Obsah (4)

§ 184§ 182§ 116§ 118

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Menetlusosalised Tartu Halduskohus Kadri Palm 26. jaanuar 2016, Jõhvi 3-15-2103 xxx kaebus Viru

§ 184lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

3-15-2103 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vangla julgeoleku tagamiseks, edaspidiste õigusrikkumiste ärahoidmiseks ning täpsete asjaolude väljaselgitamiseks lukustas Viru Vangla
2. juuni
3. a korraldusega nr 1-4/556
4. juunil 2015 tagasiulatuvalt alates kella 10.10 kuni uue korralduseni K3 osakonna kambrite uksed (tl 9).
5. Xxx esitas
6. juulil 2015 Viru Vanglale vaide, milles taotles toimingu sooritamata jätmise õigusvastaseks tunnistamist (tl 41). Xxx oli seisukohal, et rikutud on võrdse kohtlemise põhimõtet, mis seisnes selles, et
7. juunil 2015 ei viidud teda kirikusse, kuna osakond oli lukustatud. Kirikusse mittelubamine oli õigusvastane, kuna taasühiskonnastavad (TÜT) tegevused jätkusid ka kambrite lukustamise ajal.
8. Viru Vangla jättis
9. augusti
10. a vaideotsusega nr 6-12/160-2 Xxx vaide täies ulatuses rahuldamata (tl 10-11).
11. Tartu Halduskohtule saabus
12. augustil 2015 Xxx kaebus, milles kaebaja taotleb Viru Vangla
13. juuni
14. a toimingu, usutalitusel osalemise mittevõimaldamine, õigusvastaseks tunnistamist ja
15. augusti
16. a vaideotsuse nr 6-12/160-2 tühistamist (tl 2-5). Kaebaja esitas ka menetlusabi taotluse riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks. Kaebaja esitas
17. septembril 2015 täiendavad seisukohad (tl 22-24).
18. Tartu Halduskohus võttis
19. oktoobri
20. a määrusega kaebuse menetlusse (tl 32-33). Sama määruse resolutsiooni p-ga 4 tagastas kohus Xxx kaebuse
21. augusti
22. a vaideotsuse nr 6-12/160-2 tühistamise nõudes. Kaebaja kohtumääruse resolutsiooni p-i 4 ei vaidlustanud.
23. Viru Vangla leidis
24. oktoobri
25. a vastuses kaebusele, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ja menetluskulud kaebuse esitaja kanda (tl 39). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
26. Kaebaja põhjendab oma kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt. 1)
27. juuni
28. a lukustamise korralduses oli välja toodud, et tööle saatmised ja kinnipeetavate TÜT tegevused jätkuvad. Vangla on leidnud, et usuline tegevus kuulub TÜT tegevuse alla. Seega oli Viru Vangla toiming õigusvastane. 2) Esialgses kaebuses leidis kaebaja, et vangistusseaduse (VangS) § 62 annab kinnipeetavale subjektiivse õiguse oma usuliste vajaduste rahuldamiseks. Selle piiramiseks vangistusseadus aluseid ette ei näe. Hiljem nõustus kaebaja sellega, et VangS § 62 ei anna kinnipeetavale absoluutset subjektiivset õigust sellele, et teda viiakse tingimata just kirikusse. Kaebaja oli kirikusse minejate saatmiskavas ja seda on ka vastustaja ise kinnitanud. 3)
29. juunil 2015 kell 9.30 toimus K3 osakonna jalutuskäik, kus kõik koos jalutasid, ühe erandina (kinnipeetav, kes oli oletatav kannatanu). Seega on ilmne, et mingist asjaolude väljaselgitamisest ei saa juttugi olla, kui kõik K3 osakonna kinnipeetavad puutusid üksteisega kokku. 4) Viru Vangla kodukorra p 19.1 sätestab, et vangla tagab S-hoone kinnipeetavaile võimaluse osaleda jumalateenistusel vangla kabelis. Kodukorra p 19.2.1 kohaselt tagab vangla 2 3-15-2103 kinnipeetavaile võimaluse osaleda jumalateenistusel vangla kabelis. Vaimulikke talitusi peetakse üldjuhul vangla kabelis. Kodukorra p 19.2.3 sätestab, et jumalateenistusest kabelis saavad osa võtta ainult need kinnipeetavad, kes on kantud vastavasse nimekirja. Kaebaja on kantud kabeli külastajate nimekirja ja paika on pandud graafik, et teenistused toimuvad iga kolmapäev. 5) Kaebaja ei käinud
30. juunil 2015 kirikus – siis lubati kirikusse teised kinnipeetavad sektori lukustuse ajal ja see on võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine.
31. Vastustaja seisukohad on järgmised. 1) Kaebaja on seisukohal, et VangS § 62 annab kinnipeetavale subjektiivse õiguse oma usuliste vajaduste rahuldamiseks ning selle piiramiseks vangistusseadus aluseid ette ei näe. Vastustaja märgib, et Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 40 lg-st 3 tulenevalt võib seda siiski teha avaliku korra, tervise või kõlbluse kaitseks. Kirikute ja koguduste seaduse (KiKoS) § 9 lg 1 järgi on ravi-, õppe-, hoolekande- ja kinnipidamisasutustes viibijail ning kaitseväelasel õigus täita usulisi talitusi vastavalt oma usutunnistusele, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist, kõlblust, nendes asutustes kehtestatud korda ega teiste seal viibivate isikute õigusi. 2) VangS § 8 lg 2 kohaselt võib vanglateenistus põhjendatud vajaduse korral kambreid või osakondi lukustada või kinnipeetavaid ajutiselt teistesse ruumidesse paigutada sama paragrahvi lõikes 1 ettenähtud ajast erinevalt, kui see on vajalik vangla julgeoleku tagamiseks või kinnipeetava õigusvastase käitumise vältimiseks. Osakonnas K3 toimus
32. juunil 2015 kinnipeetavate vahel rüselus, mille käigus kasutati füüsilist vägivalda. Osakonna sulgemine korraldati vangla julgeoleku tagamiseks, edasiste õigusrikkumiste ärahoidmiseks ning täpsete asjaolude väljaselgitamiseni. Julgeolekukaalutlustel osakonna sulgemisel tegutsetakse edasi nagu kinnise osakonnaga. Korralduses oli välja toodud, et tööle saatmised ja kinnipeetavate TÜT tegevused jätkuvad. Kinnipeetavate usuline tegevus kuulub TÜT tegevuse alla ning antud liikumised olid osakonna lukustamise ajal lubatud, ei võimaldatud erandkorras julgeolekukaalutlustel kaebajal ja ka kogu K3 osakonna kinnipeetavatel, kes olid määratud
33. juunil 2015 kirikusse usulisel tegevusel osalema, kuna antud tegevus oleks raskendanud
34. juunil 2015 toimunud intsidendi asjaolude uurimist. Nimelt oli
35. juuni
36. a kiriku nimekirjas K3 osakonna kinnipeetavaid 7 ning kirikus usulisel tegevusel osalemisel oleks kinnipeetavatel võimalus omavahel suhelda ja vahetada informatsiooni toimunu kohta, mis aga raskendanuks intsidendi asjaolude välja selgitamist. 3)
37. juunil 2015 oli K3 osakonna kinnipeetavaid kiriku nimekirjas 2 ning samuti oli ka intsidendi asjaolusid jõutud rohkemal määral uurida, mistõttu ei ohustanud kahe kinnipeetava kirikus usulisel tegevusel osalemine vangla julgeolekut suurel määral. 4) Kinnipeetava subjektiivne õigus usuliste vajaduste rahuldamisele ei tähenda siiski seda, et VangS § 62 annab igale kinnipeetavale õiguse osaleda jumalateenistusel igal nädalal, kui talle on tagatud võimalus viia läbi vajalikke kombetalitusi ka individuaalselt või nõuda kinnipeetavale sobival ajal õigust vangla kiriku külastamiseks. Viru Vangla kodukorra p 19.3 võimaldab taotleda individuaalset kohtumist kaplaniga, kui kinnipeetav ei saa julgeolekukaalutlustel või muul olulisel põhjusel jumalateenistusel osaleda. Kinnipeetav vastavasisulist taotlust esitanud ei ole. Saatmiskavast nähtuvalt võimaldati kinnipeetaval ka
38. mail ja
39. juunil 2015 osaleda usulisel tegevusel vangla kabelis. Eeltoodust tulenevalt on vangla lukustamisest tulenevaid erandlikke asjaolusid arvestades siiski taganud kaebajale võimalused usuliste vajaduste rahuldamiseks. 3 3-15-2103 KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
40. Kaebaja on esitanud tuvastamiskaebuse seoses sellega, et Viru Vangla ei võimaldanud talle
41. juunil 2015 osaleda usutalitusel - teda ei lubatud kirikusse. Kaebaja põhjendatud huviks õigusvastasuse tuvastamisel on preventiivne huvi.
42. Riigikohtu halduskolleegium on leidnud, et piisav põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks on ka preventiivne huvi, vältimaks haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust kaebaja suhtes (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-8-14 (p 11) ja määrus asjas nr 3-3-1-60-14 (p 18)). Preventiivsel eesmärgil tuvastamiskaebuse esitamiseks peab olema reaalne oht, et haldusorgan võib kaebaja suhtes ka edaspidi õigusvastaselt käituda (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-61-13, p 21). Kohus leiab, et praegusel juhul ei saa preventiivset huvi välistada.
43. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab kohus, et esitatud kaebus on põhjendamata ja see tuleb jätta rahuldamata. Kohus nõustub vastustaja seisukohtadega ja neid kõiki ei korda, märkides kaebusele vastuseks järgmist.
44. Poolte vahel pole vaidlust selles, et - Viru Vangla lukustas
45. juunil 2015 VangS § 8 lg 2 alusel julgeoleku tagamiseks, edaspidiste õigusrikkumiste ärahoidmiseks ning täpsete asjaolude väljaselgitamiseni K3 osakonna kambrite uksed; - K3 osakonna kambrite lukustamise korralduse p-i 2 kohaselt jätkusid kinnipeetavate töötamine ja TÜT tegevused; - kinnipeetavate usuliste vajaduste rahuldamine kuulub TÜT tegevuse alla; - kaebajat ei lubatud
46. juunil 2015 kirikusse; - VangS § 62 ei anna kinnipeetavale absoluutset subjektiivset õigust sellele, et teda viiakse tingimata just kirikusse; - kaebaja ei esitanud kontaktisiku kaudu kaplanile sooviavaldust individuaalselt kohtumiseks.
47. Pooled vaidlevad selle üle, kas rikuti võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna mõned kinnipeetavad lubati kirikusse, kaebaja aga mitte. Samuti peab kaebaja õigusvastaseks seda, et kuigi usuliste vajaduste rahuldamine kuulub TÜT tegevuste alla, ei võimaldatud kaebajale kirikusse minemist.
48. VangS § 62 järgi tagab vanglateenistus kinnipeetavale tema usuliste vajaduste rahuldamise. Vangistusseadus ei konkretiseeri, kuidas täpselt peab vangla korraldama eeltoodud õiguse teostamist ning seega on vanglal ulatuslik kujundusruum, et tagada kinnipeetavatele nende õiguste realiseerimine küllaldases mahus ja kvaliteedis. Tegemist on normiga, mis ei kirjuta ette usuliste vajaduste rahuldamise viisi - vastavad viisid on reguleeritud Viru Vangla kodukorra punktis
49. Kodukorra p 19.1 esimene lause sätestab usuliste vajaduste rahuldamise üldjuhu, mille kohaselt tagab vangla S-hoone ja E-hoone kinnipeetavaile võimaluse osaleda jumalateenistustel vangla kabelis usutunnistuse järgi. Kuigi kodukorra p 19.2.
50. kohaselt tagab vangla kinnipeetavaile võimaluse osaleda jumalateenistustel vangla kabelis usutunnistuse alusel ning vaimulikke talitusi (piht ja armulaud, ristimine, laulatus, võidmine) peetakse üldjuhul vangla kabelis, saab erandlikel juhtudel vaimulikke talitusi korraldada kinnipeetava kambris, vestlustoas või muus kohases ruumis. Seega jaatab kodukord võimalust, et 4 3-15-2103 kinnipeetava usuliste vajaduste rahuldamine on võimalik ka väljaspool vangla kabelit. Niisugusele võimalusele viitab ka Viru Vangla kodukorra seletuskirja p 19.2.3, mille kohaselt võib kinnipeetav, kes ei saa julgeolekukaalutlustel või muul olulisel põhjusel (nt raske haigus) jumalateenistusel osaleda, taotleda individuaalset sakramentidega (ristimine, armulaud) jumalateenistust eluosakonnas. Kinnipeetava vangla kirikusse lubamine ei ole ilmtingimata vajalik usuliste vajaduste rahuldamiseks. Vangla kirik on küll ruum, mis on mõeldud kiriklike toimingute läbiviimiseks, kuid see ei ole spetsiaalselt mõeldud ühelegi kogudusele ega konfessioonile, mistõttu ei saa see olla vaimulikus mõttes sobivam ruum kiriklikeks toiminguteks kui mõni muu ruum vanglas (vt ka Tartu Ringkonnakohtu
51. märtsi
52. a otsus asjas nr 3-12-1337, p 10).
53. Kohtu hinnangul ei saa VangS §-i 62 tõlgendada selliselt, et see annab kõigile kinnipeetavatele subjektiivse õiguse osaleda kirikus jumalateenistusel. Usulisi vajadusi on võimalik rahuldada ka muul moel. Kaebajal oli võimalus tegeleda oma usuliste vajaduste rahuldamisega ka individuaalselt ning miski ei viita sellele, et vangla oleks takistanud kaebajal individuaalselt oma usuliste vajaduste rahuldamisega tegeleda. Vastustaja vastusest nähtuvalt on kaebaja lubatud kirikusse
54. mail ja
55. juunil
56. Kaebaja ei ole sellele seisukohale vastu vaielnud. Kohtu hinnangul saab seda pidada VangS §-s 62 sätestatud minimaalsete usuliste vajaduste rahuldamiseks piisavaks.
57. Vastustaja poolt kohtule esitatud vastuses ja vaideotsuses kirjeldatud põhjused kaebaja kirikusse mitteviimiseks vaidlusalusel päeval on kooskõlas VangS § 41 lg-s 2 sätestatud võimalusega piirata kinnipeetavate õigusi vangla julgeoleku kaalutlustel. Selline piirang vastab ka PS §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttele. Ilmselgelt on vangla julgeolek oluline väärtus, mis õigustab usuvabaduse piiramist. Käesoleval juhul ei ole alust pidada seda piirangut ebaproportsionaalseks, sest kaebajal puudus vaidlustatud päeval võimalus osaleda üksnes jumalateenistusel vangla kirikus, kuid talle oli tagatud võimalus viia vajalikke kombetalitusi läbi individuaalselt. Kohtu hingul tuleb K3 osakonna kambrite lukustamise korralduse p-i 2 (TÜT tegevused jätkuvad) vaadelda koostoimes korralduse väljaandmise eesmärgiga – vangla julgeoleku tagamiseks, edaspidiste õigusrikkumiste ärahoidmiseks ning täpsete asjaolude väljaselgitamiseni lukustada K3 osakonna kambrite uksed. Olukorras, kus julgeolekukaalutlustel ei saa kinnipeetavatele võimaldada osaleda jumalateenistusel vangla kabelis, on usuliste vajaduste rahuldamist kui taasühiskonnastavat tegevust võimalik realiseerida kaplaniga individuaalselt kohtudes. Samuti oleks kirikus usulisel tegevusel osalemisel kinnipeetavatel võimalus omavahel suhelda ja vahetada informatsiooni, mis oleks omakorda raskendanud vanglal intsidendi asjaolude väljaselgitamist.
58. PS § 40 lg 3 tagab õiguse täita usutalitusi, kuid ka see õigus ei ole piiramatu. Usutalituse täitmine ei tohi PS § 40 lg 3 kohaselt kahjustada avalikku korda, tervist ega kõlblust. KiKoS § 8 lg 1 lisab sellele, et igal isikul on õigus vabalt valida, tunnistada ja kuulutada oma usulisi veendumusi, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist, kõlblust ega teiste inimeste õigusi ja vabadusi. Sama seaduse § 9 lg 1 sätestab, et ravi-, õppe-, hoolekande- ja kinnipidamisasutustes viibijal ning kaitseväelasel on õigus täita usulisi talitusi vastavalt oma usutunnistusele, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist, kõlblust, nendes asutustes kehtestatud korda ega teiste seal viibivate isikute õigusi. PS võimaldab seega piirata usutalituse täitmise õigust ning seetõttu ei ole õigusvastased vastustaja toimingud kaebaja kirikusse mittelubamisel. Käesoleval juhul ei ole alust pidada piirangut ebaproportsionaalseks, sest kaebajal puudus võimalus osaleda üksnes jumalateenistusel vangla kabelis, kuid talle oli tagatud võimalus viia vajalikke kombetalitusi läbi individuaalselt. 5 3-15-2103
59. Kohtu hinnangul ei ole võrdse kohtlemise põhimõtet rikutud. Vastustaja vastuse kohaselt ei lubatud
60. juunil 2015 kirikusse K3 osakonna kinnipeetavaid, kes olid määratud
61. juunil 2015 kirikusse usulisel tegevusel osalema. Selliseid kinnipeetavaid oli vastustaja sõnade kohaselt 7 ning kohus nõustub sellega, et ühel ajal nende kirikusse lubamine oleks raskendanud
62. juuni 2015 intsidendi asjaolude uurimist, kuna kinnipeetavatel oleks olnud võimalik omavahel suhelda ja vahetada informatsiooni. Kuna
63. juunil 2015 keelati kõigil kinnipeetavatel kirikusse minna, ei ole võrdse kohtlemise põhimõtet rikutud.
64. juunil 2015 kinnipeetavate ebavõrdseks kohtlemiseks oli olemas mõistlik põhjus ning tegemist ei olnud võrdse kohtlemise põhimõttest tuleneva subjektiivse õiguse rikkumisega. Usutav on vastustaja seisukoht selle kohta, et
65. juuniks 2015 oli intsidendi asjaolusid jõutud juba mõningal määral uurida, ning seetõttu ei ohustanud 2 kinnipeetava kirikus käimine vangla julgeolekut suurel määral. Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega ei ole tegemist juhul, kui võrreldavad isikud ei ole võrdsed või kui ebavõrdseks kohtlemiseks on mõistlik põhjus.
66. Kohus leiab, et kaebajat ei ole diskrimineeritud, kuna vangla julgeoleku tagamiseks on lubatav isikut kirikusse mitte viia ning kinnipeetava usulisi vajadusi on võimalik rahuldada väljaspool kambrit ka muudel viisidel kui ainult kiriku külastamise kaudu. Seda, et kinnipeetava kirikusse mittelubamine põhjendatud julgeolekukaalutluste olemasolul ei ole õigusvastane ning, et seda ei saa käsitada ka kinnipeetava usuvabaduse riive või rikkumisena, on Tartu Ringkonnakohus selgitanud ka
67. märtsi
68. a otsuses asjas nr 3-09-2036 ja
69. mai
70. a otsuses asjas nr 3-10-954 ning need mõlemad lahendid on jõustunud, kusjuures neist ühe osas ei andnud Riigikohus kinnipeetava kassatsioonkaebusele menetlusluba.
71. Halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja pole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud. Kaebaja vabastati kaebuse esitamise eest nõutavast riigilõivust Tartu Halduskohtu 6. oktoobri 2015. a määrusega (tl 32-33).

§ 118

lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Eeltoodust tulenevalt jääb riigilõiv, mille tasumisest kohus kaebaja määrusega vabastas, Eesti Vabariigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik 6