Obsah (7)

§ 175§ 137§ 129§ 123§ 659§ 122§ 178

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks Määruse tegemise aeg ja koht 4. oktoober 2012 Tartu Tsiviilasja number 2-10-38557 Tsiviilasi K.

§ 175

lg 1 mõttes mitte rohkem kui 320 eurot, mis jääb määrusega nr 137 sätestatud piirmäära sisse. MAAKOHTU LAHEND

1. Tartu Maakohus rahuldas
2. juuni 2012 määrusega hagejate avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt ning mõistis J.K. ilt K.K. ja H.K. kasuks välja menetluskulud koos käibemaksuga summas 560,16 eurot. Määruse põhjenduste kohaselt kehtestab Vabariigi Valitsuse
3. septembri 2008 määrus nr 137 „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“ kulude sissenõudmise piirmäärad varalise nõudega tsiviilasjas. Kulude sissenõudmise piirmäära 2 aluseks on tsiviilasja hind. Määrus kehtis samataoliselt ka hagiavalduse esitamisel ajal,
4. detsembri 2010 muudatustega muutus vaid valuuta. Viidatud määruse § 1 lg 1 kohaselt on tsiviilasjas hinnaga kuni 640 eurot sissenõutava kulu maksimaalseks suuruseks 320 eurot, tsiviilasjas hinnaga kuni 3200 eurot maksimaalselt sissenõutav kulu 1600 eurot. Hagejate lepingulise esindaja menetluskulude arvestuse aluseks on õigusabiteenuse osutamiseks kulunud aeg (tundide arv) ja tunnitasu.

§ 175

lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Selline seaduse sõnastus tähendab, et väljamõistmisele kuuluvad ainult põhjendatud ja vajalikud kulud. Menetlusosaline ja tema lepinguline esindaja võivad sõlmida omavahelisi kokkuleppeid mistahes summade maksmiseks, kuid teiselt menetlusosaliselt väljamõistmisele kuuluvad siiski vaid põhjendatud ja selle asja lahendamiseks vajalikud kulud. See tähendab, et kulude teistelt menetlusosalistelt väljamõistmise aluseks ei ole mitte lepingulise esindaja poolt esindatavale menetlusosalisele esitatud arved, vaid kulude põhjendatus ja vajalikkus. Hageja taotles kulude hüvitamist 630 euro ulatuses (koos käibemaksuga). Seejuures on hageja viidanud taotluses ülekandele 26. aprillil 2011 summas 360 eurot, 24. novembri 2011 arvele summas 150 eurot ja 2. märtsi 2012 arvele summas 120 eurot. Taotlusele lisatud tõenditest nähtus, et H. I. poolt on advokaadibüroole Sirje Must tehtud makseid kokku summas 660 eurot. Kuigi taotluses on märgitud 24. novembri 2011 makseks 150 eurot, siis tegelikult on arvel näidatud summa 180 eurot. Ka on arvele märgitud, et 28. novembril laekus 180 eurot. Seega on tegelikult tehtud ja tõendatud menetluskulude summa 660 eurot. Hinnates

§ 175

alusel menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust leidis kohus, et kvalifitseeritud õigusabi osutaja kasutamine oli vajalik. Hageja ei ole esimeses kohtuastmes kvalifitseeritud õigusabi kasutanud ja on sellega menetluskulusid säästnud. Õigusabi kasutamine on olnud ökonoomne. Kostja on vaidlustanud apellatsioonkaebuses kohtuotsuse täies ulatuses nii õiguslikust kui faktilisest küljest. Sellises olukorras oli põhjendatud hageja pöördumine advokaadi poole. Arvestades, et advokaat on menetlusse astunud alles apellatsiooniastmes, luges kohus põhjendatuks töökulu 3 tunni ulatuses (360 eurot) apellatsiooni vastuse koostamisel ja seniste menetlusdokumentidega tutvumisel. Vastus apellatsioonkaebusele on igakülgne ja põhjalik. Kohus ei lugenud põhjendatuks aga ringkonnakohtu istungil osalemise aega 1,5 tundi, kuna kohtuistungi protokolli järgi oli ajakulu 40 minutit (tl 131). Kuna asja materjaliga tutvumine ja apellatsioonivastuse koostamine oli juba põhjalik, siis sellega on hõlmatud ka ettevalmistus ringkonnakohtu istungiks ja täiendavat ettevalmistusaega ei peaks lisanduma. Seetõttu arvestab kohus vajalikuks ajakulu 40 minutit ja tasuks 80,16 eurot (100 eurot tund, s.o. 1 minut 1,67 eurot, 40 x 1,67 = 66,80 eurot; käibemaks 13,36 eurot; kokku 80,16 eurot). Asjas on tulnud koostada veel üks seisukoht ja pidada kompromissläbirääkimisi, milleks ajakulu 1 tund (tasu 120 eurot) loeb kohus põhjendatuks. Kokku põhjendatult arvutatud tasu 560,16 eurot. Kohus leidis, et Tartu Ringkonnakohtu lahendis on märgitud tsiviilasja hinnaks apellatsiooniastmes 373,86 eurot. Selline hind on märgitud

§ 137

järgi arvestades kaebuse ulatust.

§ 129lg 2 järgi on elatise puhul hagihinnaks 9 kuu eest saadav summa.

Hageja on hagi esitamisel hagi hinnaks märkinud 2876,04 eurot, mis on kooskõlas

§ 129lg-ga 2.

Vabariigi Valitsuse määruse nr 137 § 1 lg 1 kohaselt on tsiviilasjas hinnaga kuni 3200 eurot lepingulise esindaja tasu sissenõudmise piirmäär 1600 eurot. Järelikult hagi kättesaamisel ja hagi hinda nähes on nii hagejal kui ka kostjal ettekujutus sellest, milliseks võivad kujuneda teise poole lepingulise esindaja kulud maksimaalses määras. Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmisel ei saa aluseks võtta tsiviilasja hinda ühes menetlusastmes (näiteks kaebuse esitamisel

§ 137

järgi ehk 3 apellatsiooniastmes), vaid tuleb arvestada tsiviilasja hinda hagi esitamisel (

§ 123järgi).

Kohus rahuldas ka hageja taotluse menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks. MÄÄRUSKAEBUSTE ESITAJA TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. J.K. esitas Tartu Maakohtu
2. augusti 2012 määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määrus tühistada ja määrata hüvitatavate menetluskulude suuruseks mitte rohkem kui 320 eurot (koos käibemaksuga). Määruskaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) ei ole Tartu Maakohtu
3. Märtsi 2011 otsuses märgitud tsiviilasja hinda, mistõttu ei saanud kostja kalkuleerida ka võimalikke kulutusi maakohtus; 2) on Tartu Ringkonnakohus oma otsuses märkinud tsiviilasja hinnaks 373,86 eurot. Menetluskulude hüvitamise määruse tegemisel oleks tulnud arvestada sellise tsiviilasja hinnaga. Kostja seisukohta toetab

§ 137lg 1 ja Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-16-10, 3-2-1-50-10, 3-2-1-41-10.

Kui lähtuda maakohtu seisukohast, mille kohaselt hagihind on konstantne kogu menetluse vältel, puuduks

§ 137

lg 1 lõpul üldse mõte; 3) ei ole asjakohane Tartu Maakohtu seisukoht, mille kohaselt hagi kättesaamisel ja hagi hinda nähes on nii hagejal kui ka kostjal ettekujutus sellest, milliseks võivad kujuneda teise poole lepingulise esindaja kulud maksimaalses määras. Hagejatel puudus Tartu Maakohtus lepinguline esindaja, mistõttu on ebaõiglane mõista kostjalt välja õigusabikulu maakohtus määratud tsiviilasja hinnalt. Arvestada tuleb üksnes hageja õigusabikuludega ringkonnakohtu menetluses, milles hagihinnaks oli määratud 373,86 eurot; 4) osutas lepinguline esindaja reaalset õigusabi ainult ringkonnakohtus ja mitte maakohtus ega kassatsiooniastmes. Tsiviilasja hind Tartu Ringkonnakohtu otsuse järgi oli aga 373,86 eurot ning Vabariigi Valitsuse määruses nr 137 sätestatud menetluskulude hüvitamise piirmäärade järgi kuni 640-eurose tsiviilasja hinna puhul oleks maksimaalselt sissenõutav kulu 320 eurot. VASTUVÄITED MÄÄRUSKAEBUSELE

1. Vastustajad vaidlesid määruskaebusele vastu ning palusid jätta selle rahuldamata. Vastustaja vastuväidete kohaselt: 1) ei nõustu vastustajad määruskaebuse esitaja seisukohaga, et maakohtu otsuses tsiviilasja hinna toomata jätmise tõttu ei saanud kostja kalkuleerida võimalikke hageja esindaja kulutusi; 2) on Tartu Maakohtu
2. augusti 2012 määrus jälgitav, seaduslik ning kohus ei ole määruse tegemisel rikkunud materiaal- ega menetlusõiguse norme ning on arvesse võtnud ja põhjalikult analüüsinud kõiki väljatoodud asjaolusid. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. Ringkonnakohus leiab, et 4 maakohtu määrus on piisavalt motiveeritud ja põhjendatud. Kohtu arutluskäik on jälgitav ning kohtu siseveendumuse kujunemine arusaadav. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruses toodud põhjendustega ning

§ 659ja § 654 lg 6 alusel neid kõiki üle ei korda.

8. Vastuseks määruskaebuses toodud väidetele märgib ringkonnakohus, et hageja lõplikku nõuet arvestades oli hagihinnaks maakohtus

§ 129lg-st 2 tulenevalt 2876,04 eurot.

Hagi hind kujunes järgmiselt: hageja lõplik elatise nõue (t lk 73-74) oli 159,78 eurot kuus kummalegi lapsele, 9 kuu eest saadavaks summaks ja hagi hinnaks oli seega 2 x 9 x 159,78 = 2876,04 eurot. Kuna ringkonnakohtusse edasikaebamisel vaidlustati maakohtu otsus ainult osaliselt, oli apellatsioonkaebuse hinnaks 371,55 eurot, nagu on märgitud ringkonnakohtu otsuses.

§ 137

lg 1 kohaselt on apellatsioonkaebuse esitamise puhul tsiviilasja hind sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et menetluskulude kindlaksmääramisel võetakse aluseks hagi hind maakohtus.

§ 122

lg 2 kohaselt on hagihind hagiasjas hagis taotletu harilik väärtus ja hagi tuleb esitada just maakohtule.

§ 175

lg 4 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse määruse nr 137 § 1 lg 1 kohaselt on lepingulise esindaja kulude teiselt menetlusosaliselt sissenõudmise aluseks tsiviilasja hind, mitte aga tsiviilasja hind kaebuse esitamisel ning kulude sissenõudmise piirmäär on kehtestatud tsiviilasja hinda arvestades kõigis kolmes kohtuastmes kokku. Maakohtu otsuse vaidlustamise ulatust tuleb arvestada apellatsiooniastmes kantud menetluskulude põhjendatuse kontrollimisel.

1. Määruskaebuse esitaja ise vaidlustas menetluses maakohtu otsuse, kaasas menetlusse advokaadi ning esitas mahuka apellatsioonkaebuse (8 lk). Apellatsioonkaebusest nähtuvalt ei vaieldud apellatsiooniastmes mitte ainult faktiliste, vaid ka õiguslike asjaolude (menetluskulude jaotus, võimalik elatise tagasiulatuv tasumine) üle. Sellises menetluslikus olukorras oli vastustajate (hagejate) poolt õigusabi kasutamine apellatsioonimenetluses mõistlik ja põhjendatud. Vastustaja esitatud vastuse maht (7 lk) ja sisu on vastavuses apellatsioonkaebuse mahu ja sisuga. Õigusabi osutamiseks oli advokaadil vajalik tutvuda toimiku materjalidega. Vastustajate (hagejate) poolne õigusabi kasutamine on olnud ökonoomne. Vabariigi Valitsuse määruse nr 137 § 1 lg 1 kohaselt on kuni 3200-eurose hagihinnaga tsiviilasjas lepingulise esindaja kulude teiselt menetlusosaliselt väljamõistmise piirmääraks 1600 eurot. Käesoleval juhul on maakohus menetluskuluna välja mõistnud 560,16 eurot, mis jääb oluliselt allapoole nimetatud piirmäära. Maakohus on õigesti arvestanud vastustajate lepingulise esindaja töömahu ja vaidluse olemusega ning on välja mõistnud ainult põhjendatud ja vajalikud kulud
2. Määruskaebuses viidatud Riigikohtu lahendid tsiviilasjades nr 3-2-1-16-10, 3-2-1-50-10 ja 3-2-141-10 ei ole käesoleval juhul asjakohased, kuna käsitlevad hagi hinna määramise üldreegleid ja mitte seda, kas menetluskulude kindlaksmääramisel tuleb lähtuda hagihinnast või tsiviilasja hinnast kaebuse esitamisel. Ka muud määruskaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. 11.

§ 178

lg 3 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale esitatud määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid ei hüvitata. Seetõttu jäävad käesoleva määruskaebuse menetlemisel tekkinud menetluskulud poolte endi kanda. 5 Üllar Roostoja Kai Kullerkupp 6 Kersti Kerstna-Vaks