1-12-5698/59

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. jaanuar 2013, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-12-5698 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja)
2. novembri 2012 määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik süüdistatava Timmu Inno asenduskaitsja advokaat Katrin Tamre määruskaebus RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 390 ringkonnakohus määras:
3. tühistada Viru Maakohtu
4. novembri 2012 määrus;
5. vabastada süüdistatav Timmu Inno (ik 39606195220) viivitamatult vahi alt;
6. rahuldada süüdistatava Timmu Inno asenduskaitsja advokaat Katrin Tamre määruskaebus. Edasikaebamise kord KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule kümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. Asjaolud
7. Timmu Inno on käesolevas kriminaalasjas kahtlustatavana kinni peetud 20.12.2011 ning 22.12.2011 kohaldati tema suhtes tõkendina vahistamist. Vahistamise aluseks oli kahtlus, et T. Inno võib vabadusse jäädes jätkata kuritegude toimepanemist, sh takistada kriminaalmenetluses tõe tuvastamist, mõjutades tunnistajaid ning hävitades tõendeid. Kohus luges vahistamisaluseks ka kahtluse, et T. Inno võib hakata menetlusest kõrvale hoiduma.
8. 11.06.2012 anti T. Inno kohtu alla süüdistatuna KarS § 184 lg 2 p 1, 2 järgi. Tõkend vahistamine jäeti süüdistatava T. Inno suhtes muutmata, sest vahistamise alused ei olnud ära langenud.
9. 09.11.2012 esitas kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut kohtule kaitseakti, milles esitas taotluse süüdistatava T. Inno suhtes kohaldatud tõkendi vahistamine muutmiseks ja selle asendamiseks tõkendiga elukohast lahkumise keeld vahistatuse põhjendatuse kontrolli raames. Esimese astme kohtu määruse sisu
10. Maakohus, tutvunud kaitsja taotlusega ning kuulanud ära kaitsja poolt eelistungil täiendavalt öeldu ja prokuröri arvamuse, leidis, et esitatud taotlus ei ole põhjendatud ega kuulu rahuldamisele. Kohus märkis, et T. Inno vahistamise alusteks olid nii kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise risk kui ka põhjendatud kahtlus, et vabaduses olles võib ta jätkuvalt toime panna kuritegusid. Vahistamise alusena kuritegude jätkuva toimepanemise oht ei olnud kohtu arvates süüdistatava T. Inno puhul käesolevaks ajaks ära langenud, mistõttu vahistamise muutmine ja selle asendamine kõige kergemaliigilise tõkendiga ei olnud maakohtu hinnangul piisav meede kuritegude jätkuva toimepanemise vältimiseks. Kohus märkis, et T. Inno on ise narkootikume tarvitav isik ja teda süüdistatakse grupis toime pandud I astme raskes rahvatervisevastases kuriteos, mille eest nähakse karistusena ette üksnes vangistus. Kõrgema astme kohtud on korduvalt väljendanud seisukohta, et narkokuritegusid toime pannud isikute puhul on samalaadsete kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus suur. Kohus lisas, et T. Inno tervislik seisund ei takistanud teda käitumast viisil, mis tõi kaasa tema suhtes raske süüdistuse esitamise. Maakohtu hinnangul ei saa varasemat karistamatust lugeda raskeimat tõkendit välistavaks isiku puhul, keda kahtlustatakse esimese raskusastme kuriteo toimepanemises. Kuritegude jätkuva toimepanemise oht sõltub väga mitmetest asjaoludest ning mitte üksnes isiku eelnevast karistatusest. Maakohus ei nõustunud kaitsjaga selles, et käesolevaks ajaks on T. Inno ainuke süüdistatav, kelle suhtes on jätkuvalt tõkendiks vahistamine, sest Viru Maakohtu 05.10.2012 määrus, millega asendati süüdistatava Henri Riivitsa suhtes vahistamine kohustusega alluda KarS § 751 lg-s 1 sätestatud elektroonilisele valvele ei ole veel jõustunud. Käesolevas määruses ei saa kohus aga ise seisukohta võtta selles osas, mis puudutab T. Inno suhtes elektroonilise valve kohaldamise võimalikkust. Määruskaebuses esitatud taotluste sisu
11. Maakohtu määruse peale esitas kaebuse süüdistatava T. Inno asenduskaitsja, kes taotleb maakohtu määruse tühistamist ning uue määruse tegemist, millega muuta süüdistatava suhtes kohaldatud tõkend vahistamine ja asendada see elukohast lahkumise keeluga. Kaitsja on seisukohal, et puudub alus T. Inno jätkuvaks vahi all pidamiseks ning maakohus on vastupidisele seisukohale asudes rikkunud kohtu põhjendamiskohustust. Kaitsja leiab, et maakohtu põhjendused on formaalset laadi ega sisalda sisulisi kaalutlusi. Kohus ei ole välja toonud konkreetseid asjaolusid, millele tuginedes võiks väita, et T. Inno puhul esineb oht uute kuritegude toimepanemiseks. Kaitsja lisab, et T. Innot ei ole varem kriminaalkorras karistatud ning ka käesolevas süüdistuses ei tunnista T. Inno täiel määral oma süüd. Vabanedes asub T. Inno elama koos emaga, kes saab talle vajadusel pakkuda nii moraalset kui ka materiaalset tuge. Samuti oleks tal võimalik asuda tööle ja teenida igakuist kindlat sissetulekut. Seega ei saa süüdistataval sissetuleku puudumist pidada aluseks uute narkokuritegude toimepanemisel. Samuti ei nõustu kaitsja maakohtu seisukohaga, et T. Inno on ise narkootikume tarvitav isik. Kogu vahi all viibitud aja jooksul (ligikaudu 11,5 kuud) ei ole T. Innol esinenud võõrutusnähte, millest tulenevalt ei saa teda pidada narkosõltlaseks. Kaitsja leiab, et maakohus on jätnud arvesse võtmata T. Inno tervisliku seisundi. T. Inno on diabeetik, kes vajab oma tervislikust seisundist tulenevalt pidevat jälgimist, samuti eridieete, mida vangistuses olles on raske järgida. Samuti on süüdistatava jaoks oluline aktiivne liikumine, mida talle vahi all olles piisavalt ei võimaldata. Ülaltoodu alusel leiab kaitsja, et T. Inno vahi all pidamiseks puudub alus. Samuti juhib kaitsja tähelepanu Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-110-10, millest tulenevalt ei tohiks ka vahistamisaluse olemasolul vahi alla pidamise tähtaeg ületada teatud mõistlikku piiri. Samas 2 lahendis märgib kohus, et ka vahistamisaluse kaal väheneb aja jooksul ning vahistamine peab jääma mõistliku aja piiresse sõltumata vahistamisaluse olemasolust. Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on T. Inno kahtlustatavana kinni peetud 20.12.2011 ja vahistatud 22.12.2012, ta on süüdistatavana kohtu alla antud 11.06.2012 ja alles 20.11.2012 (s.o ca 5 kuud hiljem) on Viru Maakohus määranud, et kriminaalasja kohtulik arutamine toimub
12. aasta aprillis (ca 5 kuu pärast). Arvestades ülaltoodud faktilisi asjaolusid on süüdistatav T. Inno viibinud eelvangistuses kokku 11,5 kuud (sellest kahtlustatavana eeluurimise ajal 6 kuud ja süüdistatavana kohtumenetluses 5,5 kuud) ja vaidlustatavale kohtumäärusele tuginedes peaks ta vahi all viibima veel vähemalt 5 kuud. Maakohtu määruse kehtimajäämisel viibiks T. Inno eelvangistuses minimaalselt ca 16 kuud. Kaitsja leiab, et maakohtu tegevus käesoleva kriminaalmenetluse toimetamisel läheb vastuollu EIÕK art 6 lg-s 1 ja art 5 lg-s 3 sätestatuga. Nimelt jääb süüdistatava kohtu alla andmise ja kriminaalasja kohtuliku arutamise vahele 10 kuud, mis on põhjendamatult pikk aeg. Siinjuures on oluline, et alates kohtu alla andmisest ei tehta sisuliselt enam ühtki menetlustoimingut ning süüdistatav üksnes ootab, et kohus hakkaks tema kriminaalasja arutama.
13. Tartu Ringkonnakohtu 13.12.2012 määrusega määrati määruskaebus lahendamisele kirjalikus menetluses ja prokurörile ja süüdistatavale anti kaitsja koostatud kaebusele seisukohtade esitamiseks aega kuni 27.12.
14. 27.12.2012 registreeriti ringkonnakohtus ringkonnaprokurör M. Voogma vastus määruskaebusele. Esmalt leiab prokurör, et T. Innol puudub kaebeõigus. Prokurör märgib, et tulenevalt KrMS § 383 lg-st 1 võib määruskaebe korras vaidlustada kohtumääruse, kui selle vaidlustamine ei ole välistatud KrMS § 385 kohaselt. KrMS § 385 p 20 ei luba üldjuhul esitada kaebust kohtumenetluses kohtumenetluse poole taotluse lahendamise määruse peale, kui ei ole tegemist selles punktis nimetatud kahe erandjuhuga. Seega, kui kohtumenetluse pool taotleb ainult tõkendi vahistamine tühistamist, ilma, et sellega kaasneks ka taotlus elektroonilise valve kohaldamiseks ja kohus jätab sellise taotluse rahuldamata ning süüdistatava suhtes kohaldatud vahistamise muutmata, puudub kohtumenetluse poolel taolise otsustuse peale määruskaebeõigus KrMS § 385 p 20 kohaselt, kuna tegemist on poole taotluse lahendamisel tehtud kohtumäärusega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtumäärused asjades nr 3-1-1133-12, 3-1-1-9-12 ja 3-1-1-110-10). Prokurör nõustub maakohtu seisukohaga, et T. Inno tuleb jätta vahi alla, kuna vahistamise alusena kuritegude jätkuva toimepanemise oht ei ole käesolevaks ajaks ära langenud, mistõttu tõkendi vahistamine muutmine ja selle asendamine kõige kergemaliigilise tõkendiga ei ole piisav meede. Kindlasti ei võimalda selline leebe meede just eelkõige narkokuritegude toimepanemist takistada ja seega ei ole narkokuritegude puhul põhjendatud vahistamise asendamine tõkendiga elukohast lahkumise keeld. Seoses kaitsja etteheitega kohtuliku arutamiseni jõudmisel ebamõistlikult pika aja jooksul juhib prokurör tähelepanu asjaolule, et suures osas on see just T. Inno ja tema kaitsja M. Sikuti tegevusest tingitud. Kõigepealt vahetas T. Inno alles siis kaitsjat, kui kriminaalasi oli kohtu menetluses ja seetõttu tuli kõigi menetlusosalistega kooskõlastada eelistungiks uus aeg. Eelistungil aga selgus, et kui kõik teised menetlusosalised oleksid saanud kriminaalasja kohtuliku arutamisega alustada aasta alguses, siis just advokaat M. Sikuti hõivatus tingis istungi lükkumise
15. aasta aprillikuusse. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
16. Ringkonnakohus, tutvunud vaidlustatava maakohtu määruse, määruskaebuse ning prokuröri seisukohtadega, leiab, et maakohtu määrus on põhjendamatu ning kuulub tühistamisele. 3
17. Kaitsja maakohtule esitatud taotlustest lähtuvalt peab ringkonnakohus enne kaebuse lahendamist vajalikuks selgitada, et kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette võimalust asendada kahtlustatava suhtes kohaldatud tõkendit vahistamine tõkendiga elukohast lahkumise keeld. Elukohast lahkumise keeld kujutab endast iseseisvat tõkendit, mille kohaldamisel lähtutakse nagu isiku vahistamiselgi KrMS §-s 127 sätestatud tõkendi valimise kriteeriumitest. Seega tähendab varem vahistatud kahtlustatava suhtes elukohast lahkumise keelu kohaldamine tõkendi muutmist, mis eeldab, et isiku vahi all pidamine ei ole enam põhjendatud. Vahistamise asendamine saab seevastu toimuda üksnes olukorras, kus eksisteerib endiselt vähemalt üks KrMS § 130 lg-s 2 märgitud vahistamisalus, kuid vahistamisega taotletud eesmärki on võimalik saavutada ka isiku põhiõigusi vähem riivava meetmega (kautsjoni või elektroonilise valvega). 8.
18. Eeltoodust tulenevalt puudus maakohtul seaduslik alus, rahuldamaks kaitsja taotlust tõkendi vahistamine asendamiseks tõkendiga elukohast lahkumise keeld. Kuivõrd maakohus lahendas kaitsja taotlust KrMS § 275 lg 2 alusel vahistatuse põhjendatuse kontrolli raames, olid viidatud sätte lõike 3 kohaselt sellegipoolest asjakohased kaitsja argumendid, mis puudutasid T. Inno jätkuva vahi all hoidmise põhjendamatust.
19. Prokurör on ringkonnakohtule esitatud vastuses tõstatanud küsimuse T. Inno kaebeõigusest ning asunud seisukohale, et vaidlustatud maakohtu määrus ei ole KrMS § 385 p 20 kohaselt edasikaevatav. Kohtukolleegiumi hinnangul on prokuröri eeltoodud arvamus ekslik. Maakohtu määrusega ei lahendatud üksnes kaitsja taotlust vahistamise asendamiseks elukohast lahkumise keeluga, vaid ühtlasi teostas maakohus KrMS § 275 lg 2 kohaselt omal algatusel vahistuse põhjendatuse kontrolli. Kui üldiselt on vahistuse põhjendatuse kontrollimise määruse vaidlustamine KrMS § 385 p 6 kohaselt välistatud, siis KrMS § 275 lg 2 alusel teostatava kontrolli puhul näeb kriminaalmenetluse seadustik ette erandi. Seega osas, milles maakohus tunnistas süüdistatava T. Inno vahistamise jätkuvalt põhjendatuks, on maakohtu määrus määruskaebemenetluse korras vaidlustatav.
20. Määruskaebuses on süüdistatava kaitsja leidnud, et T. Inno jätkuvaks vahi all pidamiseks puudub alus. Vastupidiselt maakohtule ning prokurörile nõustub ringkonnakohus kaitsjaga ning on seisukohal, et süüdistatava T. Inno jätkuv vahi all hoidmine ei ole põhjendatud ning ta tuleb vahi alt vabastada. T. Inno vahistamist peeti vajalikuks mõlemal KrMS § 130 lg-s 2 sätestatud alustel, s.o nii uute kuritegude toimepanemise ärahoidmiseks kui ka kriminaalmenetluse tagamiseks. Vaidlustatavas määruses asus maakohus seisukohale, et uute kuritegude toimepanemise oht ei ole vahistamisalusena käesolevaks ajaks ära langenud, mistõttu T. Innot tuleb jätkuvalt hoida vahi all. Ringkonnakohus maakohtu seisukohaga ei nõustu, märkides järgmist. 10.
21. Viru Maakohtu 22.12.2011 vahistamismääruses on T. Inno poolt uute kuritegude toimepanemise oht tuletatud menetletava kuriteo liigist – raske esimese astme rahvatervisevastane kuritegu, süüdistatava poolt kuriteo toimepanemisest majandusliku kasu saamise eesmärgil, iseseisva sissetuleku ja töökoha puudumisest ning asjaolust, et T. Inno on tunnistanud ka ise narkootikumide tarvitamist. Kontrollides käesoleval ajal, s.o enam kui aasta möödumisel T. Inno vahistamisest, vahistuse jätkuvat põhjendatust, tuleb kohtul arvesse võtta isiku vahi all oldud aega ning sellest lähtudes hinnata, kas vahistamise tinginud asjaolud on jätkuvalt aktuaalsed. Kui asjaolud on ära langenud või nende kaal on aja jooksul vähenenud, ei ole isiku põhiõiguste riive õigustatud ning ta tuleb vahi alt vabastada. 10.
22. Ringkonnakohus möönab, et menetletava kuriteo puhul on tegemist kuriteoliigiga, mille korduva toimepanemise tõenäosus on kohtupraktika pinnalt suur. Samas leiab kohus, et olukorras, kus süüdistatav on viibinud vahi all üle aasta, ei ole see vahistuse jätkuvalt põhjendatuks lugemiseks piisav. Kaitsja on õigustatult juhtinud tähelepanu asjaolule, et 4 T. Innot ei ole varem kriminaalkorras karistatud. Seega on ta kuni käesoleva kriminaalasja menetluse alustamiseni elanud seaduskuulekalt ning tema varasemast elukäigust ei ole võimalik tuletada uute samalaadsete kuritegude toimepanemise ohtu. Ringkonnakohtu hinnangul on ka ülejäänud T. Inno vahistamise tinginud asjaolud käesolevaks ajaks ära langenud või nende tähtsus oluliselt vähenenud. Koos määruskaebusega on kohtule esitatud OÜ Combilink juhataja poolt väljastatud tõend, mille kohaselt on T. Innol vahi alt vabanedes võimalik asuda tööle puidutööpinkide operaatorina. Garanteeritud töökoha olemasoluga on minimeeritud T. Innol sissetuleku puudumisest tulenev uue kuriteo toimepanemise oht, sest süüdistataval on võimalik saada igakuist töötasu. Kuivõrd ringkonnakohtul puuduvad andmed, et T. Inno oleks narkosõltlane, ei ole tema kestvaks vahi all hoidmiseks piisav ka maakohtu sedastus, et ta on tunnistanud narkootikumide tarvitamist. Samuti, võttes arvesse, et T. Inno on aasta aega viibinud vahi all ega ole selle aja jooksul saanud narkootikume tarvitada, on ajalisest faktorist tulenevalt vähenenud sõltuvusest ajendatud uue kuriteo toimepanemise risk. 10.
23. Kui T. Inno vahistamisel pidas maakohus võimalikuks T. Inno poolt tõe tuvastamise takistamist tunnistajate mõjutamise ning tõendite hävitamisega, siis käesolevaks ajaks on menetlus jõudnud etappi, kus tõendite kogumine on lõpule viidud ning süüdistatavad on antud kohtu alla. Kriminaalasja kohtulik arutamine on määratud
24. aasta aprillikuusse ning selleks ajaks on T. Inno viibinud vahi all ligikaudu 16 kuud. Käesolevast ajast kohtuliku arutamise alguseni ei tehta enam ühtki menetlustoimingut ning T. Inno üksnes ootab, et kohus hakkaks tema süüasja arutama. Ringkonnakohus leiab, et sellises olukorras riivatakse T. Inno vahi all hoidmisega põhjendamatult tema põhiõigusi, kuivõrd avalik huvi süüdistatava kinnipidamiseks on oluliselt kahanenud. Ehkki ringkonnakohus ei saa täielikult välistada ohtu, et süüdistatav võib vabaduses jätkata kuritegude toimepanemist, on antud juhul tegemist üksnes abstraktse ohuga, millest ei piisa isiku jätkuvaks vahi all hoidmiseks.
25. Eeltoodud asjaolusid arvestades leiab ringkonnakohus, et süüdistatava T. Inno jätkuv vahi all hoidmine ei ole põhjendatud, maakohtu määrus tuleb tühistada ning süüdistatav vahi alt vabastada. Aarne Sarjas Maarika Kuusk 5 Tiit Lõhmus