Obsah (4)

§ 2§ 1§ 3§ 4

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised

nr 71 „Ühtne hindamissüsteem kõrgharidustasemel, koos diplomi kiitusega (cum laude) andmise tingimustega“ § 1 lg-s 2 sätestatud ühtse hindamissüsteemi komponentide ja § 3 lg-des 2 ja 3 kirjeldatud hindamiskriteeriumide rakendamise eesmärk on anda õppejõule hindamisel objektiivne alus ning võimalda üliõpilasel mõista, milliste põhimõtete alusel on hindamine kujunenud. Tartu Ülikooli õppekorralduseeskirja (ÕKE) p 47 kohaselt sisalduvad hindamiskriteeriumid ainekavas. Kõnealusel juhul ei ole tsiviilkohtumenetluse ainekavas hindamiskriteeriume kehtestatud. Kohtu hinnangul ei ole võrdlushindamine aktsepteeritav, kuna see ei ole kooskõlas

§ 2

lg-ga 2, mille kohaselt on hindamise eesmärgiks õppimise toetamine ning usaldusväärse informatsiooni andmine õpingute läbimise tulemuslikkuse kohta. Kehtiv hindamissüsteem tagab üliõpilase võrdse ja objektiivse kohtlemise kõige paremini, kuna ei sea hinnet sõltuvusse teiste üliõpilaste hinnetest. Kaebajale algse hindaja poolt antud hinne ei ole meelevaldne otsus, kuna see ühtib komisjoni otsusega. Detailsete hindamiskriteeriumide puudumine ei ole viinud vale otsuseni, mistõttu puudub alus eksamihinde tühistamiseks. 2 Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et dekaani otsusega on rikutud tema õigust võrdsele hindamisele ning hinnatud teda rangemate hindamiskriteeriumite alusel kui teisi sama eksami sooritanuid. Olukorras, kus algne hindaja ei ole kehtestanud selgeid hindamisstandardeid, on hinde sobivuse objektiivne kontrollimine võimalik üksnes sõltumatult algse hindaja hilisematest avaldustest konkreetse eksamitöö hinde kujunemise kohta. Kui uuel hindamisel võetakse arvesse varasema hindaja mõnda põhimõtet, teadmata samas teisi, ei taga see võrdseid hindamiskriteeriume. Seega pole välistatud, et komisjoni hindamiskriteeriumid on olnud leebemad kui varasemal hindajal. Kaebaja eksamitööd on uuesti hinnatud kooskõlas kehtiva hindamise eesmärgiga, sealjuures vältides võrdlust kaasüliõpilase eksamitööga, mille hinde muutmine ei oleks põhjendatud, kuna seda hinnet ei ole vaidlustatud. Käesoleval juhul puudub võrdse kohtlemise kaitse vajadus, kuna haldusorgani eksimusest ühe isiku vastu ei saa tuletada nõuet teha sama eksimus teise isiku suhtes. Kohtu hinnangul ei ole dekaani ja apellatsioonikomisjoni otsustega rikutud kaebaja õigust võrdsele kohtlemisele. Kuna kaebaja ei ole väitnud, et vaidlustuskomisjoni otsus rikuks tema õigusi eraldiseisvalt haldusaktidest, millele vaidlustus oli esitatud, ning arvesse võttes seda, et need haldusaktid jäävad tühistamata, ei rahulda kohus ka kaebaja nõuet vaidlustuskomisjoni otsuse tühistamiseks. Kohustamisnõude rahuldamiseks ei ole põhjust, kuna ei ole leidnud tuvastamist, et kaebajat oleks koheldud võrreldes teiste eksaminandidega teisiti. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 4. I. Russak esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega rahuldada kaebuses esitatud tühistamisnõuded või alternatiivselt saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuses loobus I. Russak kohustamisnõudest. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1. a)Halduskohus on rikkunud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 157 lg 1, kuna halduskohus ei ole tuginenud õiguslikule alusele kaebuse olulises osas läbivaatamata jätmisel.
2. b)Kaebaja hinnangul on halduskohtul õigus kontrollida eksamitöös relevantsete normide kohaldamist kui ka seda, kas eksamitöös on kaebaja väidetud lause hagihinna liitmise kohta või mitte, kuna tegemist on fakti tuvastamisega.
3. c)Kaebaja ei nõustu halduskohtu väitega, et madal eksamihinne ei mõjuta kaebaja võimalusi saada tulevikus erialast tööd, kuna paljud tööandjad teevad töövestlusele kutsutavate seas eelselektsiooni eksamihinnete põhjal. Lisaks on tsiviilkohtumenetluse teadmiste omamine äärmiselt oluline ning madal hinne võib näidata, et isikul ei ole piisavalt teadmisi.
4. d)Dekaani otsuses kaebaja töös uute vigade väljatoomine ei ole kuidagi põhjendatud. Vastustaja ei ole dekaani otsuses toodud seisukohti kordagi sisuliselt kommenteerinud. Järelikult on rikutud kaebaja õigust heale haldusele.
5. e)Kohus on oluliselt rikkunud HKMS § 157 lg-d 2, kuna menetlusosalised ei ole tuginenud asjaolule, et komisjoni hindamiskriteeriumid oleksid olnud oluliselt leebemad kui algsel hindajal. Kohus on tuginenud seega hüpoteetilisele asjaolule. Tegelikkuses on komisjon lugenud esialgse hindaja poolt tuvastatud kaks vale vastust õigeteks, kuna tegemist on objektiivselt õigete vastustega eksamitöö esitatud küsimustele.
6. f)Kaebaja ei nõustu kohtu järeldusega, mille kohaselt ei saanud hindamiskriteeriumide puudumine otsuse tegemist mõjutada. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-87-04 sedastanud, et hindamiskriteeriumidest teavitama jätmine on selline menetlusviga, mis võib viia eksamikomisjoni otsuse tühistamiseni. Lisaks on dekaani langetatud otsus kaalutlusotsus, kuid kaalutlusõigust ei ole antud juhul kasutatud. 3 5. Tartu Ülikooli vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja seisukohad:
7. a)Halduskohus on otsuses piisavalt põhjalikult selgitanud kohtuliku kontrolli piire pedagoogiliste otsuste vaidlustamisel. Vastustaja nõustub kohtu toodud põhjendustega selles osas.
8. b)Kaebaja väide, et konkreetne eksamihinne võib saada takistuseks kaebaja tööalasele eneseteostusele, on ilmselge liialdus.
9. c)Võrdse kohtlemise põhimõtet ei ole rikutud, kuna kõikide tudengite hindamine on toimunud lähtuvalt ainekavast, õpiväljunditest ja ÕKE p-st 92.
10. d)Väga detailsete hindamiskriteeriumide kehtestamata jätmine ei ole eksamihinde tühistamise aluseks, kuna hindamiskriteeriumide täpsusaste sõltub hinnatavast ainest. Vastustaja peab oluliseks rõhutada, et eksamil hinnatakse nende õpiväljundite saavutamist, mis on kirjeldatud konkreetse aine ainekavas. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. 7. Ringkonnakohus käsitleb kõigepealt eksami mõju kaebaja õigustele ning eksamitulemuse kohtuliku kontrolli piire (I), annab seejärel hinnangu kaebaja väidetele menetluslike rikkumiste kohta seoses eksami korralduse ning eksamihinde peale esitatud apellatsiooni läbivaatamisega (II) ning lahendab lõpuks apellatsioonkaebuse taotlused (III). I 8. Ringkonnakohus on varasemas kohtupraktikas leidnud, et eksamitulemuste hindamine on ulatusliku diskretsiooniruumiga otsustus, mille kohtulik kontroll on piiratud, mistõttu kohus üldreeglina ettekirjutust ühe või teise hinde panemiseks teha ei saa (TrtRK 09.03.2010. a otsus asjas nr. 3-09-65, p 10). Ringkonnakohus jääb enda varasema seisukoha juurde ka käesolevas haldusasjas. Küsimuses, kas eksamihinde kohtulik kontroll peaks lisaks eksami läbiviimise menetluslikule küljele hõlmama ka hinde sisulist kujunemist, on jäänud valitsevaks kohtupraktika, mille järgi sõltub kohtuliku kontrolli ulatus eksami mõjust kaebaja subjektiivsetele õigustele (vt viited otsuse p-s 9). Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 44 lg 1 järgi võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguste kaitseks. Halduskohtus saab isik eksamihinnete sisulisel vaidlustamisel reeglina tugineda vaid oma põhiõigusele haridusele (põhiseaduse § 37), tegevusala, elukutse ja töökoha valikule (põhiseaduse § 29). Igaühe subjektiivset õigust kõrgemale eksamihindele, mis eeltoodud õigusi ei mõjuta, põhiseadus ega muud seadused ei sätesta. Seetõttu ei saa vaid üliõpilase soov kõrgema eksamihinde saamiseks kaasa tuua hindamisotsustuste sisuliste vigade lauskontrolli ekspertide kaasabil. Küll aga on eksaminandil õigus ausale, erapooletule ja läbipaistvale haldusmenetlusele eksamikorralduses ning eksamihinde vaidlustamise menetluses. 9. Riigikohus on leidnud, et halduskohtus vaidlustatavad on sellised haridusalased otsustused, mis takistavad isiku juurdepääsu hariduse omandamisele või tingivad haridustaseme omandamise lõpetamise, mis omakorda piirab isiku valikuvõimalusi haridustee jätkamisel või soovitud erialal tööle asumisel (RKHK 04.03.2013. a otsus asjas nr. 3-3-1-68-12, p 16). Senises kohtupraktikas on sellisteks otsustusteks peetud vandetõlgi eksami komisjoni otsuseid (RKHK 28.02.2005. a otsus asjas nr. 3-3-1-87-04), pankrotihaldurite eksami- ja atesteerimiskomisjoni otsuseid (RKHK 30.05.2000. a otsus asjas nr. 3-3-1-20-00, p 1) ning 4 gümnaasiumi riigieksami tulemust (RKHK 05.03.2009. a määrus asjas nr. 3-3-1-97-08, p 10). Kõrgkooli bakalaureuseõppes negatiivsete eksamihinnete vaidlustamist on senises kohtupraktikas lubatud vaid eelpool märgitud põhiõiguste riive korral (vt RKHK 04.03.2013. a otsus). Kuigi gümnaasiumi riigieksami tulemuste üle toimunud vaidluses leidis Riigikohus, et isiku õigusi riivav hindamisotsustus peab tõhusa õiguskaitse tagamiseks olema ka sisuliselt kontrollitav (RKHK 05.03.2009. a määrus haldusasjas nr. 3-3-1-97-08, p 14), ei pidanud kolleegium seda seisukohta täies mahus kohaldatavaks kõrgkoolis õppeprotsessi jooksul tehtavate hindamisotsustuste puhul, sh negatiivsete eksamihinnete korral. Riigikohus leidis, et nimetatud eksamite puhul peab kohus saama kontrollida nende läbiviimise ja hindamise menetluslikku külge ning vaid ilmselgeid sisulisi vigu. Sisulise vea olemasolu peab tõendama eksamitulemuse vaidlustaja. Vajadusel tuleb hindamisotsustuse õiguspärasuse sisulisel kontrollimisel lisaks muudele tõenditele kasutada eksperdi arvamust (RKHK 04.03.2013. a otsus asjas nr. 3-3-1-68-12, p 24). 10. Käesoleval juhul ei ole aga vaidlust selle üle, et õppeaines „tsiviilkohtumenetlus“ saadud eksamihinnet D ei saa lugeda negatiivseks ehk läbikukkumiseks. Apellatsiooniastmes ei korda kaebaja ka oma halduskohtule esitatud väidet, mille kohaselt takistab tsiviilkohtumenetluses saadud eksamihinne D õpingute jätkamist magistriõppes. Siiski peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et õppeainet ei ole Tartu Ülikooli kehtiva vastuvõtueeskirja lisa 2 „Kõrghariduse teise astme vastuvõtutingimused“ p-des 2.2.1 ja 4.2.1 nimetatud õigusteaduskonna magistriastme nende eeldusainete nimekirjas, mille aritmeetiline keskmine hinne koosmõjus bakalaureuseeksami tulemusega määrab isiku asukoha magistriõppesse kandideerijate pingereas. Seega ei takista saadud hinne kaebaja haridustee jätkamist ega magistriõppes tsiviilkohtumenetlusele tuginevate õppeainete (nt menetluspraktika) läbimist. Küll aga leiab kaebaja, et eksamihinne vähendab kaebaja konkurentsivõimet tulevikus prestiižikama töökoha leidmisel, kuna üldteadaolevalt teevad Tallinna advokaadibürood kandidaatide eelvaliku hariduse (eksamihinnete) põhjal. Ringkonnakohus on seisukohal, et tegemist ei ole Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 60 mõistes üldtuntud asjaoluga, millest kohus saaks otsuse tegemisel lähtuda. Kuna puuduvad tõendid, mis kaebaja väidet kinnitaksid, on tegemist kaebaja oletusega, mida kohus ei saa kaebaja õiguste riive ulatuse hindamisel arvesse võtta. Lähtudes kohtule teadaolevatest andmetest ja kaebaja väidetest, on vaidlusaluse eksamitulemuse mõju kaebaja põhiseaduse §-s 37 sätestatud õigusele haridusele ning §-s 29 sätestatud õigusele vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta, marginaalne. Seetõttu tuleb pidada halduskohtu otsust, kontrollida üksnes seda, kas rikutud on eksamikorraldust või eksamihinde vaidlustamise menetlust, mitte eksamihinnet sisuliselt (vt kohtuotsuse p 14), põhjendatuks. Sellega ei ole halduskohus rikkunud HKMS § 157 lõiget 1 ega jätnud kaebust läbi vaatamata või olulises osas põhjendamata. Eeltoodust tulenevalt ei pea ringkonnakohus võimalikuks hinnata apellatsioonkaebuse lahendamisel kaebaja poolt eksamitöös normide õiget kohaldamist ning kaebaja märgitud väidete esinemist või õigsust. II 11. Järgnevalt annab ringkonnakohus hinnangu kaebaja väidetele menetluslike rikkumiste kohta seoses eksami korralduse ning eksamihinde peale esitatud apellatsiooni läbivaatamisega. Apellatsioonkaebuse kohaselt võis hindamiskriteeriumite puudumine õppejõu poolt antud eksamihinnet või selle kontrolli tulemust vaidemenetluses kaebaja õigusi rikkuvalt mõjutada. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. 12. 09.06.2011. a eksami sooritamise ning eksamihinde apellatsiooni korras läbivaatamise ajal kehtis haridus- ja teadusministri 27.10.2009. a määrus nr. 71 „Ühtne hindamissüsteem 5 kõrgharidustasemel, koos diplomi kiitusega (cum laude) andmise tingimustega“ (edaspidi Määrus).

§ 1

lg 2 järgi koosneb ühtne hindamissüsteem: 1) õpiväljundite saavutatuse hindamisest; 2) hindamismeetoditest ja hindamiskriteeriumitest; 3) hindamisskaaladest; 4) diplomi kiitusega (cum laude) andmise tingimustest ja 5) hinnete ülekandmisest varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamisel ning hinnete teisendamisel teistest hindamissüsteemidest. Määrust kohaldatakse § 1 lg 3 järgi moodulite ja õppeainete õpiväljundite, mis on kirjeldatud vastavalt Vabariigi Valitsuse 18.12.2008. a

le nr. 178 „Kõrgharidusstandard“ (edaspidi Kõrgharidusstandard), saavutatuse hindamisele. Kõrgharidusstandardi § 2 p 4 kohaselt on õpiväljundid (õpitulemused) õppimise tulemusel omandatavad teadmised, oskused ja hoiakud, mis on kirjeldatud õppekava, mooduli või õppeaine läbimiseks vajalikul miinimumtasemel. Õpiväljundite saavutamist miinimumi ületaval tasemel diferentseerib hindamine. Õppeaine „tsiviilkohtumenetlus“ õpiväljunditeks on Tartu Ülikooli infosüsteemist nähtuvalt tsiviilkohtud ja kohtute pädevus; hagimenetlus ja hagita menetlus; kohtukaebemenetlused; kohtuasja efektiivse lahendamise meetodid, sh kohtuvälise lahenduse saavutamise võimalused (http://www.is.ut.ee/pls/ois/!tere.tulemast). Ainekava toob eeltoodud õpiväljundite saavutamisel loengu täpsusega ära ka õppeaastate lõikes läbitavad teemad. Seega olid kaebajale teada õpiväljundid, mis ta pidi õppeaine läbimisel omandama. 13.

§ 3

lg 1 kohaselt on hindamismeetod teadmiste ja oskuste omandatuse tõendamise viis (näiteks suuline või kirjalik eksam, essee, aruanne, rühmatöö, raport, küsimustik). Õppeaine „tsiviilkohtumenetlus“ 2010/2011 ainekavast nähtub, et aine lõpeb kirjaliku eksamiga. Seega oli kaebajale teada hindamismeetod õpiväljundite saavutamise kontrollimiseks.

§ 3

lg 2 kohaselt kirjeldab hindamiskriteerium hindamismeetodiga tõendatavate teadmiste ja oskuste oodatavat taset ning ulatust. Hindamiskriteerium on sõnastatud õpiväljundite alusel, kuid oluliselt suurema detailsusega. Tartu Ülikooli nõukogu 26.05.2006. a

ga nr. 6 vastu võetud „Õppekorralduse eeskirja“ (edaspidi ÕKE) p 47 kohaselt sisalduvad hindamismeetodid ja -kriteeriumid ning hinde kujunemise põhimõtted ainekavas. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga selles, et õppeaine ainekava kirjaliku eksami täpsemaid hindamiskriteeriume ei sisalda. Samas tuleb nõustuda halduskohtuga selles, et nimetatud menetluslik puudus ei saanud kaebaja hindamist sisuliselt mõjutada, kuna nii õppejõud kui ka kaebaja apellatsiooni läbivaatamiseks moodustatud komisjon said ning pidid täpsemate hindamiskriteeriumite puudumisel hindama õpiväljundite saavutamist

s ning ÕKE-s sätestatud hindamisskaala alusel.

§ 4

lg 1 järgi võib hindamine olla eristav või mitteeristav.

§ 4

lg-st 2 tuleneb, et eristava hindamise puhul eristatakse õppijate õpiväljundite saavutatuse taset skaala alusel, kus „A“ skaala kõrgeima hindena tähistab „suurepärast“ ning „F“ skaala madalaima hindena „puudulikku“. Kaebajale antud hinne „D“ tähistab „rahuldavat“, milleks on piisaval tasemel õpiväljundite saavutamine, mida iseloomustab teadmiste ja oskuste kasutamine tüüpolukordades, erandlikes olukordades avalduvad puudujäägid ja ebakindlus. Samasuguse õpiväljundite hindamise skaala sätestab ka ÕKE p

2. Käesolevas haldusasjas puudub vaidlus selle üle, et eksamitöö sisulisel hindamisel erinesid õppejõu ja komisjoni hinnangud kaebaja vigade osas. Komisjon leidis kaebaja töö esimeses ülesandes vigu, mida õppejõud veaks ei märkinud. Samas ei lugenud komisjon veaks kolmandas ülesandes õppejõu poolt valeks vastuseks märgitud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi liigi määramist. Kokkuvõttes jõudis komisjon järeldusele, et võib nõustuda õppejõu antud hindega „D“, kuid ei oleks vastu ka hindele „C“, kuid mingil juhul ei vääri töö kõrgemat hinnet (tl 7 pöördel). Oma seisukohta põhjendas komisjon kaebaja oluliste eksimustega esimesele küsimusele vastamisel, mis näitasid komisjoni arvates kaebaja lünki 6 oskuses kaasust lugeda, norme leida ning neid põhjendada. Komisjoni arvates oli tegemist kõige keerulisema küsimusega, millele antud vastus näitab nii kaasuse lugemise, normide otsimise kui ka nendevahelise seose nägemise oskust (tl 7 pöördel). Seega luges komisjon kaebaja eelpool nimetatud eksimused hindamisel olulisemaks kui õiged vastused. Ringkonnakohus leiab, et nii komisjon kui ka õppejõud hindasid kaebaja poolt õpiväljundite saavutamise taset ühtse ning kõigile teada oleva õpiväljundite hindamise skaala alusel ning jõudsid ühesuguse tulemuseni. Kaebajalt nõutud õpiväljundite hindamine kaebajale teadaoleva ning nii õppejõu kui ka komisjoni poolt ühtsel viisil mõistetud hindamisskaala alusel ei saanud mõjutada kaebaja eksami tulemust, ning seda ka võrdluses kaasüliõpilastega, kuivõrd kõikide üliõpilaste puhul lähtuti ühtsetest õpiväljunditest ning õpiväljundite hindamise skaalast. Valikvastusteta eksami korral, kus hinde kujunemist ei mõjuta ainult õige vastus ise, vaid ka viis, kuidas vastuseni jõutakse ehk eksaminandi poolt esitatud loogiline arutluskäik ja põhjendused, ei pruugi liiga kitsad või jäigad hindamiskriteeriumid ning pelgalt õigete vastuste kokkuliitmisele suunatud hindamine objektiivset tulemust anda, mistõttu tuleb hindaja avaramat hindamisruumi selliste eksamite puhul aktsepteeritavaks pidada. Kaebaja õigusi rikkuvaks ei saa pidada ka olukorda, kus erinevate hindajate rõhuasetused eksamitöö hindamisel erinesid. Pelgalt sellest ei saa tuletada hindamiste meelevaldsust. Eeltoodut arvesse võttes ei leia ringkonnakohus eksami korralduses ega eksami korralduse hindamises selliseid menetluslikke rikkumisi, mis võiksid viidata kaebaja ebavõrdsele kohtlemisele teiste üliõpilastega võrreldes.
3. Ringkonnakohus ei nõustu ka kaebaja seisukohaga, mille kohaselt ei olnud dekaanil õigust võtta kaebaja apellatsiooni lahendamisel arvesse komisjoni osundatud töö neid vigu, mida õppejõud ei olnud vigadeks märkinud. ÕKE p 186 ei piira dekaani poolt apellatsiooni läbivaatamise ulatust muul viisil kui apellatsiooni rahuldamise või rahuldamata jätmise otsuse tegemisega. Seda, millistele kaalutlustele otsus võib tugineda, ÕKE p 186 ei sätesta. Ka ei piira nimetatud säte dekaani poolt apellatsiooni läbivaatamiseks moodustatud komisjoni õigust esitada komisjoniliikmete teadmistele ja kompetentsusele tuginev seisukoht eksamihinde õigsuse osas sõltumatult õppejõu antud hinnangust. Kaebaja märgib õigesti, et dekaani otsus on kaalutlusotsus, kuid leiab ekslikult, et kaalutlusõigust ei ole antud juhul kasutatud. Ringkonnakohus nõustub vaidluskomisjoni 04.11.
4. a otsuse p-s 3 esitatud seisukohaga selles, et juhul, kui dekaan ei soovi otsuse põhjendamisel komisjoni seisukohas märgitust erinevaid argumente esitada, ei pea ta otsuse tegemisel komisjoni seisukohti üle kordama. Kaebajal oli võimalik komisjoni seisukohtadega tutvuda, kuna need esitati talle koos dekaani otsusega, lähtuda komisjoni seisukohast ning apellatsiooni mitte rahuldada (tl 7 pöördel). Apellatsiooni lahendamiseks moodustatud komisjoni kaalutlused on otsusest arusaamiseks piisavalt põhjalikud ning ringkonnakohus ei leia, et nende esitamisel oleks kaalutlusreeglite vastu eksitud. Ühtlasi on ringkonnakohus seisukohal, et asjaolust, et komisjon ei olnud vastu ka hindele „C“, ei saa tuletada dekaani täiendavat motiveerimiskohustust õppejõu poolt antud hinde „D“ muutmata jätmiseks olukorras, kus komisjon õppejõu hinnanguga nõustus. Küll aga tulnuks dekaanil esitada täiendavad kaalutlused juhul, kui ta otsustanuks senise hinde „D“ muutmise hindeks „C“. Kuivõrd dekaan senist hinnet ei muutnud ning tugines komisjoni esitatud põhjendustele hinde „D“ õigsuse kohta, ei pidanud ta otsuses täiendavaid kaalutlusi esitama.
5. Kaebaja väitel rikkus halduskohus oma väites „Seega saab pidada ka võimalikuks, et komisjoni hindamiskriteeriumid on olnud oluliselt leebemad kui algsel hindajal“ HKMS § 157 lõiget 2, kuna menetlusosalised ei tuginenud asjaolule, et komisjoni hindamiskriteeriumid oleksid olnud oluliselt leebemad kui algsel hindajal. Ringkonnakohus märgib, et tegemist ei ole faktiväitega, mis oleks menetlusosalistele pidanud seisukohtade esitamiseks kättesaadav 7 olema, vaid halduskohtu vastusega kaebaja väitele, mille kohaselt rikuti kaebaja suhtes võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna hindamismenetluse käigus kohaldati kaebaja suhtes rangemaid hindamiskriteeriume kui teiste üliõpilaste suhtes. Halduskohtu vastust kaebaja eeltoodud väitele koos sellele eelneva põhjendusega ei saa pidada uueks asjaoluks, millest kaebaja oleks pidanud enne halduskohtu otsuse tegemist teadlik olema. Halduskohtu järeldus, mille kohaselt ei ole dekaani otsusega rikutud kaebaja õigust võrdsele kohtlemisele, on õige. Nagu ringkonnakohus juba eelnevalt märkis, tagab üliõpilaste võrdse kohtlemise tuginemine ühtsetele õpiväljunditele ja hindamisskaalale ning käesoleva haldusasja materjalid ei anna alust arvamuseks, et õppejõud ning apellatsiooni läbivaatav komisjon oleksid otsustanud kaebaja eksamitöö üle õppeaine õpiväljundeid ja hindamisskaalat eirates. III
6. Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 29.02.
7. a otsus muutmata. Kuna ringkonnakohus ei tee otsust kaebaja kasuks ning vastustaja ei taotle menetluskulude väljamõistmist kaebajalt, jäävad poolte menetluskulud HKMS § 108 lõikele 1 tuginedes poolte endi kanda. Madis Ernits /digitaalselt allkirjastatud/ Maili Lokk /digitaalselt allkirjastatud/ 8 Tiina Pappel /digitaalselt allkirjastatud/