Obsah (10)
§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 158§ 165§ 20§ 108§ 109KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Plaks, Virgo Saarmets ja Oliver Kask Otsuse tegemise aeg ja koht 16.10.2015, Tallinn Haldusasja number 3-12-1861 Haldu
§ 212
lg 1 teises lauses sätestatud juhul (
§ 212lg 1).
Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (
§ 215lg 3).
Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (
§ 213lg 1 p 5).
Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (
§ 223lg 1).
Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (
§ 116
lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (
§ 116lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Keskkonnaameti 02.08.2012 käskkirjaga nr 1-4.1/12/376 väljastati Nuckö Farm OÜ-le luba mingi tehistingimustes pidamiseks Läänemaal Noarootsi vallas Suur-Nõmmkülas Suurekivi kinnistul, kus põhikarja maksimaalne suurus on kuni 1000 minki ning põhikarja uuendamiseks võib farmi minke juurde tuua maksimaalselt 20% põhikarja suurusest kahe aasta jooksul. Käskkirjas kehtestatud kõrvaltingimusena jättis Keskkonnaamet endale õiguse tunnistada luba kehtetuks, kui kasutusse võetud farm ei vasta keskkonnaministri 22.02.2008 määruse nr 7 „Mingi ja kähriku tehistingimustes pidamisele esitatavad nõuded ja loa andmise kord“ (määrus nr 7) kehtestatud tingimustele. Keskkonnaamet tugines kõrvaltingimust kehtestades asjaolule, et Suurekivi farm on loa andmise ajal projekti staadiumis ning ehitiste valmimisel ja 2
(15)3-12-1861 farmi töölehakkamisel võivad ilmneda kõrvalekalded loa taotlemise käigus esitatud dokumentidest (sh ehitusprojektist), samuti seda, et mingifarmi olulisim mõju keskkonnale on võimalik minkide sattumine väliskeskkonda. Käskkirja õiguslikuks aluseks on määruse nr 7 § 4 ning looduskaitseseaduse (LKS) § 57 lg-d 6 ja
- SA Eestimaa Looduse Fond, MTÜ Eesti Ornitoloogiaühing, MTÜ Eesti Roheline Liikumine, MTÜ Pärandkoosluste Kaitse Ühing ja MTÜ Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering (ELF, EOÜ, ERL, PKÜ, TÜL) esitasid 03.09.2012 Tallinna Halduskohtule ühise kaebuse Keskkonnaameti 02.08.2012 käskkirja tühistamiseks (haldusasi nr 3-12-1861). Eestimaa Loomakaitse Liit (ELL) esitas 08.10.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse (ja 16.10.2012 kaebuse täpsustuse), milles lõpliku nõudena palus samuti Keskkonnaameti 02.08.2012 käskkiri tühistada (haldusasi nr 3-12-2124). Tallinna Halduskohus liitis 13.03.2014 määrusega kaebused ühte menetlusse haldusasja numbriga 3-12-
- 1) Kaevatava loa väljaandmine on toimunud õigusvastaselt, kuna selle andmisel on rikutud menetlusnorme, jättes läbi viimata nõuetekohase keskkonnamõju hindamise (KMH), samuti on rikutud LKS-st tulenevaid nõudeid. KMH-d läbi viimata ei ole võimalik väita, nagu puuduksid kavandataval tegevusel olulised keskkonnamõjud. Euroopa Kohus on kohtuasjas C127/02 (Waddenzee kaasus) asunud seisukohale, et Natura aladele avalduva mõju osas tuleb hindamine läbi viia alati, kui olulise mõju esinemine ei ole välistatud. Hindamise võib jätta ära ainult siis, kui mõju puudumise osas ei ole mistahes kahtlust. 2) OÜ Adepte Ekspert ekspertarvamus ei ole nõuetekohane mõju hindamine. Selles ei ole järgitud KMH menetlusnõudeid, ent Natura alale avalduvate mõjude hindamine toimub KeHJS kohaselt KMH raames. Ekspertarvamuse koostajate hulgas ei olnud eksperte, kes tunneksid mingi kui liigi spetsiifikat ja oskaksid sellest tulenevat mõju hinnata, iseäranis konkreetsetele kaitstavatele aladele ja liikidele. Ka ekspertarvamuses endas on märgitud, et tegemist ei ole Natura hindamisega. Ekspertarvamuse puudulikkust tõendab ka ekspert Tiit Marani (PhD) ekspertarvamus. T. Marani ekspertarvamuse kohaselt on minkide loodusesse pääsemine senise praktika pinnalt üsna tõenäoline. Määruses nr 7 toodud nõuded on käsitletavad miinimumnõuetena, mis peavad olema alati täidetud. Sellest hoolimata tuleb loa andjal igakordselt kontrollida, kas ka muud farmi üksikasjad on kavandatud selliselt, et mingid ei pääseks loodusse. Määruse nr 7 tingimuste täitmine ja loa andmine ei pruugi minkide keskkonda sattumist välistada. 3) Vaidlusaluse tegevuse mõju Natura 2000 alale ei pruugi seisneda üksnes minkide massilises väljapääsemises (mis ei ole samuti välistatud), vaid minkide väiksemas mahus, ent pidevas väljapääsemises, mis tekitab kumulatiivse efekti ning mõjutab negatiivselt eelkõige läheduses asuvaid linnualasid. Keskkonnaamet ei oleks tohtinud luba väljastada isegi juhul, kui minkide massiline väljapääsemine oleks tõepoolest välistatud, kuna luba on välja antud piirkonnas, kus ka muul viisil loomade väljapääsemisel ei ole oluline negatiivne mõju välistatud, arvestades, et läbi ei ole viidud ka nõuetekohast KMH-d. 4) Keskkonnaamet on loas toonud välja, et kuna tegemist on uue farmiga, kus loa andmise hetkel loomad puuduvad, siis peab farmi pidaja taotlema eraldi loa minkide ümberasustamiseks, kusjuures kehtiva õiguse kohaselt tuleb esimesed loomad hankida Eestis luba omavast mingifarmist. Selle tagamiseks puudub selge mehhanism. Keskkonnaametil tulnuks loa menetluses välja selgitada, kuidas on loa saajal plaanis LKS § 57 lg 7 nõuet täita. 5) KeHJS § 6 lg 2 p 22 ja lg 3, § 9, § 11 lg-te 2 ja 4 ning Vabariigi Valitsuse 29.08.2005 määruse nr 224 „Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb anda keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang, täpsustatud loetelu“ (määrus nr 224) § 15 p-de 8 ja 10 alusel ning lähtudes LKS § 57 lg-st 6 ja määruse nr 7 § 4 lg-st 1 pidi Keskkonnaamet andma eelhinnangu selle 3
(15)3-12-1861 kohta, kas kavandatava tegevusega võib eeldatavalt kaasneda oluline keskkonnamõju ning otsustama KMH algatamise või algatamata jätmise. Keskkonnaameti 07.06.2012 kirjas nr 14-4/12/8787-4 „Mingi tehistingimustes pidamise (Suurekivi mingifarmi) eelhinnang ning keskkonnamõju hindamise algatamata jätmine“ on viidatud KeHJS § 6 lg 2 p-le
- Seega pidas Keskkonnaamet kavandatava mingifarmi tegevust muuks tegevuseks, mis võib kaasa tuua olulise keskkonnamõju KeHJS mõttes. Lisaks tuleb kehtiva määruse nr 224 kohaselt vastav eelhinnang anda sõltumata minkide arvust. Eelhinnangu tegemisel on Keskkonnaamet rikkunud kaalutlusõiguse põhimõtet ja uurimispõhimõtet ning KMH algatamata jätmise tulemusel teinud ebaõige otsustuse keskkonda oluliselt mõjutava tegevuse suhtes. Kuivõrd Nuckö Farm OÜ poolt kavandatav tegevus ei ole KeHJS § 6 lg-s 1 loetletud olulise keskkonnamõjuga tegevuste nimekirjas, tuli keskkonnamõju olulisuse üle otsustada KeHJS § 6 lg 3 p-des 1-5 nimetatud kõikide kriteeriumide põhjal. Keskkonnaamet on eelhinnangu tegemisel jätnud välja selgitamata olulise teabe keskkonnamõju olulisuse hindamiseks ning sellest tulenevalt ei saa järeldused, milleni Keskkonnaamet jõudis, olla õiguspärased. Lisaks tulnuks Keskkonnaametil otsustada KMH algatamine ka teadaolevate andmete põhjal. Oma pöördumises on kaebaja juhtinud Keskkonnaameti tähelepanu muu hulgas keskkonnareostuse tekkele, viidates Soome ja Rootsi praktikale karusloomakasvandustega seonduvalt. Eelhinnangu andmisel ei ole energiamahukuse osas seisukohti esitatud ning ei ole viidatud andmetele või hinnangutele tegevusega kaasnevate jäätmete mahukuse kohta. Sellest tulenevalt ei saanud Keskkonnaamet jõuda õiguspäraselt järeldusele, et jäätmemahukuse osas olulist keskkonnamõju oodata ei ole. Asjaolud, et ettevõte on sõlminud prügiveo- ja loomsete jäätmete käitlemise lepingud ning väljaheidete kogumine korraldatakse kinnistesse konteineritesse, ei võimalda hinnata jäätmemahukusega seonduvaid mõjusid ega tekita veendumust, et olulist mõju jäätmemahukuse osas tegevusega keskkonnale ei kaasne. Vastavas osas seisukoha võtmiseks oleks Keskkonnaamet pidanud otsustama KMH algatamise või küsima taotlejalt täiendavat teavet. 6) Keskkonnaamet on põhjendamatult leidnud, et kaebaja viited AS Balti Karusnahk Karjaküla farmile on asjakohatud, kuna farmil puudub luba loomade tehistingimustes pidamiseks. Tegemist on Eestis tegutsenud ja kaebajale teadaolevalt ka tänaseni tegutseva farmiga, mille praktika ja näited on igati asjakohased. 7) Loa andmise käskkirjas puudub kirjeldus loomade puuride kohta (KeHJS § 6 lg 3 p 2), mistõttu tekib küsimus, kas loomad hakkavad tarade sees vabalt elama ning mil moel on võimalik loa andmine puuride kirjeldusi omamata või teha selliseid andmeid omamata järeldust, et minkide lahtipääsemine on vähetõenäoline. 8) Riigikohus on otsuses nr 3-3-1-52-08 leidnud, et KeHJS § 6 lg 3 p 4 alusel võib avariiolukordade esinemise objektiivne võimalikkus olla iseseisvaks aluseks KMH algatamiseks. Keskkonnaamet on jätnud avariiolukordade esinemise võimalikkuse ja looduslikele kooslustele kaasnevate mõjude hindamisel olulised andmed arvestamata ning täiendavad tõendid kogumata. Keskkonnaamet oleks pidanud otsustama KMH algatamise kõigi võimalike keskkonnaohtude olemasolu ja suuruse väljaselgitamiseks.
- Keskkonnaamet palus jätta 07.12.2012 ja 12.03.2014 vastustes kaebused rahuldamata. 1) Väide, et KMH mittealgatamine on oluline menetlusnormi rikkumine, on väär. Nuckö Farm OÜ taotluse esitamise ajal 11.07.2011 kehtinud määruse nr 224 § 9 p 7 redaktsiooni kohaselt pidi loa andja kaaluma KMH algatamist juhul, kui kavandatakse karusloomakasvatu4
(15)3-12-1861 se rajamist üle 5000 rebase või üle 13 000 mingi või tuhkru pidamiseks. Seega ei olnud Keskkonnaametil Nuckö Farm OÜ kavandatava tegevuse puhul isegi kohustust kaaluda KMH algatamist, mis näitab, et seadusandja arvates on alla 13 000 mingiga farmi keskkonnamõju väheoluline. Küll aga arvestas Keskkonnaamet Suurekivi kinnistust 1-10 km raadiuses asuvaid Natura 2000 alasid ning koostas eelhinnangu KeHJS § 3 ja § 6 lg 3 alusel. KeHJS § 6 lg-s 3 on sätestatud kriteeriumid, millest tuleb eelhinnangu koostamisel lähtuda. Keskkonnaameti 07.06.2012 kirjas on kõigi KeHJS § 6 lg 3 loetletud kriteeriumide hindamisel leitud, et Suurekivi mingifarmil ei ole Natura 2000 aladele olulist keskkonnamõju ja KMH-d ei algatata. Otsus on põhjendatud ning vastab KeHJS nõuetele. 2) Eelhinnangu p-s 2.3 on selgitatud, et Nuckö Farm OÜ on sõlminud prügiveo- ning loomsete jäätmete käitlemise lepingud, korraldatud on loomade väljaheidete kogumine kinnistesse konteineritesse jne, mistõttu jäätme- ja energiamahukuse osas olulist keskkonnamõju oodata ei ole. Eelhinnangus nimetatud asjaolud olid piisavad hindamaks tegevuse jäätme- ja energiamahukust. Vajalik ei olnud anda täiendavat hinnangut kaebaja viitele karusloomakasvandustega seonduvale keskkonnareostusele Soomes ja Rootsis. KeHJS § 6 lg 3 p-st 2 tulenevalt pidi eelhinnangut andes lähtuma konkreetselt Suurekivi farmiga seotud asjaoludest. 3) Eelhinnangus on välja toodud kõik KeHJS § 6 lg 3 p 3 seisukohalt olulised asjaolud (endise loomafarmi alal paiknemine, põllumajandusmaastikuga ümbritsetus, lähimate majapidamiste kaugus ja minkide arv karusloomafarmis) ning leitud, et kavandatava tegevuse tagajärjel ei ole oodata olulist keskkonnamõju vee, pinnase ega õhu saastumise, jäätmetekke, müra, vibratsiooni, valguse, soojuse, kiirguse jmt osas. Jaatatud on vaid võimalikku ebameeldivat lõhna farmis ja selle vahetus ümbruses, mis ei ole aga oluline mõju, sest farmi lähiümbruses teised majapidamised puuduvad. 4) Keskkonnaamet ei ole kaalutlusvigu teinud. Kolmandale isikule 04.10.2011 saadetud kiri oli otsuse projekt, mida ei ole allkirjastatud ja mis ei ole jõustunud. Otsuse eelnõu saadeti Nuckö Farm OÜ-le menetlusosalise ärakuulamiseks. Pärast Nuckö Farm OÜ ettepanekute saamist leidis Keskkonnaamet, et need on põhjendatud ning muutis oma otsust. Antud vaidluse lahendamisel tuleb arvestada Keskkonnaameti 07.06.2012 otsust KMH mittealgatamise kohta. KMH mittealgatamine vastab Keskkonnaameti senisele praktikale ning väljendab isikute võrdset kohtlemist. 5) OÜ Adepte Ekspert koostatud ekspertarvamus oli haldusorganile täiendavaks materjaliks eelhinnangu tegemisel ning tegemist ei olnud mõju hindamisega, mis oleks pidanud vastama mingisugustele õigusaktis sätestatud normidele. Ekspertarvamuse koostanud R. Ratas omab Keskkonnaministeeriumi väljastatud keskkonnamõju hindamise litsentsi ning õigust hinnata keskkonnamõju maismaa loomastikule ning kaitstavatele loodusobjektidele. 6) Kolmanda isiku taotlust menetledes arvestas Keskkonnaamet kõiki olulisi asjaolusid (farmi ehitiste vastavus määruse nr 7 nõuetele; farmi asukoht lagedal alal ja väljaspool kaitsealasid; põhikarja suurus; lahtipääsenud minkide suur suremus; äärmiselt väike tõenäosus nende jõudmiseks Hiiumaale; farmipidaja valmisolek avariijuhtumiks; asjaolu, et mink ei mõjuta oluliselt saarmast; fakti, et avarii tagajärjel ei oleks ohustatud elanikkonna tervis, vara, kultuuripärand, vee ega õhu seisund) ja jõudis järeldusele, et nii üksikute minkide kui loomade massiline väljapääsemine on äärmiselt vähetõenäoline ning isegi kui üksikud mingid satuksid väliskeskkonda, ei oleks sellel olulist keskkonnamõju Natura 2000 aladele. Mingifarmi madalat keskkonnamõju kinnitab seegi, et minkide tehistingimustes pidamise loa taotlust ei pea haldusorgan läbi vaatama avalikus menetluses ning peale kõnealuse loa ei vaja ettevõtja ühtegi teist keskkonnaluba. 5
(15)3-12-1861 7) Olulise keskkonnamõju tekkimise madalat riski arvestades oleks KMH läbiviimine saavutatava eesmärgiga võrreldes ebaproportsionaalselt koormav kolmandale isikule. Kui objektiivselt ei ole põhjust eeldada, et mingid vabadusse pääsevad, siis ei saa jätta isiku taotlust rahuldamata pelgalt tulevikus võibolla aset leidvate sündmuste tõttu. Väited seoses minkide Suurekivi farmist väljapääsemisega on paljasõnalised. Kaebuses ei ole näidatud ühtegi konkreetset Suurekivi farmi puudust, mis võiks põhjustada minkide põgenemise ning ei ole esitatud andmeid farmide kohta, mille ehitised ja töökorraldus vastaksid määruse nr 7 nõuetele. 8) Taotluse läbivaatamisel saab Keskkonnaamet farmile esitatavate nõuete osas kontrollida ainult määruses nr 7 nimetatud nõuetele vastavust. Seetõttu pole asjakohane etteheide, et loa andmise käskkirjas puudub kirjeldus loomade puuride kohta. Kaebajal puuduvad faktid selle kohta, et määruse nr 7 nõuetele vastavast farmist võiksid mingid välja pääseda. Teiseks tuginevad kaebajate toodud näited AS-le Balti Karusnahk minkide pidamise loa väljastamise eelsele tegevusele ning on seetõttu asjakohatud. 9) Sisuliselt kaalutakse väikesemahulise (nagu Suurekivi farm) mingifarmi puhul KMH läbiviimist üksnes võimaliku avariiolukorra aspektist, sest see on ainuke negatiivset mõju tekitav faktor. Nuckö Farm OÜ esitatud taotlus sisaldas tegevusplaani õnnetusjuhtumi puhuks (määruse nr 7 § 4 lg 2 p 5). Tegevusplaani täiendati, arvestades OÜ Adepte Ekspert koostatud ekspertiisi tulemusi. KMH tulemus ei erineks praegusest olukorrast, kus farmi ehitusprojektis on juba määratud meetmed avarii ärahoidmiseks, ega kõrvaldaks teoreetilist riski minkide väliskeskkonda sattumiseks. 10) Kaebajate määruse nr 7 tõlgendus on vastuolus põhiseaduse (PS) §-ga
- Määruse nr 7 § 2 lg 2 ja § 3 on omavahel üld- ja erisätte vahekorras. Kui nõustuda kaebajatega, siis oleks haldusorganil õigus nõuda piiramatult täiendavate abinõude rakendamist, sest T. Marani ekspertiisi kohaselt ei ole ükski tehniline vahend piisav minkide kinnihoidmiseks.
- Nuckö Farm OÜ palus jätta 14.11.2012 ja 11.03.2014 vastustes kaebused rahuldamata. 1) Keskkonnaamet ei ole kaalutlusvigu teinud. KMH vajalikkuse eelhinnang on Keskkonnaameti diskretsiooniline otsus. Nuckö Farm OÜ planeeritav tegevus ei ole kuidagi ohtlik, sh Natura 2000 aladele. Vastav asjaolu selgitatakse välja menetluses tehtavate diskretsiooniotsustega, nagu see on toimunud ka käesoleval juhul. Kuivõrd Nuckö Farm OÜ on kõik vastavad nõuded täitnud, siis oleks põhjendamatu, kui temal piirataks mistahes põhjusel mingifarmi rajamist. Keskkonnaamet ei ole tuvastanud, et Nuckö Farm OÜ kavandatav tegevus oleks eelduslikult olulise keskkonnamõjuga ning seega on väär seisukoht, et oleks tulnud määrata KMH. 2) Keskkonnaameti otsus on motiveeritud. Vastustajal on pädevus otsustada, kas eksisteerib alus KMH-ks või mitte. Vastustaja on vastavat küsimust analüüsinud ning mh pöördunud OÜ Adepte Ekspert poole, kes on koostanud ekspertarvamuse. Vastustaja leidis, et KMH läbiviimine pole antud juhul kohustuslik, sest puuduvad KeHJS § 3 lg-s 2 sätestatud eeldused. Kaebajad ei viita ühelegi normile ega regulatsioonile, mille kohaselt pidanuks vastustaja üldse oma KMH vajalikkuse eelhinnangu andmise kohustuse täitmisel pöörduma eksperdi poole – kui eksperdi poole pöördumist ei ole ette nähtud, siis ei saa ekspertiisi tellimine või mittetellimine olla diskretsiooniviga. Teiseks ei ole kaebajad esile toonud, milliseid diskretsioonivigu on tehtud vastustaja poolt ekspertiisi hindamisel. Ka kõik sisulised vastuväited ekspertiisile on ainetud - ekspertiisis ei pidanudki järgima KMH menetlusnõudeid, kuna tegemist ei ole Natura hindamisega. Ka puudub kaebajatel ning kohtul pädevus hinnata, kas OÜ Adepte Ekspert ekspertidel on pädevus mingi spetsiifika osas. OÜ Adepte Ekspert koostatud ekspertarvamus ei ole ise haldusakt ning see esitati eelhinnangut täiendava materjalina. 6
(15)3-12-1861 3) Alusetu on kaebajate püüe viidata LKS rikkumisele. LKS § 57 lg 6 alusel kehtestatud määruse nr 7 § 4 lg 4 sõnastust tuleb tõlgendada nii, et minkide väljapääsemine peab olema eelkõige välistatud määruses endas kehtestatud meetmete läbi, sest absoluutset välistamist ei ole võimalik mõistlikult nõuda. Antud juhul on vastustaja diskretsioonivigu tegemata leidnud, et Nuckö Farm OÜ on täitnud kõik vastavas regulatsioonis ettenähtud nõuded ning määruses konkreetselt sätestamata nõuete täitmist ei olegi võimalik taotlejalt nõuda. 4) Nii Keskkonnaameti 07.06.2012 kirjas kui ka kaevatavas haldusaktis endas on käsitletud kõiki KeHJS § 6 lg-s 3 nimetatud kriteeriume. 5. Tallinna Halduskohus jättis 16.06.2014 otsusega kaebused rahuldamata ning mõistis ELF-lt, EOÜ-lt, ERL-lt, PKÜ-lt ja TÜL-lt kolmanda isiku kasuks solidaarselt välja menetluskulu 3633,00 eurot ning ELL-lt 1411,00 eurot. 1) Seadusandja on eeldanud, et LKS § 57 lg 6 ja määruse nr 7 tingimuste täitmine välistab mingifarmidest tuleneva võimaliku ohu Eesti loodusele. Nuckö Farm OÜ-le antud loas mingi tehistingimustes pidamiseks Suurekivi kinnistul on leitud, et esitatud taotlusest ja projektist nähtuvalt on täidetud määruse nr 7 nõuded ning taotluses kavandatud töökord ja ehituskonstruktsioonid on piisavad, et välistada minkide omal jõul või kõrvalise abiga loodusesse sattumine. Ükski kaebaja ei ole väitnud ega tõendanud, et Nuckö Farm OÜ esitatud taotlus ja projekt ei vastanud määruses nr 7 toodud nõuetele. 2) Kaebaja taotluse lahendamisel kuulus kohaldamisele määruse nr 224 § 9 p 7 kuni 11.05.2012 kehtinud redaktsioonis, mille kohaselt tuleb KMH algatamise vajalikkust kaaluda karusloomakasvatuse rajamisel üle 5000 rebase või üle 13 000 mingi või tuhkru pidamiseks. Määrus nr 224 on kehtestatud KeHJS § 6 lg 4 alusel ja määruse § 1 kohaselt täpsustatakse määrusega KeHJS § 6 lg-s 2 esitatud tegevusvaldkondade loetelu, mille korral tuleb anda KMH vajalikkuse eelhinnang selle kohta, kas tegevusel on oluline keskkonnamõju. Seega KeHJS-st ja määruse nr 224 § 9 p-st 7 nähtuvalt on seadusandja kuni 11.05.2012 leidnud, et karusloomakasvatuse rajamine alla 13 000 mingi pidamiseks ei too kaasa olulist keskkonnamõju ning vastustaja ei pidanud seega KeHJS § 6 lg-st 2 tulenevalt kaaluma kaebaja 11.07.2011 taotluse lahendamisel KMH algatamise vajalikkust ja andma KeHJS § 6 lg 3 kriteeriumidest lähtuvat eelhinnangut. 3) Vastustaja on siiski andnud eelhinnangu KMH algatamise või algatamata jätmise kohta. Eelhinnang tuli anda seetõttu, et kaaluda, kas tegevus võib eeldatavalt oluliselt mõjutada Natura 2000 võrgustiku ala ning Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-56-12 seisukohta arvestades ei ole kohustuslik täielik lähtumine KeHJS § 6 lg 3 p-s 1 sätestatud kriteeriumidest. Eeltoodut arvestades ei ole asjakohane ELL kaebuse seisukoht, et eelhinnang ei vasta KeHJS § 6 lg-s 3 sätestatud nõuetele. 4) Eelhindamise menetluse viib läbi otsustaja (KeHJS § 6 lg 2), kellel peab läbikaalutud otsuse tegemiseks olema piisavalt informatsiooni. Vastustaja on eelhinnangu andmisel tuginenud Nuckö Farm OÜ taotlusele, projektile koos projekti täiendustega ja OÜ Adepte Ekspert ekspertarvamusele ning pidanud saadud informatsiooni eelhinnangu andmiseks piisavaks. Asjakohane ei ole kaebajate seisukoht, et OÜ Adepte Ekspert ekspertarvamust ei saa lugeda nõuetekohaseks mõjude hindamiseks, sest selles ei ole järgitud KMH menetlusnõudeid. Kuna ekspertarvamuse näol ei ole tegemist KMH-ga, siis ei pidanudki ekspertarvamuse andmisel järgima KMH menetlusnõudeid. Tegemist ei ole Natura hindamisega. Ekspertarvamus on koostatud keskkonnaküsimustes eriteadmisi omavate isikute poolt ja vastustaja sai sellele tugineda. 5) OÜ Adepte Ekspert ekspertarvamuse p-s 4.2.1 on leitud, et projektis kavandatud viisil rajatavas mingikasvatuses on minkide põgenemise tõenäosus viidud miinimumini, kuid hooli7
(15)3-12-1861 mata kõigist abinõudest jääb alati teoreetiline võimalus üksikute minkide põgenemiseks. Seega kasvanduse nõuetekohasel rajamisel ja käitamisel ei ole tõenäoline, et piirkonna mingipopulatsioon hakkaks olulisel määral tõusma. Ka T. Marani ekspertarvamuses on põhimõtteliselt nõustutud OÜ Adepte Ekspert ekspertarvamusega selles osas, et lahtipääsenud minkide suremus on kõrge. Karjaküla farmi kogemus ja Keskkonnainspektsiooni järelevalve võimekus ei ole asjakohane kriteerium OÜ Adepte Ekspert ekspertarvamuse asjakohasuse hindamiseks. T. Marani ekspertarvamus ei lükka ümber OÜ Adepte Ekspert ekspertarvamuse seisukohta, et Suurekivi farmis Eestis mingikasvatust reguleerivate õigusaktide nõuete täitmisel on ebatõenäoline, et kasvanduse normaalse tegutsemise käigus pääseks välja nii suur arv minke, et see hakkaks olulisel määral suurendama piirkonna looduslikku mingipopulatsiooni ja seeläbi mõjutama Natura alade elustikku. T. Marani ekspertarvamuses ei ole toodud andmeid, millest nähtuks, kas näiteks toodud farmid olid ehitatud ja tegutsesid nii, nagu sätestab määrus nr
- Asjaolust, et taotluses ega ekspertarvamuses pole märgitud n.ö A-farmi taseme saavutamise soovi, ei saa teha järeldust, et kolmas isik ei rakenda oma farmis vastavaid meetmeid aleuudi haiguse olemasolu ja leviku vältimiseks. OÜ Adepte Ekspert ekspertarvamuse p-s 4.2.2 on kaheksas punktis toodud meetmed aleuudi haiguse kindlakstegemiseks ja leviku takistamiseks. Nimetatud meetmete kohta ei ole T. Maran ekspertarvamuses arvamust avaldanud. T. Maran on ekspertarvamuses nõustunud OÜ Adepte Ekspert ekspertarvamuse seisukohaga, et minkide sattumine mandrilt Saaremaale või Hiiumaale on väga väikese tõenäosusega. T. Marani ekspertarvamus ja tema kohtuistungil antud ütlused ei lükka ümber Adepte Ekspert OÜ ekspertarvamuse seisukohti ega ole selle ekspertarvamusega vastuolus. 6) Määruse nr 7 § 4 lg 2 p 5 kohaselt peab mingifarmi loa taotlus sisaldama andmeid õnnetusjuhtumi (nt loomade põgenemise) korral rakendatava tegevusplaani kohta. Nuckö Farm OÜ esitatud taotlus sisaldas tegevusplaani õnnetusjuhtumi puhuks. 7) Vastustaja on eelhinnangus kaalunud koostoimes erinevaid aspekte ja jõudnud järeldusele, et kavandatava tegevusega ei kaasne olulist keskkonnamõju. Vastustaja on leidnud, et jäätmete ja energiamahukuse osas olulist keskkonnamõju oodata ei ole. Kolmanda isiku taotluse kohaselt ei töödelda hukatud loomade surnukehi farmis, vaid viiakse need tervikuna kokkuostupunkti. Seega ei teki kinnistul toodanguga seoses loomseid jäätmeid. Loomsed väljaheited kogutakse kinnistesse mahutitesse. 8) Vastustaja pidi eelhinnangu ja ka vaidlustatud käskkirja andmisel lähtuma konkreetselt Suurekivi farmiga seonduvatest asjaoludest ja hindama, kas Suurekivi farmi tegevus tooks eeldatavalt kaasa olulise keskkonnamõju. Vastustaja ei pidanud arvestama teiste farmide tegevusega, mis ei vastanud määruse nr 7 nõuetele, samuti teiste riikide kogemustega, kuna ei ole teada nende farmide tegutsemine vastavuses määrusega nr
- Kohus ei tuvastanud vastustaja tegevuses eelhinnangu andmisel selliseid menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada asja sisulist otsustamist. Eelhinnang on kooskõlas õigusnormidega, vastustaja ei ole väljunud diskretsiooni piiridest ega teinud muud sisulist diskretsiooniviga. Kohus ei hinda kaalutlusotsuse otstarbekust (
§ 158lg 3).
9) Asjakohane pole ELL etteheide, et loa andmise käskkirjas puudub kirjeldus loomade puuride kohta. Taotluse läbivaatamisel kontrollib Keskkonnaamet määruse nr 7 § 4 lg 3 kohaselt kavandatava farmi vastavust määruse nr 7 nõuetele. Nõuded karusloomade pidamisele ja selleks ettenähtud ruumile või ehitisele on sätestatud põllumajandusministri 06.09.2010 määruses nr 88 „Nõuded karuslooma pidamise ja selleks ettenähtud ruumi või ehitise kohta“. Viidatud määruse täitmise osas teostab loomakaitseseaduse § 60 kohaselt riiklikku järelevalvet Veterinaar- ja Toiduamet, Keskkonnainspektsioon ning politseiasutus. Samas on Suurekivi farmi 8
(15)3-12-1861 ehitusprojektis p-s 4 märgitud puuride arv 3168 ja kirjeldatud nende asukohta, samuti sisaldab projekt puuride plaane. 10) Käskkirja p-s 1 on LKS § 57 lg-tele 4 ja 7 viidates märgitud, et kuna tegemist on uue farmiga, kus loa andmise hetkel loomad puuduvad, siis peab farmi pidaja taotlema eraldi loa minkide ümberasustamiseks, kusjuures kehtiva õiguse kohaselt tuleb esimesed loomad hankida Eestis luba omavast mingifarmist. Seega ei ole vastustaja küsimust tähelepanuta jätnud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 6. Eestimaa Loomakaitse Liit palub 11.07.2014 apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ning jätta vastustaja ja kolmanda isiku menetluskulud nende endi kanda. SA Eestimaa Looduse Fond, MTÜ Eesti Ornitoloogiaühing, MTÜ Eesti Roheline Liikumine, MTÜ Pärandkoosluste Kaitse Ühing ja MTÜ Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering paluvad 15.07.2014 apellatsioonkaebuses (täiendatud 23.12.2014 ja 07.07.2015) halduskohtu otsus tühistada osas, milles kohus mõistis kaebajatelt välja kolmanda isiku kantud menetluskulud. 1) Kohus on ebaõigesti leidnud, et määrus nr 224 kuulus kohaldamisele kuni 11.05.2012 kehtinud redaktsioonis. Tulenevalt HMS §-st 54 kohaldatakse haldusakti andmise sisuliste eelduste osas seda materiaalõigust, mis kehtib haldusakti andmise hetkel. Vaidlustatud menetlustoiming (KMH algatamata jätmine) ja otsus on tehtud ajal, mil määrus nr 224 kehtis uues redaktsioonis (alates 11.05.2012 kehtima hakanud redaktsioon) ning vastava redaktsiooni § 9 p 7 kohaselt tuleb KMH eelhinnang anda karusloomakasvatuste rajamisel sõltumata minkide arvust. Oma olemuselt ja sisult on tegemist tegevust piiravate normidega, mida tuleb käsitleda materiaalõiguslike normidena (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-5-07). Seega on kohus õigusakte ebaõigesti kohaldades jõudnud järeldusele, et vastustaja ei pidanud eelhinnangut andma ega lähtuma KeHJS § 6 lg-s 3 nimetatud kriteeriumidest. Kohus on jätnud tähelepanuta, et vastustaja on eelhinnangu andmise alusena viidanud KeHJS § 6 lg 2 p-le 22, millest tulenevalt lasus vastustajal samuti kohustus lähtuda kaalumisel KeHJS § 6 lg-s 3 toodud kriteeriumitest. Kohus on kohaldanud õigusakti ebaõigesti ja jõudnud ebaõigele järeldusele, et vastustajal tuli eelhinnang anda üksnes seetõttu, et hinnata, kas kavandatav tegevus võib oluliselt mõjutada Natura 2000 võrgustiku ala. 2) Kohus on asunud teostama kaalutlusõigust vastustaja eest. Kohus on õigustanud vaidlustatud menetlustoimingut ja otsust, esitades seejuures T. Marani ekspertarvamuses avaldatud seisukohtade ja kriitika kohta vastuväiteid. Kohus on ebaõigesti leidnud, et vastustajal oli eelhinnangu tegemisel piisavalt informatsiooni. Vastustaja ei saanud hinnata kaasnevat mõju, teadmata selleks vajalikke andmeid, sh vajalikke andmeid jäätmete mahtude kohta. Kohus on ebaõigesti leidnud, et kavandatava farmi endise loomafarmi alal paiknemisega, jäätmete konteinerisse kogumisega ja jäätmekäitlusettevõttele üleandmisega on vastavaid kriteeriume piisavalt käsitletud ning selleks on omatud piisavalt andmeid. Vastustaja on eelhinnangus jäätme- ja energiamahukuse osas leidnud, et olulist keskkonnamõju oodata ei ole, omamata seejuures mistahes mahuandmeid vastava mõju hindamiseks. Asjaolu, et farmi loomade surnukehad viiakse kokkuostupunkti, ei tähenda jäätmete ja sellega kaasneva mõju ja tagajärje mittetekkimist. Lisaks loomsetele jäätmetele käsitletakse jäätmetena ka loomade väljaheiteid. Kuna vastustajal puudusid vajalikud andmed, et kaaluda KMH algatamise vajadust lähtudes KeHJS § 6 lg 3 kriteeriumitest, ei ole kaalutlusõigust teostatud õiguspäraselt ja piisavalt ning vastustaja võib olla jõudnud ebaõigetele järeldustele, et KMH algatamine ei ole vajalik. 3) Vastustaja on eelhinnangus rõhutanud, et minkide farmist lahtipääsemisel on eeldatav oluline mõju Eesti linnustikule ja loomastikule. Ainuüksi sellest järeldusest ning teiste kritee9
(15)3-12-1861 riumite koosmõjust lähtudes pidanuks vastustaja otsustama KMH algatamise, arvestades, et nimetatud olukord hõlmab ka KeHJS § 6 lg 3 p-s 4 nimetatud kriteeriumi. Kohus on jätnud hindamata kaebaja väited, et nimetatud järeldustega on vastustaja kohaldanud kaalutlusõigust vastuoluliselt ja teinud ebaõige otsuse. Samuti on kohus asunud ise hindama nn avariiolukordade esinemise tõenäosust. 4) Halduskohus on ebaõigesti jõudnud järeldusele, et keskkonnaohu hindamisel ei pea lähtuma teiste farmide tegevuspraktikast. See on võimalike keskkonnaohtude väljaselgitamisel oluline ning seda tuleb eelhinnangu andmisel käsitleda. Asjaolu, et teiste farmide ehituslik olukord ei vasta määruse nr 7 nõuetele, ei tähenda, et teiste farmide praktikat ei saaks arvesse võtta nt jäätmetekke, jäätmemahukuse või muude mõjude ja kaasuvate tagajärgede aspektist. Seejuures on otsustaja kohustatud koguma vajalikku teavet omal algatusel lähtudes uurimispõhimõttest. 5) Puuride kirjeldus (arv, asukoht, plaanid) peaks sisalduma eelhinnangus endas, mitte selle lisades. Vastasel juhul ei ole võimalik tuvastada, kas otsustaja üldse arvestas nimetatud asjaoluga ja kaalus neid. Lisaks ei ole viidatud plaanide alusel võimalik teha järeldust, et need vastavad asjakohastele nõuetele. 6) ELL saavutas kaebeõiguse vaidluses kaebeõiguse tunnustamise, mistõttu ei ole vastavas ulatuses menetluskulude temalt väljamõistmine õiglane. Halduskohus ei ole selles osas kaebaja vastuväiteid käsitlenud. 7) ELF, EOÜ, ERL, PKÜ, TÜL vaidlesid halduskohtus kolmanda isiku menetluskulude väljamõistmisele vastu. Kohus ei ole vastanud, miks kaebajate vastuväiteid ei tule arvestada või vähemalt menetluskulude vähendamist kaaluda, rikkudes sellega
§ 165lg 1 p 4 nõuet.
ELF, EOÜ, ERL, PKÜ, TÜL on valitsusvälised mittetulunduslikud keskkonnakaitse eesmärgil tegutsevad organisatsioonid, kelle jaoks ei tohi õiguskaitsevahendid Århusi konventsiooni art 9 lg 4 kohaselt olla takistavalt kallid. Tegemist on otsekohaldatava nõudega. Seega kehtib ka Eesti kohtumenetluses nõue, et kohtukulude suurus keskkonnaalastes menetlustes ei tohi isegi kaotuse korral olla nii suur, et see oleks kaebajate jaoks ülemäärane ning tooks kaasa riski, et nad edaspidi loobuvad kaebuste esitamisest. Antud juhul on selline olukord tekkinud ning kaebajad loobusid halduskohtu otsuse sisulisest vaidlustamisest, kuna kulu oleks olnud nende jaoks liiga suur. Kaebajate tegevus on enamjaolt rahastatud fondidest ning projektipõhiselt. Kõik kaebajad kuuluvad Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatud tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute nimekirja. Mittetulunduslikud organisatsioonid ei teeni kasumit ning isegi kui tulud ületavad kulusid, suunatakse tekkiv kasum uuesti avalikes huvides elluviidavate tegevuste rahastamiseks. Seega puuduvad kaebajatel sisuliselt vabad vahendid, mille arvelt kohtu poolt väljamõistetud menetluskulusid katta. Ehkki kaebajate esindaja menetluskulud on olnud kaetud SA EKO Sihtkapital poolt, ei muuda see olukorda, sest SA EKO Sihtkapital on kaebajate loodud sihtasutus, mille eesmärgiks on vahendada riigieelarvelist toetust keskkonnaorganisatsioonidele. Kui seda toetust kasutatakse kohtukulude katmiseks, jäävad ellu viimata teised põhikirjaliste eesmärkide täitmiseks vajalikud tegevused. Väljamõistetud kolmanda isiku menetluskulud ei ole ka objektiivselt põhjendatud. Kolmanda isiku õiguste kaitsmiseks ei ole advokaadi täismahus esindus tingimata vajalik, kuna tema õigusi kaitseb ka vastustajaks olev riigiorgan. Asjakohatu on väide, et
-s puuduvad menetluslikud võimalused konventsiooni otsekohaldamiseks (vt PS § 12 lg 2). Kohtupraktikas on ka varasemalt Århusi konventsiooni kohaldatud (vt Riigikohtu otsused nr 3-3-1-81-03 ja 3-3-1-43-06). Kohus ei ole arvestanud konventsioonist tulenevaid erisusi, mis puudutavad kaebeõiguse eesmärki ning kulude üle jõu 10
(15)3-12-1861 käivuse kriteeriumit. Menetluskulude täies mahus välja mõistmine on ebaõiglane ja piirab ebaproportsionaalselt kohtusse pöördumise õigust.
- Keskkonnaamet palub 14.08.2014 ja 15.08.2014 vastustes jätta apellatsioonkaebused rahuldamata. 1) Määrus nr 224 kuulus kohaldamisele kuni 10.05.2012 kehtinud redaktsioonis. Ebaõige on kaebaja seisukoht, et määruse nr 224 § 9 koondab endas materiaalõigust. Tegemist on haldusmenetlust reguleerivate normidega ehk menetlusõigusega, mille kohaldamisel tuleb juhinduda HMS § 5 lg-st 5, mitte HMS §-st
- Kaebaja seisukoht, et haldusakt on õiguspärane vaid siis, kui kõik haldusakti andmise menetluses toimetatud menetlustoimingud on tehtud haldusakti andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, on vastuolus haldusõiguse põhimõtetega (eelkõige riigivõimu seaduslikkuse ja menetlusökonoomia põhimõttega). Määruse nr 224 §-le 9 ei saa HMS § 54 kohaldada ka otse, sest KMH vajalikkuse eelhinnang ei ole haldusakt HMS § 51 lg 1 mõttes. 2) Vastustaja on 02.08.2012 käskkirja andes järginud kaalutlusreegleid ning kohus ei ole teostanud kaalutlusõigust vastustaja eest. Eelhinnangus on kõiki KeHJS § 6 lg 3 loetletud kriteeriume hinnatud. Kavandatud tegevusega kaasneks eeldatavalt oluline negatiivne mõju Natura alade linnustikule ja loomastikule vaid siis, kui mingid farmist välja pääseksid, mis on aga määruse nr 7 tingimuste täitmisega välistatud. 3) Keskkonnaamet on järginud uurimispõhimõtet ning omas eelhinnangu andmisel ja KMH algatamata jätmisel piisavalt informatsiooni. Keskkonnaohu hindamisel ei pea lähtuma teiste farmide tegevuspraktikast. Kuna vastustaja pidas eelhinnangu andmist põhjendatuks eelkõige seoses naabruses asuvate Natura aladega, ei tule KeHJS § 6 lg 3 kriteeriumitest lähtuva eelhinnangu andmisel keskenduda mis tahes tõenditele ja teabele, vaid sellistele, mis annab informatsiooni kavandatava tegevuse võimalikust mõjust just Natura alal kaitstavaile loodusväärtustele. Kaebaja ei ole tõendanud, mille poolest täiendavad tõendid ja andmed farmi tehnoloogilise taseme, energia- ning jäätmemahu kohta vajalikud on. Uurimispõhimõtte seisukohast piisab sellest, kui haldusorgan kogub andmeid nende asjaolude tõendamiseks, mis võivad konkreetsel juhul KeHJS § 6 lg-s 3 toodud kriteeriumide seisukohast mõjutada keskkonda. 4) Kolmanda isiku kasuks välja mõistetud menetluskulude suurus ja jaotus on põhjendatud.
-s ei sisaldu regulatsiooni, mis välistaks kaebaja kaebeõiguse olemasolul temalt menetluskulude väljamõistmise. Asjakohatu on viide Århusi konventsiooni art 9 lg-le 4. Konventsiooni otsekohaldamiseks puudub vajadus. Nõue, et kohtumenetlus ei tohi olla üle jõu käivalt kulukas, on võetud siseriiklikusse õigusesse üle. Ka juhul, kui kohus leiab, et konventsioon on otsekohaldatav, ei ole apellatsioonkaebuse rahuldamine põhjendatud. Täidetud ei ole kulude üle jõu käimise subjektiivne aspekt. Tõendatud ei ole, et kolmanda isiku menetluskulud hüvitataks mõne juba rahastuse saanud projekti arvel, mistõttu jääks projekt ise ellu viimata. Samuti on paljasõnaline väide, et halduskohtu otsuse sisulisest vaidlustamisest loobuti põhjusel, et sellega seotud kulu oleks olnud liiga suur. Põhjendatud ei ole ka kulude üle jõu käimise objektiivne aspekt.
§ 20
lg-test 1 ja 2 tulenevalt on haldusprotsessis tagatud kolmanda isiku õigus oma õigusi kaitsta, mis tähendab ka võrdset õigust menetluskulude hüvitamisele. 8. Nuckö Farm OÜ palub 19.08.2014 vastustes (täiendatud 14.01.2015) jätta apellatsioonkaebused rahuldamata. 1) Halduskohus ei ole rikkunud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet. HMS § 5 lg-st 5 tulenevalt kuulus kohaldamisele määrus nr 224 kuni 10.05.2012 kehtinud redaktsioonis. Seega ei olnud KMH algatamine ega isegi eelhinnangu andmine kohustuslik. Antud juhul viidi eelhinnang siiski läbi, kuid seda KeHJS § 6 lg 2 p 22 alusel, ning selleks, et hinnata, kas 11
(15)3-12-1861 kolmanda isiku tegevus võib eeldatavalt oluliselt mõjutada Natura 2000 võrgustiku ala või mitte. Kuna eelhinnangu andmine ei olnud vajalik, ei olnud vajalik järgida ka KeHJS § 6 lg 3 nõudeid. 2) Halduskohus ei ole väljunud kohtuliku kontrolli piiridest. Kohus ei ole asunud teostama kaalutlusõigust vastustaja eest. Halduskohus ei ole kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme. Apellatsioonkaebusest ei selgu ka, milliseid norme on kohus vääralt kohaldanud. 3) Muud apellatsioonkaebuse väited (peamiselt viited sellele, et eelhinnang ei vasta KeHJS § 6 lg 3 nõuetele) tuleb jätta tähelepanuta. Kaebaja ei ole väitnud, et halduskohus on tõendeid ebaõigesti hinnanud. Kaebaja põhjendab kohtu seisukohtade ebaõigsust sellega, et need ei ole kooskõlas kaebuses toodud seisukohtadega. See ei ole menetluslikult korrektne ega lubatav. 4) Menetluskulud tuleb täies ulatuses kaebaja kanda jätta. Ühestki
normist ei tulene, et kui pool või kolmas isik on esitanud menetluses mingi taotluse, mis jäetakse rahuldamata, siis automaatselt loetakse selles osas tehtud menetluskulud põhjendamatuteks ning need ei kuulu väljamõistmisele. Otsus tehti kaebajate kahjuks, mistõttu ongi menetluskulude kandjaks kaebajad ning seda ei pea täiendavalt põhjendama. Lisaks on antud juhul tegemist väga spetsiifilise kohtuasjaga. Advokaadi töö maht nähtub selgelt toimikust.
-s puuduvad menetluslikud võimalused Århusi konventsiooni sätete otsekohaldamiseks. Ka valitsusvälised mittetulunduslikud keskkonnakaitseorganisatsioonid peavad võtma vastutuse ja riski, et kaebuse rahuldamata jätmisel tuleb neil hüvitada kaebuse esitamisega tekitatud menetluskulud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
- Ringkonnakohus lahendab esmalt ELL apellatsioonkaebuse osas, millega vaidlustati kaebuste rahuldamata jätmine halduskohtu poolt (I) ning seejärel ELF, EOÜ, ERL, PKÜ, TÜL ja ELL apellatsioonkaebused osas, millega vaidlustati halduskohtu poolt menetluskulude jaotamine (II). Lõpetuseks otsustab ringkonnakohus menetluskulude jaotuse apellatsiooniastmes (III). I
- Kaebajate hinnangul seisneb planeeritava mingifarmi tegevusloa õigusvastasus kokkuvõtvalt selles, et välistatud ei ole minkide vabanemine farmist, mis ohustab omakorda erineval viisil Eesti loodust (Natura 2000 alade kaitse-eesmärke). Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus jätnud põhjendatult kaebuse rahuldamata.
- LKS § 57 lg 6 kohaselt võib minki ja kährikut tehistingimustes pidada Keskkonnaameti luba omavas farmis Mandri-Eestis. Mingi ja kähriku tehistingimustes pidamisele esitatavad nõuded ja loa andmise korra kehtestab keskkonnaminister määrusega. LKS § 57 lg 6 alusel kehtestatud määruse nr 7 § 2 lg 2 kohaselt peavad farmi ehituskonstruktsioonid ning pidamise korraldus välistama loomade loodusesse sattumise omal jõul või kõrvalise abiga.
- Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldusega, et mingifarmidest tulenev võimalik oht Eesti loodusele tuleb lugeda välistatuks juhul, kui on täidetud LKS § 57 lg-st 6 ja määrusest nr 7 tulenevad tingimused mingifarmide pidamiseks. Vastasel juhul ei olekski võimalik mingifarme rajada, kuivõrd teoreetilisel tasandil on alati võimalik konstrueerida negatiivsete asjaolude kokkulangemise stsenaarium, mida ei ole võimalik ühegi tehnilise või muu vahendiga ära hoida. Sisuliselt tähendaks viidatud normidele sellise tähenduse omistamine mingifarmide rajamise keelustamist, mida ei saa aga lugeda vastava regulatsiooni sisuks ja eesmärgiks. 12
(15)3-12-1861
- Kõnealune mingifarm on planeeritud kooskõlas määruse nr 7 nõuetega. Kaebajad ei ole ringkonnakohtu hinnangul toonud esile selliseid asjaolusid, mis annaksid aluse järeldada, et mingifarmi ehituskonstruktsioonide või pidamise korralduse planeerimisel ja tegevusloa väljastamisel (sh eelhinnangu andmisel) oleks jäetud mõni oluline riskifaktor seoses loomade väljapääsemise võimalikkusega arvestamata.
- Kaebajad ei nõustu Keskkonnaameti 07.06.2012 eelhinnanguga (I kd (3-12-1861), tl 2736), mille kohaselt ei kaasne kavandatava tegevusega olulist keskkonnamõju ja KMH-d ei algatata. Kaebajad tuginevad enda seisukohtades peamiselt T. Marani eksperthinnangule (I kd (3-12-1861), tl 38-41), mis analüüsib Keskkonnaameti eelhinnangu andmisel aluseks võetud Adepte ekspertarvamust (I kd (3-12-1861), tl 27-36). T. Marani hinnangu kohaselt sõltub minkide farmist väljapääsemise tõenäosus loomade arvust farmis, farmi konstruktsioonist ja inimfaktorist, kuid Adpete ekspertarvamus käsitleb T. Marani hinnangul vaid farmi konstruktsiooni. Samas on halduskohus põhjendatult tuvastanud, et T. Marani ekspertarvamus tugineb peamiselt muude mingifarmide näidetele, jättes arvestamata kõnealuse mingifarmi ehituskonstruktsiooni ja pidamise korralduse, mille eesmärgiks on muu hulgas välistada teiste farmide negatiivsetest kogemustest tulenevad riskid. Seega ei loo T. Marani ekspertarvamus ka ringkonnakohtu jaoks piisavat veendumust, et Adepte ekspertarvamus ja selle alusel antud Keskkonnaameti eelhinnang on määravas osas puudulikud. Seejuures tuginevad T. Marani ja kaebajate argumendid eelkõige minkide massilise (sh kumuleeruva) väljapääsemise riskil, mis eeldab määruse nr 7 nõuetele vastava farmi puhul olulisi kõrvalekaldeid farmi tavapärasest töökorraldusest (töötajate pidev hooletus, loomaaktivistide aktsioon loomade vabastamiseks vms). Sellise hüpoteetilise riski esiletoomise alusel ei saa lugeda määruse nr 7 tingimustele vastava farmi pidamiseks väljastatud tegevusluba õigusvastaseks.
- Ringkonnakohus leiab sarnaselt halduskohtule, et vastustaja tegevuses eelhinnangu andmisel ei esine selliseid menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada asja sisulist otsustamist. Kaebajad on küll esile toonud, et vastustaja ei ole piisavalt analüüsinud kõiki KeHJS § 6 lg 3 p-des 1-5 nimetatud kriteeriume, nimetamata samas sellised olulisi asjaolusid, mis oleksid kõnealuse farmi puhul jäänud hindamata ja looksid põhjendatud kahtluse eelhinnangu lõppjärelduse õigsuses. Näiteks etteheide, et puuride kirjeldus kajastub eelhinnangu lisas, mitte eelhinnangu tekstis, ei ole selliseks asjaoluks, mis annaks aluse kahelda puuride turvalisuses ja farmi vastavuses määruse nr 7 nõuetele. Ringkonnakohtu hinnangul ei oma seejuures määravat tähendust küsimus, kas määruse nr 224 § 9 p 7, mis näeb ette KMH vajalikkuse eelhinnangu andmisel, on materiaalõigus- või menetlusnorm. Oluline on, et Keskkonnaamet on eelhinnangu andnud (sõltumata küsimusest, kas määruse nr 224 § 9 p 7 ametit selleks kohustas) ning on eelhinnangu andmise alusena viidanud muu hulgas KeHJS § 6 lg 2 p-le 22, mis näeb samuti ette eelhinnangu andmise kohustuse.
- Eeltoodust tulenevalt ei anna ELL apellatsioonkaebus alust halduskohtu otsuse tühistamiseks osas, millega jäeti kaebused rahuldamata. II
- Ringkonnakohus leiab, et kaebajate apellatsioonkaebused on osaliselt põhjendatud menetluskulude jagamise osas. 18.
§ 108
lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.
§ 108
lg 8 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele.
§ 108lg 11 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks 13
(15)3-12-1861 otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik.
§ 109lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.
- Halduskohus rahuldas täies ulatuses kolmanda isiku menetluskulude taotluse summas 5044 eurot (35,3 töötunnile vastav esindajatasu), leides, et vastavaid menetluskulusid saab asja keerukust ja mahtu arvestades pidada vajalikeks ja põhjendatuteks.
- Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust, samuti menetluse kestust. Õigusabikulude väljamõistmine, sh kolmanda isiku kasuks, ei tohi liigselt piirata isiku kaebeõigust ja tulemus peab olema õiglane. Väljamõistetavate menetluskulude umbkaudne suurus peab olema menetlusosalistele ettenähtav (Riigikohtu 15.10.2015 otsus nr 3-3-1-21-15, p 16). Arvestama peab ka kohtupraktikat keskkonnaasjades (Riigikohtu 13.05.2015 otsus nr 3-3-1-8-15, p 24). Keskkonnaasjades kohtusse pöördumise õigust käsitleva Århusi konventsiooni art 9 lg 4 järgi ei tohi kohtumenetlus olla takistavalt kallis. Kuigi kolmandal isikul puudub üldjuhul kohustus kohtule vastata, näeb
ette kolmanda isiku menetluskulude tema vastaspoolelt väljamõistmise. Kolmandat isikut ei saa võrdsustada haldusorganiga, kelle puhul eeldatakse, et ta on võimeline kohtumenetluses osalema välise õigusabita. See ei välista aga väljamõistetavate menetluskulude vähendamist
§ 108
lg 11 ja § 109 lg 6 alusel (Riigikohtu 15.12.2014 otsus nr 3-3-1-67-14, p-d 32-33). 21. Ringkonnakohus leiab, et võttes arvesse käesoleva vaidluse mahtu ja keerukust, samuti menetluskulu õiglust ja ettenähtavust keskkonnaorganisatsioonidest kaebajate jaoks, tuleb kolmanda isiku kasuks väljamõistetavaks põhjendatud menetluskuluks I astme kohtumenetluses lugeda 2500 eurot. Ringkonnakohus lähtub menetluskulude jaotuse osas halduskohtu poolt aluseks võetud proportsioonist, mida kaebajad ei ole vaidlustanud, st ELF-lt, EOÜ-lt, ERL-lt, PKÜ-lt ja TÜL-lt kuulub solidaarselt väljamõistmisele 1800 eurot (72%) ning ELL-lt 700 eurot (28%). III 22.
§ 108
lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega.
§ 109
lg 1 kohaselt esitatakse kirjalikus menetluses menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebajad ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist apellatsiooniastmes, seega jäävad kaebajate võimalikud menetluskulud nende endi kanda (
§ 109lg 1).
Vaidlusalune küsimus ei välju vastustaja igapäevaülesannete raamest ning vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist ka taotlenud. Seega jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (
§ 109lg 1).
Kolmas isik taotleb apellatsiooniastmes 2380,50 euro suuruse esindajatasu väljamõistmist kaebajatelt, mis vastab 17,25 töötunnile. Kulu on kantud. Kohtu hinnangul ei ole kolmanda isiku menetluskulu täies ulatuses põhjendatud. Arvestades vaidluse mahtu ja keerukust ning menetluskulu õiglust ja ettenähtavust keskkonnaorganisatsioonidest kaebajate jaoks, samuti asjaolu, et apellatsiooniastmes vaidlevad pooled valdavalt samade argumentide alusel samade asjaolude üle, tuleb pidada kolmanda isiku põhjendatud menetluskuluks apellatsiooniastmes 1200 eurot (
§ 108lg 1, § 109 lg 6).
Kuna kaebajate apellatsioonkaebused kuuluvad osaliselt rahuldamise menetluskulude jaotust puudutavas osas, tuleb nimetatud summast mõista kaebajatelt välja 800 eurot (
§ 108lg 2). Arvestades, et ELF, EOÜ, ERL, PKÜ, TÜL 14
(15)3-12-1861 vaidlustasid halduskohtu otsuse üksnes menetluskulude jaotust puudutavas osas, samas kuulub nende apellatsioonkaebus rahuldamisele osaliselt (ELF, EOÜ, ERL, PKÜ, TÜL taotlesid menetluskulude jätmist täismahus menetlusosaliste endi kanda) kuulub ELF-lt, EOÜ-lt, ERL-lt, PKÜ-lt ja TÜL-lt kolmanda isiku kasuks väljamõistetavast menetluskulust solidaarselt tasumisele 200 eurot. ELL poolt kuulub kolmanda isiku kasuks väljamõistetavast menetluskulust tasumisele 600 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets 15
(15)