← Eesti

3-12-1411/135

Obsah (11)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 165§ 45§ 198§ 200§ 108§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 28. jaanuar 2016, Tallinn Ha

§ 212lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. RS omandas
  2. aastal Tahkuranna vallas Võiste alevikus Raudsepa kinnistu (aadress Ringi tn 3; registriosa nr 577306; katastritunnus 84801:005:0186; pindala 14 119 m2; algne sihtotstarve 40% elamumaa ja 60% maatulundusmaa; praegune sihtotstarve 100% elamumaa). Tahkuranna Vallavalitsus algatas 25.11.2003 korraldusega nr 378 RS taotluse alusel Raudsepa kinnistu detailplaneeringu (DP) menetluse ja väljastas 26.01.2004 lähteülesande. Seoses lähteülesande kehtivusaja lõppemisega väljastas vald 20.04.2006 uuendatud lähteülesande. Tahkuranna Vallavolikogu algatas 31.01.2007 otsusega nr 3 valla uue üldplaneeringu (ÜP) menetluse. Tahkuranna Vallavalitsus peatas 03.06.2008 korraldusega nr 211 Raudsepa kinnistu DP menetluse kuni Tahkuranna valla uue ÜP keskkonnamõju strateegilise hindamise tulemuste selgumiseni. Tallinna Halduskohtu 30.12.2008 otsusega ja Tallinna Ringkonnakohtu 30.12.2009 otsusega haldusasjas nr 3-08-1403 hinnati DP menetluse peatamine õiguspäraseks. Kohtuotsused jõustusid Riigikohtu 03.06.2010 määrusega nr 3-7-1-3-
  3. Raudsepa kinnistu DP menetlust jätkati Tahkuranna Vallavalitsuse 08.12.2009 korraldusega nr
  4. Tahkuranna Vallavolikogu võttis 17.12.2009 otsusega nr 71 valla uue ÜP vastu ning avaliku väljapaneku käigus esitas sellele oma esindaja kaudu vastuväited ka RS.
  5. Tahkuranna Vallavolikogu kehtestas 31.05.2012 üldplaneeringu, milles nähakse muu hulgas ette järgmist: määrusega nr 11 valla Punkt 2.2.1 „Arhitektuursed üldnõuded“ (teine lõik): „Hooneid ei tohi püstitada krundi või maaüksuse piirile lähemale, kui (v.a juhul, kui kehtestatud detailplaneeringuga on see määratud või määratakse avalikes huvides teisiti): /…/ 2

(21)3-12-1411 • uute (ehk pärast käesoleva üldplaneeringu kehtestamist koostatud detailplaneeringu alusel määratud) elamukruntide ja hajaasustuses uute elamumaa sihtotstarbega maaüksuste puhul – 10 m /…/.“ Punkt 2.2.3.1 „Nõuded elamukrundi suurusele“ (teine lõik): „Ühepereelamu ehitamiseks lubatud maaüksuste või kruntide minimaalne suurus väikeelamumaal või väikeelamu reservmaal on 2200 m², v.a rannal ja kaldal asetsev uus elamukrunt, mille miinimumsuurus väikeelamumaal või väikeelamu reservmaal peab olema 5000 m
  1. Selline piirang on kehtestatud valdava osa valla elanike ja kohaliku omavalitsuse soovist tagada hajus asustus ning loodusilmeline miljöö.“ Punkt 2.3 „Teed ja tehniline infrastruktuur“: „/…/ Detailplaneeringu järgse enam kui 2 krundiga elamuala ja iga äri- või tootmisala väljaehitamise korral on ala arendajal või omanikul kohustus rajada enne hoonetele ehituslubade väljastamist juurdepääsuteed, puurkaev(ud), vee- ja kanalisatsioonitrassid ja/või ühiskasutuses olevad (ehk rohkem kui ühte krunti teenindavad) reoveepuhastid või imbväljakud, side ja/või elektritrassid, tuletõrjevee saamise kohad ja kohustuse korral kaugkütte torud ning -liinid ja tänavavalgustuse. Selleks sõlmivad kohalik omavalitsus ja ala arendaja või omanik notariaalse lepingu. Juhul, kui kunagi tekib valda gaasivarustus siis tuleb enne hoonetele ehituslubade andmist rajada ka selleks vajalikud trassid.“ Punkt 2.5 „Keskkonna eripäraga arvestamine“ (kolmas lõik): „Elamute ja nende abihoonete ehitamine ning maapinna täitmine hoonete ehitamiseks on keelatud hoonestamata üleujutatavatel ranna-aladel (allapoole kõrgvee piiri, milleks loetakse 1,5 m samakõrgusjoont). Korduva üleujutusega ala piiriks loetakse Tahkuranna vallas 1,0 m samakõrgusjoon mererannal, sellega tuleb arvestada edaspidiste detailplaneeringute koostamisel ja projekteerimistingimuste väljastamisel /…/.“ Punkt 6 „Rakendussätted“ (teine lõik): „Kõikide nende detailplaneeringute puhul, mille menetlus on pooleli ja mis on kohaliku omavalitsuse poolt vastuvõtmata ja avalikustamisele suunamata, tuleb arvesse võtta käesolevat üldplaneeringut. Vastuvõetud detailplaneeringute puhul lähtutakse nendele antud lähteülesandes määratletud tingimustest, kooskõlastajate nõuetest jms olulistest asjaoludest või varem kehtinud üldplaneeringust. Juhul, kui menetletav vastuvõtmata detailplaneering on vastuolus käesoleva üldplaneeringuga, tuleb see viia vastavusse üldplaneeringuga enne, kui see esitatakse vastuvõtmiseks, v.a juhul, kui Tahkuranna Vallavolikogu on detailplaneeringu algatanud otseselt käesolevat üldplaneeringut muutva detailplaneeringuna. St detailplaneeringu algatamisel on vallavolikogu lisanud algatamise otsusesse käesoleva üldplaneeringu muutmise motivatsiooni.“
  2. Tahkuranna Vallavalitsus jättis 14.01.2014 korraldusega nr 3 Raudsepa kinnistu detailplaneeringu vastu võtmata, sest selles esinevad järgmised puudused, mille mõistliku aja jooksul kõrvaldamine ei ole RS poolt avaldatud seisukohti arvestades tõenäoline: 1) 2) 3) 4) kavandatud kruntide suurus on vastuolus ÜP p-ga 2.2.3.1; taotletav kuja kinnistu piiri suhtes (4 m) ei vasta ÜP p-le 2.2.1; planeeringu menetlemise jätkamisel eksisteerib võimalus, et DP kehtestamine ei osutu teede ja infrastruktuuri väljaehitamise kohustuse täitmata jätmise tõttu võimalikuks, kuna RS ei ole sellega nõustunud; planeeringulahenduses ei ole arvestatud nõudega, et elamute ehitamine ei ole lubatud allpool 1,5 m samakõrgusjoont. 3
(21)3-12-1411
  1. RS esitas 05.07.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tahkuranna Vallavolikogu 31.05.2012 määruse nr 11 osaliseks tühistamiseks (p 2.2.1 teise lõigu, p 2.2.3.1 teise lõigu, pde 2.3 ja 2.5 ning p 6 teise lõigu osas) ja Raudsepa kinnistu DP menetluse jätkamiseks kohustamiseks, samuti detailplaneeringu menetlemisel toimunud viivituse (periood 08.12.2009–31.05.2012) õigusvastasuse tuvastamiseks (haldusasi nr 3-12-1411). RS esitas 28.02.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tahkuranna Vallavalitsuse 14.01.2014 korralduse nr 3 tühistamiseks ja Tahkuranna Vallavalitsuse kohustamiseks vaadata Raudsepa kinnistu DP uuesti läbi (haldusasi nr 3-14-50240). Tallinna Halduskohus liitis 25.03.2014 määrusega haldusasjad ühte menetlusse (liidetud haldusasi nr 3-12-1411).
  2. Tallinna Halduskohus jättis 16.03.2015 otsusega RS kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Valla seisukohad Raudsepa kinnistu DP menetluses ei ole olnud alati piisavalt selged ja põhjendatud, kuid DP jätkuv puudulikkus tulenes siiski eelkõige sellest, et kaebaja nõudis jäigalt viie ehitusõigusega krundi moodustamist. Kaebaja ei ole täpsustanud, millises osas on DP-d tulnud ümber teha just ebaselgete selgituste tõttu. DP-s esinenud puudused olid DP koostaja ja vallavalitsuse kirjavahetuse põhjal arusaadavad, kuid kaebaja jättis need kõrvaldamata, mis tingiski DP vastuvõtmisest keeldumise. Kaebaja on möönnud, et DP ei vastanud uuele ÜP-le, kuid on seisukohal, et lähtuda tuli DP algatamise ajal kehtinud ÜP-st. Selline seisukoht ei ole põhjendatud. Kaebaja on ekslikult sisustanud avalikku huvi pelgalt DP avaliku väljapaneku käigus vastuväidete esitamise või mitteesitamisega. Avalikku huvi sisustavad planeerimisotsustes oma pädevuse piires kohalik omavalitsus (KOV) ja/või kooskõlastav haldusorgan. Vastustaja ei ole DP lähteülesandes koostatava DP lähtetingimusi piisavalt konkreetselt määratlenud (eelkõige kavandatavate ehitusõigusega kruntide arvu osas), kuid KOV-le ei saa heita ette DP ümbertegemise vajadust, mille põhjuseks on maaomaniku soovitud lahenduse vastuolu üldisema planeeringuga. Planeerimismenetluse pikaajalisust arvestades ei saagi lähteülesanne käsitleda ammendavalt kõiki tingimusi, millele koostatav DP peab vastama. Hiljemalt 04.01.2008 eskiisi arutelul oli selge, et kaebaja soovib kavandada 5 ehitusõigusega krunti. Tahkuranna Vallavalitsus peatas 03.06.2008 korraldusega nr 211 Raudsepa kinnistu DP menetluse ajutiselt kuni Tahkuranna valla uue ÜP keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) tulemuste selgumiseni. Viidatud korraldus on jõustunud kohtuotsusega haldusasjas nr 3-08-1403 tunnistatud õiguspäraseks ning praeguses asjas ei ole seetõttu võimalik enam vaielda menetluse peatamise õiguspärasuse üle. Puudub vaidlus, et DP lahenduses ettenähtud tee oli osaliselt Luitemaa kaitsealal, mistõttu oli planeerimisseaduse (PlanS) § 16 lg 1 p-st 7 ja § 17 lg-st 2 vajalik planeeringulahenduse kooskõlastamine Pärnumaa Keskkonnateenistusega, kes 06.05.2008 kirjaga DP-d ei kooskõlastanud, pidades vajalikuks hinnata uute elamualade mõju ÜP menetluses läbiviidava KSH käigus. DP menetluse peatamine lõppes 08.12.2009 ning selle aluseks oli Keskkonnaameti 22.09.2009 kooskõlastus ÜP-le. Praeguses asjas saab vaielda üksnes selle üle, kas vastustaja on õigusvastaselt viivitanud pärast DP menetluse uuendamist kuni uue ÜP kehtestamiseni ning kas see võis põhjustada kaebajale varalist kahju. Vastustaja ebaolulised minetused ei ole toonud kaasa DP vastuvõtmise võimatust. Vastuvõtmisest keelduti põhjusel, et kaebaja ei kõrvaldanud DP-s esinenud puudusi. Seejuures esinesid puudused nii enne kui ka pärast uue ÜP kehtestamist. Kaebaja esitatud 5 ehitusõigusega krundi lahendus nägi ette ehitamise ehituskeeluvööndis, mille vähendamist ei pidanud vald põhjendatuks (looduskaitseseaduse (LKS) § 38 lg 4 p 11 antud juhul ei kohaldunud, sest kuni uue ÜP kehtestamiseni polnud tegu tiheasustusalaga). Samuti oli valla ettepanekule vaatamata lahendamata juurdepääsutee küsimus (vastav asjaõiguslik nõue on menetluses tsiviilasjas nr 2-14-55539). Kuigi LKS § 38 lg 3 keelab ranna ja kalda ehituskeeluvööndis üksnes uute hoonete ja rajatiste ehitamise, on KOV-l siiski õigus 4
(21)3-12-1411 otsustada, et antud planeeringualal maapinna tõstmist ei lubata. Üleujutusalale ehitamisel ei ole tegemist üksnes maaomaniku poolt iseendale kahju tekitamise küsimusega, vaid vald saab ehitamist piirata avalikes huvides. Planeerimisotsuste otstarbekuse kontroll halduskohtus on kitsendatud. Seatud piirangud ei ole põhjendamata ega ilmselgelt meelevaldsed. Kuna valla uue ÜP menetlus algatati 31.01.2007, mil Raudsepa kinnistu DP oli vastu võtmata (viimane lähteülesanne väljastati 20.04.2006), pidi kaebaja paratamatult arvestama võimalusega, et uus ÜP võib mõjutada kaebaja DP menetlemist ja sisu (vt Riigikohtu 20.03.2014 otsus nr 3-3-187-13). Tahkuranna Vallavolikogu võttis uue ÜP vastu 17.12.2009 otsusega nr 71 ning vastustaja on selle eesmärke põhjendatult arvestanud ka Raudsepa kinnistu DP menetlemisel. Tahkuranna Vallavalitsuse 14.01.2014 korraldus nr 3 Vaidlust ei ole, et Raudsepa kinnistu DP maa-ala on kehtiva ÜP järgi reserveeritud väikeelamumaaks tiheasustusalal. Kaebaja ei ole tõendanud, et ta oleks esitanud KOV-le vastuvõtmiseks korrektse DP (sh joonised, seletuskiri) 3 ehituskrundiga planeeringulahenduse kohta, kuigi seda 21.11.2011 töökoosolekul arutati. Viimane eskiis esitati 09.04.2012 ning selles ei olnud puudusi kõrvaldatud ega esitatud seda ka korrektselt vormistatud DP-na. Haldusorgan ei saa otsustada korrektselt vormistamata DP vastuvõtmist. Kaebaja on jäänud nõude juurde võtta vastu 5 elamukrundiga planeeringulahendus, mistõttu sai vald otsustada üksnes nimetatud lahendusega DP vastuvõtmise või sellest keeldumise. Kuna pole tõendatud, et kaebaja kinnistul asuks mõni õiguspäraselt püstitatud hoone, tuli Raudsepa kinnistut käsitada uue hoonestusalana. Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda, et algatatud DP võetakse vastu. ÜP muutmiseks DP-ga ei piisa ainult maaomaniku soovist, vaid tegemist on erandliku võimalusega, mille kohaldamise nõudmiseks puudus kaebajal ülekaalukas erahuvi. Alates 31.05.2012 kehtiva ÜP kaebaja suhtes kohaldamata jätmine tähendanuks tema põhjendamatut erikohtlemist. Vallavalitsus ei pidanud korralduse vastuvõtmisel hindama, kas volikogu kehtestatud ÜP on õiguspärane, vaid juhindus õigesti kehtivast ÜP-st. Kui kaebaja oleks taotlenud uut lähteülesannet ja ÜP-d muutva DP algatamist, siis oleks volikogu saanud seda kaaluda. Vastustaja leidis 14.01.2014 korralduse nr 3 p-s 1 õigesti, et DP ei vastanud ÜP-le ja kohus ei pea vajalikuks neid põhjendusi korrata (

§ 165lg 2).

Kui nõuded DP koostamisele tulenevad ÜP-st ja nende kehtestamisel on lähtutud avalikest huvidest, mida on põhjendatud juba ÜP menetluses, siis ei vaja ÜP-le mittevastava DP vastuvõtmisest keeldumine enam täiendavat põhjendamist. Kaebaja on jätnud arvestamata, et omandatud kinnistu oli algselt 60% ulatuses maatulundusmaa, mistõttu ei olnud tal mingit põhjust eeldada, et kinnistut on võimalik täis ehitada maksimaalses ulatuses või täpses vastavuses kaebaja enda soovidega. Vaidlustatud korralduses on põhjendatud ka ehituskeeluvööndi vähendamise taotlemisest keeldumist (p 1.4 viimane lõik), millega kohus nõustub. Kaebaja saab taotleda ehitusõigust kinnistu sellele osale, mis ei ole ehituskeelualas ning see ei piira tema omandiõigust ebaproportsionaalselt. Kuigi vallavalitsusel ei ole pädevust võtta vastu ÜP-d muutvat DP-d, ei olnud kõnealust DP-d algatatud ÜP-d muutvana ning kuivõrd DP vastuvõtmine oli välistatud, sai vastava otsuse teha planeeringut menetlenud vallavalitsus. DP vastuvõtmisest keeldumine oli õiguspärane ja korralduse tühistamiseks pole alust. Tahkuranna Vallavolikogu 31.05.2012 määrus nr 11 Kaebaja on taotlenud kehtestatud üldplaneeringu p 2.2.1 teise lõigu, p 2.2.3.1 teise lõigu, p-de 2.3 ja 2.5 ning p 6 teise lõigu tühistamist. Kaebus on esitatud subjektiivsete õiguste (omandiõiguse) kaitseks. ÜP vaidlustatud punktide tühistamiseks ei ole alust. Arhitektuursete üldnõuete (ÜP p 2.2.1) eesmärgina on vastustaja viidanud soovile tagada KOV territooriumil hajusam hoonestus, enam privaatsust, kõrghaljastus kruntide piiridel ja 5

(21)3-12-1411 parem tuleohutus. Need eesmärgid on vaidlusaluse nõude rakendamisega saavutatavad. ÜP rakendussäte (p 6 teine lõik) näeb selgelt ette, et praegusel juhul tuleb järgida uut ÜP-d. KOV ei pea ÜP-s fikseeritud avalikku huvi iga üksiku DP menetluses uuesti üle kontrollima. Kaebaja hoonestamata kinnistul on võimalik 10-meetrise kuja nõuet järgida ja kinnistu ei jää selle nõude tõttu hoonestamata. Kuna nimetatud tingimus kohaldub kõigi võrreldavate olukordade suhtes ühtemoodi, ei ole kaebajat koheldud ebavõrdselt. Tegemist ei ole meelevaldselt kehtestatud nõudega ning kohus ei saa sekkuda KOV planeerimisdiskretsiooni. Elamukrundi miinimumsuuruse (ÜP p 2.2.3.1) osas esitas kaebaja planeerimismenetluses vastuväite, millega taotles krundi miinimumsuuruse vähendamist varasemas ÜP sätestatud suuruseni 2200 m2 (vähemalt varem algatatud DP-de puhul). Kehtiva ÜP kohaselt ongi krundi miinimumsuurus üldjuhul 2200 m2, kuid rannal ja kaldal asetseva uue elamukrundi puhul 5000 m2. Kaebaja vastuväide ei ole jäänud maavanema järelevalvemenetluses läbi vaatamata. Raudsepa kinnistu DP puhul võimaldaks kõige merepoolsema krundi suhtes 5000 m2 nõude kohaldamine moodustada kinnistust kolm elamukrunti. Krundi miinimumsuuruse nõude osas on vastustaja selgitanud, et Tahkuranna vald on hajaasustusega vald ja eesmärgiks on säilitada valla loodusilmelist miljööd, tekitada suuremat privaatsust ja säilitada väljakujunenud asustusstruktuur. Vaidlusalust nõuet ei muuda õigusvastaseks ka asjaolu, et kaebaja naaberkinnistute suuruseks on 1700 m2 ja 1100 m2, sest uue ÜP-ga ei olnud võimalik olemasolevat olukorda tagasiulatuvalt muuta. Nõue kehtib üksnes rannal ja kaldal asetsevate uute elamukruntide suhtes ning põhjendamatu on väide, et hajaasustust püütakse luua ainult ühe maaomaniku kinnistu baasil. Naabrite vastuväidete puudumine ei tähenda avalikku huvi. ÜP p 2.3 näeb muu hulgas enam kui kahe krundiga elamuala väljaehitamise korral arendajale või omanikule ette kohustuse rajada enne hoonetele ehituslubade väljastamist vajalikud teed ja tehnovõrgud. Raudsepa kinnistu DP algatamise ajal nimetatud ÜP nõue ei kehtinud. KOVde praktikas on teede ja muu infrastruktuuri rajamise küsimus tavapäraselt reguleeritud planeeringu algatamise faasis sõlmitava kohustuste üleandmise ja finantseerimise lepinguga. Kuivõrd DP algatamise ajal olnud selgelt väljendatud soovi saada 5 ehitusõigusega krunti, ei saanud DP algatamisel tekkida küsimust ka sellest, kes rajab vajalikud teed ja infrastruktuuri ning seda finantseerib. DP algatamisel ühe ehitusõigusega krundi planeerimiseks ei ole olukord uue ÜP-ga muutunud, mistõttu ei ole vastustaja rikkunud kohustust lahendada nimetatud küsimus juba DP algatamise staadiumis ning ei saa väita, et teede ja tehnovõrkude rajamise kohustuse panemine ÜP alusel oleks õigusvastane ning vald oleks pidanud kaaluma kaebaja suhtes erandi tegemist. Vastustaja sai kaaluda üksnes kõigile nõuetele vastava DP vastuvõtmist ning 5 ehituskrundiga lahenduse puhul ei olnud see võimalik. Kaasaegse elukeskkonna juurde käib ka kohane infrastruktuur. Kõnealune nõue on kehtestatud põhjusel, et uute elamualade teede ja infrastruktuuri rajamine oleks valla eelarve mahtu arvestades vastustajale ülemäära koormav. Seega on varem lepingutega reguleeritavad suhted sisuliselt reguleeritud üldplaneeringuga, mis on kohtu arvates lubatav. KOV ei pea algatama detailplaneeringuid, mille teede ja tehnilise infrastruktuuri tagamine on ülemäära kulukas. KOV-l on olemasoleva infrastruktuuri korrashoidmise ning muude vältimatute avalike ülesannete täitmise ja finantseerimise kohustus. ÜP vaidlusalune säte ei välista ka avaliku kasutusega teede omandamist pärast valmimist või nende rajamise ja finantseerimise kohustuse lepinguga ülevõtmist, kui selleks peaks esinema põhjendatud vajadus. PlanS § 8 lg 3 p 3 alusel maa-alade kasutamise ja ehitamistingimuse reguleerimine ÜP-s tagab läbipaistvama halduspraktika, võrreldes igakordsete teede ja trasside rajamis- ja finantseerimislepingutega. Keskkonna eripärast tingitud nõude (ÜP p 2.5) eesmärk on välistada ehitustegevus kõrgvee aladel, tagamaks rannaalade ehitustegevuse ohutus ja vältida uue hoonestuse rajamist 6
(21)3-12-1411 sellistele kinnistutele, kus esineb kõrgvee oht. Sellest tulenevalt on KOV täiendavalt sätestanud kõrgvee piiri, milleks loetakse 1,5 m samakõrgusjoont. Korduva üleujutusega ala piiriks loetakse Tahkuranna vallas ÜP kohaselt 1,0 m samakõrgusjoon mererannal. ÜP kehtestamine tõi kaebaja jaoks kaasa ehituskeeluvööndi vähenemise 100 meetrilt 50 meetrile. Sellele vaatamata on üle 1,5 m samakõrgusjoone ca 1/3 olemasolevast kinnistust. ÜP p 2.5 on vajalik PlanS § 8 lg 3 p-s 3 nimetatud ÜP eesmärkide täitmiseks. Hoonestatud kruntidel lubatakse vertikaalplaneerimist põhjusel, et olemasolevat hoonet ei ole võimalik tõsta mujale, et üleujutuse mõjusid vähendada. Rakendussäte (ÜP p 6 lg 2) tagab ÜP ühetaolist kohaldamist kooskõlas PlanS § 8 lg-ga 2. Kuivõrd DP vastuvõtmine viibis kaebajast endast tingituna, siis ei saa nõustuda kaebaja seisukohaga, et tema suhtes ei ole rakendussätte kohaldamine põhjendatud. Planeeringumenetluse läbiviimisega viivitamine (08.12.2009–31.05.2012) Kaebaja on tuvastamiskaebuse esitamise vajadust põhjendanud sooviga nõuda vastustajalt kahju hüvitamist, mis seisneb DP ümbertegemisel tarbetuteks muutuvates kulutustes elektrikaabli ja veetorustiku ehitusele. Kuna Raudsepa kinnistul torustike rajamiseks ei ole ehituslube väljastatud, siis ei saa viidatud tõendamata kulutusi ühelgi juhul käsitada vastustaja väidetavast õigusvastasest viivitusest põhjustatud kahjuna. Selline kahjunõue oleks ilmselgelt perspektiivitu ja tuvastamiskaebus seega lubamatu (

§ 45lg 2).

DP ümbertegemisega seotud ja DP vastu võtmata jätmisel tarbetuks muutunud kulutused on konkretiseerimata ja tõendamata. Kuivõrd DP vastu võtmata jätmine oli õiguspärane ja selle põhjustas kaebaja enda tegevusetus (puuduste kõrvaldamata jätmine), ei saa DP vastu võtmata jätmine olla vastustaja tegevuse tagajärg. Vastustaja ei ole kuni uue ÜP kehtestamiseni esitanud kaebajale põhjendamatuid nõudmisi ega menetlust tahtlikult venitanud. Vastustaja esitas küll alles 23.05.2011 konkreetse väite, et DP ei vasta lähteülesandele ja ÜP-le, kuid kehtiva õigusega kursisolekut saab siiski eeldada ka planeeringu koostajalt. DP-d ei saanud vastu võtta ka enne uue ÜP kehtestamist ning uue ÜP eesmärke sai DP menetluses arvestada juba enne uue ÜP kehtestamist. Menetluse peatamine on tunnistatud jõustunud kohtuotsusega õiguspäraseks ning haldusorgan ei viivitanud ka menetluse uuendamisega. Uus ÜP jõuti kehtestada enne Raudsepa kinnistu DP vastuvõtmise otsustamist, sest kaebaja jättis DP korrastamata. Kaebaja väidetava kahju ja vastustaja tegevuse vahel puudub ilmselgelt põhjuslik seos. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 6. RS palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Halduskohus ei arvestanud asjaoluga, et vastustaja jättis osa apellandi poolt ÜP menetluses esitatud vastuväidetest ja ettepanekutest põhjendamatult arvestamata ning neid ei käsitletud ka maavanema järelevalve käigus. ÜP kehtestamise otsus on motiveerimata, kaalutlemata ning ebaõige. Avalikke huve tuleb kaitsta mõistlikul viisil, mitte ebaproportsionaalsete ja põhjendamatute piirangute seadmisega. Apellant soovis, et Võiste tiheasustusalal oleks kinnistute miinimumsuuruseks 2200 m2, millega Tahkuranna Vallavalitsus 08.12.2011 kirja kohaselt arvestas, kuid ÜP-s see ei kajastu ja kohalik omavalitsus ei ole nimetatud vastuolu selgitanud. Tõendite alusel ei ole võimalik järeldada, et maavanem oleks vastava küsimuse läbi vaadanud. Apellandi ettepaneku sõnastusest nähtuvalt puudutas see ka rannal ja kaldal asuvate kruntide miinimumsuurust. Kohus on jätnud andmata hinnangu, miks oli vajalik sätestada Tahkuranna valla ÜP-s erisus rannaalade osas (s.o krundi miinimumsuurus 5000 m2). Apellandil oli õiguspärane ootus, et vastustaja tegevus lähtub valla poolt varasemalt antud selgitustest. Erinevalt Tahkuranna vallast on teiste mereäärsete omavalitsusüksuste ÜP-des sätestatud elamukruntide miinimumsuurused tiheasustusalal 7

(21)3-12-1411 oluliselt väiksemad (nt Audru vallas 1500 m2, Tõstamaa vallas 1000 m2, Harku vallas 1500 m2). Tahkuranna valla ÜP seletuskirjas on lahti seletamata ranna- ja kaldaala mõiste ja ulatus ning see ei ole selge ka kaardimaterjali põhjal. Lisaks tuleb arvestada, et Raudsepa kinnistu asub reaalselt rannaalal üksnes väikeses osas (nt allapoole 1,0 m samakõrgusjoont jääb kinnistust vaid 7,2%). ÜP p 2.3, mis paneb mh enam kui 2 krundiga elamuala väljaehitamise korral arendajale või omanikule kohustuse rajada kõik teed ja tehnovõrgud, on vastuolus ehitusseaduse (EhS) §-ga 13, sest KOV ei saa õiguspäraselt reguleerida nimetatud küsimust imperatiivselt ÜP-ga, välistades võimaluse kaaluda vastavat asjaolu DP menetlemisel. ÜP seletuskirja kohaselt on lepingute sõlmimine infrastruktuuri väljaehitamiseks võimalik ainult avalikku kasutamist leidvate hoonete puhul. Seega välistatakse ÜP-ga täielikult valla osalus mistahes infrastruktuuri väljaehitamisel elamuehituse tarbeks, kuigi tegemist on KOV seadusest tuleneva kohustusega. Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et KOV-l on üksnes olemasoleva infrastruktuuri korrashoidmise ja vältimatute avalike ülesannete täitmise kohustus, sest kõigil KOV-del on lisaks kohustus arendada kohalikku elu. Iseenesest on õige, et iga konkreetse DP puhul peab KOV kaaluma oma finantsvõimekust ja muid asjaolusid, kuid ÜP-ga ei saa tekitada olukorda, kus vallal sellise kaalumise kohustust üldse ei teki. Ka maavanem on volikogul palunud vastava tingimuse vajalikkust ja otstarbekust veelkord kaaluda (mh pidanud mõistlikuks lahendada teedega seonduv sellekohases teemaplaneeringus, mis algatati Tahkuranna Vallavolikogu 27.01.2011 otsusega nr 4). ÜP p 2.5 keelab elamuehituse ja maapinna täitmise hoonestamata üleujutatavatel rannaaladel allpool kõrgvee piiri, milleks loetakse 1,5 m samakõrgusjoont, ning korduva üleujutusega ala piiriks loetakse 1,0 m samakõrgusjoon mererannal. Halduskohus järeldas ekslikult, et allpool kõrgvee piiri on keelatud kogu ehitustegevus, sest vastustaja kehtestas 2015. a veebruaris Ranna kinnistu DP, millega on puhkeotstarbeks rajatavad hooned lubatud ehitada rannaalale maapinna kõrgusega 1,04 m ja 1,24 m. Kui vastava piirangu kehtestamise eesmärk oli tagada rannaalade ehitustegevuse ohutus, siis esinevad need riskid igat liiki ehitustegevuse puhul. Samas ei ole tänapäevaseid ehitusmaterjale ja võimalusi arvestades üldse proportsionaalne keelata sellise põhjendusega ehitustegevust täielikult. Elamuehitust mh rannaaladel allpool 1,5 m samakõrgusjoonest lubab ka ÜP p 2.2.3.3, nõudes selleks üksnes vertikaalplaneerimist (s.o maapinna täitmist). Millal rakendatakse ÜP p 2.5 ja millal ÜP p 2.2.3.3, ei ole vastustaja sisuliselt selgitanud. Põhjendatud ei saa olla samasugustes looduslikes tingimustes ühes kohas ehitamist lubada ja teises kohas ehitamist keelata kaalutlusega, et vajalik on tagada ohutus. Seega kohtleb ÜP isikuid meelevaldselt ebavõrdselt. Sisulist erisust ei tulene ka asjaolust, kas ehitised on elu- või äriotstarbelised. Halduskohus on rikkunud uurimiskohustust, jättes välja selgitamata, kuidas on sarnane olukord lahendatud teistes merepiiriga ja üleujutusaladega omavalitsustes. Samuti ei ole kohus hinnanud kaebaja omandiõiguse piirangu eesmärgipärasust ja proportsionaalsust. Kehtivates seadustes ei ole seejuures mere osas kõrgveepiiri mõistet enam sisustatud. Näiteks Pärnu linna ÜP-s on korduva üleujutuse ala piiriks 1,6 m samakõrgusjoon ja üleujutuse ohuga ala piiriks 3 m samakõrgusjoon, kuid isegi Pärnu linn ei ole pidanud vajalikuks ega proportsionaalseks keelata üleujutuse ohuga aladel ehitamist, vaid nõudnud üksnes arvestamist uuringute vajadusega ja ehitamise erinormidega. Apellant ei väida, et korduva üleujutusega ala (allpool 1,0 m samakõrgusjoont) ei peaks olema ehituskeeluvöönd, kuid üleujutuse ohuga ala (allpool 1,5 m samakõrgusjoont) sätestamine ehituskeelualaks ei ole proportsionaalne ning on vastuolus seadusandja tahtega. Arhitektuursete üldnõuete osas jääb apellant halduskohtule esitatud seisukohtade juurde (vt kaebaja 08.09.2014 seisukoha p 2.4). Jääb arusaamatuks, mis takistab ÜP-s sätestatud 10 m laiuse kuja vähendamist DP-ga 2 m võrra, sest ÜP p 2.2.1 võimaldab sellist muudatust. Kui 8
(21)3-12-1411 kaebus ÜP osas rahuldatakse, tuleb kaebus igal juhul rahuldada ka DP osas. Raudsepa kinnistu DP menetlemisel toimunud viivitus oli õigusvastane, sest tegelikkuses oli vastustajal võimalik see vastu võtta, sest 07.04.2008 esitatud DP vastas tollal kehtivale ÜP-le. Seda kinnitavad nii Tahkuranna Vallavalitsuse 27.05.2008 kiri nr 7-7/626 kui ka Tallinna Ringkonnakohtu 30.12.2009 otsus nr 3-08-
  1. Praegune väide DP mittevastavusest varasemale ÜP-le tuleneb vastustaja uuest seisukohast, et tegemist on korduva üleujutusega alaga. Samas ei ole tuvastatud, et Raudsepa kinnistul oleks aastate 2003–2014 vältel esinenud korduvaid üleujutusi, mistõttu on väide mittevastavusest ebaõige. LKS § 35 lg 31 nõudeid ei saa rakendada alale, kus korduvaid üleujutusi ei ole toimunud. Vald ei ole andnud apellandile selgitusi, miks DP-d ei menetleta ning halduskohus on nimetatud küsimuses jätnud tähelepanuta kaebaja 31.07.2009, 29.01.2010 ja 15.03.2010 kirjalikud pöördumised, millele vallavalitsus ei vastanud. Juba Raudsepa kinnistu DP eskiislahenduse 04.01.2008 avaliku arutelu protokollist nähtuvalt oli nähtud ette viis elamukrunti. Halduskohus luges ühe elamu planeerimise tõendatuks tunnistaja M.-L. Kasvandiku tunnistusega, kes aga
  2. aastal DP lähteülesande väljastamise ajal vallavalitsuses ei töötanud. Ühe elamu püstitamiseks ei olnuks DP koostamist üldse tarvis ning ka lähteülesandes nähti ette kruntimise skeemi koostamise vajadus. ÜP koostamine algatati 31.01.2007 ja see kehtestati 31.05.
  3. Tegemist ei ole mõistliku ajaga, mille jooksul võiks DP menetlemisega oodata. Vastustaja ega halduskohus ei ole toonud konkreetselt välja, millised puudused esinesid DP-s enne uue ÜP kehtestamist (s.o pärast DP menetluse peatamise lõpetamist 08.12.2009). Vald asus alles
  4. aastal lugema Raudsepa kinnistut korduva üleujutusega alaks ning samas on vastustaja eiranud fakti, et DP koostaja esitas
  5. aastal mh kolme krundiga eskiisid (I kd, tl 150), mille sobimatust kuidagi ei põhjendatud. Ühendustee eelvalikule on vald kirjaliku kooskõlastuse andmisest korduvalt keeldunud. Halduskohus ei ole põhjendanud, mille alusel ta järeldas, et vastustaja ei ole keeldunud oma seisukohta andmast. Apellandi kahju seisneb juba tehtud kulutustes elektrikaabli ja veetorustike ehitusele (paigaldatud Tahkuranna Vallavalitsuse 25.06.2009 kaevamisloa nr 2106 alusel), mis muutuvad DP ümbertegemisel tarbetuteks, samuti DP ja keskkonnamõjude eelhinnangu väljatöötamiseks tehtud kulutused. Halduskohus ei ole olnud asja lahendamisel objektiivne, vaid arvestas üksnes vastustaja vastuväidetega.
  6. Tahkuranna vald vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. ÜP menetluses arvestati apellandi 05.01.2010 kirjas esitatud ettepanekutega ja juba arvestatud ettepanekuid ei olnud enam vaja maavanema juures arutada. Apellant taotles elamukrundi miinimumsuuruse vähendamist varasemas ÜP-s sätestatud suuruseni 2200 m2 või alternatiivselt rakendussätte ettenägemist varem algatatud DP-de suhtes. ÜP p 2.2.3.1 näebki elamukrundi minimaalsuuruseks ette 2200 m2, v.a rannal ja kaldal asetsev uus elamukrunt, mille miinimumsuurus peab olema 5000 m
  7. Apellandi ettepaneku sõnastusest ei olnud võimalik järeldada, et taotlus puudutas nii algset 2500 m2 suuruse nõuet kui ka 5000 m2 suuruse nõuet. Seda on apellant hakanud väitma alles kohtumenetluses. Teiste kohaliku omavalitsuse üksuste praktika analüüsimine ei ole põhjendatud, sest see väljub planeeringu kohtuliku kontrolli raamidest. Krundi miinimumsuuruse kehtestamine on suunatud kohalikest oludest tulenevate maakorralduslike eesmärkide saavutamisele, mis ei ole ülekantavad. Tahkuranna vald lähtus krundi miinimumsuuruse kehtestamisel eesmärgist säilitada hajaasustusega valla loodusilmelist miljööd, tekitada suuremat privaatsust ja säilitada väljakujunenud asustusstruktuuri. Rannaalal kehtivate piirangute ÜP-s täiendavaks käsitlemiseks (nt ranna- ja kaldaala mõistete lahtiseletamiseks) puudus vajadus, sest vastavad nõuded tulenevad seadusest. ÜP p-s 2.3 sätestatud teede ja tehnilise infrastruktuuri väljaehitamise kohustus on õiguspärane ning tegemist on omavalitsuste planeerimispraktikas tavapärase tingimusega, mis tugineb PlanS § 8 lg 3 p-le 3 ja mille eesmärk on tagada nõuetekohase elukeskkonna loomine uute 9
(21)3-12-1411 elamukruntide arendamise etapis ning vältida seonduvate kulude ootamatut elanike või omavalitsuse kanda jätmist. Pärnu maavanem on 12.04.2012 seisukohas kinnitanud, et sellise tingimuse sätestamine ÜP-s on omavalitsuse PlanS-st tulenev õigus. Vastava nõude kajastamine ÜP tasandil loob õiguskindluse ja tagab kõigi võimalike arendajate või maaomanike võrdse kohtlemise. ÜP p 2.3 ei välista valla osalust infrastruktuuri väljaehitamisel sellistel juhtudel, kus see on KOV kohustuseks (s.o avaliku huviga seotud objektide puhul). Kui ala väljaehitamisega seotud objektid ei seondu avaliku huviga, ei saa eksisteerida KOV kohustust need oma vahendite arvel püstitada või nende rajamist finantseerida (nt praeguse vaidlusega seotud DP puhul). ÜP ei välista siiski kaalutlusruumi püstitatavate objektide ja avaliku huvi hindamisel. Tahkuranna valla ÜP tugineb vastustaja võimalustele. Maavanema ettepaneku alusel on ÜP p 2.3 põhjendusi täiendatud. Ehituskeeluvööndiga seoses ei ole apellandi viide Ranna kinnistu DP-le asjakohane, sest nimetatud kinnistu paikneb küll mererannal, kuid DP seletuskirjas on esitatud tingimus, et tuleb arvestada üleujutuse tekkimise riskiga (nt suurendades ehitusprojektis soklikorruse kõrgust) ning maapinna täitmist ette ei nähta. ÜP p 2.5 ei keela üleujutatavatel rannaaladel mistahes ehitiste püstitamist, vaid üksnes elamute ja nende kõrvalhoonete ehitamist. Apellant on Raudsepa kinnistule soovinud aga püstitada just elamuid ja nende abihooneid. Nimetatud nõue on ka sisuliselt põhjendatud, sest ärimaale ja maatulundusmaale püstitatavate ehitiste kasutamisel on võimalik üleujutusest tingitud riskiga arvestada (nt teatud perioodil ei ole ehitiste kasutamine suurveest tulenevalt võimalik), kuid elamud ja nende abihooned püstitatakse aastaringseks kasutamiseks. Pole võimalik lähtuda eeldusest, et suurvee ohu tekkimisel elamute kasutamine katkestatakse, samuti puudub KOV-l võimekus isikute ümberpaigutamiseks või nende toetamiseks suurvee ohu tekkimisel. ÜP p 2.2.3.3 sätestatud vertikaalplaneerimise võimalus kohaldub üksnes olemasolevate elamukruntide kõrguse muutmisele. Halduskohus selgitas korduva üleujutusega ala määramise aluseid õigesti ning üleujutuste faktiline esinemine Raudsepa kinnistul ei ole asjassepuutuv. Asjaolu, et mõni teine KOV on LKS § 35 lg 31 alusel ja kohalikke olusid arvestades määranud teistsuguse korduva üleujutusega ala piiri, ei saa tingida Tahkuranna valla ÜP õigusvastasust. Raudsepa kinnistu DP vastu võtmata jätmist ei tinginud mitte vastustaja õigusvastane viivitus, vaid apellandi ja vastustaja erimeelsus LKS § 35 lg-s 31 sätestatud korduva üleujutusega ala regulatsiooni kohaldamise osas apellandi kinnistul (sellest tingituna esitas apellant ka viie elamukrundiga DP lahenduse, mis nägi õigusvastaselt ette ehitusõigusega kruntide moodustamise ehituskeeluvööndis). Arhitektuursed nõuded on kehtestatud õiguspäraselt ja vastustaja nõustub selles osas halduskohtu põhjendustega. Halduskohus leidis ka õigesti, et apellandi kantud kulude ja vastustaja tegevuse vahel ei eksisteerinud põhjuslikku seost. Kuna kavandatav hüvitamisnõue ei oleks perspektiivne, siis ei ole täidetud ka

§ 45lg-s 2 sätestatud eeldused ja tuvastamisnõue on lubamatu.

Vastustaja viivituse puudumise osas (ajavahemikus 08.12.2009–31.05.2012) nõustub vald täielikult halduskohtu põhjendustega. Apellant ei ole selles osas uusi sisulisi väiteid esitanud. DP lahenduses esinenud põhimõttelised puudused ei saanud olla valdkonna asjatundjate jaoks arusaamatud. Apellandi keeldumine viia DP kooskõlla ÜP-ga ei saa olla käsitatav vastustaja poolse viivitusena DP menetlemisel. Üheks keskseks puuduseks oli vastuolu lähteülesandega, mis oli väljastatud elamu ehitamiseks. Teiseks puuduseks oli DP vastuolu ÜP-ga olukorras, kus DP-d ei olnud algatatud ÜP-d muutvana. Kolmandaks ei arvestanud DP lahendus ehituskeeluvööndi ulatusega ning nägi ette kruntide moodustamine ehituskeeluvööndis. Apellant ei ole tõendanud, et tema esitatud DP lahendus oli kooskõlas õigusaktide ja ÜP-ga. Juurdepääsuteed puudutavad väited ei ole asjakohased. Vastustaja on selgitanud, et KOV ei saa määrata apellandile üle eramaa kulgevat juurdepääsuteed ning tee asukohavalik ja avalikule teele juurdepääsu tagamine on apellandi enda kohustus. 10

(21)3-12-1411 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. RS on apellatsioonimenetluses esitanud asja materjalide juurde võtmiseks mitmed lisatõendid, mille vastuvõtmise küsimust ei ole ringkonnakohus seni otsustanud: 1) 2) 3) 4) 5) Ranna kinnistu detailplaneeringu topograafiline plaan (III kd, tl 169); Tahkuranna Vallavalitsuse 13.03.2015 vastus nr 7-1.3/294-1 (III kd, tl 170-170p); Tahkuranna Vallavolikogu 27.06.2013 otsus nr 25 koos lähteülesandega (III kd, tl 211214); Tahkuranna Vallavalitsuse 25.06.2009 kaevamisluba nr 2106 (III kd, tl 214p); RS ja KK 13.09.2013–25.09.2013 e-kirjavahetus Raudsepa kinnistu ühendustee lahenduse teemal (III kd, tl 215-215p). Loetelus toodud esimese kolme dokumendiga on apellant soovinud tõendada tema ebavõrdset kohtlemist Tahkuranna valla poolt ning mõistlikult selgitanud, et vastavad tõendid ei olnud talle esimese astme kohtu menetluse kestel kättesaadavad. Neljanda dokumendiga soovib apellant tõendada, et Raudsepa kinnistule on elektrikaabel ja veetorustik rajatud õiguslikul alusel ning halduskohus leidis ekslikult, et tegemist on ebaseaduslike rajatistega. Viiendana esitatud e-kirjavahetuse asja juurde võtmist taotles RS juba esimese astme kohtus, kuid Tallinna Halduskohus jättis 15.09.2014 istungi protokolli (II kd, tl 164-189) kantud määrusega vastavad väljatrükid vastu võtmata, sest need kajastavad
  2. a septembris toimunud suhtlust, millega ei ole võimalik tõendada valla tegevusetust perioodil 08.12.2009– 31.05.
  3. Ringkonnakohus leiab, et loetelu p-des 1-4 märgitud dokumendid tuleb võtta

§ 198

lg 2 p-de 2 ja 3 alusel asja materjalide juurde ning p-s 5 märgitud e-kirjavahetus

§ 198lg 3 alusel apellandile tagastada.

Halduskohus on õigesti märkinud, et e-kirjad ei ole asjassepuutuvad, sest neist ei nähtu ühtegi konkreetset asjaolu, mida oleks võimalik seostada vaidlusaluse viivituse perioodiga. I Tahkuranna valla üldplaneering

  1. RS on kaebuses taotlenud Tahkuranna Vallavolikogu 31.05.2012 määrusega nr 11 (I kd, tl 93-96p) kehtestatud Tahkuranna valla üldplaneeringu (AS Entec Eesti töö nr 796/07 – II kd, tl 21-46p) tühistamist p 2.2.1 teise lõigu, p 2.2.3.1 teise lõigu, p-de 2.3 ja 2.5 ning p 6 teise lõigu osas, leides, et viidatud sätted rikuvad tema subjektiivseid õigusi. Halduskohus jättis kaebuse tervikuna rahuldamata ja apellatsiooniastmes on vaidlus samade sätete üle.
  2. ÜP p 2.2.1 (uushoonestuse ja krundipiiri vahelise 10 m kuja nõue) osas on apellant viidanud, et jääb oma 08.09.2014 seisukoha (II kd, tl 142-150) p-s 2.4 märgitu juurde. Selles leidis kaebaja, et Raudsepa kinnistu DP lahendus järgib hoonete vahekauguse eesmärke (hajusam hoonestus, suurem privaatsus, krundi piirile kõrghaljastuse rajamine, parem tuleohutus) ning tuleohutusega seonduv kaalutlus pole asjakohane, sest kuni 30.06.2015 kehtinud Vabariigi Valitsuse 27.10.2004 määruse nr 315 „Ehitisele ja selle osale esitatavad tuleohutusnõuded“ § 19 kohaselt piisab tuleohutuse tagamiseks 8 m laiusest kujast. Vastav nõue ei ole kaebaja hinnangul vähemasti Raudsepa kinnistuga seonduvalt põhjendatud ka privaatsuse tagamise ja hajaasustuse säilitamise eesmärgil. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et ÜP p 2.2.1 teises lõigus sisalduv tingimus, et üldjuhul ei tohi uusi hooneid püstitada krundipiirile lähemale kui 10 meetrit, lähtub 11

(21)3-12-1411 esmajoones ÜP põhieesmärgist säilitada Tahkuranna valla hajusast asustusest tulenev loodusilmeline ja privaatne miljöö, toimides sellisena koos ÜP p-s 2.2.3.1 sätestatud nõuetega elamukruntide miinimumsuurustele. See nähtub nii ÜP seletuskirjast kui ka 31.05.2012 määruse nr 11 põhjendustest ning tegemist on lubatud kaalutlustega. Kuivõrd vastava nõude järgimine on Raudsepa kinnistu puhul mõistlikult võimalik ja kinnistu ei jää selle tõttu hoonestamata, siis puudub kohtul alus sekkuda KOV planeerimisdiskretsiooni. Kohaliku piirkonna arendamisega seonduva avaliku huvi sisustamine toimubki esmajoones valla üldplaneeringu menetlemise käigus ning vastustaja ei ole avalikku huvi sisustanud ilmselgelt ebamõistlikult. RS õigusi ei ole piiratud teistest sarnases olukorras olevatest isikutest ulatuslikumalt ja ebavõrdset kohtlemist ei esine. Kuigi vastustaja on ÜP järelevalve käigus (vt Pärnu maavanema 12.04.2012 seisukoha nr 6-1/528-9 p 2.1.9) ja ka Raudsepa kinnistu DP vastuvõtmisest keeldumisel (vt Tahkuranna Vallavalitsuse 14.01.2014 korralduse nr 3 p 1.2) täiendavalt viidanud suurema tuleohutuse tagamise eesmärgile, ei ole ilmselgelt olnud tegemist valla põhikaalutlusega vastava nõude ÜP-s ettenägemisel, sest seletuskirjas selline argument puudub. Sellest tulenevalt ei oma asja lahendamisel määravat tähtsust, et hoonestuse ja krundipiiri minimaalse vahekauguse sätestamisel ei saa tuleohutuse küsimus olla iseenesest asjassepuutuv (tuleohutuskuja sätestatakse hoonete vahel) ning ehitusseaduse alusel kehtestatud tuleohutusnõudeid arvestades võiks selline piirang eraldiseisvalt kujutada endast ka kinnistuomanike õiguste ülemäärast riivet.
  1. ÜP p 2.2.3.1 (elamukrundi miinimumsuuruse nõue) osas on apellant heitnud vastustajale muu hulgas ette, et tema poolt ÜP menetluse käigus esitatud vastuväide (I kd, tl 62-65) jäeti tegelikkuses arvestamata, kuid seda ei käsitletud ka maavanema järelevalve käigus, millega on rikutud PlanS § 23 lg-t
  2. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et pidades silmas asjaolu, et juba aastaid Tahkuranna Vallavalitsuses menetluses olnud Raudsepa kinnistu planeerimise käigus soovis RS moodustada kinnistust viis elamukrunti suurustega vahemikus 2202 m2 – 2827 m2 (I kd, tl 47) ning osa neist asunuks rannaalal, pidi vastustaja tema vastuväidete üldisele sõnastusele vaatamata mõistlikult aru saama, et apellant pidas vajalikuks vähendada tiheasustusalal elamukrundi miinimumsuuruse nõuet 2200 m2-ni (vähemasti rakendussättena) ka juhul, kui tegemist on rannal ja kaldal asetseva uue elamukrundiga. Tahkuranna Vallavalitsus märkis 08.03.2010 vastuses nr 7-1.2/127 (I kd, tl 67-68) ja 08.12.2011 kirjas nr 7-1.2/1334 (I kd, tl 76; II kd, tl 6) seetõttu põhjendamatult, et arvestas elamukrundi miinimumsuuruse osas tehtud ettepanekuga, sest tegelikkuses arvestati sellega üksnes osaliselt. Pärnu Maavalitsuses 13.09.2010 toimunud esimese ärakuulamise protokollist nr 1-13-09-10 (I kd, tl 69-72) nähtuvalt on RS esindaja selgelt märkinud, et ta ei nõustu ÜP kohase miinimumsuurusega 5000 m2, millele valla esindaja vastas, et kui maa on Võiste alevikus (st tiheasustusalal), siis vastav piirang ei kehti. Pärnu Maavalitsuses 09.03.2012 toimunud teise ärakuulamise protokolli nr 2-09-03-2012 (I kd, tl 77-81p) kohaselt RS ega tema esindaja koosolekul ei osalenud ja krundi miinimumsuurusega seonduvat seal täpsemalt ei arutatud. Pärnu maavanema 12.04.2012 seisukoha nr 6-1/528-9 (I kd, tl 82-89p) p-s 2.1.10 ei ole konkreetselt rannal ja kaldal asuvate elamukruntide miinimumsuurust eraldi käsitletud, kuigi viidatud krundisuurustele mitmuses ja tehtud volikogule ettepanek nende otstarbekust täiendavalt kaaluda (p 3.3.a). Arvestades, et maavanema seisukohas (p 2 viimane lõik ja p 2.1.10 esimene lõik) on muu hulgas toodud välja, et analüüsitakse ka ärakuulamisel mitteosalenud US (RS esindaja) arvestamata jäänud vastuväiteid ÜP p-le 2.2.3, siis võib järeldada, et maavanem hindas elamukruntide miinimumsuurustega seonduvat kompleksselt ja vastuolu PlanS § 23 lg-ga 4 ei esine. Vaidlust ei ole selles, et Raudsepa / Ringi tn 3 kinnistu asub uue ÜP järgi tiheasustusalal ning väikeelamumaal või väikeelamu reservmaal (vt ka ÜP põhijoonis (http://www.tahkuranna.ee/ detailplaneeringud/yp/Tahkuranna_YP_kaart_2012.jpg). ÜP p-st 2.2.3.1 ei tulene, et rannal 12
(21)3-12-1411 või kaldal asetseva uue elamukrundi miinimumsuuruse nõue 5000 m2 tiheasustusaladel ei kohaldu ning seda on kinnitatud ka Tahkuranna Vallavalitsuse 14.01.2014 korralduse nr 3 p-s 1.
  1. ÜP seletuskirjast tulenevalt on vastav piirang kehtestatud eesmärgiga tagada vallas hajus asustus ja loodusilmeline miljöö. Ringkonnakohus on seisukohal, et kuigi vastustaja on menetluse käigus apellanti eksitanud ja sellest tulenevalt jätnud tema vastuväitele osaliselt nõuetekohaselt vastamata, ei ole see siiski mõjutanud ÜP kehtestamist. Nagu eelnevalt märgitud, ei saanud apellandi plaanid Raudsepa kinnistuga olla vastustajale teadmata ning seega oli RS õiguste riive ulatus ja intensiivsus vallale ettenähtav ning vastustajal oli võimalik sellega arvestada. Sarnaselt eespool käsitletud 10 m laiuse kuja nõudega ei jää Raudsepa kinnistu ka elamukruntide miinimumsuuruste piirangu tõttu hoonestamata, vaid sellest on võimalik moodustada kuni kolm elamukrunti. Kuivõrd piirangu eesmärk oli säilitada valla hajus asustus ja loodusilmelisus, ei saa ilmselgelt ebamõistlikuks pidada nõuet, millega on rannal ja kaldal kui loodus- ja tehiskeskkonna vahele jääval üleminekualal nõutud tavapärasest suuremate elamukruntide moodustamist, mis leevendab kontraste ja aitab seeläbi tõhusamalt tagada loodusilme säilimist ka tiheasustuses. ÜP p-dest 2.2.3.3, 2.5 ja 2.6.1.3 ilmneb piisavalt arusaadavalt, et ranna- ja kaldaalaks tuleb veekoguga vahetult piirneva maaala kõrval lugeda ka need alad, mis jäävad allapoole kõrgvee piiri, milleks loetakse 1,5 m samakõrgusjoont. Sellele tingimusele vastab ka Raudsepa kinnistu. RS õigusi ei ole piiratud teistest sarnases olukorras olevatest isikutest ulatuslikumalt ja ebavõrdset kohtlemist ei esine, samuti ei pidanud vastustaja ega kohus arvestama teiste mereäärsete omavalitsusüksuste ÜPdes sätestatud elamukruntide miinimumsuurustega, sest KOV-del on oma arengu kavandamisel ulatuslik otsustusruum ning oluliselt võivad erineda nii kohalikud olud kui ka KOV eesmärgid oma haldusterritooriumi ruumilisel planeerimisel. Isegi juhul, kui Pärnu maavanem järelevalve käigus rannal ja kaldal asetseva uue elamukrundi 5000 m2 miinimumsuuruse nõuet sisuliselt ei hinnanud, poleks ta asjaoludest tulenevalt saanud teha Tahkuranna vallale kaugeleulatuvamat ettepanekut, kui ta oma 12.04.2012 seisukoha p-des 2.1.10 ja 3.3.a juba tegi (s.o kaaluda veelkord piirangu otstarbekust ja vajalikkust).
  2. ÜP p 2.3 (taristu rajamise ja finantseerimise nõue enam kui kahe krundiga elamuala väljaehitamise korral) osas on apellant rõhutanud selle vastuolu seadusega. Tahkuranna valla ÜP kehtestamise ajal nägi EhS § 13 ette järgmist: „Detailplaneeringukohase avalikult kasutatava tee ja üldkasutatava haljastuse, välisvalgustuse ja vihmaveekanalisatsiooni väljaehitamise kuni ehitusloale märgitud maaüksuseni tagab kohalik omavalitsus, kui kohalik omavalitsus ja detailplaneeringu koostamise taotleja või ehitusloa taotleja ei ole kokku leppinud teisiti.“ Alates 01.07.2015 reguleerib DP kohaste rajatiste väljaehitamise küsimust PlanS §
  3. Pärnu maavanem on 12.04.2012 seisukoha nr 6-1/528-9 (I kd, tl 82-89p) p-s 2.1.12 leidnud, et teede ja tehnilise infrastruktuuri väljaehitamise nõude sätestamine on KOV pädevuses ja see on kooskõlas PlanS § 8 lg 3 p-ga
  4. Küll aga tegi maavanem volikogule ettepaneku sellise tingimuse vajalikkust ja otstarbekust veelkord kaaluda (p 3.3.b). PlanS § 8 lg 3 p 3 järgi on üldplaneeringu ülesandeks „maa- ja veealadele üldiste kasutamis- ja ehitustingimuste, sealhulgas maakasutuse juhtotstarbe ning vajaduse korral hoonestuse kõrguspiirangu ja muude tingimuste määramine“. Ringkonnakohus jagab apellandi seisukohta, et KOV ei saa EhS §-s 13 sätestatud kohustusest vabaneda sellisel viisil, et välistab ÜP-ga igasuguse võimaluse enda osalemiseks üldkasutatava taristu väljaehitamisel. Varem EhS §-s 13 ning praegu PlanS § 131 lg-tes 1 ja 3 sätestatud KOV kohustused on koostoimes kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lg-tega 1 ja 3 olemuslikult käsitatavad omavalitsuslike ülesannetena, mille täitmine on tehtud KOV-le seadusega kohustuslikuks (nt Riigikohtu 14.10.2015 otsus nr 3-41-23-15, p-d 77-86; 16.01.2007 otsus nr 3-4-1-9-06, p-d 20, 31-33). Sätte eesmärk on kaalukas avalik huvi – kohalike elanike jaoks täisväärtusliku elukeskkonna loomine nende 13
(21)3-12-1411 igapäevaseks elutegevuseks vajalike avalikult kasutatavate hüvede näol, tagamaks KOV territooriumil tervikliku ruumilise arengu, keskkonnakaitse ning elanike ohutuse (vt Riigikohtu 21.01.2015 otsus nr 3-3-1-73-14, p 12). EhS §-st 13 tulenev kohustus on täidetud, kui detailplaneeringukohased teed ja tehnovõrgud on ehituslikult lõpetatud ning seadusest tulenevalt võib kohustuse täita ka ehitusloa taotlejaga või muude isikutega nende väljaehitamist puudutavate kokkulepete sõlmimise ja täitmise kaudu (nt Riigikohtu 19.05.2010 otsus nr 3-3-1-26-10, p 13). EhS §-s 13 sätestatud kokkuleppe puudumise korral peab KOV vajalikud tööd ise tegema ja nende eest tasuma või arvestama planeeringu kehtestamata jätmisel võimalusega, et tal tuleb hüvitada DP koostamisega seoses kantud kulud (nt Riigikohtu 04.03.2014 otsus nr 3-3-1-96-13, p 16; 28.10.2010 otsus nr 3-3-1-37-10, p 12). Kohtupraktikas on korduvalt tunnustatud KOV õigust keelduda taotletud DP algatamisest muu hulgas põhjusel, et omavalitsusüksusel puudub planeeringus ettenähtu elluviimiseks vajalik finantsvõimekus (nt lahend nr 3-3-1-96-13, p 16). Samas on apellant õigesti rõhutanud, et EhS §-st 13 tuleneb KOV-le igal juhul kohustus DP algatamisel vastavat küsimust igakordselt kaaluda. Tegemist on märkimisväärselt erineva olukorraga võrreldes sellega, kui KOV peaks kaaluma üksnes erandi tegemist üldreeglist, mille kohaselt KOV taristu väljaehitamises ei osale. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa vald PlanS § 8 lg 3 p 3 alusel reguleerida „maa-ala üldise kasutamis- või ehitustingimusena“ ÜP-s küsimust, kelle kohustuseks on tagada DP kohaste teede ja tehnilise infrastruktuuri väljaehitamine, sest EhS §-st 13 tuleneb üheselt, et tegemist on KOV kohustusega, mille omavalitsus saab üle anda üksnes DP koostamise taotlejaga sõlmitava kokkuleppega. Tuleb rõhutada, et EhS §-st 13 tuleneb KOV-le taristu väljaehitamise kohustus ainult juhul, kui DP-s ettenähtud tee on avalikult kasutatav ning muu infrastruktuur üldkasutatav. Seadus ei pane KOV-le kohustust avalike vahendite arvelt rajada erateid või üksnes erahuvides olevaid tehnovõrke isegi siis, kui need on DP-s ette nähtud. Üldkasutatava taristu rajamine on avalikes huvides, mistõttu on ainetud väited, et ÜP p 2.3 ei välista valla osalust avaliku huviga objektidega seotud infrastruktuuri väljaehitamisel. Väited suuremast õiguskindlusest või läbipaistvusest ei saa õigustada seaduses sätestatu eiramist. Tahkuranna Vallavalitsuse 14.01.2014 korralduse nr 3 p-s 1.3 toodud ja kohtumenetluses korratud väide, et ÜP p-s 2.3 sätestatu on KOV-de planeerimispraktikas tavapärane PlanS § 8 lg 3 p-le 3 tuginev tingimus, on paljasõnaline (nt puuduvad sellise võimaluse kasutamisele igasugused viited Riigikontrolli 31.10.2014 auditiaruandes „Kinnisvaraarendajatele üle antud kohustuste täitmine kohalikes omavalitsustes“ – http://www.riigikontroll.ee/DesktopModules/ DigiDetail/FileDownloader.aspx?FileId=13226&AuditId=2338). EhS §-st 13 tuleneva üldise tagamiskohustuse olemasolu ei sõltu konkreetse omavalitsusüksuse rahalistest võimalustest, vaid seda aspekti on võimalik arvestada igal üksikjuhtumil eraldi (s.o DP algatamise käigus). Ringkonnakohtu hinnangul on ÜP seletuskirja p 2.3 teises lõigus sätestatud teede ja tehnilise infrastruktuuri väljaehitamise tingimus õigusvastane ja üldplaneering tuleb vastavas osas tühistada. Kuivõrd kõnealuse tingimuse näol ei ole tegemist osaga sisulisest planeeringulahendusest ega küsimusega, mida KOV saanuks otsustada kaalutlusõiguse alusel või milleta vaidlusalust ÜP-d ei oleks pruugitud kehtestada, siis on ÜP tühistamine võimalik ka ainuüksi vastava tingimuse osas ning see ei tähendaks kohtu lubamatut sekkumist KOV planeerimisdiskretsiooni (vrd Riigikohtu 25.09.2008 otsus nr 3-3-1-15-08, p 18.1). Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et kuivõrd Tahkuranna Vallavolikogu 31.05.2012 määruse nr 11 preambuli alajaotises „Lepingud“ kajastatud põhjendustel ÜP p 2.3 kohta puudub iseseisev regulatiivne tähendus, siis ei ole nende tühistamine võimalik ega nende õigusvastasuse tuvastamine kaebaja õiguste kaitseks vajalik. 14
(21)3-12-1411
  1. ÜP p-s 2.5 (elamuehituse ja maapinna täitmise keeld hoonestamata üleujutatavatel rannaaladel ehk allpool 1,5 m samakõrgusjoont) sätestatud kitsendust on apellant pidanud tänapäevaseid ehitusmaterjale ja seadmeid arvestades sisuliselt põhjendamatuks ning viidanud ka ebavõrdsele kohtlemisele, sest keeld piirab üksnes elukondlike hoonete püstitamist. ÜP p 2.5 kehtib üksnes seni hoonestamata maa-alade suhtes ning olemasoleva hoonestuse puhul ei ole ÜP p 2.2.3.3 kolmandas lõigus täielikult välistatud ehitamist ka allpool 1,5 m samakõrgusjoont, kuid nõutud siiski täiendavalt vertikaalplaneeringu koostamist. LKS § 35 lg 31 kohaselt määratakse ÜP-ga korduva üleujutusega ala piir mererannal ning kui seda määratud ei ole, siis loetakse korduvalt üleujutatud ala piiriks 1,0 m samakõrgusjoon. LKS § 38 lg 1 p-de 2 ja 3 kohaselt on ehituskeeluvööndi laius mererannal 100 meetrit ja tiheasustusalal 50 meetrit ning LKS § 35 lg-st 4 tulenevalt peab nimetatud ehituskeeluvööndit korduva üleujutusega aladel arvestama alates üleujutatava ala piirist. Sellele on apellandi tähelepanu juhtinud ka Pärnu maavanem 12.04.2012 seisukoha nr 6-1/528-9 (I kd, tl 82-89p) p-s 2.1.
  2. Kuni 31.03.2007 kehtinud LKS § 35 lg 3 esimese lause kohaselt oli kõrgveepiir mererannas tavalisest veepiirist 1,5 m kõrgemal asuv samakõrgusjoon. Alates 01.04.2007 kehtivas redaktsioonis mereranna kõrgveepiiri enam ei sätestata, vaid selle asemel räägitakse korduva üleujutusega alast mererannal, mis tuleb määrata ÜP-ga või mis vastab selle puudumisel 1,0 m samakõrgusjoonele. Vastava muudatuse sisse viinud eelnõu (Riigikogu X koosseisu 927 SE) seletuskirjast nähtuvalt tähistavad varasem „kõrgveepiir“ (mida kasutatakse siseveekogude osas praeguseni) ja „korduvalt üleujutatav ala“ sisuliselt sama nähtust ehk keskmist üleujutusala. Korduva üleujutusega alaks ei saa lugeda pelgalt sellist maa-ala, kus on erakorralistel juhtudel minevikus esinenud üleujutusi, mis võivad prognoosidest lähtudes korduda ka tulevikus, vaid see on ala, mille mullastikust ja taimestikust on võimalik järeldada, et tegemist on pidevalt teatud kindlate perioodide järel üleujutatava alaga (st üleujutus ei ole sellisel alal mitte loodusõnnetus, vaid tavapärane loodusnähtus). Seda kinnitab ka keskkonnaministri 28.05.2004 määruse nr 58 „Suurte üleujutusaladega siseveekogude nimistu ja nendel siseveekogudel kõrgveepiiri määramise kord“ § 1, millest tulenevalt on kõrgveepiiriks alaliselt liigniiskete alluviaalsete soomuldade leviala piir. LKS § 35 lg 31 teise lausega korduvalt üleujutatava ala n-ö eeldusliku ulatuse kehtestamisel on seejuures võetud aluseks uuringud, mille kohaselt jääb rannikumere veetaseme kõikumine tavapäraselt 0,8–1,2 meetri piiresse, ulatudes harvadel juhtudel 1,5 meetrini ja ekstreemsetes oludes kõrgemalegi. Kuivõrd sellise kõikumise tegelikku ulatust mõjutavad siiski paljud looduslikud tegurid (nt rannajoone liigendatus, avatus meretuultele jm), on seadusandja pidanud vajalikuks arvestada eelkõige konkreetsel mererannal esinevate tingimustega ja määrata korduvalt üleujutatava ala piir ÜP-ga täpsemas vastavuses kohalike oludega. Tahkuranna valla ÜP-s ega selle KSH aruandes (AS Pöyry Entec töö nr 796 – http://www.tahkuranna.ee/detailplaneeringud/yp/Tahkruanna_YP_KSH_aruanne_AVALIKU STAMISELE.pdf) ei ole viidatud, et mingite looduslike tingimuste tõttu tuleks korduva üleujutusega ala Võiste alevikus määrata seadusandja hinnatud keskmisest (s.o 1,0 m samakõrgusjoonest) erinevalt ja seda pole ÜP-s ka tehtud. Küll aga on ÜP-ga seatud täiendavad piirangud hoonestamata üleujutatavate rannaalade osas, mis on piiritletud 1,5 m samakõrgusjoonega. Olenemata ÜP seletuskirja ebaõnnestunud terminikasutusest (st kõrgvee piir ja korduvalt üleujutatava ala piir on tegelikult samatähenduslikud), saab ÜP p-st 2.5 mõistlikult järeldada, et valla eesmärk oli seada täiendavad piirangud elamuehitusele üleujutusohuga aladel. Loodusõnnetustest tingitud 15
(21)3-12-1411 kahjude ärahoidmiseks täiendavate reeglite kehtestamise vajadust allapoole 2,0 m samakõrgusjoont jäävate alade suhtes on rõhutatud ka KSH aruande p-s 5.4.1 ja Tahkuranna Vallavolikogu 31.05.2012 määruse nr 11 sissejuhatuses. Veeseaduse § 332 lg 3 alusel keskkonnaministri 17.01.2012 käskkirjaga nr 75 kinnitatud üleujutusohuga seotud riskide esialgsest hinnangust (vt http://www.envir.ee/et/uleujutusohuga-seotud-riskide-esialgnehinnang) nähtub samuti, et suur osa Võiste alevikust (sh Raudsepa / Ringi tn 3 kinnistu) on hinnatud üleujutusohuga seotud oluliseks riskipiirkonnaks. Maa-ameti kaardiserveris kajastatud prognoosist (II kd, tl 85p) nähtuvalt võib Võiste alevikus tõenäosusega 1 kord 10 aasta jooksul esineda üleujutus absoluutkõrgusega 1,87 meetrit, mis hõlmaks muu hulgas kogu Raudsepa / Ringi tn 3 kinnistu ja ulatuks sellest veelgi kaugemale sisemaa poole (http://xgis.maaamet.ee/xGIS/XGis?app_id=MA21&user_id=at&bbox=527181.871472444,6 452257.46752573,528208.286645087,6452765.28002573&setlegend=FMAKAT02_21=0,F MAKAT03_21=1&LANG=1). Kuigi tegemist on üksnes mudelprognoosiga, kinnitab see siiski, et vald ei ole täiendavate ehituspiirangute seadmisel lähtunud ilmselgelt asjassepuutumatust kaalutlusest. Viited teistes omavalitsusüksustes kehtestatud tingimustele ei ole asjakohased ning vastustaja ja halduskohus ei pidanud nendega arvestama. PlanS § 8 lg 3 p 3 alusel on üldplaneeringuga võimalik seada maa-aladele ka seaduses sätestatust rangemaid kasutamis- ja ehitustingimusi. Täiendavalt võib viidata, et Vabariigi Valitsus kinnitas 07.01.2016 „Lääne-Eesti vesikonna üleujutusohuga seotud riskide maandamiskava“ (vt http://www.envir.ee/et/uleujutused), mis käsitleb muu hulgas Tahkuranna valla Võiste alevikku ning rõhutab ühe meetmena vajadust piirata uute objektide ehitamist üleujutusohtlikele aladele (sh ehituskeelualade ettenägemise kaudu). Sisuliselt sama on rõhutatud juba vaidlusaluse ÜP menetlemise käigus koostatud KSH aruandes (lk 22) viidatud
  1. a Pärnumaa riskianalüüsi kokkuvõttes (st tegemist on Läänemere rannikualade kõige tundlikuma ehk ohustatud piirkonnaga, kus on tormide ajal fikseeritud kõige suuremad merevee taseme tõusud ning riskide vähendamiseks tuleks planeerimis- ja ehitustegevuses võtta arvesse ka üleujutusohtu). Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et esmajoones just elamute ja abihoonete kui püsivaks ja katkestuseta kasutamiseks mõeldud ehitiste üleujutusohuga alale püstitamise võimaluste piiramine on ratsionaalselt põhjendatud ning apellandi väited isikute ebavõrdsest kohtlemisest on alusetud. Ehkki ÜP kehtestamise määruse sissejuhatuses on märgitud, et piirangu eesmärk on tagada ehitamise ohutus, mida ei saa pidada asjakohaseks, sest ehitustegevuse alustamine või jätkamine üleujutuse ajal ei ole eluliselt usutav, saab muu hulgas ÜP aluseks olnud KSH aruande p 5.4.1 põhjal järeldada, et piirangu eesmärk oli siiski esmajoones inimeste elule, tervisele ja varale tekkida võiva kahju ärahoidmine. Kuivõrd äriotstarbeliste hoonete võimalik kahjustumine ja nende kasutamise võimaluse ajutine puudumine seoses üleujutusega on käsitatav äririskina ning sellega ei kaasne KOV-le täiendavaid kohustusi (erinevalt vallaelanike vajaduse korral toetamise kohustusest – nt eluruumi tagamisega vastavalt sotsiaalhoolekande seaduse §-le 41), esineb vaheteoks mõistlik põhjus.
  2. ÜP p-ga 6 (uues ÜP-s sätestatud nõuete laiendamine kõigi nende DP-de suhtes, mida ei olnud veel vastu võetud ja avalikustamisele suunatud) seonduvalt märgib ringkonnakohus esmalt, et kohtupraktikas on aktsepteeritud KOV õigust võtta DP lahenduse kujundamisel arvesse ka veel koostamisel oleva uue ÜP eesmärke. See lähtub põhimõttest, et avalik haldus peab vältima vastuolulist tegutsemist ning kaalutlusõiguse teostamisel ei tule arvestada kehtiva õigusega, vaid kõigi oluliste asjaoludega (vt Riigikohtu 20.03.2014 otsus nr 3-3-1-8713, p 12). Praeguse vaidluse asjaoludest nähtuvalt ongi Tahkuranna vald juba oluliselt enne uue ÜP kehtestamist nõudnud apellandilt planeeringulahenduse esitamist, mis oleks kooskõlas kavandatava ÜP põhinõuetega. Seega ei saanud apellandil ka vastustaja tegevusest tulenevalt tekkida kaitstavat usaldust selle vastu, et 31.05.2012 kehtestatud ÜP nõudeid Raudsepa 16
(21)3-12-1411 kinnistu DP suhtes ei rakendata. ÜP p 6 tagab valla uue üldplaneeringu kui laiapõhjalise ühiskondliku kokkuleppe eesmärkide võimalikult kiire ja tõhusa saavutamise, kahjustamata sisuliselt veel vastu võtmata DP-de koostamisest huvitatud isikute huve, sest vald lähtus samadest tingimustest juba varem ja see ei olnud õigusvastane. II Raudsepa kinnistu detailplaneering
  1. Tahkuranna Vallavalitsuse 14.01.2014 korralduse nr 3 (I kd, tl 180-183p; II kd, tl 1619p) kohaselt takistasid Raudsepa kinnistu DP vastuvõtmist järgmised puudused: 1) 2) 3) 4) merepoolsesse osasse kavandatud kruntide suurus on alla 5000 m2 (ÜP p 2.2.3.1); kavandatava hoonestuse ja krundipiiri vaheline kuja on väiksem kui 10 m (ÜP p 2.2.1); RS ei ole nõustunud taristu väljaehitamise kulude kandmisega (ÜP p 2.3); elamute ehitamist kavandatakse madalamale kui 1,5 m samakõrgusjoon (ÜP p 2.5). Menetlusosalised ei vaidle sisuliselt selle üle, et apellandi poolt Tahkuranna Vallavalitsusele vastuvõtmiseks esitatud Raudsepa kinnistu DP-s esinesid kõik vaidlusaluses korralduses loetletud vastuolud 31.05.2012 kehtestatud Tahkuranna valla uue ÜP-ga. PlanS § 18 lg 1 kohaselt kinnitab KOV planeeringu vastuvõtmisega, et planeering vastab valla ruumilise arengu eesmärkidele ja et ta on kontrollinud, et planeering vastab seadustele ja muudele õigusaktidele. Planeeringute hierarhiast tulenevalt peab DP olema muu hulgas vastavuses liigilt üldisema ÜP-ga, kui tegemist ei ole ÜP-d muutva DP-ga (PlanS § 9 lg-d 7 ja 71). Kuivõrd praegusel juhul ei ole Raudsepa kinnistu DP-d algatatud Tahkuranna valla ÜP-d muutvana, siis ei olnud vastustajal õiguspäraselt võimalik vastu võtta DP-d, mille lahendus ei vasta ÜP-s sätestatud tingimustele (vt ka Riigikohtu 16.12.2008 otsus nr 3-3-1-56-08, p 25). Kõigi viidatud tingimuste sisulist õiguspärasust on ringkonnakohus hinnanud juba eespool, ning kuigi ÜP p-s 2.3 sisalduv taristu väljaehitamise nõue tuleb tühistada (ja seega ei ole vastav etteheide enam asjakohane ka DP vastuvõtmisest keeldumise alusena), ei muuda see olematuks asjaolu, et Raudsepa kinnistu DP ei vastanud ka ÜP p-des 2.2.1, 2.2.3.1 ja 2.5 sätestatud tingimustele ning DP vastuvõtmine ei olnud õiguspäraselt võimalik. Kuna vaidlust nende puuduste esinemise üle ei ole, ÜP-s kehtestatud maa-alade kasutamis- ja ehitustingimused olid ringkonnakohtu arvates õiguspärased ning esinenud puudused takistasid DP vastuvõtmist, siis tuleb kaebus Tahkuranna Vallavalitsuse 14.01.2014 korralduse tühistamiseks jätta rahuldamata. Kuivõrd apellant ei ole toonud menetluse kestel (sh enne 14.01.2014 korralduse andmist toimunud ärakuulamise käigus) välja ühtegi olulist asjaolu (nt tema õiguste mingil põhjusel erakordselt intensiivne riive või Raudsepa kinnistuga seonduv erandlik olukord), mida vastustaja ei oleks ÜP-s sätestatust erandi tegemise põhjendatuse hindamisel juba arvestanud, siis pole ka alust heita vallale ette kaalutlusvigu.
  2. Tahkuranna valla tegevusetuse või viivituse õigusvastasuse tuvastamise nõudega seonduvalt on üheks vaidlusaluseks küsimuseks olnud see, millal pidi vallale selguma, et RS soovib Raudsepa kinnistule DP-ga planeerida viis elamukrunti, mis polnuks objektiivselt võimalik ilma varasemat ÜP-d muutmata (kinnistu ei asunud tiheasustusalal ja ehituskeeluvöönd 1,0 m samakõrgusjoon + 100 meetrit ei võimaldanuks viie krundiga lahendust realiseerida). RS 11.10.2003 avaldusest Raudsepa kinnistu DP algatamiseks (II kd, tl 115) ei nähtu, millist planeeringulahendust algataja on soovinud. Tahkuranna Vallavalitsuse 25.11.2003 korralduse nr 378 (II kd, tl 115p) alusel 26.01.2004 väljastatud DP esmase lähteülesande (II kd, tl 116117) ja ka Tahkuranna Vallavalitsuse 20.04.2006 korraldusega nr 127 (II kd, tl 119-120p) 17
(21)3-12-1411 antud uuendatud lähteülesande sõnastusest on ilmselgelt arusaadav, et need on koostatud näidispõhjale ega võimalda teha tõsikindlat järeldust, et planeeritavaid krunte pidi kindlasti olema üks (nagu vastustaja on leidnud mõlema lähteüleande p 3 esimese taande alusel, mis loetles planeeringu ühe eesmärgina „selgitada välja tehnilised ja keskkonnaalased võimalused ja vastuolud planeeritaval maa-alal elamu ehitamiseks“) või rohkem kui üks (nagu apellant on järeldanud mõlema lähteülesande p-des 5.1 ja 7 tehtud viidetest planeeringuala kruntimise skeemi koostamise vajadusele). Lisaks on apellant väitnud, et DP koostamine polnuks üksnes ühe elamu kavandamisel üldse vajalik, kuid Tahkuranna Vallavalitsuse 04.11.2011 kirjast nr 7-1.3/1174 (I kd, tl 55-55p; I kd, tl 145-145p) nähtuvalt ei vasta see tõele, sest
  1. aastal kehtestatud ÜP nägi ette DP koostamise kohustuse kõigil juhtudel, kui soovitakse hoonestada Läänemere rannast 500 m ulatusse jäävaid krunte. Apellandi poolt viie elamukrundi kavandamine pidi olema vallale selge hiljemalt 04.01.2008 toimunud Raudsepa kinnistu DP eskiislahenduse avaliku arutelu ajaks, mis nähtub selgelt arutelu kohta koostatud protokollist (I kd, tl 29-30). Vastav lahendus kajastub ka oktoobrisse 2007 dateeritud DP põhijoonisel (OÜ Gepa Maa- ja Ehituskorraldus töö nr 97 – I kd, tl 47). Tallinna Halduskohtu 15.09.2014 istungil tunnistajana üle kuulatud DP eskiisi koostanud OÜ Gepa Maa- ja Ehituskorraldus juhataja Vahur Nõgene selgitas (II kd, tl 176-181), et konkreetsed lähteülesanded puudusid ja
  2. aastal oli arutelul esmane eskiis ehk varem ühtegi teistsugust planeeringulahendust polnud vallale esitatud. Sama on kinnitanud tunnistajana kirjalikult ütlusi andnud Tahkuranna valla planeerimisnõunik Maia-Liisa Kasvandik (III kd, tl 47-51) ja Raudsepa kinnistu DP-ga tegelenud OÜ Gepa Maa- ja Ehituskorraldus maastikuarhitekt Kati Soonvald (III kd, tl 53-55). Kolme krundiga lahenduse (II kd, tl 67) vallale tegelikku (n-ö ametlikku) esitamist ei nähtu ühestki asjas olevast tõendist ega ka tunnistajate ütlustest. Raudsepa kinnistu DP osas 21.11.2011 läbi viidud töökoosoleku protokolli (I kd, tl 146) kohaselt on üksnes lepitud kokku sellise lahendusega DP vallale kooskõlastamiseks ja vastuvõtmiseks esitamises. Samuti jääb arusaamatuks, kelle koostatud lahendust kajastab Tahkuranna valla 14.06.2013 vastusele lisatud võimalik kruntimisplaan (I kd, tl 150).
  3. Apellant on ka rõhutanud, et vald ei andnud aastate jooksul selgelt teada, millised puudused DP-s esinesid ega pakkunud välja omapoolseid lahendusi näiteks ühendustee osas, kuigi PlanS § 8 lg 3 p 8 järgi on tegemist küsimusega, mille üldised põhimõtted peab vald olema määranud üldplaneeringu tasemel. Olenemata sellest, et vallale oli
  4. a lõpus esitatud 5 elamukrundiga planeeringulahendus, on Tahkuranna Vallavalitsus 27.05.2008 kirjas nr 7-7/599 (I kd, tl 33-34) DP-d nimetanud ÜP-kohaseks ja ka 03.06.2008 korralduses nr 211 (I kd, tl 38-38p), millega DP menetlemine peatati, viidati Raudsepa kinnistu DP vastuvõtmise takistusena üksnes keskkonnamõjude hindamise vajadusele seoses Luitemaa looduskaitseala Võistealuse piiranguvööndiga. Apellandiga tuleb nõustuda, et toimiku materjalidest nähtuvalt asus Tahkuranna Vallavalitsus alles 23.05.2011 kirjas nr 7-1.3/526 (I kd, tl 54-54p) väitma, et algse ühe elamu asemel (viitega Tahkuranna Vallavalitsuse 25.11.2003 korraldusega nr 378 kinnitatud lähteülesande sõnastusele) viie elamukrundi planeerimisest tulenevalt on vajalik DP-s täiendavalt põhjendada ÜP põhilahenduse (s.o senise maakasutuse säilitamine) muutmise vajalikkust ja ÜP-d muutva DP koostamine tulnuks valla ehitusmääruse kohaselt algatada volikogu poolt. On ilmne, et tegelikkuses pidanuks vald sellisele järeldusele jõudma juba oluliselt varem, sest 5 krundiga variant oli vallale esitatud juba
  5. aastaks. 18
(21)3-12-1411 Halduskohus on põhjendatult märkinud, et kuigi valla seisukohad DP lahenduse puuduste ja planeeringumenetlusega edasimineku kohta võinuks olla märksa selgemad ja konkreetsemad (ja üksikasjalikum pidanuks olema juba apellandile väljastatud lähteülesanne), annavad asjas kogutud tõendid alust järeldada, et planeeringumenetluse venimise peamiseks põhjuseks on olnud apellandi või DP koostajate ja vallaametnike erinevad arusaamad Raudsepa kinnistu suhtes kehtivatest piirangutest (korduvalt üleujutatava ala piiri ja sellest tulenevalt ehituskeeluvööndi määratlemine; väljakujunenud ehitusjoone asjassepuutuvus), mis tingis ka oluliselt lahkneva nägemuse võimalikust planeeringulahendusest. Ringkonnakohus nõustub lisaks sellega, et RS pidi paratamatult arvestama ka 31.01.2007 algatatud ja 17.12.2009 vastu võetud Tahkuranna valla uue ÜP eesmärkide silmaspidamise vajadusega ning tal puudus igasugune alus eeldada sellise planeeringulahenduse vastuvõtmist ja kehtestamist, mis on otseses vastuolus menetletava ÜP lähtealustega (nt elamuehituse keeld madalamal kui 1,5 m samakõrgusjoon; rannaala maapinna täitmise keeld). Vald on juba 18.01.2008 e-kirjas (I kd, tl 27) juhtinud DP koostaja tähelepanu, et uues ÜP-s käsitatakse üleujutuspiirkonnana maid kõrgusega kuni 1,5 m. Apellant on 15.03.2010 kirjas (I kd, tl 46) palunud vallal arvata Raudsepa kinnistu DP-s kavandatud hoonestusalad välja uue ÜP-ga ettenähtavast ehituskeeluvööndist, sest need ei ulatu väljakujunenud ehitusjoonest mere poole ning tegemist ei ole korduva üleujutusega alaga. Tahkuranna Vallavalitsus selgitas 14.04.2010 vastuses nr 7-1.3/299 (I kd, tl 48-48p), et kuna kehtivas ÜP-s ei ole korduvalt üleujutatava ala piiri määratud, tuleb lähtuda LKS § 35 lg-st 31 ja kanda DP joonisele sellele vastav ehituskeeluvöönd. DP põhijoonisele oli ehituskeeluvööndina kantud 100 meetrit ja üleujutatava ala piiriks võetud Luitemaa looduskaitseala Võistealuse piiranguvööndi piir, kuid vallale jäi arusaamatuks, millest lähtudes on ehituskeeluvöönd määratud ja samuti viidati, et korduva üleujutusala piiri saab määrata ainult ÜP-ga (vt Tahkuranna Vallavalitsuse 12.04.2011 vastus nr 7-1.3/392 – I kd, tl 52; II kd, tl 48). DP koostaja on 09.05.2011 kirjas (I kd, tl 53) omakorda selgitanud, et planeeringus kavandatud tegevused muudavad kinnistu maapinda ja 1,0 m samakõrgusjoon liigub joonisel näidatud asukohale (s.o looduskaitseala piirile). Selgemalt on DP-s esinevad puudused välja toodud Tahkuranna Vallavalitsuse 29.12.2011 kirjas nr 7-1.3/1381 (I kd, tl 57-57p; I kd, tl 147-147p), milles on viidatud vastuolule ÜP-ga (Raudsepa kinnistu määramist tiheasustusalaks ja selliselt ÜP muutmine ei saa toimuda üksiku kinnistuga seotud DP kaudu; väljakujunenud ehitusjoone määramise meelevaldsus) ja LKS-ga (maapinna tõstmine oleks ehitamine, mis ei ole ehituskeeluvööndis lubatud), samuti peetud põhjendamatuks viidata DP-s nõuetele mittevastavale keskkonnamõjude hinnangule. Planeeringu koostaja on sellele 16.02.2012 kirjas (I kd, tl 56-56p; I kd, tl 148-148p) vastanud, et väljakujunenud ehitusjoont ei ole määratud meelevaldselt, maapinna tõstmine ei ole käsitatav ehitamisena ning DP ei näe ette uue tiheasustusala määramist, vaid üksnes olemasoleva tiheasustusala piiri täpsustamist, et see kulgeks mööda väljakujunenud ehitusjoont. Tahkuranna Vallavalitsus on 14.03.2012 kirjas nr 7-1.3/156-1 (I kd, tl 149-149p) omakorda rõhutatud, et Raudsepa kinnistu ei asu tiheasustusalas, mistõttu ei ole seal väljakujunenud ehitusjoonest rääkimine asjakohane. 18. Eeltoodu põhjal pidid DP lahenduses esinenud puudused olema apellandile piisaval määral äratuntavad ning kuivõrd puudused jäid sellele vaatamata kõrvaldamata, ei ole alust heita vastustajale ette tegevusetust või viivitust DP menetlemisel. Kahju hüvitamise nõude (seonduvalt DP ümbertegemiseks, elektrikaabli ja veetorustiku paigaldamiseks tehtud ning tarbetuks muutuvate kulutustega – I kd, tl 19-23) tõendatus ei puutu tuvastamisnõude kontrollimisel asjasse. 19
(21)3-12-1411 III Menetlusosaliste taotlused 19. Eelneva põhjal ja

§ 200p 1 alusel tuleb RS apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Ringkonnakohus tühistab Tallinna Halduskohtu 16.03.2015 otsuse osas, milles jäeti rahuldamata kaebus ÜP p 2.3 osaliseks tühistamiseks ning teeb selles asjas ise uue otsuse, millega rahuldab RS kaebuse osaliselt ja tühistab ÜP p 2.3 teise lõigu. Ülejäänud osas jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. 20.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (

§ 108

lg 2).

§ 109

lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust (

§ 109

lg 4).

§ 109

lg-st 6 tulenevalt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

§ 109

lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et RS on esimese astme kohtus tasunud riigilõivu 30 eurot (I kd, tl 18; II kd, tl 49; III kd, tl 26) ning taotlenud õigusabikulude hüvitamist kogusummas 2400 eurot (III kd, tl 22-25; III kd, tl 102-104; III kd, tl 121-125; III kd, tl 128-132). Kuivõrd vastavas suuruses kantud õigusabikulude kohta on esitatud üksnes advokaadibüroo arved koos spetsifikatsioonidega, kuid puuduvad tõendid arvete tasumise kohta (nt maksekorraldused, pangakonto väljavõtted või kassa sissetuleku orderid), siis ei saa kulude kandmist lugeda nõuetekohaselt tõendatuks ja nende väljamõistmiseks pole alust (nt Riigikohtu 29.04.2015 otsus nr 3-3-1-15-15, p 15; 12.12.2013 otsus nr 3-3-1-54-13, p 30). Piisavaks tõendiks menetluskulude reaalse kandmise kohta ei ole advokaadibüroo kinnitus, et arved on tasutud. Apellatsioonimenetluses on RS tasunud riigilõivu 15 eurot (III kd, tl 168) ning taotlenud õigusabikulude hüvitamist kogusummas 2352 eurot (III kd, tl 218-225). Toodud suuruses menetluskulude kandmine on nõuetekohaselt tõendatud, kuid esindajakulude vastaspoolelt väljamõistmine ei ole OÜ Advokaadibüroo HETA 08.04.2015 arve nr 215089 (summas 552 eurot – III kd, tl 224-224p) alusel võimalik, sest menetluskulude väljamõistmise taotlusest ja ka kohtutoimikust nähtuvalt ei ole vandeadvokaat Taavi Pihlakas teinud kohtumenetluses RS esindajana ühtegi menetlustoimingut, vaid kaebajat on esimese astme kohtus esindanud vandeadvokaat Tarmo Pilv ja apellatsioonimenetluses vandeadvokaat Aleksei Ratnikov. Üksnes RS konsulteerimine seoses apellatsioonkaebuse esitamisega ei muuda T. Pihlakat veel apellandi esindajaks ning vastavate kulude väljamõistmine ei ole võimalik ka nõustaja kuludena (vt Riigikohtu 18.11.2014 otsus nr 3-3-1-58-14, p 26; 22.10.2012 otsus nr 3-3-1-4612, p 33). Eeltoodust lähtudes on RS arvesseminevad menetluskulud esimese ja teise astme kohtus kokku 1845 eurot (sh riigilõiv 45 eurot ja õigusabikulud 1800 eurot). Kuivõrd ringkonnakohtu otsuse tulemusel on RS apellatsioonkaebus ja kaebus rahuldatud osaliselt, tuleb vastustajalt mõista kaebaja menetluskulud välja proportsionaalselt rahuldatud osaga. Ringkonnakohtu hinnangul saab kaebuse lugeda rahuldatuks ligikaudu kümnendiku ulatuses (võttes aluseks, et kummagi planeeringuga seonduv moodustab vaidlusest umbes poole ning üldplaneeringu vaidlustatud viiest punktist tühistab ringkonnakohus ühe). Seega tuleb Tahkuranna vallalt mõista RS menetluskulude katteks välja 184,50 eurot (1845 × 0,1 = 184,50). Ülejäänud osas jäävad apellandi menetluskulud tema enda kanda. 20

(21)3-12-1411 21. Tahkuranna vald on esimese astme kohtus taotlenud õigusabikulude väljamõistmist kogusummas 8036,04 eurot (III kd, tl 61-89) ja apellatsioonimenetluses summas 1512 eurot (III kd, tl 229-236). Sellises suuruses (kokku 9548,04 eurot) esindajakulude kandmine seoses praeguse vaidlusega on nõuetekohaselt tõendatud. Vaatamata sellele, et RS kaebus osutus suuremas osas põhjendamatuks, tuleb vastustaja taotlus menetluskulude hüvitamiseks jätta väljakujunenud kohtupraktikat arvestades

§ 109

lg 6 alusel rahuldamata, sest üld- ja detailplaneeringute menetlemisega seonduv vaidlus ei välju kohaliku omavalitsuse üksuse igapäevase põhitegevuse raamidest (nt Riigikohtu 13.11.2015 otsus nr 3-3-1-34-15, p 9; 14.01.2009 otsus nr 3-3-1-62-08, p-d 15-16). KOKS § 6 lg-st 1 ja kuni 30.06.2015 kehtinud PlanS § 4 lg-st 2 tulenevalt on ruumilise planeerimise alase tegevuse korraldamine valla haldusterritooriumil kohaliku omavalitsuse pädevuses ja üheks tema põhiülesandeks. Vastava kohustuse olemasolu ega ulatust ei mõjuta asjaolu, et tegemist on väikevallaga, kellel koosseisulised juristid puuduvad. Seetõttu jäävad vastustaja menetluskulud tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme Villem Lapimaa Virgo Saarmets 21

(21)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.