KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 4. november 2015, kirjalikus menetluses Kriminaalasja number 1-14-10171 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Mati Kartau, Aarne

§ 263p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

- 02.03.2014 kella 21:00 paiku Tartus XXX korteris lõi rüseluse käigus A.Z. ile noaga kõhtu, tekitades A.Z. ile füüsilist valu ja noahaava kõhu piirkonnas. Teise inimese tervise kahjustamisega, pani I.

§ 121järgi kvalifitseeritava kuriteo. 1.2 Ringkonnaprokurör Marek Vahing esitas 17.08.2015.a toimunud istungil kohtule Kr

MS § 268 lg-st 2 tulenevalt täpsustatud süüdistuse selles, et I. Arro - 23. detsembril 2013 kella 15.30 paiku Tartu linnas Anne 57 asuva kaupluse Maxima autoparklas s.t avalikus kohas, rikkudes rahu ja avalikku korda, tungis kallale S.T. ile, lüües viimast politseinuia taolise esemega vähemalt kahel korral keha ja pea piirkonda. Sellise tegevusega tekitas I. Arro S.T. ile füüsilist valu ja tervise kahjustuse ning häiris autoparklas sündmust pealt näinud kõrvalise isiku T.V. rahu. Avaliku korra ja rahu rikkumisega, kui see on toime pandud vägivallaga ja relvana kasutatava muu esemega, pani I.

§ 263p 1 ja 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo (alates 01.01.2015 on selline tegevus kvalifitseeritav Kar

S § 263 lg 1 p 1 järgi). - 2. märtsil 2014 kella 21:00 paiku Tartus XXX korteris lõi rüseluse käigus A.Z. ile ühel korral noaga kõhtu, tekitades oma tegevusega A.Z. ile füüsilist valu ja tervisekahjustuse. Teise inimese tervise kahjustamisega pani I.

§ 121järgi kvalifitseeritava kuriteo (alates 01.01.2015 on selline tegevus kvalifitseeritav Kar

S § 121 lg 1 järgi).

1. Tartu Maakohtu
2. septembri 2015 otsusega mõisteti I. Arro talle esitatud süüdistuses süüdi. Teda karistati KarS § 263 p 1,3 (alates
3. jaanuarist 2015 jõustunud muudatuse kohaselt KarS § 263 lg 1 p-d 1,2) järgi 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega ning KarS § 121 (alates
4. jaanuarist 2015 2 jõustunud muudatuste kohaselt KarS § 121 lg 2 p 3) järgi karistusega 2 aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti I. Arrole karistuseks üksikkaristusest raskeima suurendamise teel 2 aastat ja 6 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg, s.o 2.
5. oktoober 2014 ning I. Arro kandmata karistuseks loeti 2 aastat 5 kuud ja 28 päeva vangistust. KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel jäeti karistus tingimisi kohaldamata ja täitmisele pööramata, kui I. Arro ei pane 3-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 78 p 1 alusel hakkab katseaeg kulgema otsuse kuulutamisest.
6. Kohus lahendas ka menetluskuludega seotud küsimused. Kannatanu poolt esitatud tsiviilhagi rahuldati osaliselt. I. Arrolt mõisteti kannatanu S.T. i kasuks välja 300 eurot. MAAKOHTU SEISUKOHT
7. Kohus leidis, et I. Arro süü talle esitatud süüdistuses on tõendamist leidnud. Kohus põhistas oma otsust järgmiselt.
8. Avaliku korra raske rikkumine 5.1 Kannatanu S.T. i, tunnistajate T.V. , J.T. i, S.A. ja T.A. ning süüdistatava ütlustega aga ka Tartu Politseijaoskonna
9. detsembri 2013 patrull-lehe koopiaga luges kohus tõendatuks süüteo toimepanemise aja (
10. detsember 2013) ning koha (Anne 57, Tartu kaupluse Maxima autoparkla). Sündmuse koht on avalik koht, kuna sinna on ligipääs ka kolmandatel isikutel. 5.2 Muudetud süüdistuse kohaselt seisnes rahu ja avaliku korra rikkumine selles, et I. Arro tungis kallale S.T. ile, keda lõi politseinuia taolise esemega vähemalt kahel korral keha ja pea piirkonda. Oma tegevusega tekitas ta S.T. ile füüsilist valu ja tervise kahjustuse ning häiris autoparklas sündmust pealt näinud kõrvalise isiku T.V. rahu. 5.3 Kannatanu ja tunnistajate T.V. , J.T. i ja S.A. ning süüdistatava ütlustega aga ka Tartu Politseijaoskonna
11. detsembri 2013 patrull-lehe koopiaga luges kohus tõendatuks, et süüdistatav parkis tagurdades Maxima parklas invaliididele ettenähtud kohal, kus samal ajal kõndisid kannatanu ja tema tütar. Kannatanu ja tunnistajate J.T. i ja S.A. ning süüdistatava ütlustega on tõendatud, et kannatanu ja süüdistatava vahel tekkis sõnavahetus, mille järel lõi kannatanu süüdistatava ust ning kõndis seejärel tütrega eemale. Neile järgnes süüdistatav. Süüdistatava poolt kannatanu löömist politseinuia taolise esemega kinnitavad kannatanu ning tunnistajate T.V. , J.T. i ja T.A. ütlused ning Tartu Politseijaoskonna
12. detsembri 2013 patrull-lehe koopia. 5.4 Kohus leidis, et süüdistatava ütlused ei haaku kannatanu ja tunnistajate ütlustega ega ka kirjalike tõenditega. Tunnistajad ja kannatanu on väitnud, et süüdistatav lõi kannatanut nuiataolise esemega. Kirjalikud tõendid (SA Tartu Ülikooli Kliinikumi patsiendikaart nr 20131223-462876) kinnitavad kannatanul tekkinud vigastusi. Seega on I. Arro andnud ennastõigustavaid ütlusi, mis ei haaku teiste kriminaalasjas esitatud tõenditega. Märkimist väärib ka asjaolu, et kannatanu hakkas pärast sõnalist konflikti süüdistatava auto juurest enda auto juurde minema, hoolimata sellest läks süüdistatav kannatanule järele ning ründas teda selja tagant. Kohtu hinnangul pole süüdistatava ütlused usaldusväärsed, et ta ei saanud kannatanule pihta ning nuia tema valduses ei olnud. Tunnistaja T.A. ütluste kohaselt leidis ta süüdistatava autost sõrmenukid. Seega omas süüdistatav keelatud eset – sõrmenukke – enda autos. See asjaolu ka kaudselt kinnitab I. Arro kalduvust omada keelatud esemeid, milliseks esemeks kindlasti on ka teleskoopnui. Kõik tunnistajad on kinnitanud, et nägid süüdistataval nuiataolist eset käes ning sellega lõi süüdistatav kannatanut. Kohus ei näe ühtegi põhjust, miks peaksid tunnistajad valetama ning andma I. Arro vastu ütlusi. Kuna tunnistajate ütlused 3 haakuvad nii kannatanu ütlustega kui ka dokumentaalsete tõenditega, siis kohus hindas need usaldusväärseteks. 5.5 Kannatanu on tunnistanud, et tundis löökide tagajärjel valu, õhtul pea väga valutas, nägu oli paistes ning oli sunnitud sööma peavalutablette. Kohtu hinnangul tundub ka objektiivsele kõrvaltvaatajale nuiataolise esemega keha- ja peapiirkonda löömine valus. Kannatanut nuiataolise esemega lüües oli süüdistataval vähemalt kaudne tahtlus põhjustada kannatanule füüsilist valu. Süüdistatav pidi vähemalt võimalikuks pidama, et kannatanut nuiataolise esemega kehasse ja pähe lüües võib selline tegevus põhjustada kannatanule valuaistingut. Seega on kohtus tõendamist leidnud, et süüdistatav kasutas kannatanu suhtes füüsilist vägivalda ning lõi kannatanut politseinuia taolise esemega vähemalt kaks korda kehasse ja pea piirkonda. Seega pani I. Arro avaliku korra raske rikkumise toime vägivallaga ja relvana kasutatava muu esemega KarS § 263 p-de 1, 3 mõistes. 5.6 Süüdistatava eelnevalt kirjeldatud käitumine kooskõlas heade kommete ega reeglitega. I. Arro rünne põhjustas ohu kannatanu turvatundele, elule ja tervisele. Süüdistatav rikkus avalikku korda, eirates tavasid ja häid kombeid ühiskonnas, mis tagavad isikutevahelistes suhetes igaühe avaliku kindlustunde ja võimaluse realiseerida oma õigusi ja vabadusi olla avalikus kohas, saamata sealjuures füüsiliselt või vaimselt kahjustatud. I. Arro käitumine väljendas lugupidamatust nii kannatanu kui ka juhtunut pealt näinud isikute suhtes, eelkõige tunnistaja T.V. suhtes, kelle sõnade kohaselt häiris süüdistatava tegevus teda väga. Tunnistaja pidas kõige häirivamaks asjaolu, et üldse kannatanut rünnati ning asjaolu, et kõike toimunut pidi pealt nägema kannatanu alaealine tütar. Eelkirjeldatu tõendab, et süüdistatava vägivaldne tegevus häiris avalikus kohas sündmuskohal olnud personifitseeritud füüsilise isiku - tunnistaja T.V. - rahu. 5.7 Süüdistatava käitumine on käesoleval ajal kvalifitseeritav KorS § 55 p 1 nõuete rikkumisena. Süüdistatav pani teo toime avalikus kohas – Tartu linnas, Anne tänavas asuva Maxima kaupluse parklas, mis on määratlemata isikute ringile kasutamiseks antud maa-ala KorS § 54 mõistes. Süüdistatav rikkus, kannatanut politseinuia taolise esemega kahel korral lüües, KorS § 55 p-s 1 sätestatud käitumise üldnõuet, mille kohaselt on keelatud avalikus kohas teist isikut lüüa. Käesolevas menetluses on tõendamist leidnud asjaolu, et süüdistatav häiris oma käitumisega tunnistaja T.V. rahu. Seega vastab süüdistatava käitumine ka alates 01.01.2015.a jõustunud KarS § 263 lg 1 p-de 1, 2 objektiivsele koosseisule. 5.8 Subjektiivsest küljest pani I. Arro kuriteo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Teo õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad, samuti puuduvad süüd välistavad asjaolud.
13. Kehaline väärkohtlemine 6.1 Kohus luges kannatanu A.Z. i, tunnistaja K.S. i, tunnistaja R.A. ja süüdistatav I. Arro ütlustega ja Tartu Politseijaoskonna 02.03.2014.a patrull-lehe koopiaga tõendatuks teo toimepanemise aja 02.03.2014.a kella 21.00 paiku ning koha Tartu linn, XXX . 6.2 Kannatanu A.Z. i, tunnistaja K.S. i, tunnistaja R.A. ja süüdistatav I. Arro ütlustega, Tartu Politseijaoskonna 02.03.2014.a patrull-lehe koopiaga, 03.03.2014.a isiku läbivaatuse protokolliga (A.Z. ) ja 03.03.2014.a isiku läbivaatuse protokolliga (I. Arro) on tõendatud, et süüdistatava I. Arro ja kannatanu A.Z. i vahel oli 02.03.2014.a kella 21.00 paiku Tartus XXX korteris konflikt, mille käigus tekkis I. Arro ja kannatanu A.Z. i vahel rüselus. 6.3 Kohus luges kannatanu A.Z. i, tunnistaja K.S. i ja süüdistatav I. Arro ütlustega, Tartu Politseijaoskonna 02.03.2014.a patrull-lehe koopiaga, 03.03.2014.a isiku läbivaatuse protokolliga (A.Z. ), SA Tartu Ülikooli Kliinikumi 04.03.2014.a vastusega teabenõudele, SA Tartu Ülikooli Kliinikumi patsiendikaardiga nr 20140302-81539 ja SA Tartu Ülikooli Kliinikumi haigusjuht nr 4 20140302-81539 päeviku 02.03.2014.a kannetega tõendatuks, et I. Arro lõi 02.03.2014.a kella 21.00 paiku Tartu linnas, XXX korteris kannatanut A.Z. i noaga kõhtu. 6.4 Kannatanu A.Z. i ütlustega loeb kohus tõendatuks, et rüseluse käigus lõi esimesena I. Arro kannatanut A.Z. i rusikaga näopiirkonda, kannatanu lõi süüdistatavat 1-2 korda vastu, misjärel I. Arro lõi A.Z. it noaga kõhupiirkonda. A.Z. on kirjeldanud, et 2013.a märtsis kutsus R.A. ta endale järgi, kuna poeg I. Arro peksvat. Kohale jõudes tekkis I. Arroga sõnelus, ühel hetkel Ivar lõi rusikaga näopiirkonda, siis lõi tema Ivarit vastu kas 1 või 2 korda. Siis Ivar kukkus, taganes. Ivar tõusis püsti ja oli noa võtnud. Ivar kohe lõi teda sellega paremale poole kõhu piirkonda. Telefon pidas löögi kinni, muidu noahaav oleks võinud suurem olla. Nimetatud ütlused on vastavuses kannatanul fikseeritud kehavigastusega, mis nähtuvad SA Tartu Ülikooli Kliinikumi 04.03.2014.a vastusest teabenõudele, SA Tartu Ülikooli Kliinikumi patsiendikaardist nr 20140302-81539 ja SA Tartu Ülikooli Kliinikumi haigusjuht nr 20140302-81539 päeviku 02.03.2014.a kannetest. 6.5 A.Z. i ütlused on vastavuses tunnistaja K.S. i ütlustega, mille kohaselt 02.03.2014.a kella 9 ajal õhtul oli kiirabiautos noahaavaga isik. XXX korteris koridoris oli kapi või riiuli peal nuga. Korteris olnud isik I. Arro selgitas, et lõi tema ja isa tülile vahele tulnud meest noaga. Samuti Tartu Politseijaoskonna 02.03.2014.a patrull-lehega, mille kohaselt 02.03.2014.a kell 21.07 saabus patrull XXX , kus kohapeal oli 3 isikut. Kannatanu 1 A.Z. , keda löödi noaga maksa piirkonda, kannatanu 2 R.A. , keda löödi käega näkku ning lööja/noaga vehkija Ivar Arro. Sündmuspaigalt kaasa võetud nuga. 6.6 Kannatanu ütlused on vastavuses ka 03.03.2014.a isiku (A.Z. i) läbivaatuse protokolliga, kust nähtub A.Z. i alumisel ja ülemisel huulel turse ja punakas laik, paremal pool kõhu piirkonnas valget värvi plaaster ja paremal käel ühel nukil on marrastus. Kannatanu ütlused on vastavuses ka 03.03.2014.a isiku (I. Arro) läbivaatuse protokolliga, kust nähtub, et I. Arro ninal on haav ja alumisel huulel marrastus. 05.03.2014.a asitõendi vaatlusprotokollist nähtub, et A.Z. il 02.03.2014.a kella 21 paiku Tartus XXX asuva maja korteris X seljas olnud jope parempoolses taskus on ca 1,5 cm pikk auk. 03.03.2014.a asitõendi vaatlusprotokolli kohaselt on A.Z. i mobiiltelefoni Sony Xperia tagaküljel mehaaniline vigastus. 03.03.2014.a asitõendi vaatlusprotokolli kohaselt 02.03.2014.a kella 21 paiku Tartus XXX kaasa võetud I. Arrole kuuluva noa tera pikkus on ca 12 cm ja käepideme pikkus ca 11 cm, tera laius on ca 2,6 cm. Seega eeltoodud kirjalikud tõendid ja kannatanu ütlused kinnitavad, et I. Arro lõi esimesena kannatanut rusikaga näopiirkonda, mille järel lõi kannatanu I. Arrot vastu ning süüdistatav kukkus ja taganes. Seejärel lõi I. Arro kannatanut A.Z. it 23 cm pikkuse noaga kõhupiirkonda, nuga läbis kannatanul seljas olnud jope tasku ning tabas ka kannatanul taskus olnud mobiili, tekitades kannatanule kõhuseina 2 cm põikisuunalise lahtise haava. 6.7 Süüdistatava ütlused luges kohus ennastõigustavaks ning mitteusutavaks, et kannatanu lõi I. Arrot esimesena, ka seetõttu, et kannatanul puudus igasugune motiiv minna sel õhtul R.A. korterisse I. Arroga tüli norima. 6.8 Kohtu hinnangul on R.A. ütlused tulenevalt perekondlikest suhetest, poja rolli toimunud sündmuses vähendavad. R.A. ütluste kohaselt ei ole poeg teda löönud ning ta ei mäleta põhjust, miks väimehe
14. märtsil 2014.a järele kutsus. Kohtu hinnangul ei ole R.A. ütlused usaldusväärsed osas, mille kohaselt kannatanu lükkas ja lõi süüdistatavat esimesena, kuna need ei haaku kirjalike tõendite ega tunnistaja K.S. i ja kannatanu ütlustega. 6.9 Süüdistatav kasutas kannatanu löömisel nuga, mis on käsitletav külmrelvana kasutatava esemena. I. Arro tekitas noaga kannatanu kõhupiirkonda lahtise haava. Süüdistatava poolt külmrelvana kasutatava eseme, so noa kasutamisel põhjustas I. Arro kannatanule A.Z. ile tervisekahjustuse, mis on noa kasutamisel ka vältimatu tagajärg. Kuna noaga ründe tagajärjel tekitati 5 kannatanule kehavigastus, so lahtine haav, mis on hinnatav kui inimorganismi koe terviklikkuse rikutus, siis on kehalise väärkohtlemise objektiivne koosseis täidetud. 6.10 Kohtu hinnangul pani I. Arro KarS §-s 121 (kehtiva KarS § 121 lg 2 p 3) järgi sätestatud kuriteokoosseisu toime vähemalt kaudse tahtlusega. Kannatanut noaga lüües pidi süüdistatav vähemalt võimalikuks pidama, et selline tegevus, eelkõige kasutades nuga (noa tera pikkus ca 12 cm, mis on väga terav ja tera on otsast kolmnurkse kujuga) võib kannatanule põhjustada tervisekahjustuse. Seega I. Arro vähemalt möönis oma teo võimalikku iseloomu ja tagajärgi ning täitis seega kannatanu tervise kahjustamisega kehalise väärkohtlemise subjektiivse koosseisu tunnused. 6.11 Kohtu hinnangul ei saanud I. Arro hädakaitseseisundis tegutseda, kuna süüdistatav lõi kannatanut esimesena. Kohtus on tõendamist leidnud sündmusele eelnenud asjaolud, mille kohaselt läks kannatanu süüdistuses nimetatud õhtul XXX korterisse vaid seetõttu, et R.A. kutsus kannatanu endale järele, kuna I. Arro tarvitas R.A. vastu vägivalda. Kirjalikud tõendid ja kannatanu ütlused kinnitavad, et I. Arro lõi esimesena kannatanut rusikaga näopiirkonda. Seejärel lõi kannatanu I. Arrot vastu ning süüdistatav kukkus ja taganes. I. Arro tõusis püsti ja lõi kannatanut noaga kõhtu. Kohtu hinnangul tegutses kannatanu hädakaitseseisundis, kui I. Arrot vastu lõi, kuna süüdistatav ründas teda esimesena. Seega I. Arro teo õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. 6.12 I. Arro on oma psüühilise seisundi poolest võimeline esinema kohtus ja kandma karistust. Seega puuduvad ka tema süüd välistavad asjaolud. APELLATSIOONIS ESITATUD TAOTLUSTE SISU
15. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistava kaitsja, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja I. Arro õigeksmõistmist. Kaitsja leiab kokkuvõtlikult järgmist.
16. Avaliku korra raske rikkumine Vaidlus puudub selles, et I. Arro ja kannatanu S.T. i vahel leidis aset intsident. 8.1 Tegu ei ole avaliku korra raske rikkumisega. Kohus on teinud ebaõige järelduse, kui leidis, et kannatanu S.T. i, tunnistajate T.V. , J.T. i ja S.A. süüdistatav I. Arro ütlustega ning Tartu Politseijaoskonna
17. detsembri 2013 patrulllehe koopiaga on tõendatud, et süüdistatav I. Arro parkis tagurdades Maxima invaliididele ettenähtud parkimiskohale, kus kõndisid samal ajal kannatanu ja tema tütar. Tunnistaja T.V. kohtus antud ütluste kohaselt ei kõndinud kannatanu tütrega parklas invakohal, vaid tüdruk hüppas poest välja ukse juures asuva invakoha peale, tema järel tulid mees ja naine. Seega nähtub tunnistaja ütlustest, et samal ajal, kui I. Arro autot parkis, hüppas talle ette kannatanu tütar. On ilmne, et kannatanu, nähes I. Arro poolt pargitavat sõidukit tema tütre suunas liikuvat, jooksis sõiduki juurde ja alustas ise I. Arroga sõnavahetust, lüües jalaga vastu ust. Ukse vastu löömist kinnitavad nii I. Arro kui ka tunnistaja S.A. ütlused. Ehkki kannatanu on kinnitanud, et lükkas käega ust, tuleb eelistada tunnistaja S.A. ja süüdistatava ütlusi, et löödi jalaga. Muid tõendeid ei ole. Sellest järelduvalt sai intsident alguse S.T. i tegevusest, millele omakorda reageeris I. Arro. Tegemist ei olnud avaliku korra rikkumise eesmärgiga, vaid kahe isiku vahel tekkinud tüliga. Teo kvalifitseerimist avaliku korra raske rikkumisena ei saa põhjendada ka kõrvalise isiku T.V. rahu rikkumisega. Kahe isiku vahelist tüli, isegi kui kasutati teineteise suhtes füüsilist vägivalda või see toimus avalikus kohas, ei saa automaatselt käsitleda avaliku korra raske rikkumisena. T.V. t tuleb antud juhul käsitleda üksnes kahe isiku tüli pealt näinud isikuna, kes oskab anda selle kohta ütlusi. 6 8.2 Tõendatud ei ole ka kannatanu löömine teleskoopnuiaga. Kannatanu S.T. i ütlustesse, kes väidetavalt nägi, et I. Arro hakkab võtma autost mingit musta eset, tuleb suhtuda kriitiliselt. Tegemist oli detsembri õhtuga, s.o pimeda ajaga, kus S.T. il oli vaevalt et võimalus näha, mida I. Arro täpselt autos teeb. Lisaks märgib kaitsja, et teleskoopnuia ei leitud ning sellega löömist või olemasolu ei tõenda ka I. Arro autost leitud keelatud sõrmenukid. I. Arrole esitatud süüdistust ei kinnita ka tunnistaja T.A. ütlused. Tunnistaja näol on tegemist politseiametnikuga, kes saabus väljakutsele ning kes ise ei olnud sündmuse vahetuks pealtnägijaks.
18. Kehaline väärkohtlemine Usaldusväärselt ei ole tõendatud, et I. Arro lõi esimesena A.Z. it. Kaitsja on seisukohal, et R. Arro kohtueelsel menetlusel antud ütlused ei tõenda, et A.Z. ei oleks võinud esimesena lüüa I. Arrot. Viimane ei ole kunagi eitanud, et sõnavahetus oli, samas aga on ta väitnud ka seda, et isa on silmakirjalik ja ega A.Z. parem pole. Ka tunnistaja R.A. kinnitab, et sõnavahetus oli. Seega ei pruukinud A.Z. küll esimesena tüli alustada, nagu ütles R.A. , mis aga ei välista, et A.Z. lõi esimesena I. Arrot. Ka kohtus kinnitas R.A. , et I. Arro lähenes A.Z. ile, mille peale viimane I. Arrot lõi. Antud juhul ei olegi oluline, kes tüli alustas, vaid see, kes keda esimesena ründas. Hädakaitseseisundis ei oma tähendust, et I. Arro käes ei olnud tavaline kööginuga vaid külmrelvana kasutatav ese, ega ka see, kas nuga oli I. Arro käes või kuskil käepärases kohas. Arvestades, et A.Z. lõi I. Arrot ning nende kasvude ja jõudude vahekorda, võis I. Arro eeldada järgnevat rünnet A.Z. i poolt, mida ta asus tõrjuma noaga. Ka tunnistaja K.S. i ütlused ei tõenda kuriteo toimepanemist I. Arro poolt. Korterisse minnes oli I. Arro rahulik ja ütles tunnistajale, et kasutas nuga enesekaitseks.
19. Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku määrusega anti menetluspooltele võimalus avaldada oma kirjalikud seisukohad apellatsiooni osas kuni
20. oktoobrini
22. Prokuratuuri seisukohas leitakse, et Tartu Maakohtu
23. septembri 2015 otsus on seaduslik ja selle tühistamiseks alus puudub. Apellatsioon tuleb jätta rahuldamata.
24. I. Arro seisukohas leitakse järgmist. 12.1 Esmalt selgitab I. Arro oma käitumise tagamaid kohtuistungil. Ta märgib, et ei olnud ülbe, vaid on aus ja otsekohene. Viidates oma terviseseisundile, selgitab I. Arro, et ta vastab kohe, sest hiljem võib kõik olla meelest läinud. I. Arro ei soovi, et kohtunik talle ütleks, millal ta võib ausalt rääkida, millal mitte. Kui teda fabritseeritud ja moonutatud faktide toel süüdistatakse, siis ei kuula ta niisama, vaid vastab samaga. Väärtõlgendusega süüdistuse vastu on I. Arrol õigus end kaitsta. Lisaks ei tutvustanud keegi I. Arrole kohtu sisekorra eeskirju. Kui kohus tahab, et teda austatakse, tuleb see austus välja teenida. I. Arro selgitab ka sõna „urod“ kasutamist kohtus ning leiab, et oli sõna kasutades otsekohane ja aus. Ka prokurör ületab hea maitse piire ja seda kinnitavad ka faktid. 12.2 Edasi on I. Arro välja toonud maakohtu otsuse faktivead. 1) Kohtuotsuses on välja toodud, et I. Arro lõi R.A. t noaga. 7 2) Vale on väide, et Saare poe juurest viidi I. Arro uurija juurde. Tegelikkuses viidi ta uriiniproovi andma ja siis sõitis ta koju. 3) I. Arro ei ole kedagi ähvardanud. Ta lõi enesekaitseks ja ähvardusteks polnud kahjuks aegagi. 4) „Kohtu hinnangul ei ole süüdistatava käitumine kooskõlas heade kommete ja reeglitega“ (lk 13). I. Arro leiab, et head kombed ei tolereeri laste jooksmist autode parkimiskohas, mis on täis autosid ja kus toimub pidev liiklus. Autoparkla on esmalt autode jaoks ja seejärel jalutuskoht. Seega I. Arro ei näe, kui inimene teeb kõnniteelt sammu, olles enne kõnniteel. 5) Juriidiliselt ebapädev ja loogikavastane on see, kuidas puutub I. Arro probleemi 01.01.2015 muudatus, sest samas võib teda puudutada ka 06.06.2016 muudatus. Ka kohtunikul puudus sündmuse toimumise ajal aim, mis muudatus tuleb. 6) Pole mitte ühtegi kinnitust, et I. Arro oleks vehkinud ja löönud A.Z. it mitu korda. Oli vaid üks konkreetne löök. 7) I. Arro ei ole andnud ennastõigustavaid ütlusi. Ta on üksnes kriitiline nii enda kui ka teiste suhtes. 8) Kohtus ei lastud I. Arrol selgitada noa olemasolu ja selle kaasaskandmist. I. Arro märgib, et kannab seda kaasas 99.99% ajast, kuna müüb kaableid üle kümne aasta ja seega kannab ta mitut nuga kogu aeg kaasas. Neid loogilisi seletusi ei soovinud kohus aga kuulata. 12.3 I. Arrol on etteheited ka tõendite hindamisele. Need seisnevad järgmises. 1) Kuna vastuolu on I. Arro ja A.Z. i ütlustes, tulnuks võtta ka A.Z. i näolt DNA proov, et kinnitada tema ütlusi, nagu oleks I. Arro teda puudutanud. I. Arro väidab, et ta ei ole A.Z. it puudutanud 10 aastat. 2) Tunnistaja K.S. i ütluste kohaselt 02.03.2014 kella 9 ajal (lk 17). Lk 18 aga tuleb välja, et I. Arro lõi mitmel päeval noaga nii hommikul kell 9.00 kui 02.03.2014 kell 21.
25. 3) I. Arrole jääb arusaamatuks, kuidas sai S.T. näha, mida I. Arro võttis. I. Arro on 43-aastane ja vasakukäeline – seega pidi tema uks ja keha varjama kogu tegevuse. 4) Vale on väide, et „juhtimiskeskus ütles, et viige antud isik Raja tänavale ekspertiisi, siis tooge uurija juurde ja siis tulge ise ka uurija juurde“. Keegi I. Arrot uurija juurde ei viinud, kutsunud ega maininud, et ta peab kuhugi minema. I. Arro läks koju. 5) Valeväide: „Kiirabi võttis kaasa, viis EMO-sse. Kannatanu 2 R.A. , ik 34106242720, keda löödi käega näkku. Lööja/noaga vehkija Ivar Arro ik 37212142729 (kel nina verine, kuna üks kannatanu A.Z. lõi teda). Kõik toimus krt 108-s. Sündmuspaigalt kaasa võetud nuga, millega löödi. R.A. ning lööja I. Arro toimetatud valveuurija juurde. 22:03-23:3 (arusaamatu kellaaeg ehk tõsine viga) kannatanu R.A. toimetatud koju XXX + uurija juures.“ 6) Faktiviga: Fotol nr. 1 on nuga, mille tera laius on ca 2,6 cm. Tera ja käepideme vahelises osas on käepideme laienev osa, mis on ca 6,5 cm lai. Kindlasti peab olema tegu täiesti teistsuguse noaga mida Ivar Arro pole kunagi näinud ega käes hoidnud ega ammugi kasutanud enesekaitseks! Tema kasutuses oleva noa laius käepideme ja käe kaitsena on 5,4 cm! Keegi, kes nuga uuris on uurinud ja raporti teinud teist nuga uurides ja see ei vasta tegelikkusele. 8 7) Kuidas näeb välja parkimine tagurdades? Parkimine on lõpetatud tegevus kus ei toimu enam mingit tegevust auto või muu sõiduvahendiga, seega parkida tagurdades ei ole võimalik! Saab parkida ja saab sõita, aga koos on seda võimatu teha. 8) Faktiviga: „J.T. tuli kauplusest välja ja tema laps jooksis sõiduteele kus olid parkimiskohad maha joonistatud.“ I. Arro märgib, et kõnniteest parkimiskohani on 1cm ja kui inimene tuleb kauplusest välja, siis keegi ei arva ju, et keegi jookseb parklasse ja loodab ikka inimese enda tarkusele. Füüsiliselt on võimatu inimesel autoga tagurdades üle parema õla vaadata, sest inimkaela ei saa keerata 360 kraadi ja seega jääb nii-nimetatud „Must auk“. Süüdistada, et I. Arro ei näinud, on alusetu, sest kui laps jookseb kauplusest välja, siis ma vaatan vasakust peeglist, siis esiklaasil olevast peeglist ja siis taha vaadates, aga füüsiliselt pole võimalik kaela 360 kraadi keerata. 9) „Kannatanu, tunnistajate J.T. i ja S.A. ning süüdistatav Ivar Arro ütlustega on tõendatud, et kannatanu ja süüdistatava vahel tekkis sõnavahetus, mille järel lõi kannatanu süüdistatava autoust ning kõndis seejärel koos tütrega eemale.“ I. Arro märgib, et selle löömise tagajärgi pole fikseeritud ja tegevus on märgitud kui möödaminnes puudutus, kuigi füüsikat teades on selge, pleki paindepunktis on seda väga raske mõlki lüüa, seega oli löök tõendatult väga tugev ja mitte väikeste tähtedega märgitud löömine. Samahästi võib väita, et I. Arro lükkas J.T. i, nagu väitis J.T. , et tema lükkas ust. 10) „Süüdistatava poolt kannatanu löömist politseinuia taolise esemega kinnitavad kannatanu ning tunnistajate T.V. , J.T. i ja T.A. ütlused, samuti Tartu Politseijaoskonna 23.12.2013.a patrull-lehe koopia.“ I. Arro märgib, et T.A. on politseinik ja saabus kohale, kui ei toimunud enam mingit konflikti. I. Arro on A.Z. i episoodi kohta märkinud, et kui täna juhtuks samasugune olukord, siis peaks ta kaitsma end samamoodi. Ta ei lähe kallale endast 30 cm pikemale ja 70 kg raskemale maadlejale ega anna talle lõuga, sest see on sama hea kui taguda herilasepesa jalaga. Enda kaitsmine jõuga ei tuleks kõne allagi. RINGKONNAKOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD JA JÄRELDUSED
26. Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega, maakohtu otsuse, sellele esitatud edasikaebusega ning kirjalike seisukohtadega, on seisukohal, et apellatsioon jääb rahuldamata.
27. Ringkonnakohtu hinnangul ei lükka apellatsioonis toodud väited ümber maakohtu tõenditele tuginevaid seisukohti, kusjuures kaebuse väited on sisuliselt samad, mida esitas kaitsja juba maakohtus ning millele vastused on kohus oma otsuses andnud. Maakohus on uuritud tõenditele tuginevalt tuvastanud toimepandud kuritegude asjaolud ning õigesti kohaldanud materiaalõigust. Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega, siis puudub vajadus neid käesolevas lahendis üle korrata. Järgnevalt toob ringkonnakohus omapoolsed seisukohad apellatsiooni põhivaidlusküsimustele.
28. Avaliku korra raske rikkumine, s.o S.T. i episood. 15.1 I. Arrot süüdistatakse selles, et tema 23.12.2013 kella 15.30 paiku Tartu linnas Anne 57 asuva kaupluse Maxima autoparklas, s.t avalikus kohas, rikkudes rahu ja avalikku korda, tungis kallale S.T. ile, lüües viimast politseinuia taolise esemega vähemalt kahel korral keha ja pea piirkonda. Sellise tegevusega tekitas süüdistatav kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustuse ning häiris autoparklas sündmust pealt näinud kõrvalise isiku T.V. rahul. Avaliku korra ja rahu rikkumisega, kui see on toime pandud vägivallaga ja relvana kasutatava muu esemega, pani I.

§ 263p 1,3 järgi kvalifitseeritava kuriteo (alates 01.01.2015 Kar

S § 263 lg 1 p 1). 9 15.2 Apellatsioonis leitakse, et kohus on sündmuste kulu tuvastanud ebatäpselt. Nimelt kannatanu ei kõndinud koos tütrega parklas invakohal, vaid poest hüppas välja väike tüdruk invakoha peale, mis asus poe ukse juures ja tema järel tulid naine ja mees (tunnistaja T.V. ütlused). Seega saab järeldada, et samal ajal kui I. Arro parkis autot, hüppas talle ette kannatanu tütar. 15.3 Maakohus, viidates kannatanu ning tunnistajate T.V. , J.T. i, S.A. ja I. Arro ütlustele kogumis, tuvastas, et süüdistatav I. Arro parkis, tagurdades Maxima parklas invaliidide kohale, kus samal ajal kõndisid kannatanu ja tema tütar. Tunnistaja T.V. ütluste kohaselt nägi ta kauplusest väljunud väikest tüdrukut, kes hüppas invaliidikoha peale, seejärel tulid mees ja naine. Tüdruk tuli natuke ees, vanemad tulid järel. Samal ajal hakkas auto parkima. Tüdruk hakkas kisama. Tüdruk ehmatas, kuna auto väga järsult pööras sisse (lk 64). Tunnistaja J.T. i ütluste kohaselt kauplusest väljusid esimesena mees ja tütar, tema järgnes neile. Mees ja tütar läksid paremale, kus parkla. Tunnistaja jäi seisma, et tšekki vaadata. Järsku hakkas tütar karjuma. Auto tagurdas järsku parklasse. Mees ja tütar olid auto taga (lk 65p-66). Kannatanu S.T. i ütluste kohaselt ta kõndis koos tütrega invaparkimiskohalt edasi oma auto juurde parklas. Samal hetkel süüdistatav hakkas tagurdama nende poole. Tundus, et ta üldse peeglitesse ei vaadanud (lk 59). Seega, hinnates eeltoodud isikute ütlusi kogumis, saab järeldada, et kannatanu koos tütrega liikus parklas invaliidide parkimiskohtadel suundudes oma auto poole. Seda järeldas ka maakohus. Samas jääb ringkonnakohtule selgusetuks, millist õiguslikku tähendust omab see, kas kannatanu 8aastane tütar hüppas invaparkimiskohale üksi, või liikusid nad sellel koos oma isaga. Kokkuvõttes saab tõenditest järeldada, et järgnev sõnavahetus süüdistatava ja kannatanu vahel, mis tipnes vägivallaga, sai alguse olukorrast, kus jalakäijad suundusid oma auto poole vabade parkimiskohtade (invaliidide parkimiskohad) kaudu, kuhu hakkas tagurdades parkima süüdistatav. Kaebusest võib mõista, et apellandi arvates määrab eeltoodu, kas süüdistatava tegevus oleks hinnatav avaliku korra raske rikkumisena. Ringkonnakohus aga sellise seisukohaga ei nõustu. 15.4 Kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et kannatanu ise läks süüdistatava auto juurde juhiga rääkima, kuna viis, kuidas süüdistatav alustas parkimist, andis talle aluse järeldada, et viimane peeglitesse üldse ei vaadanud ning ei näinud inimesi parkimisalas. Tõendatud on ka asjaolu, et rääkimine ei olnud ühepoolne, vaid tekkis sõnavahetus, mille käigus süüdistatav solvas kannatanut (tunnistajate T.V. , J.T. i ja kannatanu S.T. i ütlused). Süüdistatav sõnavahetust kannatanuga ka ei eita. 15.5 Puutuvalt autoukse löömisesse jalaga kannatanu poolt, tuleb märkida, et kannatanu ei eita, et tõukas pärast sõnavahetust lahti oleva autoukse jalaga kinni (lk 60). Seda asjaolu kinnitab ka tunnistaja J.T. (lk 66). 15.6 Apellant leiab, et aset leidis kahe isiku omavaheline tüli, mida ei saa hinnata avaliku korra rikkumisena. Tunnistaja T.V. on käsitletav antud juhul vaid isikuna, kes avalikus kohas nägi pealt kahe isiku tüli ja oskab selle kohta ütlusi anda. 15.7 Ringkonnakohus sellise seisukohaga ei soostu. Maakohus on piisava põhjalikkusega käsitlenud I. Arro poolt toimepandud teo õigusliku hinnanguga seonduvat ning põhistatult leidnud, et I. Arro pani toime avaliku korra raske rikkumise (kohtuotsuse lk 10 jj). Sellega nõustub ka ringkonnakohus. Vaidlust ei ole selles, et sündmus leidis aset avalikus kohas. Maxima autoparkla on vaieldamatult koht, kuhu on ligipääs kolmandatele isikutele, kes ei ole õigusrikkujaga seotud. Teatavasti on avalik kord heade kommete, tavade, normide või reeglitega kinnistatud isikutevahelised suhtes ühiskonnas, mis tagavad igaühe avaliku kindlustunde ja võimaluse realiseerida oma õigusi, vabadusi ja kohustusi (RKKKO nr 3-1-1-29-10, p 7). 15.8 Avaliku korra ja rahu rikkumine käesolevas kriminaalasjas seisneb selles, et I. Arro tungis selja tagant kallale S.T. ile, lüües viimasele politseinuia taolise esemega vähemalt kahel korral keha ja pea 10 piirkonda. Sellise tegevusega tekitas süüdistatav kannatanule füüsilist valu ja tervise kahjustuse ning häiris sündmust pealt näinud kõrvalise isiku T.V. rahu. 15.9 Tunnistaja T.V. selgitas, et ta tundis end toimunud sündmuse tõttu häirituna. Häiriv oli see, et süüdistatav ründas S.T. it ja see, et kannatanu oli koos lapsega (lk 64-65p). Tunnistaja ütlustest nähtub seegi, et kogu intsidendi ajal seisis tunnistaja sisuliselt mõne meetri kaugusel, mistõttu ei jäänud talle märkamata mitte ainult kannatanu ja süüdistatava emotsionaalne sõnavahetus, kus süüdistatav kasutas ebatsensuurseid väljendeid, vaid ta nägi pealt ka kannatanu löömist I. Arro poolt, kusjuures kõik toimus kannatanu 8 aastase nutva lapse juuresolekul. Sellistel asjaoludel on alusetu rääkida T.V. st kui lihtsalt kahe isiku vahelise intsidendi pealtnägijast, vaid I. Arro vägivaldne, häid kombeid ja tavasid eirav vägivaldne käitumine otseselt mõjutas ebameeldivaid emotsioone tekitavalt kõrvalist isikut T.V. t. 15.10 Apellant leiab, et tõendatud ei ole kannatanu teleskoopnuiaga löömine I. Arro poolt. Seejuures tuleb suhtuda kriitiliselt S.T. i ütlustesse, kes väidetavalt nägi, et I. Arro hakkas autost võtma mingit musta eset. Apellant kahtleb, kas detsembri õhtul, s.o pimedal ajal sai kannatanu üldse näha, mida süüdistatav autos teeb. 15.11 Esmalt ringkonnakohus täpsustab, et I. Arrot süüdistati kannatanu löömises politseinuia taolise esemega ning kohus tunnistas ta ka selles süüdi. Kuna I. Arro poolt kannatanu löömiseks kasutatud eset ei leitud, ei saa selgelt väita, et löömiseks kasutatud ese oli kindlasti politseinui. Seetõttu ongi süüdistuses kasutatud väljendit -„taoline ese“. 15.12 Maakohus märkis otsuses, et süüdistatava autost leiti keelatud ese-sõrmenukid, mis kaudselt kinnitab I. Arro kalduvust omada keelatud esemeid, milleks on kindlasti ka teleskoopnui. Siinkohal ringkonnakohus ei saa nõustuda maakohtuga. Teistsuguse keelatud eseme olemasolu süüdistataval isegi kaudselt ei tõendada teleskoopnuia olemasolu. 15.13 Ringkonnakohtu hinnangul saab siiski kahtlusteta väita, et tuvastamist leidis see, et I. Arro lõi kannatanut S.T. it vähemalt kahel korral pähe ja kehasse politseinuia taolise esemega. Nimetatud asjaolu on tõendatud nii kannatanu kui ka tunnistajate T.V. ja J.T. i ütlustega, samuti Tartu Politseijaoskonna 23.12.2013 patrull-lehe koopiast (lk 82, 83) nähtuvaga. Kannatanule tekitatud vigastused on tuvastatud SA Tartu Ülikooli Kliinikumi 06.02.1014 vastusega teabenõudele, millega väljastati väljavõte S.T. i traumakaardist. Diagnoosiks oli silmalau ja silmaümbruse kontusioon (lk 80, 81). 16. Kehaline väärkohtlemine, s.o A.Z. i episood. 16.1 I. Arro süüdistatakse selles, et tema 02.03.2014 kella 21.00 paiku Tartus XXX korteris lõi rüseluse käigus A.Z. ile ühel korral noaga kõhtu, tekitades A.Z. ile füüsilist valu ja tervisekahjustuse. Teise inimese tervise kahjustamisega pani I.

§ 121järgi kvalifitseeritava kuriteo.

16.2 Maakohus analüüsis antud süüdistusega seoses kogutud tõendeid ning tuvastas, et I. Arro on toime pannud talle süüks arvatud kuriteo ning ta tuleb selles süüdi mõista. Maakohtu sellekohased põhistatud seisukohad on selged ja ammendavad (vt kohtuotsuse lk 15-19). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhistustega ja neid käesolevas lahendis üle ei korda. 16.3 Kriminaalasjas puudub vaidlus selles, et kannatanu tuli süüdistuses näidatud korterisse süüdistatava isa R.A. palvel, kuna viimase sõnade kohaselt teeb poeg talle liiga. Kannatanu ja I. Arro vahel tekkis konflikt, mis päädis sellega, et I. Arro lõi kannatanut noaga kõhu piirkonda. 16.4 Apellant ei nõustu kohtu järeldusega selles, et I. Arro lõi esimesena kannatanu A.Z. it. I. Arro ei eita, et oli sõnavahetus. Samas ei ole tähtsust, kes tüli alustas, vaid kes esimesena lõi. Ümber ei ole 11 lükatud I. Arro väited selle kohta, et A.Z. enesekaitseks. ründas teda esimesena ning tema kasutas nuga 16.5 Ringkonnakohus leiab, et tõendite ümberhindamiseks maakohtust erineval viisil ei ole alust. Muuhulgas asus maakohus põhistatult seisukohale, et süüdistatava ütlused on ennastõigustavad ning ei haaku teiste tõenditega. Seejuures on asjakohaselt hinnatud ka süüdistatava isa R.A. ütlusi. Siinkohal tuleb märkida, et tunnistaja vastuolulistest ütlustest nähtub selgelt soov võimalikul viisil mahendada poja I. Arro käitumist. 16.6 Seonduvalt võimaliku hädakaitsega, tuleb märkida, et juba maakohtus püstitas kaitsja versiooni selle kohta, et I. Arro tegutses A.Z. it noaga lüües hädakaitseseisundis. Kohtuotsusest nähtuvalt kohus sellega ei nõustunud (kohtuotsuse lk 18-19). Samal seisukohal on ka ringkonnakohus. Teadaolevalt tuleb hädakaitse olemasolu jaatamiseks KarS § 28 lg 1 kohaselt tuvastada hädakaitseseisund, s.o vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüve vastu. Maakohtu hinnangul ei tegutsenud I. Arro kannatanut noaga lüües hädakaitseseisundis, kuna süüdistatav lõi kannatanut esimesena. Ringkonnakohus nõustub sellega, kuna selline järeldus põhineb tõendikogumi hinnangul. Tuvastatud on see, et A.Z. läks 02.03.2013 õhtul XXX korterisse pelgalt R.A. palvel, kutsudes A.Z. it endale järele seetõttu, et tema poeg I. Arro kasutas isa suhtes vägivalda. Kannatanu ütlused, samuti kirjalikud tõendid kinnitavad selgelt, et I. Arro lõi esimesena rusikaga kannatanut näkku. Järgnevalt lõi kannatanu I. Arrot, viimane kukkus. I. Arro tõusis püsti ning lõi kannatanut noaga kõhtu. Nõustuvalt maakohtuga saab asuda seisukohale, et hoopiski kannatanu tegutses I. Arrot lüües hädakaitseseisundis, kuna viimane lõi teda esimesena. Eeltoodud asjaolud välistavad I. Arrol hädakaitseseisundi, mistõttu I. Arro õigeksmõistmine on välistatud. 17. Kõike eelnevalt kokku võttes ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu otsuse I. Arro süüdistuses KarS § 263 p 1,3 ja § 121 järgi muutmata. 18. I. Arro kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Andres Veski on esitanud taotluse riigi õigusabi kulude ja riigi õigusabi tasu suuruse hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 240 euro suuruses summas, sealhulgas käibemaks 40 eurot. Taotluse kohaselt on kaitsja maakonnakohtu otsuse peale apellatsiooni koostamiseks kulutanud kokku 5 tundi. Arvestades, et taotluses märgitud toimingud on olnud riigi õigusabi osutamiseks vajalikud ning põhjendatud, tuleb riigi õigusabi tasu suuruseks määrata 240 eurot (sh käibemaks 40 eurot). Kuivõrd apellatsioonimenetluse läbiviimise tingis süüdistatava huvides esitatud apellatsioon, jäävad selle käigus kantud kulud KrMS § 185 lg 2 ls 1 ja § 180 lg 1 ls 1 koosmõjus I. Arro kanda. /Allkirjastatud digitaalselt/ 12