Obsah (9)

§ 691§ 457§ 652§ 272§ 173§ 693§ 162§ 177§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 26. november 2015. a Tartu Tsiviilasja number

§ 691

p-i 2 ja § 692 lg 1 p-i 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled esmalt selle üle, kas varasemas tsiviilasjas tehtud jõustunud kohtuotsus oli pooltele siduv lepingu lõppemise aja ja aluse osas. Riigikohus nõustus ringkonnakohtu järeldusega, et jõustunud kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-09-70453 ei välista praeguses asjas tuvastamast, et leping lõppes tegelikult juba enne selle ülesütlemist.

§ 457

lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Ringkonnakohus leidis õigesti, et tsiviilasja nr 2-09-70453 menetlemisel ei esitanud pooled väiteid ei hagejal seadusega nõutava kehtiva ühistranspordiloa olemasolu ega selle kohta, kas loa puudumine mõjutas või ei mõjutanud pooltevahelise lepingu kehtivust. Seega ei olnud ühistranspordiloa kehtivuse lõppemine varasemas tsiviilasjas hagi lahendamise aluseks olev asjaolu ja tsiviilasjas nr 2-09-70453 jõustunud kohtuotsus ei takistanud praeguses asjas tuvastamast, et poolte leping lõppes äramuutva tingimuse saabumise tõttu 16.07.

1. Riigikohus nõustus ka ringkonnakohtu järeldusega, et poolte leping lõppes p-i 9.4 järgi äramuutva tingimuse saabumisega. Lepingu p-i 9.4 kohaselt lõpeb leping ühistranspordiloa tähtaja lõppemise või loa kehtetuks tunnistamise korral. ÜTS § 10 lg 6 kohaselt tuleb avaliku teenindamise lepingus (kaasa arvatud eriotstarbelise liiniveo leping) sätestada, et tegevusloa tähtaja lõppemise või loa kehtetuks tunnistamise korral leping lõpeb. Poolte lepingu p 9.4 vastab sellele nõudele. Lepingu p 9.4 oli äramuutev tingimus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 102 lg 3 tähenduses. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on tuvastatud, et alates 16.07.2008 ei olnud hagejal kehtivat ühistranspordiluba. Seda järeldust ei ole 5 kassatsioonkaebuses vaidlustatud. Seega lõppes leping 16.07.2008, kui hageja ühistranspordiluba kaotas kehtivuse. Riigikohus märkis, et äramuutva tingimuse õiguslikud tagajärjed ei sõltu üldjuhul sellest, kas tegemist on seaduses sätestatud tingimusega või mitte. Avalik-õiguslikud normid, nagu praegusel juhul ÜTS § 10 lg 6 ja § 33 lg 1, ei mõjuta alati otseselt pooltevahelise lepingu või selle tingimuste kehtivust. Eelkõige kaasneb seaduse regulatsioonist erinevate kokkulepete sõlmimisega lepingu kehtetus TsÜS §-s 87 sätestatud juhtudel. Samas ei saa TsÜS §-st 87 tulenevalt eeldada, et iga seadusega vastuolus olev tehing on tühine, vaid tuleb kindlaks teha, kas keelu kehtestamise eesmärgiks oli välistada keeluga vastuolus oleva kokkuleppe kehtivus või kaasa tuua muu tagajärg (vt ka Riigikohtu
2. novembri
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-179-08, p 15;
4. oktoobri
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-13, p 21). Iseenesest on ekslik ringkonnakohtu väide, et praeguses menetluses on kostja algusest peale tuginenud asjaolule, et veolepingu lõpetamise ajal ei olnud hagejal ühistranspordiluba ning leping oli lõppenud äramuutva tingimuse saabumise tõttu juba 16.07.
6. Riigikohus ei nõustunud aga hageja väitega, nagu oleks ringkonnakohus rikkunud

§ 652

lg-t 2 sellega, et võttis lahendi tegemisel aluseks kostja hilinenult (päev enne lõppistungit) esitatud väite lepingu lõppemisest ühistranspordiloa kehtivuse lõppemisega. Riigikohus juhtis tähelepanu sellele, et hageja ühistranspordiloa kehtivuse lõppemise 16.07.2008 kui faktilise asjaolu esitasid pooled kohtule varasemas menetluses – kostja 30.01.2013 menetlusdokumendis (I kd, tl 151–153) ja hageja 22.08.2013 vastuses sellele (II kd, tl 3). Maakohtu otsusest nähtub, et kuigi kohus ei pidanud vaidluse lahendamiseks oluliseks lepingu lõppemise õiguslikku alust, ei seadnud ta kahtluse alla seda, et kostja tuginemine lepingu lõppemisele p-i 9.4 alusel hagejal kehtiva ühistranspordiloa puudumise tõttu on lubatav (otsuse lk 10, neljanda lõigu lõpuosa). Apellatsioonkaebuses ei väitnud hageja, nagu oleks kostja esitanud uue asjaolu või seisukoha hilinemisega. Seega võib kostja seisukoha esitamist ja selle arvestamist iseenesest lubatavaks pidada ning ringkonnakohtul ei olnud

§ 652lg-s 2 sätestatud alust jätta asjaoluga arvestamata.

Asunud seisukohale, et vaidlusalune leping lõppes 16.07.2008, ei ole ringkonnakohus tuvastanud, milline suhe oli pooltel pärast seda, kuigi menetluses on tuginetud sellele, et ka pärast 16.07.2008 jätkas hageja kostjale teenuse osutamist. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata vaidlus ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja leidis kassatsioonkaebuses, et kui leping lõppes 16.07.2008, siis sõlmisid pooled suuliselt uue samasisulise lepingu. Ringkonnakohus on pidanud võimalikuks, et poolte vahel võis tekkida nt käsundita asjaajamise suhe. Riigikohus juhtis tähelepanu asjaolule, et hageja on esitanud kahju hüvitamise nõude. Seega tuli kohtul asjaolude kohaselt hüvitisnõue kvalifitseerida (vt nt Riigikohtu 23. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-12, p 13) ning hinnata selle põhjendatust. Muuhulgas peab kohus andma ka pooltele võimaluse avaldada arvamust kahjuhüvitise nõude õigusliku hinnangu kohta (vt nt Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p-d 39 ja 40; 22. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-165-14, p 15). Pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimisel on

§ 272

lg 2 järgi üheks tõendiks ka tsiviilasjas nr 2-09-70453 tehtud kohtulahend, mille kohaselt täitsid pooled lepingut 01.09.2009 (vt ka Riigikohtu 13.11.2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-13, p 8). Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul eeltoodut arvestades anda õiguslik hinnang nii pooltevahelisele õigussuhtele pärast 16.07.2008 kui ka hageja kahju hüvitamise nõudele. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

§ 173lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL 10. OÜ Maksi

Bussid esitas 06.11.

1. a täiendavad seisukohad, mille kohaselt: 6 1) oli poolte vahel alates 16.07.
2. a veoleping algse veolepinguga samadel tingimustel. Poolte käitumine jätkus ka pärast 16.07.
3. a täpselt samal viisil nagu see oli toimunud seniajani – hageja jätkas veoteenuse osutamist ning kostja selle eest maksmist. Poolte tahe oli suunatud veolepingulise suhte jätkumisele. Põhjendatud on kohaldada VÕS § 310 lg-s 1 toodud põhimõtet TsÜS § 4 alusel analoogia korras laiemalt, sealhulgas ka veolepingule – kui pooled jätkavad veolepingu täitmist pärast selle lõppu, on poolte vahel järelikult jätkuv veolepinguline suhe; 2) on alternatiivselt poolte vahel poolte kokkulepetega modifitseeritud käsundita asjaajamise õigussuhe. Antud juhul esinevad samaaegselt kõik VÕS § 1018 lg 1 p-ides 1-3 loetletud alused. Palamuse vald kui soodustatu kiitis teenuse osutamise ilmselgelt heaks ka pärast 16.07.
4. a, jätkates lepingu täitmist kuni 01.09.
5. a (p 1). Samuti vastas hageja poolt reisijateveo korraldamine kostja huvile ja tahtele (p 2) ning reisijate ühistranspordi korraldamine on oluline ka avalikes huvides, kuivõrd vastasel juhul oleks vallaelanike teenindamiseks olulised liinid jäänud täitmata (p 3). Pooled leppisid kokku, et käsundita asjaajamisest tulenevat õigussuhet on küll korralise etteteatamisega võimalik lõpetada, kuid selle korral tuleb hüvitada õigussuhte ennetähtaegse lõpetamisega seotud kahju. Vastav kahju seisneb eelkõige saamata jäänud tulus, mis seisneb liinide teenindamisest saadava tulu äralangemises, kuid ka otseses kahjus nagu hageja tõi esile hagiavalduses. Hageja leiab, et kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmine oleks vastuvõetamatu ka VÕS § 6 sätestatud hea usu põhimõtte kontekstis.
6. Palamuse vald (Palamuse Vallavalitsuse kaudu) esitas 06.11.
7. a täiendavad seisukohad, mille kohaselt: 1) ei olnud poolte vahel pärast 16.07.2008 lepingulist suhet ning pärast 16.07.2008 olid poolte vahel üksnes lepinguvälised suhted. Väide, nagu oleks poolte vahel kehtinud pärast 16.07.2008 suuline veoteenuse leping, on uus väide, mille hageja esitas alles kassatsiooniastmes. Väide tuleb jätta tähelepanuta. Poolte vahel 03.01.2008 sõlmitud veoleping, mis lõppes 16.07.2008, ei asendunud automaatselt ühegi teise lepinguga ega ka pikenenud või uuenenud, sest selleks puudus mis tahes alus; 2) suhe, mille puhul hageja täitis pärast 16.07.2008 kostja kasuks vedude teostamisel 03.01.2008 veolepingust tulenevaid kohustusi, mis tegelikult pärast 16.07.2008 enam ei kehtinud, on käsitletav alusetu rikastumise suhtena. Käesolevas asjas esitatud tõenditest ja ka hageja selgitustest nähtuvalt pidas hageja 03.01.2008 veolepingut kehtivaks ka pärast 16.07.2008 ja leidis, et see veoleping lõppes alles 01.09.2009 kostjapoolsest lepingu ülesütlemisest tingituna. Tegelikult lõppes 03.01.2008 veoleping aga juba 16.07.2008 lepingu p-is 9.
8. sätestatud äramuutva tingimuse saabumise tõttu. Kohustused, mida hageja arvas pärast 16.07.2008 kostja kasuks vedude teostamisel täitvat, ei kehtinud. Kostja on ajaperioodil 16.07.2008 kuni 01.09.2009 alusetult saadud veoteenuse hariliku väärtuse hagejale hüvitanud; 3) ei ole täidetud käsundita asjaajamise VÕS § 1018 lg 1 p-st 3 tulenev eeldus; 4) ei ole hagejal õigus kostjalt nõuda ka väidetavalt tekkinud kahju hüvitamist. Lepinguvälise suhte (sh nii alusetu rikastumise suhte kui ka käsundita asjaajamise suhte) puhul ei saa nõuda kahju hüvitamist 03.01.2008 veolepingu p-i 9.
9. ega ka VÕS § 845 lg 1 alusel, sest 03.01.2008 veoleping lõppes lepingu punkti 9.
10. alusel 16.07.2008; 7 5) kui kohus peaks siiski leidma, et apellandil on õigus nõuda kahju hüvitamist, jääb vastuapellant kõigi varasemas menetluses kahjuhüvitise nõudele ja kahjuarvestusele esitatud vastuväidete juurde ja palub nendega arvestada. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL
11. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu tühistada osas, milles maakohus hagi rahuldas. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. 13.

§ 693

lg 1 järgi jätkub pärast Riigikohtu poolt ringkonnakohtu otsuse tühistamist menetlus seisundis, milles see oli enne asja läbivaatamise lõpetamist ning ringkonnakohus teeb uuesti menetlustoimingud, mis Riigikohtu otsuse kohaselt on ebaseaduslikud. Käesolevas asjas nõustus Riigikohus ringkonnakohtu 17.10.2014 otsuses toodud järeldusega, et poolte leping lõppes p 9.4 järgi äramuutva tingimuse saabumisega. Riigikohus nõustus ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaoluga, et leping lõppes

1. juulil 2008, kui hageja ühistranspordiluba kaotas kehtivuse. Riigikohus märkis, et ringkonnakohus asus seisukohale, et vaidlusalune leping lõppes
2. juulil 2008, kuid ei tuvastanud, milline suhe oli pooltel pärast seda, kuigi menetluses on tuginetud sellele, et ka pärast
3. juulit 2008 jätkas hageja kostjale teenuse osutamist. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul eeltoodut arvestades anda õiguslik hinnang nii pooltevahelisele õigussuhtele pärast
4. juulit 2008 kui ka hageja kahju hüvitamise nõudele.
5. Ringkonnakohus andis 7.07.2015 määrusega pooltele võimaluse esitada oma seisukohad õigussuhte kvalifitseerimise ja kahju hüvitamise õigusliku aluse kohta. Hageja täiendavalt esitatud seisukoha järgi oli poolte vahel alates 16.07.
6. a veoleping algse veolepinguga samadel tingimustel. Hageja märkis alternatiivselt, et kui kohus leiab, et lepingut ei olnud, siis võis olla kokkulepetega modifitseeritud käsundita asjaajamise õigussuhe. Kostja esitas seisukoha, et ühtegi kehtivat lepingut pärast 16.07.2008 poolte vahel ei olnud, käsundita asjaajamise eeldused ei ole täidetud ning poolte vahel sai tekkida üksnes alusetu rikastumise suhe, mis ei anna alust hageja kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
7. Ringkonnakohus leiab, et poolte vahel ei olnud alates16.07.2008 kehtivat lepingut. Hageja seisukoha järgi sõlmisid pooled pärast 16.07.2008 uue veolepingu, mida nad täitsid kuni
8. aasta suveni. Ringkonnakohus sellega ei nõustu ja leiab, et uus leping oli tühine TsÜS § 87 alusel, kuna tegemist oli seadusega vastuolus oleva tehinguga. TsÜS § 87 kohaselt on seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. Ühistranspordiseaduse (ÜTS redaktsioon 16.05.2008 - 09.01.2009) ei sätesta, et ilma tegevusluba omamata sõlmitud leping on tühine. Samas kinnitab õigusliku tagajärjena tehingu tühisust nii seaduse grammatiline kui teleoloogiline tõlgendamine. Grammatilise tõlgendamise korral hinnatakse seaduse sõnastust ja väljendid „ei tohi“, „on keelatud“ ning „,ei peaks“ jt sarnased, viitavad, et säte on imperatiivne. ÜTS § 10 lg 6 kohaselt tuleb avaliku teenindamise lepingus (kaasa arvatud eriotstarbelise liiniveo leping) sätestada, et tegevusloa tähtaja lõppemise või loa kehtetuks tunnistamise korral leping lõpeb. ÜTS § 33 kohaselt on tegevusluba, sõidukikaart ja liiniveo korraldamise õigust tõendav dokument kohustuslikud ning sama paragrahvi lõike 1 kohaselt on tasu eest korraldatav sõitjatevedu tegevusloa ja sõidukikaardita keelatud. 8 Ringkonnakohus leiab, et eeltoodud sätete sõnastusest tuleneb, et hagejal oli keelatud tegevusloata sõjtjatevedu ning leping, mida ta väitis, et on tegudega sõlmitud, on tühine TsÜS § 87 alusel. Ringkonnakohus leiab, et ka teleoloogiline tõlgendamine annab aluse lugeda hageja poolt lepingu alusel sõitjate vedamine tühiseks alates hageja tegevusloa lõppemisest. Käesoleval juhul on võimalik seadusega vastuolus oleva tehingu õiguslik tagajärg määratleda seaduse mõtte tuvastamisel. Tehing on tühine esmajoones siis, kui kaalumisel saab järeldada, et rikkumine oli seadusandja arvates oluline. Kehtiva tegevusloa olemasolu lepingupoolel oli seadusest tulenev lepingu sõlmimise eeldus, kuna ühistranspordiseadusest tulenevalt võis reisijateveo avaliku teenuse pakkujana tegutseda üksnes isik, kellele on seaduses sätestatud korras antud tegevusluba. Seaduse sõnastus viitab imperatiivsele normile. Vaid tegevusluba omava sõitjateveo korraldaja suhtes võib eeldada, et lepingu pooleks oleva kohaliku omavalitsuse ja ka teenuse tarbijate, so reisijate huvid, sh ohutus ja teenuse kvaliteet, on piisavalt kaitstud. Antud juhul on seaduse keeld (sõitjatevedu tegevusloata on keelatud) suunatud mõlemale poolele- nii vallale kui reisijateveo teenuse pakkujale, mistõttu võib järeldada, et keelu rikkumisel loetakse tehing tühiseks. Keelu eesmärk on eelkõige lepinguväliste isikute - reisijate ohutus, ning tegevusloa nõude imperatiivsusega püütakse hoida mõlemat poolt lepingute sõlmimisest, kus tegevusloa eeldus ei ole täidetud. Nõuded tegevusloa taotlejale ja omanikule sätestati
9. aastal kehtinud ÜTS §-des 35 jj. Nimetatud loa nõue ei täida pelgalt haldusõiguslikku ega turu korrastamise eesmärki, vaid tagab võimaluse kontrollida ja hinnata vedaja varasemat tegevust, mainet ning majanduslikku seisundit ja on suunatud samaaegselt ka reisijateveo ohutuse ja nõuetelevastavuse tagamisele. Seaduse eesmärk on saavutatav vaid siis, kui tehingud lugeda tühiseks ja tegevusloata isikud reisijateveoturult välistada. Ringkonnakohus leiab, et seadusandja on tegevusloa nõude kohustuslikkuse ja selle täpse sisustamisega soovinud reisijateveo osalistelt imperatiivsete nõuete järgimist ning seda eesmärki ei täida haldusõiguslikud sanktsioonid ega trahvid.
10. Ringkonnakohus märgib, et kui tehing on seadusega vastuolu tõttu tühine, siis puudub alus tuvastada, et poolte vahel oli käsundita asjaajamise suhe. Ringkonnakohus märgib alternatiivselt, et isegi kui eeldada, et hageja ajas võõrast asja ja eeldada, et see vastas soodustatu huvidele (reisijaid veeti), siis ei ole täidetud VÕS § 1018 lgs 2 sätestatud eeldus. VÕS § 1018 lg 2 kohaselt ei ole tegemist käsundita asjaajamisega, kui isikul puudub tahe tegutseda teise isiku kasuks. Hageja tegutses enda ärihuve silmas pidades, osutas teenust tasu eest ning tal puudus tahe tegutseda valla huvides. Hagejal oleks käsundita asjaajamise eelduste tuvastamise korral õigus tasule ja/või kulutuste hüvitamisele. Hageja ei soovi tasu, kuna ta on tasu saanud. VÕS § 1023 lg 1 alusel saaks hagejal olla võõra asja ajamiseks tehtud kulutuste hüvitamise nõue ulatuses, milles ta võis kulutuste tegemist pidada mõistlikult vajalikuks. Hageja nõue koosneb saamata jäänud tulust, töötajate koondamishüvitistest ning busside müügikahjust. Tegemist ei oleks tasu ega ka kulutuste nõudega hõlmatud nõuetega. Hageja enda tegevus tõi kaasa lepingu lõppemise ning uue kehtiva lepingu sõlmimise võimatuse. Sellises olukorras pidi olema hagejale võimaliku kahju tekkimine ettenähtav. Kostja ei ole lepingu ega käsundita asjaajamise sätete alusel kohustatud hageja poolt esitatud kahju hüvitama. 9
11. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et kuna poolte vaheline leping oli tühine, siis saab poolte vahel olev suhe olla alusetu rikastumise suhe, kuid sellel alusel hagejal nõuded puuduvad. Hageja ei ole alusetu rikastumise õiguse alusel nõuet esitanud, samuti ei soovinud hageja avaldada kostja vastavale väitele omapoolset seisukohta. Hageja ei ole esitanud nõuet kohustuse täitmisena saadu tagastamiseks VÕS § 1028 lg 1 alusel ehk soorituse teinud isiku nõuet soorituse saanud isiku vastu. Ringkonnakohus märgib, et hageja poolt hagi alusena esitatud faktilised asjaolud ja kahjunõude koosseis ei anna alust ka ringkonnakohtule nõude ümberkvalifitseerimiseks VÕS § 1028 lg 1 alusel. Kuna vastastikune leping oli tühine, siis peaksid VÕS § 1034 lg 3 alusel lepingupooled nende poolt saadu välja andma või selle väärtuse hüvitama samaaegselt. Vastavalt tuleks kohaldada VÕS §-s 111 sätestatut.
12. Ringkonnakohus muudab

§ 173lg 3 alusel maakohtu otsusega määratud menetluskulude jaotust.

Ringkonnakohus leiab, et kuna hagi jääb rahuldamata, siis tuleb

§ 162lg 1 alusel kõik menetluses kantud menetluskulud jätta hageja kanda.

Ringkonnakohus selgitab, et kuna käesolevas asjas on lõpplahend tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (

§ 177

lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus

§ 174

lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv). /digitaalselt allkirjastatud/ Kersti Kerstna-Vaks /digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp 10 /digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi