KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja Määruse tegemise aeg ja koht 9. november 2012 Tartu Tsiviilasja number 2-11-50998 Tsiviilasi G

§ 156

lg 1 järgi juurdepääsu taotleja kinnisasjal avalikule teele juurdepääsu puudumine, taotletava juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus ja juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi ülekaalukus, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste juurdepääsust tuleneva kitsendusega. Nimetatud sätte kohaldamise esmaseks eelduseks on asjaolu, et nõude esitaja kinnistule puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt või kinnisasja eraldi seisvalt osalt. XXX kinnistu piirneb osaliselt (põhja-edela servast vähemalt 8-10 meetrit) avaliku teega. Avaldaja viidatud riigikohtu lahend nr 3-2-1-85-05 ei ole asjas olulisel määral kohaldatav, kuna lahendatud olukord ei ole sarnane käesoleva vaidluse olukorraga – riigikohtu lahendatud vaidluses ei piirnenud hageja kinnisasi üldse avaliku teega, vaid teiste isikute kinnisasjadega. Riigikohus on asunud seisukohale (3-2-1-33-04, 3-2-1-41-08), et juurdepääsu võimalus ei pea reeglina hõlmama ka autoga kinnistule juurdepääsu ning sellise nõude korral tuleb seda vajadust eraldi hinnata. Kohus, kaalunud avaldaja esitatud põhjendusi autoga oma kinnistule pääsemise võimaluse tagamiseks, leidis, et esitatud põhjendused ei ole nii mõjuvad, et annaks aluse kitsendada puudutatud isikute, XXX omanike, omandiõigust avaldaja nõutud määras. 3 Esiteks ei ole kindlaks määratud, et isik peab saama parkida oma sõiduki kinnistule, eelkõige sisehoovi. Vaatlusel ja esitatud fotode (tl 31, 42) alusel tegi kohus kindlaks, et avaldajal on võimalus parkida oma sõiduauto kinnistuosale, mis piirneb kinnistuga XXX. Kinnistutel asuvate ehitiste vahekaugus on 5 meetrit. Lähtudes avaldaja esitatud plaanist (tl 17) jookseb kinnistute vaheline piir võrdselt ehitiste vahelt – seega on avaldajal oma kinnistul asuva elamu kõrval ruumi 2,5 meetrit auto parkimiseks, kusjuures kogu elamu külje ulatuses, mis võimaldab parkida vähemalt kahte sõidukit. Lisaks on lubatud parkimine kinnistuga piirneval avalikul teel. Sõidukit ei pea saama parkida elamu sissepääsu ette. Juurdepääsu küttepuude vedamiseks põhjendusena nimetas avaldaja asjaolu, et kuurid asuvad kinnistu järvepoolsel osal, kuhu on XXX kinnistult lähem juurdepääs ja käsitsi transpordi korral jääks ette aiamaa. Kohus nõustus puudutatud isikutega, et tegemist on nn mugavusküsimusega. Avaldajal on võimalus lasta küttepuud maha laadida oma kinnistuosale, mis piirneb kinnistuga XXX. Käsitsi küttepuude vedamine kuuri on tülikas, kuid kohus leidis, et siinjuures on kaalukamad XXX kinnistu omanike huvid privaatsusele ning omandi kaitsele. Küttepuude vedu üle XXX kinnistu eeldaks kinnistute vahele värava rajamist. J. Stjoptšenkov ja L. Stjoptšenkova sellega ei nõustunud. Nende plaan on piirata oma kinnistu avaldaja kinnistu poolsest küljest heki või korraliku piirdeaiaga. Avaldaja kallavat kinnistute piirile solki, mida nad soovivad vältida. Puudutatud isikute soov rajada selline piire, et naaberkinnistu omanike tegevuse mõjud ei ulatuks nende kinnistule ning osaliselt oleks piiratud ka vaade, on mõistlik ja sellega tuleb arvestada. Puudutatud isikute esitatud fotodelt (tl 42) nähtub, et kinnistul asuvast kaevust (mis küll takistab autoga õuealale sõidu) on võimalik mööda sõita aiakäru vms. Ka nähtub fotolt nr 2, et kinnistul on murupind, millest üle on puude transport võimalik. XXX omanikud nõustusid, et juurdepääs välitualeti tühjendamiseks võib olla põhjendatud; nad nõustusid tühjendamisega kord aastas ja tühjendamise ajast tuleks kirjalikult ette teatada vähemalt kolm päeva. Avaldaja leidis, et tualetti on vajalik tühjendada kaks korda aastas ning teiseks korraks pikema voolikuga auto tellimine tähendab talle lisakulu. Kohus leidis, et tualeti tühjendamiseks kord aastas XXX kinnistule sisenemise määramine on mõistlik ja tuleb sellisel viisil ka määrata. Kohus ei nõustunud avaldaja käsitlusega igasuguste juurdepääsu ümberkorraldamisega kaasnevate kulutuste vältimises – koormatava kinnistu omanik ei pea n.ö elimineerima oma kinnistu kitsendustega kõiki koormava kinnistu lisakulutusi. Kohus kaalus XXX kinnistu riivet ja avaldajal tekkida võivaid lisakulutusi. Avaldaja ei esitanud andmeid, palju oleks pikema voolikuga tühjendusauto, millega oleks võimalik tualetti tühjendada ka avalikult teelt, talle kallim kui auto, mida ta tavapäraselt kasutab. Avaldaja soovis vaid, et tal oleks võimalik jätkata kohaliku teenusepakkuja kasutamist, kes teeb tööd n.ö „mustalt“, s.o teenusepakkuja, kes ei tasu eeldatavalt makse. Valla esindaja selgitas, et kogumiskasti tühjendamise vajadus sõltub suuresti ka sellest, kas sinna jookseb vihmavesi sisse või mitte. Seega on avaldajal võimalus kogumiskasti parendada ja vältida vajadust selle tühjendamiseks kaks korda aastas. Kohtu hinnangul ei ole kaasnev lisakulu sellise ulatusega, et kaaluks üles XXX omanike omandiõiguse piiramise. Vastavalt päästeseaduse § 23 lg-le 1 võib päästeamet siseneda valdaja nõusolekuta tema valduses olevale piiratud või tähistatud kinnisasjale ja avada väravaid või kõrvaldada muid takistusi, kui see on vajalik päästetööks, demineerimistööks või päästesündmuse väljaselgitamiseks. Seega on operatiivsõidukitele tagatud ligipääs kõigile avaldaja kinnistu osadele. Kiirabisõidukil on võimalik parkida kas avalikul teel või siis avaldaja kinnistuosal – arvestades kiirabivarustust, ei ole abi vajava isiku transportimine sõidukini probleem. Arvestades, et kohus jätab enamiku avaldaja nõude komponentidest rahuldamata ja peab põhjendatuks vaid kord aastas tualeti tühjendamist, tuleb võimaldada see avaldajale tasuta, sest nimetatud kitsendus ei kahjusta oluliselt XXX kinnistu omanike huve. 4 TsMS § 172 lg 1 sätestab üldreegli, mille kohaselt kannab hagita menetluses kulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Kohus leidis, et arvestades vaidluse sisu ja iseloomu ning asjaolu, et lahend tehti kõigi selles osalenud isikute huvides ja lahendati menetlusosaliste vaheline vaidlus, tuleb menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJATE TAOTLUS JA PÕHJENDUSED 6. G. Volina esitas määruskaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 10. septembri 2012 määruse tühistamist osas, millega avaldus jäeti rahuldamata ja menetluskulud poolte kanda, ning uue määruse tegemist, millega avaldus rahuldada ja võimaldada XXX igakordsel omanikul tähtajatu ööpäevaringne autotranspordiga juurdepääs läbi XXX kinnistu ning kahel korral aastas veoautoga kuivkäimla tühjendamiseks, samuti kord aastas veoautoga puude veoks. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt: 1) hõlmab kinnistu kasutamine muu hulgas selle kasulike omaduste tarbimist ja selle teenindamist autoga. Avaldaja vajab juurdepääsu aiasaaduste, puude ning ehitusmaterjalide veoks, transpordiks ja liikumiseks kinnistule, samuti auto parkimiseks hoovis. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-85-05 leidnud, et kuigi otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-33-04 on leitud, et juurdepääsu õigus ei pea alati hõlmama autoga ligipääsu võimalust, siis asjaoludest tulenevalt peab elamiseks kasutatavale kinnisasjale reeglina siiski vähemalt üks selline juurdepääs olema tagatud. Samas on riigikohus viidanud, et kohus peaks arvestama tekkida võivaid kulutusi ning varasemaid kasutamise tavasid. Kohus on vääralt leidnud, et riigikohtu lahend nr 3-2-1-85-05 antud juhul ei kohaldu. Lahend käsitleb

§ 156lg 1 kohaldamist, mis ongi avaldaja nõude alus.

Kuigi XXX kinnistu piirneb avalikult kasutatava teega, puudub sel juurdepääs

§ 156lg 1 mõttes, kuna juurdepääsu takistab elamu asukoht.

Pooltel ei olnud vaidlust, et XXX ja 212 kinnistute vahel on võrkaed koos väravaga juba rajatud. Välja on kujunenud sõidujälg XXX kinnistule läbi XXX kinnistu ning nimetatu on olnud XXX kinnistu ajalooline juurdepääs. XXX kinnistul elavad alaliselt avaldaja perekonnaliikmed. J. Stjoptšenkov ja L. Stjoptšenkova kinnitasid 03.04.2012 istungil, et soovivad rajada korraliku tee. Seega jääb juurdepääsutee XXX kinnistule alles ning selle kasutamine ei põhjusta XXX omanikele materiaalseid ebamugavusi. XXX ja 218 kinnistute piiri kasutamine auto parkimiseks ei ole võimalik. XXX kinnistu omanik on väljendanud, et ei luba autoga üle enda kinnistu sõita. Kohus ei ole eelnevaid asjaolusid arvesse võtnud. Riigikohtu lahendist nr 3-21-14-06 tulenevalt ning arvestades asjaolu, et juurdepääs taotletud kujul ei põhjustaks puudutatud isikutele mingeid kulusid, tulnuks kohtul kaaluda, kas puudutatud isikute huvi privaatsuse tagamisele kaalub üle avaldaja vajaduse juurdepääsule. Kohus on tuginenud ebaõigetele faktilistele asjaoludele (värava puudumine, väidetavad kulutused) ja jätnud täielikult käsitlemata ühe peamistest olulistest asjaoludest – ajaloolise tava. Selliselt ei ole jälgitav kohtu diskretsiooniotsuse kujunemine, kuna määrusest ei ole jälgitavad ega kontrollitavad kohtu motiivid, miks avaldus osaliselt rahuldamata jäeti; 2) asub XXX kinnistul kuivkäimla, mida on võimalik tühjendada ainult XXX kinnistu kaudu. Kuivkäimlat on vaja tühjendada kaks korda aastas. J. Stjoptšenkov ja L. Stjoptšenkova on avaldajale kuivkäimla käsitsi tühjendamist ette heitnud (avaldaja kallab kinnistu piirile solki), kuigi on ise takistanud tühjendamisteenuse tarbimist. Kohus on palunud pooltelt infot kuivkäimla puhastuse teenuse pakkujate kohta. Avaldaja on kahele sellisele viidanud. Kuivkäimla tänavalt tühjendamiseks puuduvad piirkonnas vajalikud vahendid. Avaldajalt ei saa eeldada fakti, et piirkonnas puudub pikema voolikuga teenusepakkuja, 5 tõendamist, kuna tegemist on negatiivse asjaoluga. Eeltoodust tulenevalt jääb arusaamatuks kohtu poolt avaldajale ette heidetu, et avaldaja ei ole esitanud võimaliku kallima teenuse arvutuskäiku. Kohus ei ole seda avaldajalt nõudnud ja kohtu selline seisukoht on ootamatu. Tõendamiskoormis alternatiivsete pakkujate osas on puudutatud isikute kanda; 3) on XXX kinnistul asuval elamul ahiküte. Puukuur asub kinnistu järvepoolses nurgas, millele on autoga juurdepääs välistatud. Mõistlikult on eeldatav puude autotransport otse kuuri ette nagu seda on ajalooliselt tehtud; 4) on avaldaja juurdepääsu võimaldamisel nõus panustama aia ja teede parendamisse; 5) palub avaldaja menetluskulud jätta puudutatud isikute kanda, kuna menetlus on põhjustatud otseselt viimaste käitumisest ja soovimatusest läbirääkimisi pidada. 7. J. Stjoptšenkov ja L. Stjoptšenkova esitasid määruskaebuse, milles taotlevad Tartu Maakohtu 10. septembri 2012 määruse tühistamist menetluskulude jaotuse osas ning uue määruse tegemist, millega jätta menetluskulud avaldaja kanda. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt: 1) oli avaldaja nõue valdavas osas põhjendamatu. Arvestades, et avaldaja nõudis autoga juurdepääsu üle XXX kinnistu tähtajatult ja ööpäevaringselt, moodustab nõude rahuldatud osa avaldaja nõudest ajaliselt vähem kui 1/365 osa, kusjuures juurdepääs on piiratud ühe konkreetse otstarbega. Välitualeti tühjendamise vajaduse tõstatas avaldaja alles menetluse käigus ning välitualeti seadustas ta samuti menetluse ajal. Välitualeti tühjendamise osas oleks ka kohtueelselt kokkuleppele jõutud. J. Stjoptšenkov ja L. Stjoptšenkova ei esitanud vastuväiteid juurdepääsule kord aastas välitualeti tühjendamiseks ning kohus määras juurdepääsu tingimustel, milles menetlusosalised sisuliselt kohtus kokku leppisid; 2) ei ole kohus ülaltoodud asjaoludega talle TsMS § 172 lg 1 teises lauses (kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi) antud diskretsiooniõigust kasutades arvestanud. Kohtu seisukoht, et enamiku avaldaja nõude komponentide rahuldamata jätmisel tuleb menetluskulud menetlusosaliste endi kanda jätta, on vastuolus asja olemusega ja riivab määruskaebuse esitajate õiglustunnet. J. Stjoptšenkov ja L. Stjoptšenkova olid sunnitud ennast valdavas osas põhjendamatu avalduse vastu kaitsma ning sellega seoses menetluskulusid kandma, neil on õigustatud ootus, need kulud kannab menetluse põhjustanud isik.

§ 156lg-st 1 ja Ts

MS §-s 6182 lg-st 1 tulenevalt algatab kohus hagita menetluse juurdepääsu määramiseks avalikult kasutatavale teele selle kinnistuomaniku avalduse alusel, kellel vastav juurdepääs puudub. TsMS § 172 lg 7 teise lause kohaselt juhul, kui menetluse võib algatada üksnes avalduse alusel ja avaldus jääb rahuldamata, jätab kohus menetluskulud avaldaja kanda, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus pidanuks menetluskulude jaotamisel kohaldama TsMS § 172

1. lõike teises lauses sätestatut koosmõjus
2. lõike teises lauses sätestatuga. Kuna menetlus algatati avalduse alusel ja kohus jättis avalduse enamuses osas rahuldamata, siis pidanuks kohus puudutatud isikute menetluskulud vähemalt avalduse rahuldamata osale vastavas osas jätma avaldaja kanda. VASTUSTAJATE VASTUVÄITED
3. J. Stjoptšenkov ja L. Stjoptšenkova vaidlevad G. Volina määruskaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1) piirneb avaldajale kuuluv XXX kinnistu vahetult üldkasutatava teega. Seega puudub

§ 156

lg 1 kohaldamise esmane eeldus; 6 2) on kohus kaalunud XXX ja 212 kinnisasjade omanike huvisid ning põhjendatult leidnud, et XXX omanike huvi oma kinnistu kasutamise keelamiseks kaalub üle avaldaja huvi juurdepääsu saamiseks üle XXX kinnisasja. Riigikohus on märkinud (3-2-1-85-05), et kaalumine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse saab kõrgema astme kohus sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire. Kohus ei ole diskretsiooni piiridest väljunud; 3) ei ole asjaolu, et avaldaja on väidetavalt alates

1. a kasutanud XXX kinnistul paiknevat juurdepääsuteed ja et varasemad omanikud avaldajale tee kasutamiseks takistusi ei teinud, piisav alus juurdepääsuõigust maakohtust erinevalt määrata. XXX kinnistu ei olnud eelmiste omanike aktiivses kasutuses. Kinnistul paiknes ehitusjärgus olev elamu. J. Stjoptšenkov ja L. Stjoptšenkova omandasid kinnistu kavatsusega viia ehitustööd lõpule ning asuda kinnistule alaliselt elama. Nende huvid ei ole võrreldavad eelmiste omanike, kelle privaatsust ja omandi kaitset avaldaja teekasutus oluliselt ei puudutanud, huvidega; 4) on iseenesest õige avaldaja väide, et XXX ja 214 kinnistute vahel on olemas võrkaed koos väravaga. Seetõttu on kohtumääruse lk 6 ebaõigesti märgitud, et küttepuude vedu üle XXX kinnistu eeldaks kinnistute vahele värava rajamist. Kuivõrd järgnevas tekstiosas kohus refereerib puudutatud isikute 03.04.2012 istungil antud selgitusi seoses kavandatava uue piirdega, siis on kohus ilmselt silmas pidanud värava rajamist uude piirdesse. Ka avaldaja on nõustunud värava toomisega XXX sissepääsule lähemale, mis samuti eeldab uue värava rajamist. Kohus ei ole juurdepääsu võimaldamist sidunud värava rajamise kuludega. Seega ei mõjuta antud ebatäpsus määruse sisu ega anna alust selle muutmiseks; 5) on väär avaldaja väide, et XXX ja 218 kinnistute vahelise ala kasutamine auto parkimiseks ei ole võimalik. Puudutatud isikute 25.11.2012 vastusele lisatud fotolt nr 2 on näha, et seda ala kasutatakse parkimiseks. Ka 03.04.2012 paikvaatlusel selgitas avaldaja, et tema lähedased pargivad autot XXX ja 218 kinnistute vahelisele teele F. Maiorovi loal. F. Maiorov on kohtule 05.06.2012 esitatud vastuses väitnud, et ei nõustu autode sõitmisega tema maal, kuid auto parkimisele kinnistute vahelisele piirile ei ole ta vastuväiteid esitanud. Kohus tuvastas paikvaatlusel, et XXX ja 218 kinnistute hoonete vahekaugus on 5,02 m, millest pool, s.o 2,5 m, kuulub avaldajale. Seega asus kohus põhjendatult seisukohale, et avaldajal on elamu külje ulatuses piisavalt ruumi vähemalt kahe auto parkimiseks; 6) on avaldaja väide, et tualetti on vaja tühjendada kaks korda aastas, paljasõnaline. Kuna lisakulutused olid argumendiks, millega avaldaja põhjendas välitualeti tühjendamise suuremat sagedust kui üks kord aastas, siis tulnuks tal kulutuste suurust tõendada. Oma väidete tõendamise vajaduses ei saa avaldaja jaoks midagi ootamatut olla; 7) on küttepuude vedu otse kuuri ette mugavuse küsimus. Kohus on õigesti leidnud, et XXX omanike huvid privaatsusele ja omandi kaitsele on kaalukamad kui avaldajale puude kuuri juurde käsitsi toimetamisest tekkiv ebamugavus.
2. G. Volina vaidleb J. Stjoptšenkovi ja L. Stjoptšenkova määruskaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1) keeldusid J. Stjoptšenkov ja L. Stjoptšenkova nii enne kohtumenetlust kui ka kohtumenetluse ajal lubamast avaldajal kuivkäimlat tühjendada, samuti keeldusid nad igasugustest avaldaja ning kohtu ettepanekutest asi kompromissiga lahendada (maa ümber jagada, rajada tualett mujale, rahaline kompensatsioon). Poolte seisukohad välitualeti tühjendamise osas lähenesid üksteisele alles viimasel kohtuistungil 30.08.2012; 2) esitas avaldaja avalduse, kuna J. Stjoptšenkov ja L. Stjoptšenkova keelasid igasuguse juurdepääsu üle oma kinnistu. Avaldus rahuldati osaliselt, st kohtul puudus alus TsMS § 172 lg 7 viimane lause kohaldamiseks. Kohus on juhindunud TsMS § 172 lg-st 1 ning jätnud 7 menetluskulud poolte endi kanda. Maakohtu lahendi raames on selline jaotus õiglane, kuna J. Stjoptšenkov ja L. Stjoptšenkova vaidlesid vastu igasugusele juurdepääsule; 3) tuleb menetluskulud TsMS § 172 lg 1 ja 7 alusel jätta J. Stjoptšenkovi ja L. Stjoptšenkova kui menetluse põhjustanud isikute kanda, kuna viimased keeldusid nii kohtuväliselt kui ka kohtus igasugusest juurdepääsust.
3. Kasepää Vallavalitsus teatas, et on oma seisukoha tsiviilasjas andnud ja jääb selle juurde. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Vastavalt TsMS §-le 659 ja § 651 lg-le 1 ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Käesoleval juhul vaidlustab G. Volina maakohtu määrust osas, milles jäeti tema avaldus täielikult rahuldamata ning J. Stjoptšenkov ja L. Stjoptšenkova menetluskulude jaotust puudutavas osas. Sellest tulenevalt kontrollibki ringkonnakohus vaidlustatud määruse seaduslikkust ja põhjendatust nimetatud osas. Ringkonnakohus ei kontrolli maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust osas, millega G. Volina avaldus rahuldati (määrati XXX kinnistu igakordse omaniku kasuks juurdepääs üle XXX kinnistu selliselt, et XXX kinnistu igakordsel omanikul on õigus kasutada XXX kinnistut välitualeti kasutamiseks ühel korral aastal, s.o vaidlustatud määruse resolutsiooni pd 1 ja 2).
5. Ringkonnakohus leiab, et J. Stjoptšenkovi ja L. Stjoptšenkova määruskaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse, millega jäeti menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda ja teeb selles osas uue määruse, millega jätab menetlusosaliste menetluskulud G. Volina kanda. Asja materjalidest nähtuvalt esitas G. Volina maakohtule avalduse kinnisasjale juurdepääsu saamiseks, mida lahendatakse hagita menetluse sätete järgi. TsMS § 172 lg 1 teise lause kohaselt kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda ja põhjendas seda vaidluse sisu ja iseloomuga ning sellega, et kohtulahend tehti kõigi menetluses osalenud isikute huvides. Ringkonnakohus maakohtu sellekohase põhjendusega ei nõustu. Avalduse juurdepääsu saamiseks esitas G. Volina ning ka kohtulahend, millega avaldus osaliselt rahuldati, tehti tema huvides. Maakohus rahuldas avalduse osaliselt ja määras G. Volina kasuks juurdepääsu üle J. Stjoptšenkovi ja L. Stjoptšenkova kinnistu ainult välitualeti tühjendamiseks ühel korral aastas. Muus osas, s.o võimaldada avaldajale tähtajatu ööpäevaringne autotranspordiga juurdepääs üle J. Stjoptšenkovi ja L. Stjoptšenkova kinnistu, jättis maakohus avalduse rahuldamata. Asja materjalidest nähtuvalt tugines avaldaja juurdepääsu saamisel välutualeti tühjendamise vajadusele esmakordselt alles 03.04.2012 kohtuistungil (kirjalik avalduse täpsustus 14.05.2012) ning puudutatud isiku esindaja selles osas avaldusele vastu ei vaielnud (t.l 59 alt teine lõik). Samuti ei ole avaldaja tuginenud eelnimetatud asjaolule kohtueelses menetluses puudutatud isikule saadetud kirjalikus ettepanekus (t.l 11). Sellest tulenevalt on põhjendamatu G. Volina seisukoht, et J. Stjoptšenkov ja L. Stjoptšenkova keeldusid tal nii enne 8 kohtumenetlust kui kohtumenetluse ajal välitualeti oma kinnistu kaudu tühjendada ning sellest tulenevalt oli menetluse algatamise põhjustanud puudutatud isikute käitumine. Kuivõrd G. Volina avaldus rahuldati üksnes mitteolulises osas, millele J. Stjoptšenkov ja L. Stjoptšenkova vastuväiteid ei esitanud, on esitatud asjaoludest tulenevalt õiglane jätta menetluskulud TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel täies ulatuses G. Volina kanda. Siinjuures juhib ringkonnakohus menetlusosaliste tähelepanu TsMS § 172 lg-s 8 sätestatule, mille kohaselt vajalikud kohtuvälised kulud hüvitatakse hagita menetluses menetlusosalistele samadel alustel tunnistajale makstava hüvitisega.
6. G. Volina määruskaebuses esitatud põhjendused ei anna alust avalduse täielikuks rahuldamiseks ja maakohtu määruse vastavas osas tühistamiseks. Esmalt märgib ringkonnakohus, et juurdepääsuõiguse andmise nõude näol on tegemist taotlusega kohtule lahendada poolte huvide kaalumisel õiglusest lähtudes kinnisasjale juurdepääsu küsimused. Vaidlustatud määruses on maakohus põhjalikult kaalunud poolte huvisid ja asunud põhjendatud seisukohale, et avaldus tuleb rahuldada üksnes osaliselt. Kaalumine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse saab kõrgema astme kohus sekkuda vaid juhul, kui kohus on ülatanud diskretsiooni piire. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus ei ole diskretsioonipiiridest väljunud G. Volina määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Maakohtu määrusest nähtuvalt piirneb avaldaja kinnistu avaliku teega (põhja-edela suunast vähemalt 8-10 m) ning põhjendatud on maakohtu seisukoht, et avaldaja kinnistule vajalik juurdepääs on sellega tagatud (muu hulgas võimalus sõidukiga parkida enda kinnistuosale). Seejuures on maakohus õigesti viidanud Riigikohtu lahendites nr 3-2-1-33-04 ja 3-2-1-85-05 väljendatud seisukohtadele. Määruskaebuse esitaja väide, et maakohus on eelnimetatud Riigikohtu lahendites väljendatud seisukohti ebaõigesti tõlgendanud, ei ole õige. Määruskaebuse esitaja seisukoht, et maakohus on jätnud arvestamata tava, mille kohaselt avaldaja pääses varasemalt oma kinnisasjale sõidukitega üle puudutatud isikute kinnistu, on ekslik. Määruskaebuse esitaja on jätnud arvestamata asjaolu, et puudutatud isikud on XXX kinnistu omanikud alates 2010 aastast ning sellest, et XXX kinnistu eelmised omanikud lubasid avaldajale kinnistule juurdepääsuks kasutada oma kinnistut, ei anna avaldajale sellist õigust praegusel ajal.

§ 140

kohaselt võivad kinnisomandi kitsendused tuleneda vahetult seadusest või need võidakse seada kohtulahendi või tehinguga.

§ 141

lg-st 3 tulenevalt kohtulahendi või tehinguga seatud kitsendus, samuti selle kitsenduse muutmine või lõpetamine kehtib kolmandate isikute suhtes, kui see on kinnistusraamatusse kantud. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole puudutatud isikute kinnisasjale kitsendusi tehtud ning seetõttu ei ole avaldaja suusõnalisel kokkuleppel XXX eelmise omanikuga käesoleval juhul tähendust. Lisaks märgib ringkonnakohus, et juurdepääsu tee määramisel on väljakujunenud tava ainult üks kriteeriumidest, millest sõltub avalduse rahuldamine (Riigikohtu 12.04.2004 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-04). Samas ei kaaluks tava selles asjas üles põhjendusi, mille alusel maakohus jättis avaldaja nõude rahuldamata. Nii avaldaja kui puudutatud isikute kinnistud asuvad tiheasustusega alal ning avaldaja kinnistu suurus on 1589 m

1. Sellise suurusega kinnistu kasutamiseks ja majandamiseks ei ole vajalik sõidukitega juurdepääs üle puudutatud isikute kinnistu ning seda ka siis, kui avaldaja poolt enda kinnistu kasutamine ilma puudutatud isikute kinnistut kasutamata oleks ebamugavam, kulukam ja kohmakam (näiteks küttepuude vedu puukuuri üle oma kinnistu aiakäruga). Määruskaebuse esitaja on põhjendamatult jätnud arvestamata puudutatud isikute huvid. Ainuüksi see, et avaldaja on nõus panustama aia ja tee parendamisse, ei anna antud vaidluse asjaolusid arvestades alust avalduse täielikuks rahuldamiseks. Avalduse osalisel rahuldamisel, s.o avaldaja poolt puudutatud isikute kinnistu kasutamist välitualeti tühjendamiseks ühel korral aastal, on maakohus hinnanud kõiki esitatud asjaolusid 9 ja tõendeid. Määruskaebuses esitatud väide, et välitualeti on vajalik tühjendada kaks korda aastas, on avaldaja poolt tõendamata.
2. Seoses määruskaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud apellatsiooniastmes TsMS § 171 lg 1 alusel G. Volina kanda. Kersti Kerstna-Vaks Andra Pärsimägi 10 Üllar Roostoja