TARTU HALDUSKOHUS KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-15-2129 Otsuse tegemise aeg ja koht 26. jaanuar 2016, Jõhvi Kohtunik Ülle Polluks Kohtuasi A. P kaebus Viru Vangla vastu mittevara

§ 4

¹ lg 1 kohaselt kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. PS § 18 kohaselt kedagi ei tohi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada. PS § 11 kohaselt õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust.

1. Kohus selgitab, et inimväärikuse mõistel on oma kindel juriidiline sisu ning inimväärikuse alandamisega on tegemist äärmiselt tõsiste rikkumiste korral. Kvalifitseerimaks teguviisi väärkohtlemisena, peab väärkohtlemine ületama teatud minimaalse raskustaseme, mille tuvastamisel võetakse arvesse kohtlemise kestvust, füüsilist ja vaimset mõju isikule ning teatud juhtudel ka ohvri sugu, vanust ning tervislikku seisundit. Euroopa Inimõiguste Kohus on nentinud, et vangistusega kaasneb niikuinii teatud paratamatu ebamugavustunne, kuid kvalifitseerimaks tegevust inimväärikuse alandamisena, peab olema tegemist minimaalse raskusastme ületamisega. EIK praktikas inimväärikust alandava kohtlemisega olnud tegemist siis, kui äärmist ebamugavust on põhjustatud 3 tundideks ning see on tekitanud isikule kas kehalisi ja/või vaimseid kannatusi, mis võisid isikule tekitada hirmu, ängistust ning alandatuse tunnet. Inimväärikuse alandamisena on kvalifitseeritud näiteks alljärgnevad olukorrad: täielik sotsiaalne isolatsioon; halvad sanitaartingimused; arstiabi andmata jätmine ning põhjendamatu jõu kasutamine kinnipeetava vastu; kinnipeetava sundtoitlustamine, kui selleks puudub meditsiiniline vajadus; kinnipidamisasutuste ülerahvastatus; alasti läbiotsimised vastassoost vanglaametniku juuresolekul jne.
2. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et vastustaja on avaliku võimu kandja ning pooled olid avalik-õiguslikus suhtes.
3. Vaidlust pole ka selles, et kaebaja käis 04.03.2015 pikaajalisel kokkusaamisel ning sama päeva õhtul teostati kaebajale narkootikumide tarvitamise kiirtest, mis andis positiivse tulemuse ning näitas BZD (benziodiazepin) tarvitamise tunnuseid.
4. Pooled ei vaidle selle üle, et kaebajale kohaldati Viru Vangla 04.03.2015 käskkirjaga nr 64/123 vangistusseaduse § 69 lg 2 punktides 1, 3 ja 4 nimetatud täiendavaid julgeolekuabinõusid alates 04.03.2015 kuni 30.03.2015 (tl 39-40). Täiendavate julgeolekuabinõudena kohaldati kaebajale: eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, et teostada tõhusamat järelevalvet kinnipeetava üle ja vältida kokkupuuteid teiste kinnipeetavatega; kinnipeetava vanglasisese liikumise-ja suhtlemisvabaduse piiramist ja kehakultuuriga tegelemise keelamist, mis seisneb spordisaali ja spordiväljakute kasutamise keelamises, kuna sinna saatmisel ei ole tagatud kinnipeetava vanglasisese liikumis-ja suhtlemisvabaduse piiramine ning selle vajaduse tingib ka lukustatud osakonna eripära.
5. 30.03.2015 käskkirjaga on kaebaja suhtes täiendavate julgeolekunõude kohaldamine lõpetatud alates 30.03.2015, seoses asjaolude äralangemisega (tl 42).
6. Poolte vahel puudub vaidlus, et kaebaja esitas 02.04.2015 vaide käskkirja nr 6-4/123 tühistamiseks, kuid 20.04.2015 loobus ta selle vaidlustamisest (tl 46-46p).
7. Vaidlust pole ka selles, et Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi 24.03.2015 katseprotokoll nr 470-T järgi kinnipeetaval puudusid 04.03.2015 narkojoobe tunnused ning see EKEI hinnang jõudis vanglasse reedel 27.03.2015, mil see edastati postiga vangla teabe- ja uurimisosakonnale.
8. Käesoleval juhul poolte vahel puudub vaidlus selles, et Viru Vangla 04.03.2015 käskkirja nr 6-4/123 täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kohta tühistatud ei ole. 21.

§ 66

lg 1 kohaselt kinnipeetavate järelevalve korraldatakse viisil, mis tagab käesoleva seaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. Sama paragrahvi lõige kaks kohaselt vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja julgeoleku eest vanglas vastutab vanglateenistuse ametnik.

§ 69

lg 1 kohaselt täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub käesoleva seaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks.

§ 69

lg 2 punktide 1; 3 ja 4 kohaselt täiendavate julgeolekuabinõudena on lubatud: kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine; kehakultuuriga tegelemise keelamine; eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine.

1. Haldusasja materjalide kohaselt oli A. P toodud pikaajalise kokkusaamise järgselt narkotestile kell 21.10 (vt Viru Vangla meditsiini osakonna väljastatud tõendit: Test tehtud uriinist, mis osutus positiivseks benzodiazepiinide rühma ravimitele. Tehtud veel 1 test uriinist, mis samuti positiivne. Vangla arsti andmeil saab kaebaja hetkel ARVravimeid, valuvaigisteid ning vitamiine, kuid ei saa ühtegi ravimit, mis sisaldaks vastava grupi toimeaineid. Korrapidaja soovitusel tehtud veel 1 test süljest, mis oli negatiivne 4 kõigile toimeainetele. Kell 21:45 tehtud viimane test uriinist, mis endiselt näitas BZDpositiivset. Uriin pakendatud nõuetekohaselt ning koostatud AKT. Eile oli samuti kaebajale narkotesti tehtud, kuid see oli negatiivne, tl 38).
2. Käesoleval juhul on kohus tuvastanud, et kaebajale 04.03.2015 pikaajalise kokkusaamise järgselt korduvalt tehtud test uriinist osutus positiivseks benzodiazepiinide rühma ravimitele. Kohus nõustub vangla seisukohaga, et isik, kes viibib psühhotroopsete ravimite mõju all, eriti juhul, kui tegemist ei ole arsti kontrolli all manustatud ravimitega ning pole ka täpselt teada, mis võib olla tegelik manustatud aine ja selle kogus, võib olla ohtlik nii iseendale kui ka teistele. Kuna korduvalt tehtud test andis positiivse tulemuse, mistõttu oli vanglaametnikul põhjus kahtlustada kaebajat keelatud aine tarvitamises ning rakendada kohaseid ohutõrjemeetmeid. Seega oli kinnipeetava suhtes täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamine alates 04.03.2015 õiguspärane ning sellest tulenevalt ei saanud kinnipeetavale tekkida ka RVastS alusel hüvitatavat mittevaralist kahju.
3. Kaebaja hinnangul hoiti teda pärast EKEI 24.03.2015 vastust veel 6 päeva põhjendamatult lukustatud kambris. EKEI hinnang jõudis vanglasse reedel 27.03.2015,s.o töönädala lõpus, mil see edastati postiga vangla teabe-ja uurimisosakonnale, alates millest sai vangla hinnata saadud kohtueksperdi otsust ning astuda sellest tulenevalt ka järgmisi samme. Vanglal kulus hinnangu andmisele ning julgeolekumeetmete lõpetamise käskkirja andmisele kaks tööpäeva, so kuni esmaspäevani 30.03.
4. Vastustaja on seisukohal, et antud kahepäevane menetlusaeg ei ole selline, mida saaks pidada õigusvastaselt pikaks ning mis tooks kaasa rahalise hüvitise maksmise. Kohus tuvastas kohtule esitatud tõendiga, Eesti Kohtuekspertiisiinstituudi katseprotokoll 24.03.2015 nr 470T (tl 43), et 04.03.2015 võetud proovist narkootilisi aineid ei leitud. Nimetatud protokoll on 26.03.2015 edastatud posti teel tähitud kirjaga Viru Vanglale ning kohtule esitatud tõendi kohaselt „saadetise teekonna jälgimine“ (tl 45) nähtub, et saadetis väljastati saajale 27.03.
6. Kohtule esitatud Viru Vangla
7. märtsi 2015 käskkirja nr 6-2/168-KP (tl 42) kohaselt lõpetati alates 30.03.2015 A. P suhtes 04.03.2015 käskkirja nr 6-4/123-KP alusel kohaldatud täiendavad julgeolekuabinõud, seoses asjaolude ära langemisega. Kaebaja on 30.03.2015 kinnitanud käskkirja kättesaamist. Vastustaja on seisukohal, et antud kahepäevane menetlusaeg ei ole selline, mida saaks pidada õigusvastaselt pikaks ning mis tooks kaasa rahalise hüvitise maksmise. Halduskohus nõustub vastustajaga, et niivõrd lühike menetlusaeg ei ole selline, mida saaks pidada õigusvastaselt pikaks ning mis tooks kaasa rahalise hüvitise maksmise. Kirjeldatu alusel jääb kaebus rahuldamata.
8. HKMS § 47 lg 1 seadus võib näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. HKMS § 151 lg 1 p 1 kohus jätab määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad käesoleva seadustiku § 121 lõikes 1 sätestatud asjaolud. HKMS § 121 lg 1 p 4 kohus tagastab kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja on kohtumenetluses esitanud uue väite, mida ta kohtueelses menetluses esitanud ei ole, et julgeolekuabinõude kohaldamisega takistati tal suhelda oma perekonnaga.
9. Nimelt ei nähtu kaebaja poolt 18.06.2015 Viru Vanglale kahju hüvitamise nõudest nr 616/86-1 (tl 55-55p), et julgeolekuabinõude kohaldamisega takistati tal suhelda oma perekonnaga. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes HKMS §-st 151 lg1 p 1-st l kohus jätab nimetatud väite osas kaebuse läbi vaatamata. 5 Menetluskulud
10. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuselt on riigilõiv summas 22,50 eurot tasutud 05.10.
11. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 neljandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. (digitaalselt allkirjastatud) Ülle Polluks kohtunik 6