Obsah (8)

§ 75§ 356§ 660§ 372§ 360§ 70§ 200§ 663

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Viivi Tomson, Üllar Roostoja Määruse tegemise aeg ja koht 24. august 2012 Tartu Tsiviilasja number 2-12-8991 Tsiviilasi L.R. hagi

§ 75lg 4.

Käesoleva vaidluse lahendamisel rakendub Euroopa Nõukogu määrus (EÜ) nr 4/2009 kohtualluvuse, kohaldatava õiguse, kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise ning koostöö kohta ülalpidamiskohustuste küsimustes (edaspidi määrus). Määruse artikli 3 p a kohaselt on liikmesriikides ülalpidamiskohustuste küsimustes pädevad otsustama selle riigi kohtud, kus on kostja alaline elukoht. Kostja alaline elukoht on Itaalia ning seega on käesolevas ülalpidamisasjas pädevad otsustama Itaalia kohtud. Kohus on tsiviilasjas nr 2-11-9953 eelnevalt tuvastanud, et L.R. Eestisse toomine ja siin hoidmine on õigusvastane ning Eesti kohtutel ei ole rahvusvahelise kohtualluvuse sätete kohaselt pädevust asja lahendada. M.R. ei ole õigusvastase käitumisega võimalik luua elatise nõude esitamiseks soodsat kohtualluvust. Alternatiivselt peab Tartu maakohus määruse artikli 13 lg 2 alusel oma võimalikust pädevusest loobuma. Teise alternatiivina tuleks

§ 356lg 1 ja määruse art 13 lg 1 kohaselt menetlus Tartu Maakohtus peatada.

1. Hageja arvates tuleb määruskaebus jätta menetlusse võtmata osas, mis puudutab kohtualluvust. Hageja märgib, et kuna kohus võttis kohtualluvuse osas seisukoha
2. märtsil 2012, siis ei ole kostja määruskaebus esitatud tähtaegselt. Sisuliselt on määruskaebus põhjendamatu ja alusetu ning tuleb jätta rahuldamata. Kohus on korrektselt tuvastanud, et Eesti kohtu pädevuses on hageja elatisenõude lahendamine. Määruse art 3 b tulenevalt on elatise vaidluste puhul pädevateks selle riigi kohtud, kus on lapse alaline elukoht. L.R. alaline elukoht on Eestis ning seega on pädevaks kohtuks ka Eesti kohus. MAAKOHTU LAHEND
3. Tartu Maakohus keeldus
4. mai 2012 määrusega M.R. määruskaebuse menetlusse võtmisest. Kohtulahendi põhjenduste kohaselt ei ole määruskaebuse esitamine Tartu Maakohtu
5. mai 2012 protokolliliste määruste peale seaduse kohaselt lubatud. Määruskaebusega on sisuliselt vaidlustatud elatisenõude menetlusse võtmine ja selle menetluse peatamata jätmine.

§ 660

lg 1 sätestab, et maakohtu määruse peale võib määrusega puudutatud menetlusosaline esitada määruskaebuse ringkonnakohtule üksnes juhul, kui määruskaebuse esitamine on seaduse järgi lubatud. Kohus võttis L.R. hagiavalduse M.R. vastu elatise nõudes menetlusse 15. märtsil 2012. Seadus ei näe ette menetlusosalise õigust esitada määruskaebust hagi menetlusse võtmise määruse peale.

§ 372

lg 5 kohaselt saab vaidlustada vaid hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise määrust. Määruskaebuse esitamise õigus ei tulene antud juhul ka

§ 75lg-st 4 nagu on leidnud kostja.

Kohus jättis 2. mail 2012 toimunud kohtuistungil rahuldamata kostja taotluse menetluse peatamiseks. Seadus sätestab menetlusosalise võimaluse esitada määruskaebus määrusele, 2 millega kohus menetluse peatas, kuid ei sätesta võimalust esitada määruskaebus määruse peale, millega kohus jättis menetluse peatamata (

§ 360lg 2).

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

1. M.R. esitas Tartu Maakohtu
2. mai 2012 määruse peale määruskaebuse. Määruskaebuse esitaja palus maakohtu määrus tühistada ja jätta läbivaatamata L.R. hagi M.R. vastu elatise väljamõistmiseks. Alternatiivselt palus määruskaebuse esitaja Tartu Maakohtul oma võimalikust pädevusest asja lahendamisel loobuda ning teise alternatiivina peatada asjas menetlus kuni Milano Alaealiste Kohtu menetluse nr 1331/E/2011 lõppemiseni. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on asjas kohtualluvus Itaalia kohtutel. M. R ning L. R on lahkunud Itaaliasse. Seega puudub käesoleval vaidlusel igasugune puutumus Eestiga ning seetõttu puudub alus määruse artikli 3 p b kohaldamiseks. Seega peaks kohus jätma hagi läbivaatamata; 2) alternatiivselt peaks Eesti kohus oma võimalikust pädevusest Itaalia kohtu kasuks loobuma määruse art 13 lg 2 kohaselt. Vastava normi kohaldamise eeldused on täidetud, kuna tegemist on omavahel seotud kohtuasjadega – mõlemas kohtumenetluses otsustatakse L. R hooldusõigusega seotud küsimusi, Itaalia Milano Alaealiste Kohus on pädev menetlema ka elatise nõudeid, samuti võimaldavad Itaalia õigusaktid neid kohtuasju liita ning Itaalias algatati menetlus varem; 3) alternatiivselt peaks Tartu Maakohus asjas menetluse peatama

§ 356lg 1 ja määruse art 13 lg 1 kohaselt; 4) on kohus ebaõigesti keeldunud M.

R määruskaebust menetlusse võtmast. Maakohtu 2. mai 2012 istungil tehtud määrusest järeldub, et maakohus on kostja taotlused rahuldamata jätnud. Sellega on maakohus otsustanud kohtualluvust puudutava küsimuse ning

§ 75lg 4 alusel on kostjal võimalik esitada määruskaebus.

VASTUSTAJA VASTUVÄITED 6. L. R vaidles määruskaebusele vastu ning leidis, et M. R määruskaebus tuleb jätta menetlusse võtmata või alternatiivselt jätta täies ulatuses rahuldamata. Vastustaja vastuväidete kohaselt: 1) võib

§ 660

lg 1 kohaselt maakohtu määruse peale esitada määruskaebuse üksnes juhul, kui see on seadusega lubatud. Käesoleval juhul ei sätesta seadus kaebeõigust ning seega jättis maakohus õigesti M. R määruskaebuse menetlusse võtmata; 2) on käesoleva menetluse esemeks lapse ülalpidamisnõue alates 2011 märtsist, mitte aga lapse hooldusõiguse küsimused või lapse tagastamine Itaaliasse. Kohtualluvuse küsimuses on määravaks lapse faktiline elukoht nimetatud perioodil, milleks on olnud Eesti. Seega on pädevus ka Eesti kohtutel. M. R ja L. R on nimetatud perioodil viibinud küll ajutiselt Itaalias taotledes hooldusõiguse vaidluse lahendamise pädevuse üleandmist Eesti kohtutele või võimalust lapsel naasta Eestisse esialgse õiguskaitse korras, kuid

ei võimalda hagiavaldust jätta läbivaatamata seetõttu, et hageja viibib ajutiselt või lühiajaliselt teises riigis. L. R on siiski Eesti kodanik, kelle alaline elukoht on Eestis. Ka M. R on oma 16. aprilli 2012 menetlusdokumendis tunnistanud lapse elukohana Eestit alates 2. märtsist 2012. Määruse art 3 p b ja

§ 70

järgi on ülalpidamiskohustuse lahendamisel pädevaks kohtuks aga selle riigi kohus, kus on isiku alaline elukoht; 3) on hageja määruskaebuste esitamise eesmärgiks pahatahtlik venitamine elatise maksmisel. Tulenevalt

§ 200

lg 1 peaks ta aga kasutama oma menetlusõigusi heasukselt; 4) tuleb lapse elatisenõue lahendada lapse Itaaliasse tagastamise menetluse resultaadist sõltumata. Ka Itaaliasse naastes võib laps jääda elama koos emaga ning isal jääb kohustus lapsele elatist maksta. Õiguslik alus elatisenõude esitamiseks on L. R olemas. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 3

1. Vaidlustatud määrusega keeldus maakohus menetlusse võtmast M.R. määruskaebust Tartu Maakohtu
2. mai 2012 protokolliliste määruste peale ning ringkonnakohus kontrollibki apellatsiooni korras määruskaebuste menetlusse võtmise keeldumise põhjendatust.
3. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus on põhjendatud. Tartu Maakohtu
4. mai 2012 määrus tuleb tühistada ning M. R määruskaebused Tartu Maakohtu
5. mai 2012 määruste peale tuleb saata maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.
6. Vaidlustatud määruse põhjendustes on maakohus leidnud, et määruskaebusega on sisuliselt vaidlustatud elatisnõude menetlusse võtmine ja selle menetluse peatamata jätmine ning määruskaebuse esitamine selliste määruste peale ei ole seaduse kohaselt lubatud. Nii vastuses hagile (t.l 31-35) kui maakohtu
7. mai 2012 kohtuistungi protokollist (t.l 131) nähtub, et M.R. on vaidlustanud kohtualluvuse ning palunud jätta hagi läbi vaatamata. Sellest tulenevalt on ebaõige maakohtu seisukoht, et M.R. vaidlustas üksnes elatishagi menetlusse võtmise, milline ei ole

§ 372

lg-st 5 tulenevalt vaidlustatav.

§ 75

lg 4 sätestab, et kõrgema astme kohus ei kontrolli ega muuda kohtualluvust muul alusel kui kohtualluvuse kohta tehtud kohtumääruse või avalduse menetlusse võtmisest keeldumise või selle läbivaatamata jätmise või menetluse lõpetamise määruse peale esitatud määruskaebuse lahendamisel. Kõrgema astme kohus võib ka muu kaebuse alusel kontrollida, kas Eesti kohus võib asja lahendada rahvusvahelise kohtualluvuse järgi, kui see vaidlustati maakohtus. Seega tuleneb

§ 75

lg-st 4, et kohtualluvuse kohta tehtud kohtumäärust saab vaidlustada ning maakohtul puudus alus keelduda menetlusse võtmast M.R. määruskaebust, milles ta vaidlustas elatishagi kohtualluvuse. Maakohtu 15. märtsi 2012 määrust (t.l 26) ei saa käsitleda kohtualluvuse kindlaksmääramisena, kuna selle on koostanud kohtuametnik, mitte kohus ning pealegi ei ole selles selgitatud võimalust esitada määruskaebust kohtualluvuse osas.

§ 663

lg 1 kohaselt on maakohtu pädevuses määruskaebuse menetlusse võtmise otsustamine. 10.

§ 663lg-st 4 tulenevalt võib maakohus ise määruskaebuse rahuldada.

Maakohus peab määruskaebuse lahendamisel arvestama sellega, et tsiviilasjas nr 2-11-9953 on Tartu Maakohus teinud

1. oktoobril 2011 määruse, millega otsustas tagastada lapse L.R. Itaaliasse ning jättis läbi vaatamata M.R. avalduse lapse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks. Märgitud kohtulahendis on muu hulgas tuvastatud, et lapse L.R. harilik viibimiskoht ei ole Eestis, lapse kinnihoidmine Eestis on õigusvastane Haagi
2. a konventsiooni art 3 mõttes ning Eesti kohtul puudub pädevus Brüssel II määruse alusel otsustada lapse hooldusõiguse küsimust. Asja materjalidest nähtub ka see (t.l 45-47), et Itaalias algatati kohtuasi lapse hooldusõiguse küsimuses 15.04.2011 kostja taotluse alusel. Eelneva alusel võib põhjendatud olla määruskaebuse esitaja seisukoht, et Eesti kohtul puudub pädevus elatishagi lahendamiseks (EÜ määrus nr 4/2009 art 3 a, art 13 p 2).
3. Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asjas tehtava lõpliku lahendiga. 12.

§ 663lg 2 alusel on käesolev määrus lõplik.

Andra Pärsimägi Viivi Tomson 4 Üllar Roostoja