3-14-51427/37

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Agu Timmi ja Einar Vene

1. jaanuar 2016, Tartu 3-14-51427 Haldusasi Ahmed Abdullajevi kaebus Tartu Vangla
2. märtsi
3. a käskkirja nr 6-1/271 õigusvastasuse tuvastamiseks Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Halduskohtu
4. veebruari
5. a otsus Ahmed Abdullajevi apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Ahmed Abdullajev Vastustaja Tartu Vangla RESOLUTSIOON
6. Jätta Ahmed Abdullajevi apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
7. veebruari
8. a otsus muutmata.
9. Tagastada apellatsioonkaebusele lisatud Tartu Halduskohtu
10. veebruari
11. a otsus ja haldusasja nr 3-14-51140 materjalid.
12. Jätta rahuldamata kaebaja taotlus apellatsioonkaebuse koopia väljastamiseks. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega
13. veebruar 2016). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
14. Tartu Vangla
15. märtsi
16. a käskkirjaga nr 6-1/271 kohaldati kinnipeetav Ahmed Abdullajevi suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 1 alusel. Vaidlustatud käskkirja kohaselt tingis täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kaebaja suhtes tema protestimeelne väljendumine valvuri poolt tehtud seaduslike otsuste suhtes ja ametniku maine kahjustamine kaaskinnipeetavate silmis sellega, et pidas tema otsuseid ebaseaduslikeks ja omavolilisteks, mis omakorda tõi kaasa üldise allumatuse, mis seadis ohtu ametniku julgeoleku. Käskkirja kohaselt näitas kaebaja väljendumine, et nende suhtumine vanglas kehtivasse töökorraldusse ning ametnike tegevusse on negatiivne.
17. aprilli
18. a käskkirjaga nr 6-1/399 lõpetati A. Abdullajevi suhtes Tartu Vangla
19. märtsi
20. a käskkirjaga kohaldatud täiendavad julgeolekuabinõud. A. Abdullajev esitas Tartu Vangla
21. märtsi
22. a käskkirjale vaide, mis jäeti Tartu Vangla
23. juuni
24. a vaideotsusega nr 1-11/161-4 rahuldamata.
25. A. Abdullajev esitas Tartu Halduskohtule hiljem muudetud kaebuse Tartu Vangla
26. märtsi
27. a käskkirja, millega kohaldati tema suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid, õigusvastasuse tuvastamiseks. Kaebuse kohaselt: 2.
28. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on kaebaja teistkordne karistamine sama teo eest. 2.
29. Käskkirjast ei nähtu kaebaja tegu, millega ta oleks rikkunud korda või ohustanud julgeolekut või kellegi elu ja tervist. 2.
30. Puudub alus väita, et kaebaja üleüldine suhtumine vanglas kehtivasse töökorraldusse ning ametnike tegevusse on negatiivne. 2.
31. Käskkirja mõju kaebaja suhtes ei ole lõppenud. Käskkiri jääb kaebaja isiklikku toimikusse ning võib mõjutada teda edaspidi ebasoodsalt, nt takistada tööle või õppima pääsemist jms. Seega on kaebaja huvitatud õigluse jalule seadmisest.
32. Tartu Halduskohtu
33. veebruari
34. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Otsuse põhjendustes leiti järgnevat: 3.
35. Halduskohus nõustus vastustajaga, et sõltumata sellest, kuidas kaebaja ise oma käitumist hindab, on igasugune kinnipeetavate negatiivset meelestatust õhutav käitumine vanglas julgeolekut ohustav ning sellise käitumise takistamiseks ning võimaliku tagajärje ärahoidmiseks ja ennetamiseks oli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kaebaja suhtes põhjendatud. Halduskohus leidis, et vaidlustatud käskkirja andmisel esines alus kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks. 3.
36. Halduskohus nõustus, et vaidlustatud käskkirjas toodud asjaolusid arvestades ei olnud vastustajal võimalik rakendada eesmärgi saavutamiseks, s.o ametnike elu ja tervise ning vangla üldise julgeoleku tagamise ennetamiseks ja julgeolekuriskide vähendamiseks, kaebaja õigusi vähem piiravaid meetmeid, mis oleks eesmärgi saavutamiseks sama tõhusad. Vaidlustatud käskkirjas on selgesõnaliselt toodud, et kaebaja käitumine
37. märtsil 2014 aset leidnud intsidendis oli vangla hinnangul vangla julgeolekut ohustav ning tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on vajalik võimaliku raske õigusrikkumise ärahoidmiseks. Pelgalt seetõttu, et kaebaja ise oma käitumisele sellist hinnangut ei anna ja peab enda käitumist õiguspäraseks, kuna kaitses teiste kinnipeetavate õigusi, ei saa väita, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oli alusetu. Halduskohtu hinnangul oli oluline märkida, et julgeolekuabinõude kohaldamise vajaduse tingis eelkõige see, kuidas kaebaja teiste kinnipeetavate õiguste eest seisis, mitte aga see, et ta seda tegi. Seetõttu asus halduskohus seisukohale, et vastustaja on teostanud kaalutlust täiendavate julgeolekuabinõude valikul kooskõlas kaalutluse piiride ja eesmärgiga ning arvestanud sealjuures asjas tähtsust omavate asjaoludega. Seega on vaidlustatud käskkiri täiendavate julgeolekuabinõude valiku osas õiguspärane. 3.
38. Halduskohus ei nõustunud kaebaja seisukohaga, et tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on tema teistkordne karistamine sama teo eest, puudub ka süüteo koosseis, milles teda süüdistatakse ja kuigi julgeolekuabinõude kohaldamine on lõpetatud, ei ole käskkirja mõju tema suhtes kadunud, kuna see võib mõjutada tema edaspidist käekäiku ebasoodsalt, nt olla takistuseks tööle või kooli õppima pääsemisel, avavanglasse paigutamisel või tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamisel. Halduskohus selgitas, et kuigi vastustaja viis täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks olnud intsidendi selgitamiseks läbi distsiplinaarmenetluse ja määras kaebajale distsiplinaarkaristuse, ei ole 2 täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine isiku karistamine, vaid vanglateenistusele seadusest tulenev õigus võtta tarvitusele seaduses loetletud faktiliste asjaolude ilmnemisel meetmed võimaliku õigusrikkumise ärahoidmiseks. Tegemist on ennetava abinõuga vältimaks võimaliku kahjuliku tagajärje saabumist. Seega ei olnud halduskohtu hinnangul õige kaebaja seisukoht, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on tema teistkordne karistamine. Distsiplinaarkaristused, mida on lubatud kinnipeetava suhtes rakendada, on loetletud VangS § 63 lg-s 1 ning täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist selles loetelus ei ole. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
39. A. Abdullajevi hiljem täiendatud apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 4.
40. Kaebaja nõustus halduskohtuga, et VangS § 69 alusel kohaldatavate täiendavate julgeolekuabinõude näol ei ole tegu karistusega. Vaatamata sellele jääb kaebaja toimikusse märge täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisest, mis võib hiljem kaebajat ebasoodsalt mõjutada. 4.
41. Kaebaja hinnangul taandub vaidlus sellele, kas kaebaja õhutas kaaskinnipeetavaid allumatusele. Kaebaja leidis, et Tartu Halduskohtu
42. jaanuari
43. a otsusega on tuvastatud, et kaebaja ei ole õhutanud kaaskinnipeetavaid toime panema õigusrikkumist. Viidatud otsus põhineb samal intsidendil ja seega puudub kaebajal süü ka käesolevas asjas. 4.
44. Kohtuotsusest ei nähtu, milline oli oht ametnike elule ja tervisele ning vangla üldisele julgeolekule.
45. Tartu Vangla vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vastuse põhjendused: 5.
46. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ning distsiplinaarkaristuse määramine ei ole oma olemuselt samad ning ühe haldusakti õiguspärasus ei ole teise haldusakti õiguspärasuse eelduseks. Distsiplinaarkorras karistamise käskkirja tühistamine ei too endaga automaatselt kaasa täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja tühistamist. 5.
47. Halduskohus ei väitnud
48. jaanuari
49. a otsuses haldusasjas nr 3-14-51140, et kaebaja käitumises ei olnud üldse midagi taunitavat või kaebajast ei tulenenud mingit julgeolekuohtu. Halduskohus vaatas läbi lihtsalt kaebaja distsiplinaarkorras karistamise konkreetse teo toimepanemise süüdistuses. 5.
50. Asjaolu, et menetleja poolt kaebajale süüks arvatud tegu ei vastanud distsiplinaarsüüteo koosseisule, ei anna veel alust väita, et kaebaja suhtes puudus alus samast intsidendist lähtuvalt täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks. Kinnipeetava suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise eesmärgiks on vanglas julgeoleku tagamine. Julgeolekuabinõude kohaldamise eelduseks ei pea olema eelnevalt tuvastatud kinnipeetava õigusvastane käitumine, st kinnipeetav ei ole pidanud rikkumist toime panema. Julgeolekuabinõusid on lubatud kohaldada ka ennetavalt võimaliku õigusrikkumise ärahoidmiseks. 5.
51. Käesoleva vaidluse esemeks olnud haldusaktiga kohaldati kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid preventiivsel eesmärgil, et ennetada kaebaja jätkuva negatiivse suhtumise, nii vanglas kehtestatud korda kui ka vanglaametnikesse üldiselt, eeskujul ning ärgitusel osakonnas viibivate kinnipeetavate hulgas järjekordse agressiivse meeleavalduse tekkimist. Igasugune kinnipeetavate massiline agressiivsus on äärmiselt ohtlik, kuna vanglas viibimine on iseenesest stressi tekitav ning grupis käitudes ei tunneta iga üksik enda vastutust ning süüd. Lihtne ning esmapilgul tühisest asjast tekkinud süütuna tunduv arvamuseavaldus võib sekundiga muutuda füüsiliseks konfliktiks ning sellise tagajärje saabumise ennetamiseks on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ainuvõimalik lahendus. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 3
52. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses esitatud seisukohtadega ega pea neid vajalikuks korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatule märgib ringkonnakohus järgnevat.
53. Distsiplinaarkaristuse määramine VangS § 63 alusel ning täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine VangS § 69 alusel on oma olemuselt ja eesmärgilt täiesti erinevad meetmed. Ka kaebaja ei ole sellele vastu vaielnud ja on leidnud, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise näol ei ole tegu karistusega. Ringkonnakohus selgitab, et kui distsiplinaarkaristuse määramine on reaktsioon kinnipeetava distsipliinirikkumisele ning tema karistamine, siis täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise eesmärgiks on eeskätt julgeoleku tagamine vanglas ning võimalike ohtude ärahoidmine. Samuti on erinevad nende meetmete kohaldamise alused – distsiplinaarkaristus määratakse õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest (VangS § 63 lg 1), kuid täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse muuhulgas ka siis, kui isik on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule (VangS § 69 lg 1). Isiku ohtlikkus ei pea olema väljendatud konkreetses distsiplinaarsüüteos ning see ei pea olema fikseeritud distsiplinaarkaristuse määramisena, vaid piisab põhjendatud kahtlusest isiku ohtlikkuse kohta, et kaaluda täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et asjaolu, et menetleja poolt kaebajale süüks arvatud tegu ei vastanud distsiplinaarsüüteo koosseisule, ei anna veel alust väita, et kaebaja suhtes puudus alus samast intsidendist lähtuvalt täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks.
54. Riigikohus on selgitanud, et täiendava julgeolekuabinõu kohaldamine toimub kaalutlusõiguse alusel. Kohtulik kontroll vangla tegevuse üle täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel on piiratud. Kohus saab kontrollida üksnes kaalumisvea esinemist täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise otsustamisel. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks on piisav alus, kui vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus, et kaitstavat õigushüve võidakse kahjustada (Riigikohtu halduskolleegiumi
55. juuni
56. a otsus asjas nr 3-3-1-33-10, p 11-12;
57. mai
58. a otsus asjas nr 3-3-1-88-14, p 11, 15). Ringkonnakohus on seisukohal, et praegusel juhul esines alus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks ja asjaolud ning kaalutlused, mille põhjal anti hinnang A. Abdullajevi ohtlikkusele ja võimalikule õigusrikkumise ohule, on käskkirjas toodud. Tartu Vangla
59. märtsi
60. a käskkirja kohaselt katkestati
61. märtsil 2014 spordisaali saatmine kinnipeetavate rahutu meelestatuse tõttu. Kaebaja avaldas valvurite sellekohase tegevuse suhtes valjuhäälselt rahulolematust, hõigates, et mis õigusega valvur otsustab, kas spordisaal toimub või mitte, ning valvur ei ole siin keegi, et otsustada. Vaidlustatud käskkirjast nähtuvalt oli kaebaja üks kinnipeetavatest, kes väljendas valvuri poolt tehtud seaduslike otsuste suhtes protestimeelsust ja asus ametniku mainet kaaskinnipeetavate silmis kahjustama sellega, et pidas tema otsuseid ebaseaduslikeks ning omavolilisteks, mis omakorda tõi endaga kaasa üldise allumatuse, mis seadis ohtu ametniku julgeoleku. Olgugi et kaebaja tegevus ei pruukinud kaasa tuua üldist allumatust või õhutada teisi kinnipeetavaid õigusrikkumisele, siis käskkirjast nähtuvalt seisnes oht ametnikele ja vangla julgeolekule eelkõige selles, et A. Abdullajevi väljendumine suure hulga teiste kinnipeetavate ees näitas, et tema suhtumine vanglas kehtivasse töökorraldusse ning ametnike tegevusse on negatiivne. Tartu Vangla on 10.03.
62. a käskkirjas märkinud, et vangla hinnangul esines põhjendatud kahtlus, et kaebaja jätkab protestimeelsust ja allumatust ka edaspidi. Kuivõrd kaebajat on korduvalt karistatud distsiplinaarkorras allumatuse eest ametniku seaduslikule korraldusele, ebaviisaka käitumise ja muude õigusrikkumiste eest (tl 41-41p), siis oli ringkonnakohtu hinnangul vangla kahtlus ka tõepoolest põhjendatud.
63. Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
64. veebruari
65. a otsus muutmata. Kaebaja oli riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud. Apellatsioonkaebusele lisatud Tartu Halduskohtu otsus
66. veebruari
67. a otsus käesolevas asjas kuulub kaebajale tagastamisele, kuna see on 4 haldusasja toimikus olemas. Samuti kuuluvad tagastamisele apellatsioonkaebusele lisatud haldusasja nr 3-14-51140 materjalid, kuna need dokumendid ei oma asja lahendamisel tähtsust.
68. Kaebaja poolt enne ringkonnakohtu otsuse tegemist esitatud taotlus talle apellatsioonkaebuse koopia väljastamiseks jääb rahuldamata. Riigikohtu halduskolleegium on
69. septembri
70. a määruses asjas nr 37150215 märkinud, et menetlusdokumentidest koopia väljastamist reguleerivad HKMS §-d 88 ja
71. Eriregulatsiooni olemasolu tõttu ei kohaldata haldusasja menetlusdokumendist ärakirja väljastamisele avaliku teabe seadust (vt AvTS § 2 lg 2 p 4). Menetlusdokumentidest ärakirjade saamise õigus ei ole piiramatu. Koopiate tegemise ja saatmisega kaasnevate kulude jätmine riigi kanda peab olema õiguste kaitse seisukohast vajalik. Kuigi HKMS § 88 ei sätesta ärakirja saamise eeldusena põhjendatud huvi ja näib ammendavalt sätestavat menetlusdokumentidest ärakirjade saamise piirangud, tuleb HKMS § 88 kohaldamisel arvestada täiendavalt HKMS § 28 lg-ga
72. Selle kohaselt ei luba kohus menetlusosalisel oma õigusi kuritarvitada. Ka see säte piirab menetlusosalise õigust saada menetlusdokumentidest ärakirja. Menetlusosalisel puudub üldjuhul põhjendatud vajadus saada ärakirju tema enda poolt kohtule esitatud menetlusdokumendist. Niisuguse dokumendi sisu on isikule teada ning tal on reeglina enne dokumendi kohtule esitamist võimalik teha sellest omale ärakirju. Ringkonnakohtu arvates puudub kaebajal praegu vajadus oma apellatsioonkaebusest koopia saamiseks, kuna tegemist on tema enda poolt kohtule esitatud menetlusdokumendiga ning selle sisu peaks olema talle teada. Asjaolu, et kaebaja ei ole säilitanud apellatsioonkaebuse koopiat piisava hoolikusega (ta väidab taotluses, et ei leia selle koopiat enam üles), ei tingi eeltoodud seisukohtadest kõrvalekaldumist. Ringkonnakohus ei näe ka, kuidas oleks apellatsioonkaebuse koopia saamine vahetult enne ringkonnakohtu otsuse tegemist olnud kaebajale vajalik tema õiguste kaitseks. Apellatsioonkaebuse sisu on refereeritud käesolevas kohtuotsuses. Soovi korral saab kaebaja info oma apellatsioonkaebuse sisu kohta sellest refereeringust ning saab vajadusel tugineda sellele kassatsioonkaebuse esitamisel. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi 5 /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene