lg 2 p 1 - § 25 lg-de 1 ja 2, § 344 lg 1, § 345 lg 1 ja § 213 lg 1 järgi üldmenetluses Pärnu Maakohtu
lg 2 p 1 - § 25 lg-de 1 ja 2,
lg 1 ja § 345 lg 1 järgi; 2) Veiko Taali süüdimõistmise ja karistamises
lg 1 järgi; 3)
Teha tühistatud osas uus o t s u s, millega 1) Mõista Veiko Taal
209 lg 2 p 1 - § 25 lg-te 1 ja 2 järgi õigeks. 2) Süüdi tunnistada Veiko Taal
lg 1 – 22 lg 3 ja § 345 lg 1 – 22 lg 3 järgi ning
lg 1 ja
lg 1 järgi ning
lg-te 1 ja 3 sätete kohaldamise osas, sh katseaja pikkuse osas jätta kohtuotsus Veiko Taali suhtes muutmata. 6) Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. 7) Esitatud apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Pärnu Maakohus otsustas 17. novembri 2015 otsusega süüdi mõista Veiko Taal
lg 2 p 1 - § 25 lg-te 1 ja 2,
lg 1 ja § 345 lg 1 järgi ning
p 1 alusel katseaja algust arvata alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o 17.11.2015. Veiko Taal mõisteti
lg 2 p 1 - § 25 lg-te 1 ja 2,
K § 143 lg 1 järgi 200 päevamäära, s.o 10 000 krooni suuruse rahalise karistusega, omades kustumata karistatust kelmuse eest ja olles
lg 2 p 1 tähendatud isik, 2008 oktoobrikuus, eeluurimisega täpselt tuvastamata ajal, olles AS-lt (S) saanud teada tema soovist osta auto, veenis V. Taal sõiduki kasutusrendile võtmiseks liisinglepingu sõlmimisest ja sõiduki kasutamise õigusest varalise kasu saamise eesmärgil AS sõlmima liisinglepingut tema, s.o V. Taali leitud maasturile Lincoln Navigator väärtusega 27162,45 eurot (425 000 EEK), lubades AS aidata kuni 255,64 euro (4000 EEK) suuruste igakuiste osamaksete tasumisel ja tasuda AS 2 - eest liisingmakseid juhul, kui ta saab auto reaalselt oma kasutusse. Seega tekitas V. Taal AS-s kindlustunde, et sõiduki kasutusrendile saamisega kaasnevad kohustused saavad täidetud. Seejärel, oktoobris 2008, eeluurimisega täpselt tuvastamata ajal, olles saanud AS-lt tema SEB panga konto 6 kuu väljavõtted ja koopia AS ID kaardist ning Autospiritase väljastatud sõiduki Lincoln Navigator reg märgiga XXXXX hindamisakti nr 2008-27, toimetas V. Taal need M. Talvingule. M. Talving, varalise kasu saamise eesmärgil ja saavutamaks V. Taali vahendusel leitud isiku, s.o AS maasturi Lincoln Navigator kasutamiseks liisinglepingu sõlmimine Hansa Liising Eesti ASiga (käesoleva nimega Swedbank Liising AS), võltsis oma elukohas XXXXXXXX X/XXX XX XX-XX
lg 2 p 1 tähendatud isik, 2008 oktoobrikuus, eeluurimisega täpselt tuvastamata ajal, sõiduki Hummer H2 kasutusrendile võtmiseks liisinglepingu sõlmimisest ja sõiduki kasutamise õigusest suures ulatuses varalise kasu saamise eesmärgil, olles saanud enda valdusse UR ID-kaardi XXXXXXXXX ja väljavõtte UR SEB panga kontolt XXXXXXXXXXXX, tuues ettekäändeks UR-le tema keevitajana tööle vormistamise ja temast tulevasele tööandjale usaldusväärse maine loomise ning saanud TB-ilt Amserv Pärnu AS väljastatud sõiduki Hummer H2 reg märgiga XXX XXX väärtusega 31316.70 eurot (490 000 EEK) hindamisakti nr 161008 16.10.2008.a, toimetas V. Taal need dokumendid M. Talvingule. M. Talving, varalise kasu saamise eesmärgil ja saavutamaks V. Taali vahendusel leitud isiku, s.o UR maasturi Hummer H2 kasutamiseks liisinglepingu sõlmimine Hansa Liising Eesti ASiga, võltsis oma elukohas Tallinnas, XXXXXXX X/XXX XX XX korter XX
prg 213 lg 1 järgi mõisteti Veiko Taal süüdi selles, et tema: - olles 31.12.2008 päevasel ajal, eeluurimisega täpselt tuvastamata kellaajal ja kohas veennud UR-t avama arvelduskontot Sampo Pangas ning saanud 31.12.2008 URlt enda valdusse Sampo Pangast väljastatud internetipanga koodikaardi ja 04.02.2009 Visa Gold deebetkaardi XXXXXXXXXXXXXXX koos pin-koodidega, V. Taal varalise kasu saamise eesmärgil, esitas 04.02.2009 kell 11:59 ja kell 17:52 ning 11.02.2009 kell 10:22 M OÜ kodulehe www.credit24.ee internetikeskkonnas arvelduskontode omaniku UR nõusolekuta laenutaotluse 440 euro (7000 EEK) suuruses summas. Samuti veenis ta UR-t internetipanga kaudu tulevase töökohaga seotud maksetehingute vajadust ettekäändeks tuues tuvastama isikusamasust, mille tegelikuks eesmärgiks oli veenda laenuandjat, et laenutaotluste esitaja ja raha saaja näol on tegemist reaalselt UR-ga ja mida UR ka tegi 11.02.2009 kell 10:31 kaubanduskeskuse Kaubamajaka R-kioskis Papiniidu 8/10, Pärnu. 11.02.2009 kandis M OÜ UR kontole XXXXXXXXXXXXXXX Sampo Pangas 440 eurot (7000 EEK), millise summa kasutamiseks ajavahemikul 11.02.2009.a – 22.04.2009 4 - V. Taal UR nõusolekuta sisenes panga virtuaalsesse maksekeskkonda ja teostas sellelt tehinguid, teades, et UR-l ei olnud soovi saada kiirlaenu, tegelikkuses vormistas UR kohta ebaõigeid kontaktandmeid kasutades laenutaotlused tema ning tal puudus kavatsus laen tagasi maksta. Seega viis V. Taal Sampo Panga eksitusse, luues endast panga andmetöötlusprogrammi jaoks kuvandi kui laenu saamiseks ja kontodel olevaid vahendeid käsutavast õigustatud isikust. Pettusliku laenutehinguga M OÜst sai V. Taal varalist kasu. Samuti tema, olles saanud 04.02.2009 päevasel ajal Pärnus UR-lt enda valdusse UR Nordea Bank Finland Plc (edaspidi Nordea Pank) kontodele XXXXXXXXXXXX ja XXXXXXXXXXXX juurdepääsu tagavad internetipanga paroolikaardi, varalise kasu saamise eesmärgil 06.02.2009 kell 09:42 esitas läbi Nordea Panga kodulehe internetikeskkonnas, UR arvelduskontolt tema nimelt ja nõusolekuta Topeltneto krediitkaardi taotluse krediidilimiidile 3834,70 eurot (60 000 EEK). Järgnevalt tema, olles oktoobris 2008 eeluurimisega täpselt tuvastamata ajal, saanud enda valdusse väljavõtte UR SEB panga kontolt XXXXXXXXXXXX, esitas 13.02.2009 elektrooniliselt aadressilt XXX@XXX Nordea Pangale XXX@XXX võltsitud väljastusperioodi, töötasu ja tehinguandmetega UR konto väljavõtte, et Nordea Panga esindajas tekiks veendumus, et tegemist on väljavõttega UR SEB panga kontolt XXXXXXXXXXXX ajavahemiku 01.09.2008 – 10.02.2009 kohta. 26.02.2009 väljastas Nordea Pank UR nimelt allkirja kirjutanud ja UR SEB panga kontolt XXXXXXXXXXXX paberkandjal väljavõtte esitanud isikule, krediitkaardi Master Card nr XXXXXXXXXXXX ja teostas UR krediidikontole XXXXXXXXXXXX väljamakse summas 3195,58 eurot (50 000 EEK). 26.02.2009– 04.03.2009 jooksul V. Taal UR nõusolekuta sisenes panga virtuaalsesse maksekeskkonda ja teostas sellelt tehinguid, teades, et UR-l ei olnud soovi saada krediitkaarti, et tegelikkuses vormistas UR kohta ebaõigeid kontaktandmeid kasutades krediidisumma väljamakseks taotluse tema ning tal puudub kavatsus laen tagasi maksta. UR nimele väljastatud Nordea Panga Topeltneto krediitkaardi kasutamisega viis V. Taal panga eksitusse, luues endast panga andmetöötlusprogrammi jaoks kuvandi kui laenu saamiseks ja kontodel olevaid vahendeid käsutama õigustatud isikust, saades sel viisil ise varalist kasu. Seega V. Taal, varalise kasu saamisega andmete ebaseadusliku sisestamisega andmetöötlusprotsessi ebaseadusliku sekkumise teel, pani toime
APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatava kaitsja adv B. Mõttus taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatav V. Taali õigeksmõistmist kõigis temale inkrimineeritud kuritegudes. Apellant märgib, et tulenevalt KrMS § 338 p-dest 1 ja 3 on apellatsiooni aluseks kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7 ja lg 2 nimetatud juhul. Kaitsja seisukohalt on Pärnu Maakohus rikkunud menetlusõiguse norme. Kohus on süüdistatava süüdi mõistnud tõendite valikulise ja ebaõige hindamise põhjal. Isiku süüdi mõistmine, mis tahes kuriteos, peab aset leidma väga põhjalikul asjas esitatud tõendite analüüsil, kõiki tõendeid peab hindama koos asja tehioludega. Kui asjas ilmneb vastuolusid ning tekib kõrvaldamata kahtlusi isiku süüs, siis rakendub in dubio pro reo põhimõtte, so kõik kahtlused tuleb tõlgendada isiku kasuks. Antud asjas ilmneb, et kohus ei ole vastava põhimõttega arvestanud. Kohtuotsus on ka olulises määras põhjendamata. Kohus ei ole otsuse tegemisel üldse peatunud kaitsja kaitsekõnes välja toodud asjaoludel ega neid analüüsinud. Lahendist ei nähtu juriidilisi argumente, millele tuginevalt kohus on igale üksikule järelduseni oma otsuses jõudnud. 5 1) I episood, seondub AS/Lincoln Navigator, süüdistus
Kohus on oma põhjendavas osas leidnud, et kriminaalasjas on leidnud tuvastamist, et V. Taalil oli huvi Lincoln Navigatori liisimiseks ja kuna ta tundis AS, otsustas ta tema usaldust ära kasutades tema nimele auto liisida ja V. Taali eesmärgiks oli varalise kasu saamine tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutluse loomise teel. Kohus on seisukohal, et täidetud on
lg 2 p-s 1 - § 25 lg-tes 1 ja 2 sätestatud kuriteo objektiivne koosseis ning samuti subjektiivne külg, kuna V. Taal esitas liisingufirmale teadvalt ja kavatsetult ebaõigeid andmeid ning seega on leidnud V. Taal süü tõendamist. Kaitsja ei nõustu, et tuvastatud on asjaolu, et V. Taal soovis autot ise kasutada, varalist kasu saada ning kelmust toime panna ja et täidetud on kuriteokoosseis. Kohtu põhjendustest ei selgu, millest on kohus vastavatele järeldusteni jõudnud. Kohus on viidanud AS, MP, M. Talvingu ütlustele, erinevatele dokumentaalsetele tõenditele (liisingutaotlus, AS kontoväljavõte jne) ning M. Talvingu telefoni vaatlusprotokollile, kuid samas on välja toonud vaid sellele, et M. Talving on andnud ütlusi, et V. Taalil oli huvi sõiduauto Lincoln Navigator vastu ning et V. Taal on saatnud M. Talvingule sõnumi S isikukoodi ja pangakonto numbriga, mis peaks kohtu seisukohast kinnitama V. Taal osalemist AS nimelt liisingutaotluse esitamisel. Kaitsjale jääb selgusetuks, kuidas on vastavate asjaoludega tõendatud V. Taali süü kelmuse toimepanemises. Kohus on võtnud ka seisukoha, seda kõigi episoodide puhul, et V. Taali enda ütlused peaks tõendikogumist välja jätma, kuna esinevad diameetraalsed vastuolud isiku ristküsitlusel antud ütluste ja kohtueelses menetluses antud ütlustega. Kaitsja vastava seisukohaga ei nõustu. Isik on andnud ütlusi, et ta ei mäleta enam sündmuse asjaolusid (sündmused on aset leidnud aastal 2008, 2009, ehk 6-7 aastat tagasi) ning seega ei saa vaid asjaolu tõttu, et süüdistatav kõiki asjaolusid enam ei mäleta, kõrvale jätta süüdistatava kohtus antud ütlusi ja tugineda tema kohtueelses menetluses antud ütlustele. Kaitsja seisukohast ei kvalifitseeru V. Taali tegevus kelmuse katseks - puudub nii objektiivne kui subjektiivne külg. Kelmuse objektiivne külg moodustub petmisest, mille tulemusel kannatanu teeb varakäsutuse ja saab varalist kahju. Seega peaks olema objektiivse koosseisu täitmiseks tuvastatud, et V. Taal on toime pannud petmise ehk siis tegelikest asjaoludest ebaõige kujutluse loomise. Antud asjas kohus seda tuvastanud ei ole. V. Taali poolt AS-le edastatud informatsioon oli õige. AS ei ole mitte kordagi oma tunnistustes etteheitnud V. Taalile enda eksitamist. Tunnistaja AS on andnud kohtus ütlusi, et temal oli soov autot liisida ja V. Taal teda selles küsimuses ka aitas, samuti soovitas automargina Lincoln Navigatorit. AS oli sellise auto liisimisega nõus ja edastas oma konto väljavõtte V. Taalile, kes pidi kellelegi selle edastama. V. Taal ise on andnud ütlusi, mis ühtivad AS omadega. Menetluses on tuvastatud, et V. Taal ei ole võltsinud Swedbank Liisingule esitatavaid AS dokumente. Kohtu põhjendustes viidatud dokumendid, so AS laenutaotlus sõiduki liisimiseks, kontoväljavõte, vastavate dokumentide vaatlusprotokollid, ei süüsta mitte kuidagi V. Taali. Kohtumenetluses ei ole tuvastatud, et süüdistatav oleks soovinud või et ta oleks teadlik olnud asjaolust, et M. Talving V. Taali poolt Babajevile esitatud dokumente (so S pangakonto väljavõtet) võltsiks. V. Taal edastas Babajevile AS dokumendid, mis olid korrektsed ning edastas M. Talvingule AS isikukoodi ja pangakonto numbri (viimase teadmisel ja nõusolekul) ja V. Taalil oli teadmine, et nende samade dokumentide ning informatsiooni põhjal ka esitatakse liisingutaotlus. Seega liisingut eksitada ega kelmust toime panna ei olnud V. Taali eesmärk. 6 Antud paragrahv eeldab subjektiivsest küljest tahtluse olemasolu kõigi koosseisu asjaolude suhtes. Lisaks peab süüdlane looma tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutluse teadvalt, seega tegutsema otsese tahtlusega. Süüdistatav ei teadnud, et tema poolt T. Babajevile esitatud dokumendid liisingu saamiseks AS-le, võltsitakse ning liisingusse esitatakse ebaõiged dokumendid. Seega igasugune tahtlus kellelegi ebaõigeid asjaolusid esitada, süüdistataval puudus. Ka kannatanu, teise kohtualuse M. Talvingu ja tunnistaja P ütlused ei tõenda V. Taali pool kelmuse toimepanemise katset. Tunnistaja P on andnud ütlusi, et Babajev käis temaga konsulteerimas liisingu tingimuste üle ja edastas talle AS dokumendid, mis samuti ühtib V. Taali ütlustega, et tema andis kontoväljavõtte Babajevile ja ei teadnud, et seda muudetakse. Babajev on antud asjast eraldatud, kuigi kaitsja seisukohast oleks olnud tema tunnistused olulise tähtsusega antud kriminaalasjas. Kaitsja on ka eraldamisele vastu vaielnud. Kaitsja seisukohast on tegemist olulise kaitseõiguse rikkumisega, kuna ei kaitsja ega süüdistatav ei saanud esitada vahetult küsimusi isikule, kes otseselt asjaga seotud oli. Seega peaks kindlasti kõik kahtlused tõlgendama süüdistatava kasuks, seda enam, et ühtegi otsest tõendit, mis isikut vastava kuriteo toimepannemises süüstaksid ei ole. M. Talving on andnud ütlusi, et tema ei ole kindel, kes tema poole AS dokumentidega pöördus ja kellele need ta tagasi andis, kas Babajevile või Taalile. Kuid tema ütlustega kogumis V. Taali enda ja P omadega, siis on tuvastatav, et dokumendid andis Talvingule Babajev ning need anti ka talle tagasi. Seega igasugune kokkupuude V. Taalil vastavate võltsitud dokumentidega puudus. M. Talving on ka kohtus öelnud, et tema mäletamist mööda pigem V. Taal dokumentide vastu huvi ei tundnud. Asjaolu, et M. Talving on öelnud, et pigem pidi Lincolni kasutajaks saama V. Taal, mitte AS ise, siis ei kinnita M. Talvingu arvamus, mis on subjektiivne, et selline kindel tahe ka tegelikkuses V. Taalil eksisteeris. Pealegi oli V. Taalil tollel ajal olemas endal kaks korralikku autot, nagu ta vastas kaitsja küsimustele. Seega ei ole tõenäoline, et V. Taali sooviks oleks veel kolmandat autot omandada. V. Taalil oli huvi aidata lihtsalt oma kunagist tüdruksõpra AS. Seega ei esine kaitsja seisukohalt antud asjas mitte ühtegi tõendit, mis tõendaksid V. Taali süüd ning kohtuotsusest ei nähtu, kuidas on kohus jõudnud järeldustele, et V. Taali süü on temale inkrimineeritud kuriteos tõendatud. V. Taali tegevus ei kvalifitseeru
lg-te 1 ja 2 ja § 209 lg 2 p-de 1 ja 2 alla ning sellest tulenevalt taotletakse süüdistatav talle esitatud süüdistuses vastavas episoodis õigeks mõista. 2) II episood, R/Hummer Kohus on oma põhjendavas osas leidnud, et kriminaalasjas on leidnud tuvastamist, et kuna V. Taalil ebaõnnestus Lincoln Navigatori liisimine, siis üritas ta leida järgmise inimese, kelle nimele liising vormistada ning otsustas UR usaldust ära kasutades, väites et ta saab organiseerida temale töökoha ning saades enda kätte UR ID-kaardi ja pangakonto väljavõtte, tema nimele liisida sõiduauto Hummeri ja V. Taali eesmärgiks oli varalise kasu saamine tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutluse loomise teel. Kohus on seisukohal, et täidetud on
lg 2 p-s 1 - § 25 lg-tes 1 ja 2 sätestatud kuriteo objektiivne koosseis ning samuti subjektiivne külg, kuna V. Taal esitas liisingufirmale teadvalt ja kavatsetult ebaõigeid andmeid ning seega on leidnud V. Taal süü tõendamist. Kaitsja ei nõustu, et tuvastatud on asjaolu, et V. Taal soovis autot ise kasutada, varalist kasu saada ning kelmust toime panna ning et täidetud on kuriteokoosseis. Kohtu põhjendustest ei selgu, millest on kohus vastavatele järeldusteni jõudnud. Kohus on viidanud kannatanu UR, kaaskohtualuse M. Talvingu ütlustele ja erinevatele dokumentaalsetele tõenditele (liisingutaotlus, UR kontoväljavõte jne) ning M. Talvingu telefoni vaatlusprotokollile, kuid samas on välja toonud vaid selle, et M. Talving on andnud 7 ütlusi, et V. Taal oli võltsimisest teadlik ja ta ise soovis sõiduauto Hummerit kasutada ning et V. Taal on saatnud M. Talvingule sõnumi R isikukoodiga, mis peaks kohtu seisukohast kinnitama V. Taali osalemist UR nimelt liisingutaotluse esitamisel. Kohus on ka leidnud, et UR ütlused on usaldusväärsed, et tema ei soovinud sõiduautot liisida, kuna tal ei olnud selliseid rahalisi vahendeid ning et jälitusprotokollist ilmneb, et V. Taal ja UR ei ole omavahel telefoni teel suhelnud, siis pole eluliselt usutav, et V. Taal oleks aidanud UR-t liisingu taotluse esitamisega. Kaitsjale jääb selgusetuks, kuidas on vastavate asjaoludega tõendatud V. Taali süü kelmuse toimepanemises. Kaitsja seisukohast ei kvalifitseeru V. Taali tegevus kelmuse katseks - puudub nii objektiivne kui subjektiivne külg. Kohtumenetluses on leidnud tõendamist asjaolu, et UR nimel esitatud liisingutaotlus ja kontoväljavõtted ei ole võltsitud V. Taali poolt. Samuti ei ole tuvastatud, nagu ka eelmise episoodi puhul, et V. Taal oleks teadnud vastavalt siis kas Babajevi või Talvingu tegevusest, millega võltsiti dokumente ja esitati ebaõigeid andmeid liisingufirmale. Nagu ka AS puhul, oli V. Taal valmis aitama isikut liisingu vormistamisel, kuna tema teada oli tema tuttavatel kogemused ja tutvused, et dokumendid saaks korrektselt esitatud ja liisingu protsess oleks kiire. Mitte mingisugust teadmist, et vastavaid dokumente võltsitakse, V. Taal ei omanud. Kohtu poolt loetletud dokumentaalsed tõendid ei tõenda V. Taali süüd. UR laenutaotlus sõiduki liisimiseks, kontoväljavõte, vastavate dokumentide vaatlusprotokollid, ekspertiisiaktid, ei süüsta mitte kuidagi V. Taali ja ei tõenda, et V. Taal oleks kedagi petnud ja soovinud saada selle pettuse tulemusena varalist kasu. Ka M. Talvingu ütlused ei tõenda V. Taali süüd. M. Talving on andnud taas ütlusi, et tema pole kindel, kes UR dokumendid talle tõi, kas Babajev või Taal ja kellele need ta tagastas. Asjaolu, et M. Talving on taas väitnud, et V. Taal soovis Hummerit endale, ei tõenda, et see reaalselt oleks nii olnud, kuna see on M. Talvingu enda subjektiivne tõlgendus asjaoludest. Lahknevused antud asjas on vaid UR ja V. Taali ütlustes, kus UR ei võta omaks Hummeri liisingu soovi ning väidab, et andis kontoväljavõtte V. Taalile vaid selleks, et viimane leiaks talle töökoha. Antud juhul on UR ütlused V. Taali ütluste vastu, muid tõendeid, mis kinnitaksid ühe või teise isiku juttu, antud asjas ei ole ning UR ütlusi ei saa eelistada vaid selle tõttu, et tegemist on väidetavalt kannatanuga. Taas oleks saanud anda vastava episoodi kohta ütlusi Babajev, kuid kuna seda ei ole võimaldatud, peab taas kindlasti kõik asjas tekkida võivad kahtlused tõlgendama süüdistatava kasuks. Kaitsja hinnangul ei ole põhjust lugeda UR ütlusi usaldusväärseteks. Võib olla mitmeid põhjuseid, miks UR ei tunnista soovi liisingusse auto saada, võib olla oli või sai ta teadlikuks dokumentide võltsimisest M. Talvingu poolt. Ka asjaolu, et UR ei omanud tegelikkuses vahendeid, et vastav sõiduauto liisida, ei muuda tema ütlusi usaldusväärseks ega ei tõenda V. Taali süüd. Vastupidi, antud asjaolu näitab, et tal endal oli huvi liisingusse ebaõigeid andmeid esitada, et auto siiski liisingusse saada. Ka asjaolu, et V. Taal on saatnud M. Talvingule UR isikukoodi, ei näita kuidagi, et V. Taal oleks antud kuriteos süüdi. V. Taal abistas UR-t tema palvel, teadmata et keegi soovib liisingusse esitada valeandmeid ning isikukoodi saatmine isiku enda palvel ja teadmisel ei ole kindlasti mitte kuritegu. Ka jääb kaitsjale arusaamatuks, et kohus loeb ebausutavaks, et V. Taal ei oleks suhelnud UR-ga telefoni teel, kui oleks teda aidanud liisingu vormistamisel. Ka UR poolt väidetud töökoha leidmise puhul oleks kohtu mõttekulgu järgides pidanud UR ja V. Taal omavahel telefoni teel suhtlema, kuid seda ka ei tehtud. Asjaolu, et isikud ei suhelnud telefoni teel, ei näita mitte kuidagi, et V. Taal oleks toimepannud mingisuguse kuriteo. Seega ei esine kaitsja seisukohalt antud asjas mitte ühtegi tõendit, mis tõendaksid V. Taali süüd. V. Taali tegevus ei kvalifitseeru
lg-te 1 ja 2 ja § 209 lg 2 p-de 1 ja 2 alla ning sellest tulenevalt taotletakse süüdistatav talle esitatud süüdistuses vastavas episoodis õigeks mõista. 8 3) III episood, R/Infinity Kohus on oma põhjendavas osas leidnud, et kriminaalasjas on leidnud tuvastamist, et kuna V. Taalil ebaõnnestus ka Lincoln Navigatori liisimine, siis jätkas ta võimaluste otsimist sõiduki liisingusse saamiseks ja selleks täitis ta UR nimel tema teadmata liisingu taotluse ja V. Taali eesmärgiks oli varalise kasu saamine tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutluse loomise teel. Kohus on seisukohal, et täidetud on
lg 2 p-s 1 - § 25 lg-tes 1 ja 2 sätestatud kuriteo objektiivne koosseis ning samuti subjektiivne külg, kuna V. Taal esitas liisingfirmale teadvalt ja kavatsetult ebaõigeid andmeid ning seega on leidnud V. Taali süü tõendamist. Kaitsja ei nõustu, et tuvastatud on asjaolu, et V. Taal soovis autot Infinity ise kasutada, varalist kasu saada ning kelmust toime panna ning et täidetud on kuriteokoosseis. Kohtu põhjendustest ei selgu, millest on kohus vastavatele järeldusteni jõudnud. Kohus on viidanud kannatanu UR ütlustele ja erinevatele dokumentaalsetele tõenditele (liisingutaotlus, UR kontoväljavõte jne), jälitusprotokollile, kus väidetavalt kõnelesid M. Talving ning V. Taal ning ekspertiisiaktile nr Dk-0166-10/3203, mis on tuvastanud, et Infinity XQ 65 liisingutaotluse lahtrites olev tekst ja numbrid on kirjutatud V. Taali poolt. Kohus on ka antud episoodi puhul leidnud, et UR ütlused on usaldusväärsed ning kogumis kannatanu ütlustega, ekspertiisiaktiga ja asjaoludega, et liisingutaotluses esinesid valed UR kontaktandmed, siis on tõendatud V. Taali poolt kelmuse toimepanemine. Kaitsja seisukohast ei ole vastavate asjaoludega tõendatud V. Taali süü kelmuse toimepanemises. Kaitsja seisukohast ei kvalifitseeru V. Taali tegevus kelmuse katseks puudub nii objektiivne kui subjektiivne külg. Kohtu poolt loetletud dokumentaalsed tõendid ei süüsta V. Taali. Lahknevus on taas vaid UR ja V. Taali ütlustes, kus UR väidab, et ta ei ole tahtnud autot liisida ja polnud sellest teadlik ning V. Taal väidab, et UR-l oli vastava soov ning kuna Hummerit mingisugustel V. Taalile mitte teadaolevatel asjaoludel UR liisingusse ei saanud, siis soovis UR teise autoga uuesti proovida ja palus abi V. Taalil taotluse täitmisel. Nagu eelneva episoodi puhul mainitud, siis kõik tõendid on kohtu jaoks võrdse kaaluga ja ei tohiks eelistada UR ütlusi V. Taali omadele. Antud episoodis süüdistatakse V. Taali lisaks ka
Kohus on leidnud, et ka vastava paragrahvi järgi on V. Taali süü leidnud tõendamist. Kohtu seisukohast nähtub, et põhiliseks tõendiks on eksperthinnang, 11.10.2010, mis on tuvastanud, et tekst blanketil on kirjutatud V. Taali poolt ning kohus on sellest tõendist omakorda järeldanud, et ilmselt on ka liisingutaotlusele lisatud pangakonto väljavõte võltsitud V. Taali poolt. Kaitsja hinnangul on vastav järeldus meelevaldne. Mitte ühegi tõendiga ei ole tuvastatud, et V. Taal oleks võltsinud pangakonto väljavõtet. Samuti ei ole tuvastatud, et V. Taal oleks liisingutaotluse allkirjastanud. Objektiivne süüteokoosseis seisneb dokumendi, pitsati või plangi võltsimises, kusjuures võltsitud dokument peab olema kohane õiguse omandamiseks või kohustusest vabanemiseks. Esiteks on küsitav, kas tegemist oli ajal, kui taotluse blankett oli V. Taali käes ja V. Taal blanketi täitis, kohase dokumendiga. Kaitsja seisukohast ei olnud, kuna dokumendiks ei saa lugeda nn projekti või visandit, mis on üksnes ettevalmistav staadium dokumendi koostamisel. Praegusel juhul täitis V. Taal dokumenti, mis oli ilma allkirjata, seega sellega ei oleks saanud V. Taal omandada mitte mingisuguseid õigusi või vabaneda kohustustest, seega ei olnud antud taotluse täitmise hetkel tegemist kohase dokumendiga. Seega juba ainuüksi seetõttu ei ole täidetud objektiivne koosseis. 9 Kohtu viide, et pangakonto väljavõte on kohane dokument, ei ole asjakohane, sest pole tõendatud, et V. Taalil oleks olnud kõige vähematki puutumust antud dokumendiga. Seda, kas ilma allkirjata liisingutaotlus on kohane dokument, kohus oma otsuses puudutanud ei ole. Samuti ei saa ekspertiisiakt tõendada, et V. Taal oleks teadlikult kirjutanud dokumenti valeandmeid ning soovinud seda liisingusse esitada. V. Taal asus UR enda andmete kohaselt taotlust täitma, kuid taotluse täitmine jäi poolikuks. Miks see poolikuks jäi või kas nad olid UR-ga vahetult koos, V. Taal enam ei mäletanud, mis on ka loomulik pärast nii pika aja möödumist. Samas ei oma see ka otsest tähtsust. Tähtsust omab asjaolu, et taotlust V. Taal ei allkirjastanud ega mitte kuhugi ei esitanud. Seda, et V. Taal vastavat taotlust liisingusse ei esitanud, on tuvastatud. Süüdistaja on esitanud kohtusse asitõendi vaatlusprotokolli 14.09.2010, kus nähtub et Hansa Liisingu kontorisse dokumentide toojaks ei ole V. Taal. Mis puudutab asjaolu, et liisingutaotlus sisaldas valesid kontaktandmeid ja U¨R on andnud ütlusi, et väidetavalt ta ei tea numbrit XXXXXXXXX, mis oli märgitud taotluses ja ka osa teisi asjaolusid ei ole õiged, siis UR ütlused on samuti vaid V. Taali ütluste vastu. See, et V. Taal on kirjutanud vastavad andmed taotlusesse, ei tõenda, et ta oleks olnud teadlik nende andmete mitte tõele vastavuses. Pealegi, nagu eelpool mainitud, tuleb rõhutada, et V. Taal vastavat taotlust ei allkirjastanud ega kuhugi ei esitanud, vaid tagastas kas siis UR-le või UR tuttavale, mida täpselt enam mäletada ei ole võimalik. Kaitsja hinnangul võib äärmisel juhul tegemist olla andmete, mis ei ole sisult õiged, kandmisega taotlusele, kuid ka sellisel juhul ei ole tegemist võltsimisega vaid fiktiivse dokumendiga. Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-8201 leidnud, et ebaõigete andmete sisaldumine dokumendis ei tähenda automaatselt selle võltsitus. Antud episoodis süüdistatakse V. Taali veel
Taali süü on tõendatud. Kaitsja seisukohast on süüdistus
Vastava paragrahvi järgselt peaks isik teadvalt võltsitud dokumenti kasutama eesmärgiga omandada õigusi või vabaneda kohustustest. Antud juhul ei ole ühegi tõendiga tõendatud, et V. Taal oleks võltsitud dokumente kasutanud. Nagu eelpool mainitud, on näha vaatlusprotokollil, et isik liisingu kontoris ei olnud V. Taal. Kohus ei ole viidanud ühelegi tõendile, mille põhjal ta on tuvastanud, et V. Taal on võltsitud dokumente esitanud. Mis puudutab kohtu viiteid modus operandi põhimõttele ja viitele, et sarnane käekiri viitab just sellele, et teod pani toime V. Taal, siis vaidleb kaitsja sellele vastu. Kaitsja seisukohast peaks olema eelnevalt siiski tõendatud, et vastav käitumismuster oli just V. Taali poolt välja mõeldud ja teostatud. Samamoodi võis vastavate sarnaste skeemide taga olla M. Talving, kes tegeles dokumentide võltsimisega või T. Babajev. Seega ei esine kaitsja seisukohalt antud asjas mitte ühtegi tõendit, mis tõendaksid V. Taali süüd Kokkuvõtvalt leiab kaitsja, et V. Taali tegevus ei kvalifitseeru
lg-te 1 ja 2 ja § 209 ega § 344 lg 1, § 345 lg 1 alla ning taotletakse süüdistatava talle esitatud süüdistuses vastavas episoodis õigeks mõista. 4) Arvutikelmus/süüdistus
Kohus on leidnud, et V. Taali süü on leidnud mõlema episoodi puhul tõendamist. Kohus on seisukohal, et täidetud on
Kaitsja ei nõustu, et tuvastatud on V. Taali poolt vastavate kuritegude toimepanemine ning et täidetud on kuriteokoosseis. Kohtu põhjendustest ei selgu, millest on kohus vastavatele 10 järeldusteni jõudnud. Kaitsja seisukohast ei kvalifitseeru V. Taali tegevus arvutikelmuseks ja kohtu poolt loetletud tõendeid ei kinnita V. Taali süüd. V. Taal on oma ütlustes kinnitanud, et tema ei ole teadlik olnud UR poolt internetis võetud laenudest ja tema kasutuses ei ole olnud UR pangakaarte ega paroole. Jällegi on lahknevus UR ja V. Taali ütlustes, kuid UR ütluseid ei saa lisaks sellele, et neid ei saa tõendina eelistada V. Taali ütlustele, pidada usaldusväärseteks. Riigikohus on oma 19.09.2005 lahendis nr 3-1-1-74-05 leidnud, et ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste tõenditega, vaid oluline on muuhulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude elulist usutavust ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. UR on andnud oma kontode ja paroolide ja toimingute kohta väga segaseid ütlusi. Ta on eitanud, et ta on esitanud enda nimelt taotlusi pangale, ta ei ole kindel, millises pangas tal konto oli. Edasi annab isik ütlusi, et avas vist mingisuguseid kontosid, kuna V. Taal oli palunud seda teha, öeldes, et seda on vaja tema tööle saamiseks. Ta ei ole kindel, kas ta sai ka internetiparoolid, kas ta sai krediitkaardi. Prokuröri küsimusele kohtus krediitkaardi suhtes on UR öelnud, et tema krediitkaarti ei taotlenud. Samas on ta vastanud, et jah, Sampo pangast ta sai vist krediitkaardi ja Nordea pangas sai ka vist konto avatud. Samuti ei mäleta ta, et ta oleks käinud ennast kusagil tuvastamas. Ei ole eluliselt usutav, et isik teeb järjest endale kontosi, huvi tundmata isegi selle vastu, mis pangas ta seda teeb, milliseid kohustusi ta endale võtab, millised teenused kaasnevad nende kaartidega. Siis annab lihtsalt kõik pangakaardid, koodid ja internetiparoolid peaaegu et võõrale isikule. Tegemist on täiskasvanud isikuga, kes on täie mõistuse juures ning selline käitumine ei ole eluliselt usutav. Järelikult ei ole UR andnud tõepäraseid ütlusi ja kaitsja seab UR ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla. UR võis makseraskuste tekkimisel lihtsalt vastutuse vältimiseks esitada kuriteoteade, et tema ei ole enda nimel vastavaid laene võtnud. Antud asjas on leitud UR pangakaardid, paroolid ja ID kaardi koopia isiku valdusest, nimega A, kelle ütlustele on ka kohus tuginenud. Istungil on andnud tunnistaja ütlusi, et tema valdusest on tõesti kellegi võõrad dokumendid leitud, kuid ta ei oska öelda, kuidas need tema autosse, kust ta need enda juurde koju viis, on sattunud. Prokurör on kohtus avaldanud tema eeluurimisel antud ütlused, väitega, et tema ütlustes on vastuolu. Eeluurimisel on A öelnud, et tema autosse jättis dokumendid V. Taal. Tunnistaja on seletanud ära oma tunnistuste võimaliku lahknevuse, kinnitades, et tema tutvusringkond on nii suur ja tema poolt käib läbi ja tema autos sõidab palju erinevaid isikuid. Seega ta ei saa väita, et vastavad dokumendid jättis autosse just V. Taal, sest tema võõraid dokumente ei vaata. On tõenäoline, et ilmselt võis A V. Taali nime eeluurimisel välja käia esimese pähetuleva nimega, kes on tema juures olnud. Samas võis ka uurija A ütlusi valesti tõlgendada. Vaadeldes UR suhtumist oma isikuttõendavasse dokumenti (mis oli väidetavalt vahepeal kadunud, vahepeal kellegi käes) ja teistesse dokumentidesse, s.h pangakaartidesse ja paroolidesse, siis võisid need asjad sattuda ükskõik kelle kätte. Vastavate asjade leidmine A valdusest ei tõenda, et neid oleks kasutanud arvutikelmuse toimepanemise eesmärgil V. Taal. V. Taali valdusest ei ole mitte ühtegi UR dokumenti leitud. Antud episoodiga seoses on ülekuulatud ka tunnistaja ML (M laenuhaldur), kes on kinnitanud, et laenutaotluse saamise puhul kontrolliti tagasi helistades isikusamasust. Kontrolliti, kas taotluse esitanud isiku hääl, sugu ühtib isiku märgitud soo ja vanusega. Küsiti suvalisi küsimusi nii isiku töökoha, palga, kui muude asjaolude kohta. Tunnistaja kinnitas, et neil ei tekkinud mingisugust kahtlust, et tegemist ei ole UR-ga. Tunnistaja andis veel ka ütlusi, et isik tuvastati vahetult kaubamajaka R-kioskis ja ka siis ei tekkinud isiku tuvastajal mitte mingisuguseid kahtlusi, et tegemist oleks vale isikuga või et isikut oleks 11 kuidagiviisi sunnitud end tuvastama tulema. Seega kinnitavad tunnistaja ütlused pigem versiooni, et siiski UR ise esitas laenutaotluse või oli vähemalt täielikult teadlik laenu taotlemisest tema nimele. Tunnistaja ML ütlused ei süüsta mitte mingil moel V. Taali ega seo teda antud kuriteoga vastupidiselt kohtu seisukohale. Ka kannatanu A-LV ütlused ei süüsta V. Taali mitte mingisugusel moel. V. Taali ei seo antud kuritegudega ka ükski ekspertiis ega vaatlus ega jälitusprotokoll. Pole tuvastatud, et taotlused oleksid tehtud V. Taal arvutist. Pole tuvastatud, et UR kontodelt võttis välja ja tegi tehinguid V. Taal. Pealegi nähtub kontoväljavõtetest, et kaarti oli kasutatud väga mitmetes kohtades, kus on kaamera, kuid prokuratuur ei ole kohtueelses menetluses vastavaid salvestisi välja nõudnud. Seega on põhjendamatu lihtsalt väita, et tegemist oli just nimelt V. Taaliga. Asjaolu, et UR kontol on tehtud V. Taalile ülekanne ning vastupidi ja et UR kontole on teinud ülekande ka V. Taali lapse ema ning tema soome tuttav, siis ei tõenda need ülekanded arvutikelmuse toimepanemist V. Taali poolt. V. Taal on oma ütlustes ka kinnitanud, et tegemist oli pooltevahelise kokkuleppega ja raha kellelegi ülekandmine ei ole kindlasti mitte kuritegu. Tegu on tsiviilõiguslike kokkulepetega. Asjaolu, et laenutaotlused sisaldasid ebaõigeid andmeid, ei tõenda samuti V. Taali süüd. UR võis oma andmeid ise moonutada laenu saamiseks või seda võis teha keegi teine. Mis puudutab vaatlusprotokolli, kus on vaadeldud M. Talvingu mobiiltelefoni, siis on vastava vaatluse käigus saadud andmed võetud aluseks omistamaks V. Taalile teatavaid telefoninumbreid. Antud teguviis on meelevaldne. Asjaolu, et kellegi telefonis on nt kaitsja nime alla mingisugune telefoninumber, ei tõenda automaatselt, et ta oleks vastava numbri omanik ja seda numbrit ka kasutaks. Põhjusi võib olla mitmeid, miks inimesed salvestavad teatud numbri teatud nimega, nt. juhuslikult helistab isik kellegi tuttava numbrit, kuna tema enda mobiil on tühi ja isik, kellele helistatakse, salvestab igaks juhuks vastava numbri just helistaja nimega. Teiseks ei taheta näidata, kellele see number tegelikkuses kuulub ning salvestatakse see nr telefoni just enda hea tuttava nime alt, et lihtne oleks tegelikku omanikku meeles pidada. Põhjusi võib olla mitmeid ning antud vaatlusprotokoll ei tõenda, et V. Taalile ka kõik need telefoninumbrid kuulusid. Kohus on seostanud V. Taali UR episoodidega tel nr XXXXXXXXX vahendusel, mis on märgitud erinevatel laenutaotlustel ja mida UR eitab tundvat ning mis oli M. Talvingu telefonis Taal nime all. Samas ei ole nt 27.09.2010 jälitusprotokolliga tuvastatud V. Taali poolt vastava numbri kasutamine. Kohtu istungil on kuulatud ka kõnet M. Talvingu ja isiku vahel, kelleks on väidetavalt V. Taal, kuid kui M. Talving oli vastaval kõnel hääle järgi tuvastatav, siis V. Taal seda ei olnud. Samuti ei näita ka prokuröri poolt välja toodud sms sisu, mis puudutab tel XXXXXXXXX, et tegemist oleks V. Taaliga. Seega ei ole tuvastatud V. Taali poolt vastava telefoninumbri kasutamine. Seega on kaitsja on seisukohal, et V. Taali tegevuses puudub süüteokoosseis ning sellest tulenevalt taotletakse V. Taal süüdistuses
Kaitsja taotleb ka tsiviilhagide rahuldamata jätmist. Tallinna Ringkonnakohtu
Kaitsja ei nõustu V. Taali süüdimõistmisega süüdistuse episoodis seonduvalt AS nimelt sõiduauto Lincoln Navigator liisimisega ja leiab, et kohtu põhjendustest ei selgu, millest on kohus vastavatele järeldustele jõudnud ja kuidas on kohtus uuritud tõenditega tõendatud V.Taali süü kelmuse toimepanemises. Samuti ei nõustu kaitsja kohtu seisukohaga, et V. Taali ütlused kui ebausaldusväärsed tuleb tõendikogumist välja jätta. Maakohus on otsuses viidanud Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-131-13 p.11,12 ja põhjendanud, miks tuli V. Taali ütlused tõendikogumist kõrvale jätta. Maakohus leidis, et kohtulikul uurimisel V. Taali antud ütlused talle süüks arvatavate kuritegude osas olid diametraalses vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega. Suurele osale küsimustele vastas V. Taal kohtus, et ta ei mäleta, kuigi kohtueelses menetluses oli ta selgitusi vastavate asjaolude kohta andnud. Samas kohtumenetluses ei mäletanud isik enam järsku midagi. Mittemäletamist V. Taal veenvalt põhjendada ei suutnud. Isegi siis, kui prokurör avaldas kohtueelses menetluses V. Taali antud ütlusi, ütles süüdistatav, et selliseid ütlusi ta ei mäleta. Nimetatud asjaolu arvestades leidis kohus põhjendatult, et V. Taali ütlusi ei saa kasutada tõendina ja need tuleb kõrvale jätta. Seega tuli kohtul hinnata teisi tõendeid, mis olid kohtuliku uurimise esemeks. Kaitsja seab kahtluse alla kaaskohtualuse Marko Talvingu ütlused, kes selgitas kohtus, et huvi sõiduki vastu oli V. Taalil, kes soovis sõidukit ise kasutama hakata ja kes tõi M. Talvingule ka AS nimelt koostatud dokumendid. Kaitsja arvamuse kohaselt asjaolu, et M. Talving on öelnud, et pigem pidi Lincolni kasutajaks saama Taal, mitte S ise, ei kinnita, et selline kindel tahe ka tegelikkuses V. Taalil eksisteeris. Pealegi oli V. Taalil tollel ajal olemas endal kaks korralikku autot. Vastaja leiab, et kaitsja selline seisukoht ei vasta kohtus tuvastatud faktilistele asjaoludele. Kohus on otsuses põhjendanud, miks leiab, et sõiduauto liisimiseks AS nimelt oli just V. Taalil põhjendatud huvi. Nimelt tundis V. Taal AS, kelle usaldust auto liisimiseks abi 13 osutamise eesmärgil ta ära kasutas, soovides tema nimel sõidukit liisida. V. Taalile oli teada, et AS soovis omale autot liisida, kuid saades enda valdusesse AS pangakonto väljavõtte, otsustas seda oma huvides ära kasutada. AS-lt saadud kontoväljavõtte andis V. Taal M. Talvingule, kes muutis väljavõttel AS sissetulekute suurust, tegi järgi pangakonto pitsatijäljendi, täitis ja allkirjastas AS nimel liisingutaotluse. Nimetatud tegevus oli vajalik selleks, et AS enda sissetulekud ei oleks võimaldanud temal liisida kallihinnalist sõiduautot Lincoln Navigator. Asjaolu, et pangakonto väljavõtet oli võltsitud, sai AS teada alles politseis ja kinnitas, et ka liisingutaotlusel esitatud andmed ei vastanud tõele ning temal puudusid vahendid kallihinnalise auto liisimiseks. Kohus on otsuses analüüsinud kõiki uuritud tõendeid ja selle tulemusena jõudis põhjendatult järeldusele, et V. Taali eesmärgiks oli varalise kasu saamine tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel, s.o eesmärgiks oli kelmuse toimepanemine, kuid kuna liisingfirma avastas võltsitud pangaväljavõtte, siis V. Taalist mitteolenevatel asjaoludel jäi kuritegu lõpule viimata, s.t. jäi katse staadiumisse. Kaitsja ei nõustu V. Taali süüdimõistmisega süüdistuse episoodis seonduvalt UR nimelt sõiduautode Hummer H2 ja Infinity XQ liisimisega. Kaitsja leiab, et uuritud tõendid ei kinnita V. Taali süüd kelmuse katsete toimepanemises. Ühtlasi seab kaitsja kahtluse alla UR ütluste usaldusväärsuse. Vastaja ei nõustu apellatsioonis esitatud seisukohtadega ja leiab, et maakohus on tõendeid uurides ja kõrvutades põhjendatult leidnud, et UR ütlused on usaldusväärsed ja haakuvad teiste kohtus uuritud tõenditega. Nii selgitas UR kohtus, et V. Taal pakkus talle 2008 sügisel tööd keevitajana. Tööle saamiseks pidi UR V. Taalile andma oma ID-kaardi, mida ta ka tegi. UR ID-kaart, millel olid ka UR isikuandmed, oli mõned päevad V. Taali käes, misjärel sai ta selle tagasi. V. Taali soovitusel avas kannatanu erinevates pankades pangakontod, millega seotud pangakaardid ja internetipanga koodid andis V. Taali kätte. UR selgitas, et 2008 tal kodus arvutit ei olnud ja ta ise internetikeskkonnas tehinguid ei teinud. Pangakontodega seotud dokumendid jäid V. Taali kätte, kes lubas hakata hiljem temale ülekandeid tegema. Kannatanu eitas, et ta oleks soovinud autot liisida, sest selliseid rahalisi vahendeid tal ei olnud. Samuti nähtub SEB panga 26.11.2008 kirjast (III kd t.l 54-57) UR tegelikkusele vastav pangakonto väljavõte. Nimetatud pangakonto kinnitas, et UR töötasu P OÜ-st oligi võrdlemisi väike, umbes 6000 krooni ja ebapiisav kallite, umbes 500 000 krooni maksnud autode liisimiseks. 08.02.2012 vaatlusprotokolliga (III kd t.l 38-41) ja 20.09.2010 asitõendi vaatlusprotokolliga (III kd t.l 48-53) on tuvastatud, et liisingule esitatud UR pangakonto väljavõte ei vasta tegelikkusele, st on võltsitud. Sissetulekud on näidatud suurematena kui need tegelikult olid. 20.09.2010 asitõendi vaatlusprotokolliga on tuvastatud, et liisingule esitatud väljavõtte kohaselt sai UR töötasu ettevõtetest P OÜ ja R OÜ. UR kinnitas kohtus, et R OÜ-s ei ole ta kunagi töötanud ega mingeid sissetulekuid saanud. Süüdistatav M. Talvingu ütlustest nähtuvalt muutis ta UR konto väljavõttel tema sissetulekuid, muutes need tegelikkusest suuremaks. Samuti tegi M. Talvingu telefoni vaatlusprotokollist nähtus, et V. Taal omas mitmeid telefoninumbreid, millelt suhtles M. Talvinguga. Ühelt numbrilt XXXXXXXXX saatis V. Taal M. Talvingule 03.11.2008 sõnumi UR isikukoodiga. Nimetatud tõendite analüüsi pinnalt leidis kohus, et V. Taali osalus UR nimelt sõiduki liisimisel on tõendamist leidnud. Kuna UR ise sõidukit liisida ei soovinud ning ei olnud taolisest tehingust ka teadlik, siis ei olnud ka V. Taalil mingit vajadust saata M. Talvingule liisingu vormistamiseks vajalikke UR isikuandmeid. 14 Samuti leidis jälitusprotokolli kohaselt tõendamist, et ajal, mil UR nimelt esitati taotlus Hummeri liisimiseks suhtlesid omavahel M. Talving, T. Babajev ja V. Taal ning UR ise ei ole V. Taaliga telefonitsi suhelnud. Riigikohus on oma lahendis 3-1-1-74-05 p 15 märkinud: ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste kriminaalasjas leiduvate tõenditega. Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Maakohus leidis põhjendatult, et juhul kui UR oleks ise tõesti liisingut soovinud ning V. Taal teda üksnes selles abistas, siis ei ole eluliselt usutav, et V. Taal ja UR ei oleks omavahel seoses liisinguga suhelnud. V. Taali ja UR vahelise suhtluse puudumine viitab tegelikult taaskord sellele, et Hummeri liisingu saamise huvi oli tegelikult V. Taalil mitte UR-l. Olles enda valdusesse saanud UR ID-kaardi, otsustas V. Taal tekkinud võimalust kasutada ja esitada liisingutaotluse UR nimel. Ka seekord võltsis M. Talving pangakonto väljavõtet. Kuna liisingfirma avastas, et konto väljavõte oli võltsitud, siis jäi kuritegu, s.o kelmus lõpule viimata. Seonduvalt UR nimelt sõiduauto Infinity XQ liisimisega leiab kaitsja, et ka siin ei selgu kohtu põhjendustest, milliste tõendite alusel on kohus vastavatele järeldustele jõudnud. Kaitsja viitab taas lahknevustele UR ja V. Taali ütlustes, kus UR eitab auto liisimise soovi ja asjaolu, et ei olnud taotluste esitamisest liisingfirmale teadlik ning V. Taal kinnitab UR-l vastava soovi olemasolu. Lisaks eelmainitute ütlustele oli kohtus uuritud mitmeid kirjalikke tõendeid, sh ekspertiisiakti nr DK-0166-10/3203, millega on tuvastatud, et sõiduki Infinity XQ 65 liisingutaotluse lahtrites oleva teksti ja numbrid on kirjutanud V. Taal. Esitatud taotluses on UR töökohaks märgitud V OÜ ja kontaktnumbriks XXXXXXXXX ja meiliaadressiks XXX@XXX. Kohtus selgitas UR, et ta ei ole kunagi töötanud ettevõttes V OÜ ning telefoninumber on tal alati olnud XXXXXXXX. Lisaks eeltoodule kinnitas UR veel seda, et taotluses sõiduki liisimiseks märgitud elukoht Pärnu, XXXXXXXX XX-XX on tema jaoks võõras ja ta ei ole nimetatud aadressil kunagi elanud. Samas on tuvastatud, et taotlusel märgitud telefoninumber XXXXXXXXX kuulus hoopis V. Taalile. Nimetatud asjaolu leidis tõendamist M. Talvingu telefoni vaatlusega, kus number XXXXXXXXX on M. Talvingul salvestatud kui V. Taali number. Jälitusprotokollidest nähtub, et M. Talving on V. Taalile helistanud numbrile XXXXXXXXX ja 12.02.2009 helistas M. Talving V. Taalile. Nimetatud kõnes ütles V. Taal M. Talvingule meiliaadressi XXX@XXX. Kriminaalmenetlusega on kindlaks tehtud, et taolist meiliaadressi UR-l ei olnud. Samas kõnes M. Talving heidab V. Taalile ette, et miks ta selliseid meiliaadresse teeb, mille peale V. Taal vastab, et tal (pohhui) ükskõik. Nimetatu kinnitab kohtu hinnangul, et UR nimelt oli tema teadmata loodud erinevaid meiliaadresse, mida V. Taal kasutas liisingutaotluste esitamiseks. Eelnimetatud ja teiste kohtus uuritud tõendite pinnalt jõudis kohus põhjendatult järeldusele, et just V. Taalil oli huvi sõiduki Infinity liisimiseks, milleks esitas liisingutaotluse UR nimel ja taotlusele lisati võltsitud konto väljavõte. Maakohus on põhjendatult leidnud, et kõigi sõiduautode liisingusse võtmisega seotud episoodide puhul on järgitav nn „modus operandi“ põhimõte. Riigikohus on oma 09.03.2010.a lahendi nr 3-1-1-8-10 p-s 11 märkinud, et kuritegude uurimise praktikas on kinnitust leidnud, et nagu inimesed üldisemalt, tavatsevad ka kurjategijad sarnastes olukordades toimida sarnasel viisil tulenevalt enda füüsilistest ja vaimsetest võimetest, oskustest jms. Sageli on nimelt erinevate kuritegude toimepanemise viis (nn modus operandi) niisuguseks kaudsete tõendite pinnalt süsteemiloovaks faktoriks, mis võimaldab lõppkokkuvõttes tõsikindlalt järeldada, et mitmed erinevad kuriteod on toime pannud sama 15 isik. Ka Riigikohtu varasemas praktikas on asutud seisukohale, et erinevate kuritegude toimepanemise asjaolude silmnähtaval kokkulangemisel võib sellest teha järelduse nende kuritegude toimepanemise kohta sama isiku poolt (vt 6. mai 2005 otsuse nr 3-1-1-32-05 p 8 või 10. novembri 2009 otsuse nr 3-1-1-87-09 p 11). Sama lahendi p-12 on Riigikohus märkinud, et kuritegude toimepanemise viisist sellises kvaliteedis on eeskätt põhjust rääkida siis, kui kuriteo toimepanemise vahend, selle vahendi kasutamise eripära või tekitatud tagajärgede iseloom on spetsiifilised. Kohus leidis, et AS nimelt Lincoln Navigatori kui ka UR nimelt Hummer H2 ja Infinity XQ liisimiseks esineb palju sarnaseid tunnuseid ning taotluste esitamine on toimunud sisuliselt ühtemoodi. Seega on kuritegude toimepanemise käekiri ühesugune. Eelnev annab aga aluse järeldada modus operandi põhimõtte kohaselt, et nimetatud kuriteod pani toime just V. Taal. Antud juhul on leidnud tuvastamist, et V. Taal soovis kolmel korral saada varalist kasu (sõiduki liisingusse saamine ilma ise kohustusi omamata) tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel, s.o eesmärgiks oli kelmuse toimepanemine, kuid kuna liisingfirma avastas võltsitud pangaväljavõtted, siis V. Taalist mitteolenevatel asjaoludel jäi kuritegu lõpule viimata, st jäi katse staadiumisse. Võltsitud liisingutaotluste ja konto väljavõtete esitamistega teiste isikute, s.o AS ja UR nimelt püüdis V. Taal viia liisingfirma eksimusse isiku suhtes, kes on tegelik liisinguvõtja ja saada seeläbi varalist kasu, võtmata seejuures ise liisinguga kaasnevaid varalisi kohustusi, jättes kohustused, s.o. liisingumaksed AS ja UR kanda. Samuti püüti võltsitud pangakonto väljavõtetega tekitada liisingfirmas veendumus, et taotlejatel on majanduslikud võimalused liisingmaksete tasumiseks. Tegelikkuses neil selliseid võimalusi aga ei olnud. Sellise kohtu järeldusega nõustub ka apellatsioonile vastaja. V. Taali süüdimõistmine
Kaitsja leiab, et kohtu põhjendustest ei selgu, millest on kohus vastavatele järeldusteni jõudnud. Kaitsja seisukohast ei kvalifitseeru V. Taali tegevus arvutikelmuseks ja kohtu poolt loetletud tõendid ei kinnita V. Taali süüd. Vastaja ei nõustu kaitsja seisukohtadega ja leiab, et maakohus on hinnanud kõiki uuritud tõendeid kogumis ja leidnud põhjendatult, et V. Taal on süüdistuses märgitud kuriteod toime pannud. Apellatsioonis lähtub kaitsja kaitsepositsioonist ja seetõttu on suunanud kõik kahtlused kannatanu UR-le. Kohtuistungil andis kannatanu UR põhjalikke ütlusi oma tutvusest V. Taaliga ja viimase lubadusest talle tasuv töökoht muretseda. V. Taali ettepanekul ja usaldades teda, avas erinevates pankades pangakontod ja andis V. Taalile lisaks oma ID kaardile pangakaardid ja internetipanga koodid. Kõik need dokumendid jäid V. Taali kätte. Kannatanu UR ütluste usaldusväärsust kinnitavad ka teised kohtus uuritud tõendid, mh 31.08.2011 asitõendite vaatlusprotokoll, millega on tuvastatud, et UR nimelt on esitatud laenutaotlus nr 251818 M OÜ-le summas 7000 krooni. Esitatud taotluse kohaselt on laenu saajaks märgitud UR ja tema isikukood, elukohaks on märgitud XXXXXXXX XX-XX, meiliaadressiks XXX@XXX ja telefoniks XXXXXXXXX. Samas leidis eelnevalt juba tuvastamist, et UR ei ole kunagi elanud Pärnus ning telefoninumber XXXXXXXXX kuulus V. Taalile. 24.10.2011 asitõendi vaatlusprotokoll, millega on tuvastatud, et UR Sampo panga arvelduskontolt on 11.02.2009 tehtud ülekanne V. Taali kontole summas 200 krooni, 20.02.2009 laekus UR kontole 150 krooni KJ-lt ja 21.02.2009 EK-lt 3750 krooni. UR kinnitas kohtus, et ta ei tunne KJ nimelist isikut ja välismaalt ta raha saanud ei ole. Samas on rahvastikuregistri andmetel (III kd t.l 76-78) KJ näol tegemist V. Taali lapse emaga. Nimetatu aga kinnitab taaskord, et tegelikult oli UR nimelt avatud konto kasutajaks V. Taal, kuivõrd ei ole tõenäoline, et raha kandsid UR-le talle tundmatud isikud. 16 Maksu- ja Tolliameti menetletud kriminaalasja nr 09700000897 materjalidest nähtub, et 04.06.2009 EA elukohas aadressil XXXXX X-X, Tallinn toimunud läbiotsimisel leiti ja võeti ära UR nimele väljastatud panga- ja koodikaardid. Sealt leiti Nordea panga MasterCard deebetkaart, kliendikaart ja koodikaardid, samuti UR Sampo panga koodi- ja deebetkaardid. UR selgitas kohtus, et ta ei tunne EA nimelist isikut. Tunnistaja E. A andis kohtus ütlusi, et ta tunneb V. Taali umbes 6-7 aastat, kuid UR-t ta ei tunne. Seda, kuidas UR dokumendid tema valdusesse sattusid, ta kohtus ei mäletanud. Kui prokurör KrMS § 289 lg 1 alusel avaldas tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi, siis kinnitas E. A, et uurijale antud ütlused olid tõesed. Nendes ütlustes kinnitas tunnistaja, et just V. Taal jättis UR dokumendid E. A juurde. Nimetatud asjaolu lükkab ümber V. Taali kohtus antud ütlused selle kohta, et tema käes ei ole UR dokumente olnud. Samas kinnitavad E. A ütlused UR ütlusi selle kohta, et ta andis oma dokumendid just V. Taali valdusesse. Seonduvalt Topeltneto krediitkaardi taotlemisega on kannatanu UR andnud ütlusi, et tema krediitkaarti ei taotlenud ja ei olnud teadlik sellise kaardi tema nimele väljastamisest. Nordea panga kirjast (III kd t.l 80) nähtus, et UR-l on Nordea pangas krediitkaardi konto. UR nimelt esitatud Topeltneto krediitkaardi taotluselt (III kd t.l 92) nähtub UR elukohana XXXXXXXX XX-XX, telefonina XXXXXXXXX ja töökohana V OÜ. Kannatanu ütluste kohaselt ei ole ta kunagi töötanud V OÜ-s ega elanud Pärnus. Eelnevalt leidis tuvastamist, et taotlusele märgitud telefoninumber kuulus V. Taalile, mis viitab selgelt sellele, et krediitkaardi taotluse esitamise huvi oli V. Taalil. Ekspertiisiaktiga nr 11E-DK-0127 (III kd t.l 101-107) on tuvastatud, et krediitkaardi taotlus ei ole tõenäoliselt täidetud UR poolt. Eelnev aga kinnitab kannatanu ütlusi, et tema ei ole krediitkaarti soovinud. 04.06.2009 E. A elukohas aadressil XXXXX X-X, Tallinn toimunud läbiotsimisel (III kd t.l 61-67) leiti ja võeti ära UR nimele väljastatud panga- ja koodikaardid. Sealt leiti Nordea panga MasterCard deebetkaart, kliendikaart ja koodikaardid, samuti UR Sampo panga koodi- ja deebetkaardid. Jälitusprotokollist (III kd t.l 152-153) nähtub M. Talvingu ja V. Taali omavaheline suhtlemine, kus V. Taal ütleb M. Talvingule: „Saada sealt Nordi“, millest võib järeldada, et M. Talving pidi saatma taotluse Nordea pangale. Samuti teatas 12.02.2009 telefonikõnes V. Taal M. Talvingule UR meiliaadressi (XXX@XXX), millist UR tegelikult kasutanud ei ole. Nimetatu kinnitab taaskord, et tegelik huvi krediitkaardi saamiseks ning sellega kaasnevateks hüvedeks, omamata tagasimaksmise kohustust, oli tegelikult V. Taalil. Maakohus, olles hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis, leidis põhjendatult, et uuritud tõendid ei sea kahtluse alla kannatanu UR kohtus antud ütlusi, vaid on nendega haakuvad. Eeltoodu pinnalt jõudis maakohus põhjendatud järelduseni, et just V. Taal on nimetatud kuriteod toime pannud. Kohtu põhjendused on veenvad ja siseveendumuse kujunemine igati jälgitav ja arusaadav. Veiko Taali süüdimõistmine
Kaitsja leiab, et kohtu põhjendustest ei selgu, millest on kohus vastavatele järeldusteni jõudnud ja millised on tõendid, mis kinnitavad V. Taali süüd. Vastaja ei nõustu kaitsja selliste seisukohtadega ja leiab, et maakohus on üksiksasjalikult analüüsinud kohtus uuritud tõendeid. Kuna süüdistused dokumendi võltsimises ja võltsitud dokumendi kasutamises on tihedalt seotud V. Taalile esitatud süüdistustega kelmusekatsetes ja arvutikelmuses, on kohus oma hinnangu tõenditele andnud ka neid süüdistusi analüüsides. 17 Riigikohus on lahendi 3-1-1-15-08 p-s 16 märkinud, et kui kelmusega kaasneb ka dokumendi võltsimise ja võltsitud dokumendi kasutamine, moodustab see kogumi kelmusega. Tõendamist leidis, et liisingfirmale esitatud taotlus sõiduki Infinity liisimiseks sisaldas ebaõigeid andmeid UR kohta (töökoht, elukoht, telefoninumber). Koos liisingutaotlusega esitati võltsitud pangakonto väljavõte. Võltsitud väljavõte esitati ka krediitkaardi saamiseks. Kohus leidis põhjendatult, et just V. Taalil oli huvi maasturi liisingulepingu sõlmimiseks ja krediitkaardi saamiseks. Konto väljavõtet võltsis V. Taal, kuna ka liisingutaotluse on ekspertiisi kohaselt täitnud just V. Taal. Seega puudus kellelgi teisel isikul põhjendatud huvi ja vajadus võõra isiku võltsitud kontoväljavõtte vastu. Eluliselt on usutav ja ainuvõimalik, et konto väljavõtet võltsis just V. Taal. Samuti on kohtu järelduste kohaselt tõendamist leidnud võltsitud dokumendi kasutamine V. Taali poolt. Ta oli teadlik, et AS konto väljavõtte sõiduauto Lincoln Navigatori liisimiseks ja UR konto väljavõte sõiduauto Hummer H2 liisimiseks olid võltsitud M. Talvingu poolt. UR konto väljavõte sõiduauto Infinity liisimiseks oli võltsitud V. Taali enda poolt. Ainult V. Taali huvides oli võltsitud pangaväljavõtete esitamine liisingufirmale ja nende esitamisega nendele ning pangale Topeltneto krediitkaardi saamiseks, täitis V. Taal eesmärgi omandada õigusi, kuid jätta kohustused samas teiste isikute kanda. Kaitsja etteheide kriminaalasjast materjalide eraldamise kohta seonduvalt T. Babajeviga. Kaitsja leiab, et tegemist on olulise kaitseõiguse rikkumisega, kuna kaitsjal ja süüdistataval ei olnud võimalik teda küsitleda. Seega peaks kõik kahtlused tõlgendama süüdistatava kasuks. Materjalide eraldamine T. Babajevi osas oli kooskõlas menetlusnormidega. Nimelt oli käesolev kriminaalasi kohtusse saadetud juba 26.11.
Nii on Riigikohus selgitanud, et motiveerimata on selline maakohtu otsus, milles üldse motiivid e. tõendite analüüs puudub (3-1-1-46-07 p.6.2; 3-1-1-11-15). Motiveerimata kohtuotsusest ei ole aga alust rääkida siis, kui maakohus on oma põhjendused esitanud ja järeldused vastavad esitatud motiividele, kuid apellant ei nõustu maakohtu seisukohtadega. See on Riigikohtu kestev seisukoht (3-1-179-01; 3-1-1-139-05; 3-1-1-100-12). Mingeid minetusi, millised oleks hinnatavad kriminaalmenetluse olulise rikkumisena KrMS prg 339 lg 1 p 7 mõttes, mis omakorda tooks vältimatult kaasa maakohtu otsuse tühistamise ja kriminaalasja tagastamise maakohtule uueks arutamiseks, kohtukolleegium 19 tuvastanud ei ole. Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks esmalt rõhutada seda, et asudes seisukohale, et kohtuotsuses puudub põhjendus, tulnuks apellandil taotleda olenemata sellest, et ta muuhulgas ei nõustu ka maakohtu otsuses tehtud materiaalõigusliku hinnangu ja tõendite hindamise tulemiga ning karistusmääraga, KrMS § 341 lg 1 alusel kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale kohtule teises koosseisus, sest tegemist on KrMS § 339 lõikes 1 loetletud rikkumisega, mida ei ole ringkonnakohtus võimalik kõrvaldada. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsustes korduvalt märkinud, et KrMS § 339 lõikes 1 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulised rikkumised on sellised, millise rikkumise kõrvaldamine tulenevalt KrMS § 341 lg-st 1 ei ole apellatsioonimenetluses lubatud. Näiteks on Riigikohtu kriminaalkolleegium käsitlenud seda küsimust
prg 213 lg 1 järgi ja võltsitud dokumentide kasutamises
prg 345 lg 1 järgi seoses Topeltneto krediitkaardi taotlusega. Maakohus on kohtukolleegiumi hinnangul selles osas küllaldase põhjalikkusega kajastanud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud asjakohased kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning piisavalt selgelt ja arusaadavalt põhjendanud oma järeldusi ja seisukohti. Vaidlustatud kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad, kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab KrMS § 61 sisu ja mõte. Need kaitse seisukohad, millised on apellatsioonis esitatud etteheidetena maakohtu otsusele, ei ole esitatud veenvate argumentidena, millised Riigikohtu seisukohast võiksid mõjutada apellatsioonikohut tõendeid ümber hindama. Seejuures märgib kohtukolleegium, et üks tõendite hindamise põhinõue on järgmine: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (Riigikohtu otsus 3-1-1-77-05). Kohtukolleegium aga ei ole selliseid vigu maakohtu otsuses tuvastanud. Asjaolu, et V. Taal teadis, et UR pangakonto väljavõte on võltsitud, on tõendatud. Nimelt, V. Taal oli näinud tegelikkusele vastavat UR pangakontot ning teadis täpselt, mida sisaldas originaal ja mis oli hiljem juurde kirjutatud. 7. Edasi käsitleb kohtukolleegium materiaalõiguslikust aspektist. teisi V. Taalile etteheidetavaid süütegusid 7.1. Esmalt käsitleb kohtukolleegium süüdistusi kelmuse katsete episoodides, mis on kõik kvalifitseeritud
prg 209 lg 2 p-des 1 ja 2 ja 25 lg 2 järgi. Kõik kolm süüdistuse episoodi on sisult sarnased. Nende sisu on lühidalt järgmine. V. Taal, saades pettuse teel AS-lt (lubas ise maksta liisingumakseid ja tekitas sellega AS-s kindlustunde) ja UR-lt (lubades UR-t töö leidmisel aidata, et tööandjas tekiks usaldusväärsem maine UR-st) pangakontode väljavõtted, võltsis neid ise või saatis edasi M. Talvingule, kes võltsis neid ja sellised võltsitud pangakontode väljavõtted ja liisingutaotlused esitati liisingufirmale näitamaks liisinguvõtjate kõrgemaid sissetulekuid, eesmärgiga liisida endale sobivad sõidukid ja saada sellest varalist kasu. Süüdistused kelmuse katsetes on esitatud V. Taalile, kui üksiktäideviijale. M. Talving on kahes 22 episoodis kelmusele kaasaaitajana süüdi mõistetud kokkuleppemenetluses tehtud otsusega. Kohtukolleegiumi hinnangul ei täida süüdistuses kirjeldatud tegevus kelmuse katse koosseisu. Kohtukolleegium väidab, et sellises staadiumis, kus liisingufirmale esitatakse laenutaotlus koos võltsitud dokumentidega, ei saa veel rääkida katsestaadiumist ja kui selles staadiumis on üldse võimalik ette näha kelmuslikku tegevust erinevate konstruktsioonide teel, siis saab see staadium olla vaid kelmuse ettevalmistav staadium. Milles peaks seisnema eeldatav varaline kahju ja kas see üldse petetule e. liisingufirmale tekib, ei ole selles staadiumis kuidagi võimalik ette näha. Kahju saab tekkida alles siis, kui liisinguandja on omandanud liisinguvõtja poolt määratud müüjalt sõiduki (liisinguese) ja andnud selle liisinguvõtja kasutusse. Oluline on siinjuures märkida, et üldteadaolevalt sõlmib liisinguandja alles pärast liisingu esimese osamakse ja lepingutasu laekumist liisinguandja kontole müüjaga liisingueseme omandamiseks müügilepingu ja teeb endast kõik oleneva liisingueseme üleandmiseks liisinguvõtja valdusse ja kasutusse. Põhjendamaks oma seisukohta peab kohtukolleegium vajalikuks viidata sarnasele kaasusele kohtupraktikas, milles on ka Riigikohtu lahend 3-1-1-98-09, kuid kuna sarnases kuriteoepisoodis päädis vaidlus sellest, kas tegemist on juba kelmuse katsega või siiski veel ettevalmistava staadiumiga ringkonnakohtus, on veenvam viidata Tartu Ringkonnakohtu otsusele
lg 4 kohaselt kaastäideviimise korral algab süüteokatse hetkest, mil vähemalt üks isikutest vastavalt kokkuleppele vahetult alustab süüteo toimepanemist. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul ei oma tähtsust, kas tegemist oli üksiktäideviijaga või siis kaastäideviijatega. Oluline on süüteo vahetu alustamise kriteerium, mille kohaselt peab isik vahetult alustama kuriteokoosseisu elluviivat tegevust. Kui kuriteokoosseisu elluviimise alustamiseks on vaja veel üht või mitut käitumisakti, on täideviija tegevus veel ettevalmistamisstaadiumis. Tegevus, mis eelnes kelmuse koosseisu realiseerimisele seisnes LB nimele OÜ B palgatõendi vormistamises, milles näidati LB-l soliidse palga olemasolu, tegelikult selles äriühingus LB ei töötanud. Palgatõendi vormistamise ja selle esitamisega loodi AS-le Sampo Liising tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutus, mille tagajärjel sattus AS Sampo Liising eksimusse. Selle tagajärjel tehti pakkumine ning sõlmiti leping. Kelmus eeldab varalise kasu saamist. Varalise kasu saamiseks oli vajalik ka esimese sissemaksu tegemine, seda aga ei 23 toimunud. Raha maksmine on ringkonnakohtu arvates vahetu tegu, mis oleks viinud kelmuse koosseisu realiseerimisele s.t varalise kasu saamisele. Kuna vahetu tegu jäi tegemata, on õige ja põhjendatud maakohtu seisukoht, et palgatõendi esitamine, millega saavutati küll lepingu sõlmimine, oli ettevalmistav tegevus, mis ei ole Karistusseadustiku järgi karistatav. Seega mõistab kohtukolleegium käesoleva otsusega V. Taali õigeks
prg 209 lg 2 p-de 1 ja 2 - § 25 lg 2 järgi. 7.2. Süüdistuses
prg 344 lg 1 järgi heidetakse süüdistuses ette dokumendi võltsimist, mis seisnes järgnevas: - võltsis UR konto väljavõtet selliselt, et muutis SEB konto 6-kuulist väljastusperioodi ja kirjutas juurde UR pangakontole V OÜ poolt makstava töötasu, kuigi UR selles firmas ei töötanud ja sularahana tehtavad sissemaksed tegelikkusest suuremaks ning tegi järele sobivat värvi tooneri kasutamisega SEB panga templijäljekujutised ja dokumendi väljastanud telleri allkirja, et Hansa Liising Eesti AS (käesoleva nimega Swedbank Liising AS) esindajas tekiks veendumus, et tegemist on väljavõttega UR SEB panga kontolt XXXXXXXXXXXX ajavahemiku 01.07.2008 – 12.01.2009 kohta. - võltsis UR allkirja, kirjutades enda poolt eelnevalt UR nimelt täidetud Hansa Liising Eesti AS eraisiku taotlusele sõiduki liisimiseks taotleja andmete õigsust ning täitja poolt taotletavaid tingimusi ülekontrollivale tahteavaldusele omakäeliselt UR allkirja, teades, et temal ei ole õigust UR nimel võtta õigusi ja kohustusi suures ulatuses, s.o 31316.70 eurot (490 000 EEK) maksva sõiduki Infiniti XQ 65 liisimiseks. Maakohus luges V. Taali poolt dokumendi võltsimise – pangakonto väljavõttel juurdekirjutused, templijäljendi järgitegemine ja liisingutaotlusel allkiri – tõendatuks sellega, et sama auto liisingutaotluse blanketil teksti ja numbrid on kirjutanud V. Taal ning seega on tema poolt võltsitud ka taotluse allkirja ja selle juurde kuuluvat pangakonto väljavõtet. Seega vastuvaidlematult on tõendatud, et V. Taal on täitnud liisingutaotluse vormi UR andmetega. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa omistada V. Taalile pangakonto väljavõtte võltsimise fakti. See, et ta UR dokumente ja pangakontot kasutades pääses ligi pangakontole ja sai ilma UR teadmata ka väljavõtte pangakontost, ei tee nö väljaprinditud dokumendist võltsitud dokumenti, olenemata, et ligipääs pangakontole on saadud pettust kasutades. V. Taali poolt pangakonto väljavõttel tehtud juurdekirjutused ja templikujutise järgitegemine ei ole aga tõendatud. Selles osas on maakohus rajanud kohtuotsuse oletustele, millised ei tulene isegi mitte tuvastatud tehioludest. Vaidlust ei ole selles, et nö spetsialist sellesisuliste võltsingute alal oli M. Talving, kes tegi seda mitmetel kordadel. Sellised võltsingud peavad siiski kasvõi pealevaadates olema märkamatud ja jätma autentse dokumendi mulje. Selliste võltsimistega – juurdekirjutuste tegemine ja templijäljendi tegemine – ei saa hakkama igaüks. V. Taal oli ilmselgelt teadlik M. Talvingu oskustest. Samas käesolevas menetluses ei ole tõendatud võltsimine M. Talvingu poolt, kuid see ei saa kaasa tuua automaatselt V. Taalile selle kuriteo etteheitmist. Liisingutaotluse blanketi täitmine ei moodusta veel dokumendi võltsimise koosseisu, sest ilma allkirjata ei ole sellel dokumendi väärtust – ei saa omandada õigusi ega vabaneda kohustustest. Kui sellele liisingutaotlusele, mis oli täidetud V. Taali poolt UR nimelt, oleks alla kirjutanud UR, oleks olnud tegemist autentse dokumendiga. Ka asjaolu, et sama võltsitud pangakonto väljavõte oli V. Taali poolt esitatud ka krediitkaardi taotlusega pangale, ei tõenda tema süüd võltsimises. Tuvastatud on, et pangakontode võltsimised olid pandud toime arvutit kasutades e. dokumente skanneerides ja siis nendele juurdekirjutusi tehes. See aga tähendab, et printimise teel oli võimalik neid paberkandjale saada enam, kui üks eksemplar. 24 7.3. Samas on tõendatud, et nimetatud dokumendid esitati võltsituna liisinguhaldurile. Seega andis V. Taal, kui ta ise neid ei võltsinud need edasi tuvastamata isikule eesmärgiga dokumente võltsida ja need liisingufirmale esitada. See, et eesmärgiks oli nimetatud dokumendid liisingufirmale esitada, seda tõendab dokumentide spetsiifilisus. Liisingutaotlust ja seda veel koos pangakonto väljavõttega ei ole mujale esitada, kui liisingufirmale. Ka sai V. Taal aru, et sellisel kujul – vähemalt ilma liisinguvõtja allkirjata – neid esitada ei saa. Kuna UR-l selline huvi puudus ja ta ka ise eitab sellisele taotlusele allkirja andmist, pidi V. Taal andma konkreetsed dokumendid edasi tuvastamata isikule selleks, et enne esitamist sinna juurdekirjutusi teha ja allkirja võltsida. Sellest, et ilma taotleja allkirjata ei saa dokumenti esitada, seda ei pea eraldi tõendama, see on üldteada fakt. Seega leiab kohtukolleegium, et V. Taali käitumine, mis temale on omistatud süüdistuses seoses Infiniti XQ 65 liisinguks vajalike dokumentide võltsimisega ja nende kasutamisega, on hinnatav nii dokumentide võltsimisele, kui ka võltsitud dokumendi kasutamisele kaasaaitamisena. Küsimusele, miks V. Taali käitumine ei ole hinnatav selles episoodis võltsitud dokumendi kasutamise täideviimisena, vastab kohtukolleegium allpool. Kohtukolleegiumi seisukohast ei välista antud juhul vastutust ka konkreetse täideviija tuvastamatus. Vaieldamatult on tuvastatud tahtlik põhitegu ja Riigikohtu otsusest 3-1-1129-96 seisukohtadest tulenevalt on sellisel juhul osavõtutegu võimalik eraldi omistada. Eeldades, et V. Taali poolt on võltsitud temale
prg 344 lg 1 süüdistuses märgitud dokumendid ja samas ei ole tõendatud, et just tema need dokumendid liisinguhaldurile esitas, on V. Taalile selles osas esitatud süüdistus võltsitud dokumendi kasutamises, mis seisneb tuvastamata isiku vahendusel selle esitamises liisinguhaldurile. Sama konstruktsiooni on kasutatud ka veel kahes episoodis (Lincoln Navigator ja Hummer), kus V. Taali süüdistatakse võltsitud dokumendi kasutamises M. Talvingu vahendusel. Kaks viimatinimetatud episoodi kujutasid endast sisuliselt olukorda, kus V. Taal esitas veel võltsimata pangakontode väljavõtted ja võltsimata e. allkirjastamata liisingutaotlused M. Talvingule, kes need võltsis ning kes ka nendes võltsimistes on süüdi mõistetud ja viimane edastas need T. Babajevile, kes need liisinguhaldurile edasi saatis, kuid keda ei süüdistata nende võltsdokumentide kasutamises. Võltsitud dokumendi kasutamise all mõeldakse dokumendi esitamist ehtsa pähe vastavalt ehtsa dokumendi otstarbele. V. Taali ei süüdistata nendes episoodides vahetult liisinguhaldurile võltsitud dokumentide esitamises e. siis ta ei saa olla
prg 345 lg 1 ettenähtud kuriteo vahetu täideviija. M. Talvingut ja T. Babajevit, kellest esimene mõlemal korral dokumendid võltsis ja need siis edasi saatis ning T. Babajev, kes saanud dokumendid M. Talvingult, edastas need vahetult liisinguhaldurile, ei ole nendes episoodides
prg 345 lg 1 järgi süüdistatud ei prokuröri poolt süüdistuses kasutatud vahendlikul teel ega ka vahetult täideviimises. Eesti karistusõiguses valitseva ja Riigikohtu praktikas tunnustatud teovalitsemise teooria kohaselt paneb teo täideviijana toime isik, kes hoiab koosseisutunnustele vastava sündmuse kulgemist enda kontrolli all. Seejuures võib teovalitsemine esineda kolmes vormis: süüdistatav võib täita koosseisu ise ja vahetult (vahetu täideviimine); saavutada teo toimepanemise teise isiku poolt, kasutades ära oma ülekaalukat teadmist või võimu (valitsemine ülekaaluga ehk vahendlik täideviimine) või panna teo toime ühiselt ja kooskõlastatult teise isikuga. Kõik loetletud täideviimisvormid on kirjeldatud ka
§-s 21. Isik, kes tegu ei valitse, kuid osaleb selle toimepanemises, võib vastutada osavõtu sätete alusel, s.o kihutaja või kaasaaitajana (
Taali vahetus täideviimises (ta ei esitanud dokumente vahetult liisinguhaldurile) ega ka kaastäideviimises, sest kellelegi teisele ei ole esitatud samasisulist süüdistust. Seega on ainuõige järeldus see, et V. Taali 25 süüdistataksegi neil juhtudel vahendlikus täideviimises, mis ei ole aga kooskõlas tuvastatud tehioludega. Kui veel kuidagi nö pingutades ja üldse mitte tema teiste süüdistuses esitatud kuritegude tehiolusid teadmata, saaks väita, et T. Babajev ei teadnud M. Talvingult dokumente saades ja neid liisinguhaldurile saates, et need on võltsitud ja teda kasutatigi vahendina, siis M. Talvingu puhul, kes ise dokumendid võltsis ei saa kindlasti väita, et ta oli nö vahendiks V. Taali poolt kuriteo täideviimisel. Enamasti tähendab vahendlik täideviimine seda, et teo tegelik toimepanija (vahend) ei pane õiguslikus mõttes toime süütegu. Sellisel juhul esineb teo toimepanija ja tagaseisja vahel nn ärakasutamissuhe, mis seisneb teo ülekaaluga valitsemises. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kestva praktika kohaselt saab see toimuda kolmes vormis valitsemine ülekaaluka teadmise, tahte või võimuaparaadi abil (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-17-03 - RT III 2003, 17, 159). Teo valitsemine ülekaaluka teadmisega tähendab seda, et vahendlik täideviija viib teise isiku mingitest asjaoludest eksitusse või vähemalt kasutab tema eksitust ära nii, et ärakasutatud isik teostab oma tegevusega tahtmatult vahendliku täideviija teoplaani. Kohtupraktikas on ka varasemalt esinenud arusaamatuid süüdistusi seoses vahendliku kuriteo toimepanemisega, seda küll osavõtutegude omistamisel – ahelkihutamine jne. Sellised ekslikud arusaamad on alguse saanud
kommentaaridest, kus on nö tõlkeviga saksakeelse originaalteksti tõlkimisel. Kommentaaridest on väljaloetav, et ahelkihutamine ja vahendlik kihutamine on üks ja sama tegevus. Seejuures on viidatud saksakeelsele teosele. Viidatud teose originaaltekstist on aga väljaloetav üheselt, et ahelkihutamine ja vahendlik kihutamine ei ole kattuvad. (Samasisuline seiskoht on välja öeldud ka Tallinna Ringkonnakohtu määruses nr. 1-09-21132 24.jaanuarist 2011.a. ja otsuses nr 1-09-1476 14.aprillist 2011). 7.
prg 213 lg 1 ja 345 lg 1 järgi ning mõista karistus kuritegude ideaalkogumi eest (arvutikelmused ja Topeltneto krediitkaardi taotlemisel võltsitud dokumentide kasutamine) ja liisingutaotluste esitamisega seotud episoodides
prg 344 lg 1 ja 22 lg 3 ning prg 345 lg 1 ja 22 lg 3 järgi, mõistes karistuse samuti kuritegude ideaalkogumi eest. Nõustudes maakohtu otsuses esitatud põhjendustega karistuse liigi ja määra osas, leiab kohtukolleegium nendest tulenevalt, et V. Taali karistamine vangistusega on põhjendatud ja see tuleb mõista alammäärale ligilähedase, kuid arvestades kuriteoepisoodide arvu, ei saa see olla alammääras.
prg 64 lg 1 alusel mõistab kohtukolleegium liitkaristuse sama põhimõtte kohaselt nagu seda tegi maakohus e. kergema karistuse raskemaga kaetuks lugemise teel.
prg 73 alusel mõistetud katseaja pikkuse lühendamiseks alust ei ole. 26
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.