviisiliselt võtmisest ei ole kooskõlas tema enda selgitustega selle kohta, et kui ta oleks olnud kindel korralduse õigusvastasuses, siis ta oleks keeldunud seda täitmast (tl 2 pöördel). Kuna kaebaja ei keeldunud 26.10.2009 uriiniproovi andmisest, vaid täitis korralduse vabatahtlikult, siis ei olnud vajalik ega võimalik vastavaks toiminguks ka sundi rakendada. Vastustaja selgitus kinnipeetava ooteruumi paigutamise kohta juhuks, kui kaebajal urineerimisvajadus teataval hetkel puudub, ei ole käsitletav sunni rakendamisena. Kaebaja on ebajärjepidevalt leidnud, et valvuril puudus õigus kaebaja uriiniproovi andmist jälgida (tl 3) ning samas nentinud, et valvuri jälgimine on vajalik, et vältida pettuseid uriiniproovi andmisel (tl 26 pöördel ja tl 38 pöördel). Ringkonnakohus selgitab, et uriiniproovi võtmisel on samast soost valvur õigustatud kontrollima, et kaebaja sooritaks vastava toimingu korrektselt ning sellega kaasnev ebamugavustunne ei kvalifitseeru inimväärikuse alandamisena. Usutav ei ole väide, et tualettruumist möödujad pidid nägema kaebaja urineerimist ning seega rikuti kaebaja privaatsust. Kaebaja on kinnitanud, et ta ei näinud ise möödujaid (tl 1 pöördel) ning valvur seisis tualettruumi uksel (tl 1 ja tl 26 pöördel). Kuna kaebaja on meessoost isik, siis oli tal võimalik enda privaatsust soovi korral täiendavalt kaitsta, keerates uriiniproovi andmise ajaks selja ukse poole. Samuti ei ole kaebaja privaatsusõiguse rikkumist subjektiivselt tunnetanud vahetult pärast uriiniproovi andmist 26.10.2009, vaid peaaegu kolm aastat hiljem 25.09.2012, mil ta esitas kahjunõude vastustajale. Kaebaja teadmine või mitteteadmine uriiniproovi andmise korralduse väidetavast õigusvastasusest ei saanud mõjutada tema privaatsusõiguse rikkumist ega sunni rakendamist. Kuna kaebaja on ka varem korduvalt pidanud vanglas uriiniproovi andma, kuid ei ole nende uriiniproovide andmisega seoses pöördunud oma õiguste kaitseks ei vastustaja ega ka kohtu poole, siis on kaebaja väited privaatsusõiguse rikkumisest ja sunni rakendamisest 26.10.2009 toimunuga seonduvalt ka ringkonnakohtu hinnangul ilmselgelt otsitud, et õigustada hüvitise nõudmist vanglalt.
5. Apellatsioonkaebuse kohaselt oli 26.10.
6. a korraldus uriiniproovi andmiseks õigusvastane ning halduskohus on rikkunud uurimisprintsiipi. Ringkonnakohus selgitab, et ka kaebajale antud korralduse võimalik õigusvastasus iseenesest ei mõjutaks käesoleval juhul kahjunõude rahuldamist või mitterahuldamist, kuna tõendatud ei ole, et kõik seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks oleksid täidetud. Asja materjalidega ei ole tõendatud, et kaebajale oleks 26.10.2009 toimunud uriiniproovi võtmisega tekkinud sellist mittevaralist kahju, mis tuleks hüvitada rahas, ega ka seda, et vangla oleks selle proovi võtmisel süüliselt kinnipeetava õigusi rikkunud. Kaebaja poolt viidatud Tallinna Ringkonnakohtu otsuses haldusasjas nr 2-3/297/05 oli tegemist käesolevaga võrreldes teistsuguse situatsiooniga, sest seal seondus kaebajale tekitatud mittevaraline kahju halduskohtu poolt õigusvastaseks tunnistatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjaga, millega karistati kinnipeetavat narkotesti tegemise korraldusele allumata jätmise eest 45-ööpäevase kartserikaristusega. Mittevaralise kahju hüvitis mõisteti viidatud asjas kinnipeetavale välja seetõttu, et distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja õigusvastasuse tuvastamise tagajärjel oli selge, et kinnipeetav on ilma õigusliku aluseta viibinud 45 ööpäeva kartseris, millega piirati tema liikumisvabadust. Samuti leidis halduskohus asjas nr 2-3/297/05, et õigusvastase kartseris hoidmisega võis eeldada kinnipeetaval ka teatava solvumise ja alandustunde tekkimist, mis õigustas tekkinud mittevaralise kahju hüvitamist rahas. Seega ei ole kaebaja poolt viidatud haldusasjas mõistetud kinnipeetavale mittevaralise 2 kahju hüvitist välja üksnes uriiniproovi andmise nõudmise või selle võtmise ja andmise eest. Käesolevas asjas ei ole kaebajale olnud alust distsiplinaarkaristust määrata, sest ta andis 26.10.2009 uriiniproovi vabatahtlikult. Vastavalt

§ 2

lg-le 4 tagab kohus omal algatusel asja lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamise, kogudes vajaduse korral tõendeid ise või tehes nende esitamise kohustuseks menetlusosalistele. Käesoleval juhul on halduskohtus välja selgitatud asja lahendamiseks olulised asjaolud ja kogutud vajalikud tõendid ning kaebaja väide uurimisprintsiibi rikkumisest on alusetu. Kaebaja ei ole selgitanud, kuidas videokaamera salvestus või kaebajat uriiniproovi sooritamisel saatnud ametniku nimi aitaks tema õigusi efektiivsemalt kaitsta, mida ta soovib selle teabega tõendada ning miks ei esitanud ta vastavat taotlust juba halduskohtus. 4. Ringkonnakohus märgib veel, et kaebaja täpsustas 26.12.2012. a täiendavates selgitustes (tl 26-27) kaebuse eset, märkides, et ta nõuab kahjutasu 26.10.2009 uriiniproovi andma sundimise eest, kuid kaebuses nõutud kahjusumma 250 eurot sellest ei muutu, vaid jääb samaks. Seega loobus kaebaja esialgses kaebuses märgitud hüvitamisnõudest seoses uriiniproovi võtmisega kaebajale teadmata ajal (

§ 49

lg 3 p 5 ja lg 4) ja halduskohus oleks saanud selle nõude osas asja menetluse ka lõpetada (

§ 152lg 1 p 3 ja § 153).

Vaidlustatud otsuse põhjendavas osas (p 8) märkis halduskohus seoses hüvitamisnõudega, mis seondus uriiniproovi võtmisega kaebajale teadmata ajal, et jätab selle nõude osas kaebuse läbi vaatamata, kuna kaebajal on eelnimetatud nõudega seonduvalt läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus. 07.02.

1. a otsuse resolutsioonist sellist lõpptulemust siiski ei nähtu ja otsuse resolutsiooni kohaselt on halduskohus jätnud kaebuse tervikuna rahuldamata. Kuna kaebaja ei ole seda asjaolu apellatsioonkaebuses vaidlustanud ja on apellatsioonkaebuses endiselt keskendunud üksnes 26.10.2009 toimunud analüüsi andmisega seonduvale, siis ei pea ringkonnakohus sellist halduskohtu menetluslikku eksimust selliseks, mis rikuks kuidagi kaebaja õigusi kohtumenetluses ja tingiks iseenesest apellatsioonkaebuse rahuldamise või takistaks käesolevas asjas otsuse tegemist lihtmenetluses.
2. Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ 3 Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/