← Eesti

2-10-38912/22

Obsah (6)§ 174§ 138§ 178§ 168§ 463§ 447

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks Määruse tegemise aeg ja koht 25. juuni 2012 Tartu Tsiviilasja number 2-10-38912 Tsiviilasi Vaidlu

) § 175 lg-st 1 tuleneb, et kohus mõistab kulud välja üksnes põhjendatud ning vajalikus ulatuses. Käesoleval juhul ei ole pooled sisulise vaidluseni jõudnudki, kuna hagiavaldus jäeti läbi vaatamata. Kostja poolt esitatud õigusabi maht asjas ei ole põhjendatud ja vajalik, kuna vaidlus toimus sisuliselt kirjalikus menetluses ilma ühtegi kohtuistungit pidamata ning vaieldi vaid üheainsa õigusküsimuse üle. Arvesse tuleb võtta ka hageja nõude tagasihoidlikku suurust, materjali väikest mahtu. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit kulude kandmise kohta, nt on puudu tasumist tõendavad maksekorraldused.

§ 174

lg 2 teise lause kohaselt tuleb menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele lisada ka kulusid tõendavad dokumendid. Juhul, kui selliseid tõendeid ei esitata, tuleb avaldus jätta rahuldamata.

  1. Tartu Maakohus jättis
  2. aprilli 2012 määrusega OÜ Neivelandi avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks menetlusse võtmata. Kohtumääruse põhjenduste kohaselt on

§ 138

lg 1 tulenevalt menetluskuludeks menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohus jättis 5. märtsi 2012 määrusega kohtukulud hageja kanda.

§ 138lg 2 järgi on kohtukuluks riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud.

Kohtuväliste kulude loetelu on toodud

§-s

  1. Punkti 1 kohaselt on kohtuväliseks kuluks menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Kostja menetluskulu on kohtuväline kulu. Käesoleval juhul on maakohus jätnud kohtuväliste kulude jaotuse osas seisukoha võtmata. Kohus saaks menetluskulude kindlaksmääramise avaldust lahendada üksnes eeldusel, et on olemas jõustunud kohtulahend, milles määrati kindlaks ka kohtuväliste kulude jaotus menetlusosaliste vahel. Oma huvide kaitseks oleks kostja saanud esitada
  2. märtsi 2012 kohtumäärusele edasikaebuse

§ 178

lg 1 alusel põhjusel, et kohus on jätnud määruses kohtuväliste kulude jaotuse osas seisukoha võtmata. Kui on jõustunud kohtulahend, milles puudub kohtuväliste kulude jaotus, ei ole enam võimalik kohtumääruse täiendamine kohtuväliste kulude jaotuse osaga ega ka menetluskulude kindlaksmääramine eraldi menetluses. Menetluskulude kindlaksmääramise avaldust saab maakohus menetleda üksnes jõustunud kohtulahendiga määratud kulude jaotuse alusel. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

  1. OÜ Neiveland esitas Tartu Maakohtu
  2. aprilli 2012 määruse peale määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määrus ja saata asi samale maakohtule tagasi menetluskulude kindlaksmääramise avalduse menetlusse võtmise otsustamiseks. 2 Määruskaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on kohus teinud otsuse resolutsioonis vea, kasutades seal mõistet kohtukulud, kuid otsuse põhjendavast osast nähtuvalt on kostja menetluskulud, s.t nii kohtukulud kui kohtuvälised kulud, jäetud

§ 168

lg 2 alusel hageja kanda; 2) ei saa kohus jätta menetluskulude avaldust menetlusse võtmata põhjendusega, et kohus on teinud vea, kui kohus saab selle ise parandada.

447 lg 2 järgi on kohtu õiguseks ja antud juhul ka kohuseks igal ajal parandada otsuses esinevad ilmsed ebatäpsused. Vastavalt

§ 463

lg 2 kohaldatakse määrusele vastavalt otsuse kohta sätestatut, kui seadusest või määruse olemusest ei tulene teisiti; 3) lubab

§ 447

lg 2 esimene lause otsuse ebatäpsusi parandada üksnes juhul, kui need ei mõjuta otsuse sisu. Antud juhul ei mõjutaks ebatäpsuse parandamine kuidagi otsuse sisu, kuna otsuse põhjendavas osas jäeti kõik menetluskulud kostja kanda. Kuna kohus pidanuks vea ise parandama, ei pidanud kostja

§ 178lg 1 alusel esitama apellatsiooni.

Nii on kohtupraktikas olukorras, kus kohtul oli jäänud kohtuotsuse resolutsioonis märkimata menetluskulude jaotus, lisatud see resolutsiooni just kohtuvigade parandamise korras (nt Harju Maakohtu otsus nr 2-05-23445); 4) tuleb hagi läbivaatamata jätmise korral menetluskulud alati jätta hageja kanda. Otsuse põhjendavas osas kohaldatud

§ 168

lg 2 on imperatiivne ega võimalda kohtul kunagi teistsugust otsustust teha; 5) on ilmne, et otsuse resolutsioonis sisalduva sõna „kohtukulud“ all on kohus silmas pidanud menetluskulusid. Kuna varasemalt kehtinud

tundis vaid mõistet „kohtukulud“, mis hõlmas nii kohtuväliseid kui kohtukulusid praeguse termini „menetluskulud“ mõttes, eksivad kohtud siiani aeg-ajalt selle termini kasutamisel. Vt nt Harju Maakohtu otsused nr 2-10-3727 ja 1-12-2659; 6) ei rikuks otsuse sisalduva ebatäpsuse parandamine või resolutsioonis kasutatud mõiste „kohtukulud“ laiendav tõlgendamine õiguskindluse printsiipi.

§ 168lg 2 järgi jäävad hagi läbivaatamata jätmise korral menetluskulud hageja kanda.

5. R. Lutter vaidles määruskaebusele vastu leides, et määruskaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Vastustaja vastuväidete kohaselt on kohus põhjendatult keeldunud kostja menetluskulude avaldust menetlusse võtmast. Kostja oleks saanud oma huvide kaitseks esitada edasikaebuse

§ 178

lg 1 alusel põhjusel, et kohus on jätnud määruses kohtuväliste kulude jaotuse osas seisukoha võtmata. Olukorras, kus on jõustunud kohtulahend, milles puudub kohtuväliste kulude jaotus, ei ole enam võimalik kohtumääruse täiendamine kohtuväliste kulude jaotuse osaga ega ka menetluskulude kindlaksmääramine eraldi menetluses. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus leiab, et OÜ Neiveland määruskaebus tuleb rahuldada ja OÜ Neiveland avaldus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks tuleb menetlusse võtmise otsustamiseks saata tagasi Tartu Maakohtule. 7.

§ 447

lg 2 kohaselt parandab kohus otsuses igal ajal kirja- ja arvutusvead ning ilmsed ebatäpsused, mis ei mõjuta otsuse sisu.

§ 463

lg 2 tulenevalt kohaldatakse määrusele otsuse kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega saab kohus ilmseid ebatäpsusi omaalgatuslikult parandada ka kohtumäärustes. 3 Ringkonnakohtu hinnangul tähistab mõiste „ilmne ebatäpsus“ olukorda, kus kohtuotsuses või –määruses on ekslikult kasutatud vale sõna või numbrit, kuid kohtulahendi ülejäänud sisust tulenevalt on arusaadav, et kohus on silmas pidanud mõnda teist sõna või numbrit. Ilmse ebatäpsuse parandamine ei hõlma ainult valesti kirjutatud nimede, aadresside või kuupäevade parandamist. Nii nt on Riigikohus

  1. veebruari 2012 parandusmäärusega kohtuasjas nr 3-21-143-11 parandanud kohtulahendi sisulist osa kautsjoni tagastamise osas.
  2. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse esitaja seisukohaga, et praegusel juhul on tegemist ilmse ebatäpsusega maakohtu määruse resolutsioonis. Tartu Maakohtu
  3. märtsi 2012 määruse põhjendustest nähtub, et kohus on silmas pidanud kõiki menetluskulusid, kuid resolutsioonis seisab ekslikult „kohtukulud“. Määruse põhjendavas osas on maakohus tuginenud

§ 168lg-le 2, mis reguleerib kõigi menetluskulude jaotust.

Seega leiab ringkonnakohus, et

  1. märtsi 2012 määrust koostades soovis maakohus jätta kõik menetluskulud hageja kanda. See, et Tartu Maakohtu
  2. märtsi 2012 määruse resolutsioonis on tegemist ebatäpsusega ning tegelikult on kohus soovinud hagejalt välja mõista kõik menetluskulud, pidi arusaadav olema ka pooltele. Hagi läbivaatamata jätmisel kõigi menetluskulude hageja kanda jätmine tuleneb otse

§ 168lg-st 2.

Nimetatud sättele on kohus otsuse põhjendavas osas ka viidanud.

§ 168

lg-st 2 kõrvale kaldudes pidanuks kohus põhjendama, miks jäävad hageja kanda ainult kohtukulud

§ 138lg 2 mõttes.

Antud juhul sellist põhjendust kohtumäärusest ei nähtu.

§ 447lg 2 tulenevalt võib kohus sellise ebatäpsuse ka ise parandada.

Kuna maakohus saab OÜ Neiveland menetluskulude rahalise kindlaksmääramise avalduse menetlusse võtmist takistava puuduse ise kõrvaldada, tühistab ringkonnakohus Tartu Maakohtu 12. aprilli 2012 määruse ja tagastab OÜ Neiveland menetluskulude rahalise kindlaksmääramise avalduse Tartu Maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Kai Kullerkupp Viivi Tomson 4 Kersti Kerstna-Vaks

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.