); kui alaealisel vara puudub, tuleb sellest kohtule nimetatud tähtajaks kirjalikult teatada; 5.
) § 134 lg 1 ja § 135 lg 2 sätestatud alustel. Lapse esindaja hinnangul olukorras, kus on ilmne, et vanemal ei ole mingit tahet oma last kasvatada ega tema eest hoolitseda, ei ole põhjust kohaldada muid toetavaid abinõusid
Teisalt olukorras, kus XXX asukoht on teadmata ja seni puudub võimalus tema ärakuulamiseks, oleks ennatlik võtta XXX ära hooldusõigus tema lapse suhtes ilma, et kohus annaks talle viimase võimaluse asuda täitma vanema kohustusi oma lapse XXX suhtes.
lg-st 3 tuleneb, et kohus võib lapse heaolu ohustamise korral teha mh hoiatusi ja ettekirjutusi. Lapse esindaja hinnangul on praeguses asjas asjakohane anda XXX võimalus asuda täitma vanema kohustusi teda hoiatades, et juhul kui ta ei asu teostama hooldusõigust oma lapse XXX suhtes, võtab kohus temalt hooldusõiguse täielikult ära.
lg 1 järgi on eestkoste seadmise eelduseks asjaolu, et alaealise lapse kummalgi vanemal ei ole esindusõigust või kui lapse päritolu ei ole võimalik kindlaks teha.
Avaldusele lisatud XXX sünnitunnistuses puudub kanne isa kohta. Lapse esindajal puuduvad andmed isaduse omaksvõtu või tuvastamise kohta. XXX vesteldes saadud teave annab alust kahelda isaduse omaksvõtus või selle tuvastamises. Seega XXX on XXX ainus hooldusõiguslik vanem (ema) ja juhul, kui kohus võtab XXX täielikult ära hooldusõiguse, on lapse üle eestkoste seadmise seaduslikud eeldused täidetud. Lapse esindaja hinnangul on XXX sobiv isik teostama oma lapselapse XXX suhtes eestkostja ülesandeid. Esmamulje järgi on XXX vaimselt ja majanduslikult valmis lapselast kasvatama ja tema eest igakülgselt hoolitsema. Ka XXX ise peab XXX oma emaks ning talle meeldib temaga koos olla. Ei ole teada ühtki asjaolu, mis annaks aluse arvata, et XXX ei sobiks XXX eestkostja ülesandeid täitma. Ärakuulamine Kohus kuulas 21.09.2015 ära avaldaja XXX . Kohus selgitas avaldajale eestkoste olemust ja eestkostja määramise võimalusi ning seda, et avaldaja saab avaldust muuta või avaldusest loobuda. Tõlgi vahendusel tõlgiti avaldajale lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja arvamus ja kohus selgitas uuesti avaldajale, 5 2-15-11043 millistel juhtudel saab eestkostet seada. Kohus selgitas samuti, et lähtub lahendi tegemisel kõikidest last puudutavatest õigusaktidest ja lahend tehakse lapse huvides. Avaldaja vastas kohtule, et ta tahab eestkoste vormistamist XXX , laps elab koos vanaemaga. XXXon XXX ema, ta on avaldaja tütar. Avaldaja tahaks esindada last, ta ei tea, kus XXX on. 2015 suvel XXXisa XXX pöördus XXX politseijaoskonda, politsei otsib XXX, teda pole leitud. XXX ei tea, kus on lapse isa, olevat Rootsis tööl. XXXon üksikema. Avaldaja elab noorema tütre ja oma lapselapsega koos. XXX isa elab eraldi. Avaldaja ei taotle vanema õiguste äravõtmist. XXXon kogu aeg õppinud, ta ei saanud siis, kui ta õppis, last ülal pidada. Avaldaja suhtles XXX interneti teel sotsiaalvõrgu kaudu, tal ei ole e-maili. Avaldajale öeldi, et ei ole mõtet politseisse avaldust esitada. XXX on põhiharidus, vist XXX teeninduskoolist. Kohtu küsimusele, et kas avaldaja soovib, et kohus piirab tema tütre hooldusõigust poja XXX suhtes, vastas avaldaja, et ta peab selle üle mõtlema. Ta ei ole valmis praegu seda avaldust ära muutma, et tütrelt vanemaõigused ära võtta. Avaldaja soovib XXX ise kasvatada ja hoolitseda tema eest igapäevaselt ning on valmis tema eest vastutama. Avaldaja soovib saada lapse suhtes kõik õigused endale, et see oleks juriidiliselt vormistatud ning soovib olla XXX eestkostja. Kohtu seisukoht Vastavalt TsMS § 477 lg 1 vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. Hagita menetluses ei ole kohus tulenevalt TsMS § 477 lg 5 seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti. Sama paragrahvi lg 7 kohaselt peab kohus kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust, seda ka siis, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid.
lg 2 kohaselt on vanemal kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest (edaspidi vanema hooldusõigus). Vanema hooldusõigus hõlmab õigust hoolitseda lapse isiku eest (edaspidi isikuhooldusõigus) ja õigust hoolitseda lapse vara eest (edaspidi varahooldus) ning otsustada lapsega seotud asju.
lg 1 järgi on isikuhooldus hooldaja kohustus ja õigus last kasvatada, tema järele valvata ja tema viibimiskohta määrata ning lapse igakülgse heaolu eest muul viisil hoolitseda.
lg 1 kohaselt, kui lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu või tema vara ohustab vanema hooldusõiguse kuritarvitamine, lapse hooletussejätmine, vanemate suutmatus täita oma kohustusi või kolmanda isiku käitumine ja kui vanemad ei soovi või ei ole võimelised ohtu ära hoidma, rakendab kohus ohu ärahoidmiseks vajalikke abinõusid, muu hulgas sama seaduse §-des 135 ja § 136 loetletuid.
lg 1 kohaselt võib kohus lapse vanematest eraldada ainult juhul, kui lapse huvide kahjustamist ei ole võimalik ära hoida vanemate ja lapse suhtes kasutusele võetud muude toetavate abinõudega.
lg 2 kohaselt võib kohus isikuhoolduse 6 2-15-11043 vanemalt täielikult ära võtta üksnes juhul, kui teised abinõud ei ole tulemusi andnud või kui on põhjust eeldada, et nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks.
lg 1 kohaselt üldjuhul eeldatakse, et lapse vara on ohustatud, kui vara hooldaja rikub lapse ülalpidamise kohustust või varahooldusõigusega seotud muid kohustusi või kui ta ei täida varahooldusõiguse kohta kehtivaid kohtu korraldusi. Avaldaja on andnud põhjaliku ülevaate kohtule esitatud nõudest ja selle esitamise alustest ning ajendeist. Põhiprobleem on see, et XXX ema XXX on jätnud täitmata oma lapse hooldusõigusest tulenevad kohustused. XXX taotleb esitatud avalduses XXX isiku- ja varahooldusõiguse piiramist lapse XXXsuhtes ning soovib endale XXX isiku- ja varahooldusõiguse, so sisuliselt lapsele eestkostja määramist. XXX saab eestkostja määrata siis, kui XXX ema hooldusõigus lapse suhtes lõpetatakse. Riigikohus on 01.03.2007 lahendis 3-2-1-4-07 leidnud, et vanema kohustuste täitmata jätmine lapse eest hoolitsemisel on eelkõige vanema huvi puudumine lapse käekäigu vastu ja temaga mittesuhtlemine. Vanema esmaseks kohustuseks on lapse arenguks ja kasvatamiseks vajaliku turvalise elukeskkonna loomine. Lapse jaoks turvalise elukeskkonna mõiste on välja toodud lastekaitseseaduse ja lapse õiguste konventsioonis: igal lapsel on õigus elule, tervisele, arengule ja heaolule, lapse isiksuse täielikuks ja harmooniliseks arenguks peab laps kasvama perekonnas, kus õnne, armastuse ja üksteisemõistmise õhkkonnas valmistatakse teda ette iseseisvaks eluks ühiskonnas. Eesti Vabariigi lastekaitse seaduse (LaKS) § 3 kohaselt tuleb käesolevas vaidluses lähtuda eelkõige lapse huvidest. Vaieldamatult on lapse huvideks õigus elule, tervisele, arengule ja heaolule (LaKS § 8). Kuid samuti tuleb arvestada LaKS § 9 sätestatud lapse ainumääratletuse õiguse koosseisu kuuluvat õigust vanematele ja hooldamisele oma vanemate poolt. Tulenevalt LaKS § 24 on lapse arengu ja kasvu loomulikuks keskkonnaks perekond. LaKS § 27 on esitatud alused, millise olemasolul võib last kodust ja perekonnast eraldada. Last ja vanemaid ei tohi üksteisest eraldada vastu nende tahtmist, välja arvatud juhul, kui lahutamine on lapse huvides või kui laps on hädaohus ja lahutamine vältimatu või kui seda nõuab seadus või jõustunud või viivitamatule täitmisele kuuluv kohtulahend. Kohus, andes hinnangut uuritud tõenditele, nõustub osaliselt avaldaja ja lapse huvide kaitseks menetluses määratud esindaja väga põhjalikul analüüsil ja tuvastatud faktiliste asjaolude argumenteeritud hindamise tulemina kujunenud seisukohtadega, mis koos kõigi eelpool kirjeldatud ja asjas kogutud tõenditega kogumis veenavad kohut üheselt, et XXX tuleb täielikult ära võtta tema alaealise lapse isiku- ja varahooldusõigus ning lapsele XXX määrata eestkostja. Kohus leiab, et kõik tõendid kogumis, sealhulgas ärakuulamisel saadud teave, kinnitavad veenvalt ja ümberlükkamatult, et XXX ema, kes on tema seaduslik 7 2-15-11043 esindaja, ei ole suutnud või soovinud pikema aja kestel täita oma vanemakohustusi määral, milline vastab lapse ootustele ja vajadustele ning on loobunud oma lapse kasvatamisest ja on jätnud lapse oma ema hoolitseda. Seega on täidetud perekonnaseaduse (
) § 134 lg 1 sätestatud tingimus. Kohtuasjas on esitatud avaldusega ning lapse vanaema XXX ütlustega veenvalt tõendatud, et XXX ei ole XXX vastu huvi tundnud ega lapse kasvatamises osalenud alates 2010 novembrist, mil laps emast eraldi vanaema juurde elama asus, samuti on tõendatud, et laps ei kohtu emaga peaaegu üldse. Tegelikku huvipuudust lapse vastu näitab ka see, et ema kohtus lapsega viimati 2014 detsembris. XXX väitel on tema last üksi kasvatanud viimased 5 aastat. XXX ei ole kohtule esitanud asjaolusid, mis lükkaksid nimetatud andmed ümber. XXX ei ilmunud kohtusse ärakuulamisele, millega tõestas oma täielikku ükskõiksust oma lapse XXX suhtes ning soovimatust täita vanemakohustusi ja oma last ise kasvatada või isegi osaleda lapse kasvatamises vähemalt mingilgi määral. XXXon kohtukutse kätte toimetatud avalikult avaldamisega 18.08.2015 väljaandes Ametlikud Teadaanded, kuivõrd tema asukoha kohta ei ole andmeid ei kohalikul omavalitsusel ega ka mitte tema emal ja isal. Samuti püüdis kohus tagajärjetult kontakteeruda XXX telefoni teel. Kohus ei nõustu lapsele menetluses määratud esindajaga selles, et oleks ennatlik võtta XXX ära hooldusõigus tema lapse suhtes ilma, et kohus annaks talle viimase võimaluse asuda täitma vanema kohustusi oma lapse suhtes. Hooldusõiguse üldpõhimõtted näevad ette vastutustundliku ja lapse arengutaset arvessevõtva kasvatuse. Hooldusõiguse kuuluvust reguleerivad sätted lähtuvad vanema õiguste ja kohustuste tasakaalustatuse põhimõttest, mis tähendab, et hooldusõigus peaks kuuluma vanemale niivõrd, kuivõrd see vanem tegelikult lapse kasvatamises ja hooldamises osaleb. Eeltoodud põhimõttest tulenevalt ei peaks lapse hooldusõigus kuuluma vanemale, kes lapse kasvatamises ja tema eest hoolitsemises ei osale. Lapsest võõrandumist ja emaarmastusest mittelähtuvat suhtumist lapsesse näitab ka see, et ema nimetab oma last oma vennaks. Ema poolt hüljatud laps on leidnud vanemliku hoole ja armastuse oma vanaemas, keda ta peab oma emaks. Kohus nõustub lapsele määratud esindajaga selles, et olukorras, kus on ilmne, et vanemal ei ole mingit tahet oma last kasvatada ega tema eest hoolitseda, ei ole põhjust kohaldada muid toetavaid abinõusid
Laps vajab kasvamiseks ja arenemiseks stabiilset ja turvalist keskkonda ning kohusetundlikke inimesi enda ümber, kes suudavad pakkuda talle piisavat tähelepanu ning vajalikku hoolitsust. On selge, et XXX ei ole seda suuteline oma lapsele pakkuma. Kohus leiab, et lapse ema ei ole näidanud valmisolekut lapse kasvatamiseks. Lähtudes tegelikust olukorrast on ebatõenäoline, et XXX elustiilis ka edaspidi lähiajal midagi muutub. Ta ei ole näidanud, et oleks võimeline teostama vanemale kohast lapse hooldusõigust, samuti ei ole ema lapsele ülalpidamist andnud. See, et lapsel on head kasvutingimused emast eraldi, on küll positiivne, kuid ei õigusta seda, et ema ise on lapse kasvatamisest kõrvale hoidnud ja ei ole 8 2-15-11043 loonud lapse arenemiseks vajalikke tingimusi. XXXon pidevalt ning ka käesoleva kohtumenetluse käigus seadnud oma isikliku elu ja enda huvid kõrgemale oma lapse huvidest, samuti ei ole XXX käesoleva kohtumenetluse käigus teinud koostööd kohtuga. Kohus leiab, et XXX ei tohi ega saa usaldada tema lapse vanemahooldusõigust edaspidi teostama. Isik, kes on jätnud oma lapse aastateks hooletusse, ei tohi kohtu hinnangul oma last kasvatada. Taoline hinnang võib tunduda karm, kuid lähtub eeskätt lapse huvidest. Ühiskond on huvitatud laste tervisest ja teeb selle kaitseks kõik pingutused, et kaitsta last, tagades temale parimad kasvu- ja arengutingimused, kui perekond selleks ei ole aktsepteeritav. Vanem, olles õigustatud isiklikult kasvatama oma last, on samaaegselt kohustatud teostama seda õigust lapse huvides. Ühiskond tervikuna on huvitatud laste nõuetekohasest kasvatamisest. Selle nõude rikkumise korral vanema õigusi ei kaitsta ja riik, sekkudes perekondlikesse õigussuhetesse, võib kohaldada sanktsioonina vanema õiguste äravõtmist. Pereautonoomiast tulenevalt on eelkõige vanemal õigus oma last ise kasvatada, kuid seda eelkõige juhul, kui vanem täidab ka oma kohustusi lapse suhtes, hoolitsedes tema eest ning tagades tema turvalisuse. Vanema õigus oma last ise kasvatada ei kaalu üles lapse õigust tervisele, arengule ja heaolule. XXXema ei ole tähtsustanud last ja tema arengut ning ei ole soovinud ega suutnud kardinaalselt muuta oma elustiili, käitumist, suhtumist ja hoiakuid ehk teisisõnu – ta ei ole suutnud pakkuda oma lapsele tõelist kodu. Ema huvipuudus ja soovimatus oma last nõutava hoolsusega kasvatada ongi kohtu arvates see peamine põhjus, mis on viinud selleni, et XXX on põhjendatud vanema hooldusõigus ära võtta. Vanema hooldusõiguse täielik äravõtmine lapse suhtes on nii lapsevanema kui lapse suhtes äärmuslik ja viimane abinõu. XXX huvidest lähtudes on tema huvides hetkel see, kui tema vanaema saab XXXhooldusõiguse, millega on lapsele võimalik säilitada senine elukorraldus. Vanaemale on võimalik hooldusõigus määrata siis, kui tema emalt võetakse täielikult ära hooldusõigus ja vanaema määratakse lapse eestkostjaks. See on erakordne meede, kuid kohtu arvates põhjendatud ja vajalik, säästmaks tulevikus last, kes on siiani ilma jäetud õigusest oma ema hoolitsusele.
neljas jagu sätestab vanema hooldusõiguse piiramist.
lg 1 lähtuvalt teeb kohus kõik otsustused lastesse puutuvates asjades esmajoones lapse huvidest lähtuvalt, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Kohus on seisukohal, et XXX on seega oma käitumisega ja tegevusetusega ohustamas lapse heaolu
mõttes, pidurdades lapse arengut jne, millest tulenevalt on põhjendatud
Kohus on tuvastanud, et XXX emal on puudunud ilma mõjuva põhjuseta soov oma lapse eest hoolitseda ja teda ise kasvatada. Vastasel juhul ei oleks lapselt võetud võimalust kasvada hoolitsetult kodus ning last ei peaks kasvatama tema vanaema. Taolisel käitumisel ei saa olla õigustust. Eeltoodud alusel ei olegi XXX kohtu arvates võimeline oma last käesoleval 9 2-15-11043 ajal kasvatama ega kindlustama lapsele vajalikku kasvamis- ja arenemiskeskkonda, samuti tagama lapsele turvalist, rahulikku, arengut võimaldavat elukeskkonda ja hoolitsema lapse tervise eest. Seega ei saa XXXedaspidi kuuluda lapse XXXesindusõigus, isikuhooldusõigus, varahooldusõigus, aga samuti puudub tal tulevikus õigus oma laste igapäevaelu asjade üle otsustada. Igasugused mõjuvad põhjused, miks XXXei ole saanud või ei saa oma vanemakohustusi lapse ees korralikult, eeskujulikult, lapse huvidest lähtuvalt täita, tegelikult puuduvad. Enesekesksus ja lapse hooletusse jätmine on taunitav ja kohtu arvates ongi see peamine põhjus, mis on loonud olukorra, milles nüüd on põhjendatud vanema hooldusõigus ära võtta. Sellisele käitumisele ei saa olla õigustust ega vabandust. XXXpoolt oma vanemakohustuste rikkumine lapse kasvatamisel on toimunud pikema aja jooksul ning oma hoolimatut käitumist lapse suhtes ei ole XXXpidanud siiani tarvilikuks muuta.
lg 1 kohaselt, kohus peatab vanema hooldusõiguse, kui vanem on kestvalt võimetu lapse hooldusõigust teostama. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-121-12 asunud seisukohale, et vanema kestev võimetus hooldusõigust teostada tähendab viidatud sätte mõttes seda, et vanema hooldusõiguse teostamine on pikema aja jooksul faktiliselt takistatud. Sellest tulenevalt saab vanema hooldusõiguse peatada eelkõige juhul, kui vanem ei saa hooldusõigust pikema aja vältel oma eemaloleku või muu kõrvalise takistuse tõttu teostada, sh vanema vangistuse, raske haiguse või teadmata kadumise korral. Viidatud sätte mõtteks on tagada lapse huvide kaitse olukorras, kus lapsel on küll hooldusõiguslik vanem õiguslikus mõttes olemas, kuid tegelikult ei saa hooldusõiguslik vanem lapse õigusi ja huve kaitsta ega lapse heaolu tagada. Lapse huvides tuleb sellisel juhul vanema hooldusõigus peatada. Hooldusõiguse peatamise korral säilib vanemal küll hooldusõigus, kuid tal ei ole õigust seda teostada (
Kui lapsel ei ole teist vanemat või kui teisele vanemale ainuhooldusõiguse üleandmine ei vasta lapse parimatele huvidele, ei ole lapsel seaduslikku esindajat ning lapsele tuleb vanema hooldusõiguse peatamise korral määrata
Kohus on seisukohal, et tulenevalt Riigikohtu seisukohast kohtuasjas nr 3-2-1-121-12, ei ole võimalik peatada XXXhooldusõigust. Asjaolu, et XXXei teosta vanema hooldusõigust, mistõttu XXXon pikemat aega elanud vanaema peres, ei ole kohtu hinnangul nendeks
lg 1 sätestatud vanema hooldusõiguse peatamise tingimusteks, mille esinemise korral on vanem kestvalt võimetu lapse hooldusõigust teostama. Riigikohus on määratlenud kohtuasjas nr 3-2-1-121-12 tingimusteks, mille korral vanema hooldusõiguse teostamine on pikema aja jooksul faktiliselt takistatud, eelkõige vanema eemaloleku pikema aja vältel või muu kõrvalise takistuse, sh vanema vangistuse, raske haiguse või teadmata kadumise. XXX ei saa pidada põhjendatult eemalolijaks või teadmata kadunuks, kuna ta ei ole teadlikult oma last kasvatanud viimased 5 aastat ning külastades last 2014 detsembris, ei soovinud 10 2-15-11043 jätkuvalt oma last ise kasvatada, millega oluliselt raskendab lapse elu ning oma ükskõiksusega takistab ema vastu võtta olulisi lapse elu puudutavaid otsuseid. Tulenevalt eeltoodust on kohtu arvates põhjendatud ära võtta XXXemalt täielikult nii lapse isikuhooldusõigus kui ka varahooldusõigus ja seada vanemlikust hoolitsusest ilma jääva alaealise lapse üle eestkoste. Kohus leiab, et niisugune otsustus on lapse huvidele vastav, garanteerides lapse turvalisuse, igakülgse hoolitsetuse ja vaimse ning füüsilise arengu. Lapsele eestkostja määramise materiaalsed eeldused sätestab
Selle järgi määratakse lapsele eestkostja, kui alaealise lapse kummalgi vanemal ei ole esindusõigust või kui lapse päritolu ei ole võimalik kindlaks teha. Viidatud sätte eesmärgiks on tagada, et iga lapse kui piiratud teovõimega alaealise isiku isiklikud ja varalised õigused ja huvid oleks alati ja täielikult kaitstud. Eelkõige peavad lapse õigusi ja huve kaitsma
Eestkostja määramise eesmärgiks on tagada lapse õiguste ja huvide täielik kaitse kuni tema täisealiseks saamiseni ka juhul, kui lapsel ei ole vanemaid, kes seda teeksid. Kooskõlas
lg 1 otsustab kohus eestkoste seadmise omal algatusel või vallavõi linnavalitsuse või huvitatud isiku avalduse alusel. Seoses asjaoluga, et kohus peab põhjendatuks lapse emalt, kes on lapse ainus hooldusõigusega vanem, ära võtta täielikult nii lapse isikuhooldusõiguse kui ka varahooldusõiguse, tekib olukord, kus puuduvad isikud, kellele kuuluks XXXhooldusõigus ning laps vajab nüüdsest eestkostet. Seega on täidetud
lg 1 sätestatud eestkostja määramise eeldused ning sellises olukorras tuleb alaealisele igal juhul eestkostja määrata. Alaealise XXXainsaks seaduslikuks esindajaks saab temale määratav eestkostja, kellele kuulub nii lapse isikuhooldusõigus- kui ka varahooldusõigus, samuti otsustusõigus ja esindusõigus. Kohus saab
lg 1, § 175 lg 1 ja § 176 lg 2 järgi määrata lapse eestkostjaks kas täisealise füüsilise isiku, juriidilise isiku või lapse rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgse kohaliku omavalitsuse. Seejuures tuleb viidatud sätete mõtte järgi eelistada füüsilist isikut juriidilisele isikule ning neid mõlemaid omakorda kohalikule omavalitsusele, kelle ülesandeks on otsida eestkostet vajavale lapsele sobiv füüsilisest isikust eestkostja, kes on nõus hakkama lapse eestkostjaks ning vastab eestkostjale esitatavatele nõuetele. Kohus leiab, et
lg 1 alusel tuleb XXX eestkostjaks määrata tema vanaema XXX, kellest saab käesoleva määruse alusel lapse seaduslik esindaja. Samuti kuulub XXX käesoleva kohtumääruse alusel XXX isikuhooldusõigus ning varahooldusõigus, mis seisneb
MS § 557 lg 2¹ märgitakse eestkoste seadmise määruses, et eestkoste seatakse alaealisele täisealiseks saamiseni, kui kohus ei määra eestkostjat lühemaks ajaks, sama paragrahvi lõike 2 p 3 kohaselt tuleb kohtumääruses ära märkida ka eestkostja ülesanded ning sama paragrahvi ja lõike p 4 alusel ka tehingud, mida alaealine võib ilma eestkostja nõusolekuta teha juhul kui kohus seda lubab. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul tuleb eestkoste seada alaealisele kuni tema täisealiseks saamiseni, sest alaealine vajab eestkostet kõigi oma isiklike ja varaliste huvide kaitseks kuni 18-aastaseks saamiseni. Kohus on seisukohal, et arvestades eestkostetava vanust tuleb lubada neil ka teha iseseisvalt pisitehinguid (näiteks tasuda kaupade ja teenuste eest) ilma eestkostja nõusolekuta. Juhindudes
lg 2 ja § 184 sätestatust tuleb eestkostjal esitada kohtule kirjalik nimekiri eestkostetavate vara kohta ja aruanded eestkostetavate vara valitsemise ja eestkostja muude ülesannete täitmise kohta. Kohus selgitab XXX , et hooldusõiguse äravõtmine ei lõpeta tema õigust lapsega suhelda, sest
KS § 25 lg 1 järgi on lapse vanemad kohustatud õppima last tundma ja mõistma, et tema arengut asjatundlikult toetada. Samuti on lapse ema kohustatud osalema lapse ülalpidamises. Seega on XXX õigus oma lapsega jätkuvalt suhelda. Samas suhtlus ei tohi vähimalgi määral kahjustada lapse heaolu, tema õigusi ja huve.
lg 2 kohaselt, kohus muudab varem tehtud lahendi, kui seda nõuavad lapse heaolu püsivalt mõjutavad kaalukad asjaolud. Vanema hooldusõigust piiravate abinõude rakendamine lõpetatakse selle vanema avalduse alusel, kui lapse huvid ei ole enam ohus. Kohus asub seisukohale, et kui XXX oma suhtumist ja käitumist lapse osas kardinaalselt muudab ja leiab, et ta on võimeline ja soovib edaspidi last nõutava hoolsusega kasvatada, on lapse emal õigus pöörduda vastava nõudega kohtusse. Kohus selgitab, et XXX on võimalik oma mõtte- ja elukorralduse muutmise korral pöörduda kohtusse käesoleva lahendi muutmiseks ja asuda oma last ise vajaliku hoolsusega kasvatama. Menetluskulud Menetluskulude jaotamisel juhindub kohus TsMS § 172 lg 1 ja lg 3 sätestatust ning jätab lapsele riigi kulul määratud õigusabi kulud riigi kanda ja kõik muud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Raivo Einula kohtunik 12
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.