Obsah (8)

§ 654§ 657§ 442§ 238§ 171§ 174§ 175§ 177

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 29.01.2016, Tallinn Tsiviilas

§-de 143, 144 järgi.

1. Eeltoodu alusel jäi hagi rahuldamata. Kohus pidas vaid vajalikuks märkida, et hageja nõue sisaldas arvest nr 54341979 nähtuvalt ning esialgselt hagile lisatud nõude arvestusest (t I kd lk 37) ka makse, mistõttu on alusetud kostja väited, et tegemist on nn uute väidetega ja uute asjaoludega (mille esitamiseks kostja nõusolekut ei soovinud anda). Seega ei tõusetu küsimust nõude aluse täiendamisest, muutmistest viisil, milleks peaks olema kostja või kohtu nõusolek. Kuna hagi jäi aegumise tõttu rahuldamata, ei andnud kohus hinnangut poolte väidetele sellest, milline on kahju ulatus, sh maksud ja selle kohta esitatud tõenditele, samuti väidetele, kas oleks alust hüvitist VÕS § 140 alusel vähendada ja kas oleks alust viivist vähendada VÕS § 113 lg 8 järgi. 9
2. Kostja menetluskuluks on lepingulise esindaja kulu 20,5h eest kokku 2349.60 eurot (sh käibemaks), mis on kostja kinnitusel kantud seoses käesoleva vaidlusega ning lisaks on kostja kinnitanud, et ta ei saa käibemaksu tagasi. Seega on tunnitasumääraks 114.61 eurot koos käibemaksuga. Tasumäär on mõistlik ja kooskõlas kohtupraktikaga. Hageja tehtud tööle vastu ei vaielnud. Arvestusest (t I kd lk 195-197) nähtuvalt on kohtu arvates tehtud töö kooskõlas vaidluse sisu ja mahuga. Seega on kostja põhjendatud menetluskulud kokku 2349.60 eurot, sh käibemaks. Apellatsioonkaebus
3. 03.08.2015 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Maakohus on otsuses asunud väärale seisukohale, et esitatud nõude näol on tegemist kahju hüvitamise nõudega ja seetõttu on nõue aegunud. Samuti on kohus leidnud vääralt, et ELTS § 68 lg 3 alusel majandus- ja kommunikatsiooniministri 15.05.2007 määrusega nr 34 kehtestatud „Ebaseaduslikult kasutatud elektrienergia koguse ja võrguteenuste mahu ning ebaseaduslikult kasutatud elektrienergia maksumuse määramise kord“ § 4 lg 2 alusel määratud võrguteenuste mahu ja elektrienergia koguse näol oleks tegemist kahju hüvitamise nõudega.
4. Hageja ei nõustu kohtu käsitlusega viidatud määruse nr 34 alusel kinnitatud korra tõlgendamisel. Seadusandja on ELTS § 68 lõikes 2 sätestanud võimaluse esitada turuosalise vastu kolm erinevat nõuet: 1) ebaseaduslikult kasutatud elektrienergia ja ebaseaduslikult kasutatud võrguteenuste maksumuse nõue; 2) elektrienergia ja võrguteenuse ebaseadusliku kasutamisega tekitatud kahjunõue ning 3) kahju suuruse määramiseks tehtud mõistlike kulutuste nõue. ELTS § 68 lg 3 alusel on kehtestatud kord vaid esimese nõude suuruse kindlakstegemiseks. Täpsemalt on majandus- ja kommunikatsiooniminister kehtestanud oma 15.05.2007 määrusega ebaseaduslikult kasutatud elektrienergia koguse ja võrguteenuste mahu ning ebaseaduslikult kasutatud elektrienergia maksumuse määramise korra. Seega on meelevaldne kohtu tõlgendus, et osad määruse sätted oleksid käsitletavad tasunõudena ja osad kahjunõudena. Hageja leiab, et kõik korras nimetatud koguse ja maksumuse arvestuse alused on kehtestatud eeldusliku ja võimaliku ebaseadusliku tarbimise kindlakstegemiseks. Kohtu põhjendustest võib aru saada, et kui hageja oleks tuginenud määruse § 4 lg 1 punktidele 1-4 oleks olnud tegu tasunõudega. Hageja juhib tähelepanu asjaolule, et § 4 lg 1 p 4 viitab just lõikes 2 sätestatud valemitele, mistõttu on kohtu seisukoht, et justkui § 4 lg 1 punktides 1-4 sätestatud alustel määratud koguste näol oleks tegemist tasunõudega ja lõikes 2 sätestatud alusel kahjunõudega, on vastuoluline. Seega jääb hageja oma seisukoha juurde, et tema nõude puhul on tegemist tasunõudega, mistõttu kuulub kohaldamisele TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 3, milliste sätete alusel ei ole hageja nõue aegunud.
5. Kohus on ebaõigesti tõlgendanud ELTS § 68 lõigete 2 ja 3 alusel kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri 15.05.2007 määrusega nr 34 kinnitatud korda ning eeltoodust tulenevalt on valesti kohaldatud VÕS § 101 lg 1 p 3, § 115 lg 1 ning § 127 lg
7. Kuivõrd hageja on kohtumenetluses olnud nõus kohaldama seadusest tulenevat viivisemäära, siis hageja ei vaidlusta asjaolusid, miks kohus on jätnud kohaldamata lepingust tuleneva viivisemäära. 10 Vastustaja seisukoht
8. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
9. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusõiguse normide olulist rikkumist ega materiaalõiguse normide ebaõiget kohaldamist, mis oleks võinud viia ebaõige otsuse tegemiseni. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ja

§ 654lõikest 6 tulenevalt neid ei korda.

Samuti võtab kolleegium kaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta.

§ 657

lõike 1 punkti 1 alusel jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. 40.

§ 442

lõike 5 kohaselt tuleb kohtuotsuse resolutsiooniga lahendada selgelt ja ühemõtteliselt lisaks poolte nõuetele kõik veel lahendamata taotlused. Kohtu ettepanekul esitas apellant tsiviilasja juurde eeldatavalt asja lahendamiseks vajalikud pooltevahelise lepingu punkti 2 kohaste lahutamatute lisadena EE Jaotusvõrk OÜ võrgulepingu tüüptingimused madalpingel kuni 63A (kehtisid 12.12.2009 kuni 30.09.2011) ja EE AS-i elektrilepingu tüüptingimused müügikohustuse alusel (kehtisid 15.04.2010 kuni 18.07.2011) (t II kd lk 20-31). Apellant selgitas kaaskirjas, et tüüptingimused olid avaldatud vastavalt 12.11.2009 ja 16.03.2010 (t II kd lk 18). Vastustaja vaidles tüüptingimuste lepingu osaks saamisele vastu, kuid oma seisukohta ei põhjendanud. 41. Kolleegium nõustub apellandiga, et esitatud tüüptingimused said pooltevahelise lepingu osaks vastavalt 24.07.2009 kuni 31.12.2009 ja 27.02.2010 kuni 31.03.2010 kehtinud ELTS-i redaktsioonide § 89 lõigetele 4-6, mille kohaselt pidi võrguettevõtja või müüja edastama tarbijale vähemalt 30 päeva enne lepingutingimuste muutmist sellekohase teate ning vastava teavitamiskohustuse täitmiseks võis avaldada teate vähemalt ühes üleriigilise levikuga päevalehes. Apellant tõi esile avaldamise kuupäevad, vastustaja neid ei vaidlustanud. Nimetatud tüüptingimused omavad asjas tähtsust pooltevahelise lepingu tingimuste seisuga 21.06.2010 tuvastamisel ja kohus võtab need

§ 238lõike 1 alusel tõenditena tsiviilasja materjalide juurde.

1. Alljärgnevalt vastab kolleegium apellandi väidetele. Maakohus jõudis TsÜS § 146 lõike 1, § 147 lõigete 1 ja 2 ning VÕS § 82 lõigete 3 ja 7 alusel järeldusele, et hageja nõude aegumine hakkas kulgema 30.09.2010 kell 00:00 ja lõppes 30.09.2013 kell 24:
2. Seega leidis maakohus, et hageja nõue muutus sissenõutavaks mõistliku aja jooksul peale 21.06.2010 akti koostamist (ebaseaduslikust tarbimisest teadasaamist) ja kuna hageja oli lepingu rikkumisest tuleneva tasu maksmiseks andnud kostjale 15.09.2010 arvega tähtpäeva, so 29.09.2010, siis arvestaski maakohus nõude sissenõutavaks muutumist sellele päevale järgnevast päevast. Apellant on seisukohal, et nõue muutus sissenõutavaks arve esitamisega ja aegumistähtaja kulgemine algas 01.01.2011, st kohaldada tuleb TsÜS § 146 lõiget 1 ja § 147 lõiget
4. Kolleegium apellandiga ei nõustu. Samuti ei ole hageja nõude aegumise määratlemisel olulist tähtsust sellel, kas käsitleda nõuet seisuga 21.06.2010 kehtinud ELTS-i redaktsiooni § 68 mõttes lepingulise kahju hüvitamise nõudena või ebaseaduslikult 11 tarbitud elektrienergia ja võrguteenuse maksumuse hüvitamise nõudena. Vaidlust ei saa olla, et hageja on esitanud tehingust (võrgu- ja elektrilepingust nr 27860065/1 02.10.2007) tuleneva nõude, mille aegumistähtajaks on TsÜS § 146 lõike 1 kohaselt kolm aastat. TsÜS § 147 lõike 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sama sätte lõike 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist ja lõikes 3 on sätestatud erisus aegumistähtaja arvutamiseks juhul, kui tegemist on kas kokkulepitud tasu maksmise nõudega või kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega. Käesolevas asjas ei ole tegemist kummagi lõikes 3 reguleeritava juhtumiga. Vastavalt lepingule olid pooled sidunud arve esitamisega igakuuliste arvete alusel tasumisele kuuluva näitude alusel arvestatava tasu (lepingu teisel lehel punkt „Elektrienergia ja võrguteenuse kohustuste perioodiline arvestus ja tasumine“). Ebaseaduslikult kasutatud elektrienergia eest määruse nr 34 15.05.2007 alusel arvestatav tasu ei ole võrdsustatav igakuuliste näitude alusel arvestatava tasuga ega ole tegemist ka kokkulepitud tasuga. Riigikohus on otsuse nr 3-2-1-95-08 punktis 11 märkinud, et TsÜS § 147 lõike 3 teise lause osa "muutub sissenõutavaks arve esitamisega" tuleb mõista nii, et nõude sissenõutavus peab olema seotud arvete esitamisega ja et nii võib see olla esmajoones siis, kui arve esitamises sissenõutavuse eeldusena on kokku lepitud või kui see tuleneb tavast või lepingupoolte praktikast. Kokkulepitud tasu iseloomustab maksmine mingi vastastikuse soorituse (töö) eest (nt töövõtulepingust tulenev tasu; vt ka Riigikohtu otsus nr 3-2-1-52-10, punkt 15).
5. Apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud jäävad

§ 171lõike 1 alusel apellandi kanda.

45.

§ 174

lõike 1 alusel määrab kolleegium järgnevalt kindlaks apellandi poolt hüvitamisele kuuluva vajaliku ja põhjendatud vastustaja menetluskulude suuruse. Vastavalt taotlusele (t II kd lk 33) koosnevad vastutaja menetluskulud lepingulise esindaja tasust 6,75 tunni eest kokku 810 eurot (koos käibemaksuga), so 1h=100 eurot, millele lisandub käibemaks. Esindaja toimingutena ja nendele kulunud ajana on taotluses esile toodud: 1) kaebusega tutvumine 21.08.2015 0,25h; 2) kaebuse õiguslik ja faktiline analüüs samal kuupäeval 0,5h; 3) kaebusele vastuse koostamine 24.08.2015 4h; 4) vastuse koostamine 21.01.2016 2h. Apellant vastustaja kulude osas seisukohta ei avaldanud.

1. Kolleegium on seisukohal, et arvestades apellatsioonimenetluse sisu ja mahtu, on vastustaja lepingulise esindaja tasu põhjendatud ja vajalikuks suuruseks 5h eest 500 eurot, millele lisandub käibemaks 100 eurot. Vandeadvokaadist lepingulise esindaja tunnitasu 100 eurot (käibemaksuta) vastab Eestis tavapärasele ja kohtupraktikas aktsepteeritud esindaja tasu suurusele sarnase mahu ja keerukusega kohtuasjades.
2. Küll aga ei nõustu kolleegium sellega, et vandeadvokaadist esindajal oli vajalik ja põhjendatud kulutada 21.08.2015 ja 24.08.2015 vastuse (t II kd lk 10-12) koostamisele, sh kaebusega tutvumisele ja selle analüüsile, enam kui 4h. Maakohus jättis hagi rahuldamata nõude aegumise alusel, millest tulenevalt sisaldab apellatsioonkaebus lisaks maakohtu otsuse tsiteerimisele maakohtus hageja poolt kostja aegumise vastuväitele esitatud põhjenduste kordusi. Aegumise analüüsile suunatud väited sisalduvad vastuse punktides 19-
3. Muus osas (enam kui kahel lehel) kordab vastustaja juba maakohtus esitatud väiteid, milliste täies mahus esiletoomine aga apellatsioonimenetluses vajalik ei ole (piisab viitest, et jäädakse maakohtus 12 esitatud seisukohtade juurde). Isegi kui esindaja soovib väited uuesti esitada, on tegemist sisuliselt tehnilise protseduuriga, et eelnevalt koostatud menetlusdokumentidest tõsta vajalik osa ümber uude dokumenti. Eeltoodu alusel loeb kolleegium apellatsioonkaebusega tutvumiseks, selle analüüsimiseks ja vastuse koostamiseks kulutatud ajakulust

§ 175lõike 1 mõttes põhjendatuks ja vajalikuks 4h.

48. Ka ei saa lugeda vajalikuks ja põhjendatud ajakuluks 22.01.2016 esitatud menetlusdokumendi (t II kd lk 32-33) koostamisele 2h kulutamist. Tegemist on dokumendiga, mille esindaja koostas ja esitas vastuseks kohtu teatele asja lahendamise kohta kirjalikus menetluses (t II kd lk 14). Dokument sisaldab menetluskulude nimekirja ja seisukohta apellandi poolt kohtu ettepanekul esitatud tüüptingimuste lepingu osaks saamise kohta, vähemalt poole mahust moodustab juba maakohtus ja vastuses kaebusele esitatud vastustaja seisukohtade kokkuvõtted. Tüüptingimuste kohta sisaldub vaid dokumendi punktis 10 lakooniline seisukohavõtt, et need ei ole vastustaja arvates saanud lepingu lisaks. Menetluskulude avalduse ja nimekirja koostamine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ja need saab kohtule esitada ka menetlusosaline ise ilma lepingulise esindajata (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-4-15). Eeltoodu alusel loeb kolleegium 22.01.2016 esitatud dokumendile kulutatud ajakulust

§ 175lõike 1 mõttes põhjendatuks ja vajalikuks 1h.

1. Vastustaja esindaja ülejäänud ajakulu on põhjendatud ja vastab esindaja poolt tehtud menetlustoimingutele ning tsiviilasja toimikus olevatele materjalidele. Eeltoodust tulenevalt kuulub vastustaja taotlus rahuldamisele osaliselt, so 600 euro osas (käibemaksuga). Rahuldamata jääb taotlus 210 euro osas (käibemaksuga).
2. Kooskõlas

§ 177

lõikega 4 tuleb rahuldada vastustaja taotlus menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/