Obsah (4)

§ 106§ 116§ 50§ 107

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

) § 107. Selle esimeses ja teises lõikes kehtestatu annab riiklike maksude maksuhaldurile õiguse peatada kirjaliku motiveeritud otsusega tagastusnõude täitmine kuni väärteomenetluses või kriminaalmenetluses tehtava otsuse või kohtuotsuse jõustumise või kriminaalmenetluse lõpetamise määruse tegemiseni, kui maksukohustuslase tegevuses on tuvastatud maksuseaduste rikkumise tunnuseid ning seoses sellega on alustatud kriminaalmenetlust või väärteomenetlust. Kohus tuvastas, et 11.08.2010 oli kaebaja suhtes algatatud väärteomenetlus. Halduskohus märkis, et tagastusnõude peatamise otsus langetatakse kaalutlusõiguse alusel ja selle kohtuliku kontrollimise võimalused on piiratud. Halduskohus saab kontrollida vaid seda, kas on täidetud haldusakti õiguspärasuse eeldused ja järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ja õiguse üldtunnustatud põhimõtteid, kuid tal puudub õigus hinnata otstarbekust. Kohus sedastas, et vaidlusalune otsus on antud pädeva haldusorgani poolt, andmise hetkel kehtinud õiguse alusel ja sellega kooskõlas. Otsuses esitatud faktilised andmed ja õiguslikud viited võimaldavad mõista, millisel põhjusel tagastusnõude täitmise peatamine üldse kaalumisele võeti ning on selgitatud, miks otsustati just peatamise kasuks. Tagastusnõude täitmise peatamine mõjub vaieldamatult seda omava isiku õigustele ja eeldab seega vahetut ja olulist põhjust. Antud juhul oli see väärteo kahtluse näol olemas, vastav menetlus oli algatatud just tagastusnõude sisuga seotud asjaoludel ning võimaldas järeldada, et nõuet ei saa täita enne väärteoasjas tehtava otsuse jõustumist. Seega oli kaebaja õiguste piiramine vajalik, selleks rakendatud abinõu kohane ja eesmärgi suhtes proportsionaalne ning ükski kohtule esitatud väide või tõend ei võimalda arvata, et seejuures oleks rikutud õiguskindluse, võrdse kohtlemise või mistahes muud õiguse üldtunnustatud põhimõtet. Kohus märkis, et kaebaja esitas lisaks tühistamisnõudele tuvastamisnõude ning vaidlustas selles viivituse 36 000 krooni tagastamisel.

§ 106

lg 2 kohaselt tuleb tagastusnõue täita üldjuhul 30 päeva jooksul selle saamisest arvates. Maksu- ja Tolliamet on 07.10.2010 vaideotsuses jõudnud järeldusele, et kaebaja poolt 22.04.2010 esitatud 36 000 krooni tagastustaotlus polnud seotud kahtluse alla seatud kütusetehingutega ja on selle ära täitnud. Seega on vastustaja ise tunnistanud, et tagastusnõude peatamine eelnevalt käsitletud otsusega ja ka viivitus tagastusnõude täitmisel oli selle summa osas õigusvastane ja vastupidist pole põhjust järeldada ka kohtul. Kohus leidis, et kaebajal on põhjendatud huvi toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks, ent seda, kas kaebajale on tagastusnõude täitmisega viivitamise tõttu ka tegelikult tekkinud mingit reaalset 2 varalist kahju, mis ületab

§ 116

lg 2 ja § 117 lg 1 kohaselt arvutatava intressisumma ning kas kõik vastava nõude rahuldamise eelduseks olevad riigivastutuse seadusest või muust õigusaktist tulenevad tingimused on täidetud, ei saa kohus tuvastamisnõude lahendamisel hinnata. Kohus märkis, et kaebaja pole esitanud mingeid nõudeid vaideotsuse või selle muutmise otsuse suhtes, mistõttu pole need otsused käesoleva kaebuse esemeks. Samuti pole seda 17.11.2010 koostatud kontrollakt. Seega on asjakohatud ja arusaamatud kõik need seisukohad, mida kaebaja on nende dokumentide suhtes avaldanud. Arusaamatu on ka väide selle kohta, et maksuhaldur oli kaebaja maksukohustused vaidluse põhjuseks oleva käibedeklaratsioonijärgse enammaksega juba tasaarvestanud ja 12.08.2010 ei olnud tal enam 252 291 krooni suurust tagastusnõuet. Ükski kohtutoimikusse esitatud tõend ei kinnita seda. Selle tõele vastavuse korral kaoks tühistamisnõude alus valdavas osas üldse ära, sest olematu tagastusnõude täitmise peatamine ei saa kuidagi rikkuda kaebaja õigusi. HKMS-i § 7 lg 1 kohaselt pole isikul kaebeõigust, kui vaidlustatu ei riku tema subjektiivseid õigusi.

1. Apellatsioonkaebuses palub kaebaja tühistada halduskohtu 03.03.
2. a otsuse osas, millega kaebus jäi osaliselt rahuldamata ja teha uue otsuse, millega kaebus rahuldada ja tühistada Maksu- ja Tolliameti Ida MTK 12.08.2010 otsus nr 12.2-3/3579-
3. 1) Kaebaja arvates ei ole halduskohus vaidlustatavas otsuses pööranud sisulist tähelepanu kaebaja väitele, et vastustaja ei saanud õiguspäraselt otsust teha juba ainuüksi seetõttu, et otsuse tegemise ajaks oli möödunud vastustaja enda pikendatud tähtaeg tagastusnõude täitmiseks ja tagastusnõue oli maksukohustusega tasaarvestamise tõttu enne otsuse tegemist suures osas lõppenud. Kaebaja selgitusel esitas ta maksuhaldurile tagastamistaotluse 21.04.
4. Selle nõude täitmise tähtaega pikendas vastustaja korduvalt, viimane pikendatud tähtaeg lõppes 08.08.
5. Samal ajal esitas kaebaja täiendavaid maksudeklaratsioone, milles deklareeris tasumisele kuuluvaid makse. Kaebaja eeldas, et maksusummad tasaarvestatakse ettemaksega. Kuigi vastustaja ei toimetanud kaebajale kätte täitmise tähtaja pikendamist puudutavaid haldusakte, siis sisuliselt viis maksuhaldur tasaarvestused läbi, sest maksuhalduri andmebaasis ei kajastunud ka vahepealsel perioodil kaebaja maksuvõlg. Isegi kui eeldada, et tasaarvestus võis täitmise peatamise tõttu olla takistatud kuni 08.08.2010, puuduvad ikkagi andmed ja haldusaktid selle kohta, et tasaarvestuste tegemine oleks olnud takistatud veel ka 09.08.2010 või sellele järgnevatel päevadel. Seega vabanes kaebaja ettemaksukonto hiljemalt 09.08.2010, järelikult oli tasaarvestus sisuliselt tehtud enne otsuse tegemist ja otsuse päeva seisuga ei olnud kaebajal sellist tagastamistaotlust nagu märgib vastustaja. Halduskohtu otsusest ei selgu, et halduskohus oleks kontrollinud vaidlustatud haldusakti andmise ajalist korrektsust ja sellise tagastusnõude olemasolu, millel otsus rajaneb. Samuti leidis halduskohus ebaõigesti ja põhjendamatult, et ükski kohtutoimikusse esitatud tõend ei kinnita kaebaja väiteid varasemast tasaarvestusest, jättes tähelepanuta kaebaja õiguslikud põhjendused. Kaebaja leiab, et vastustaja ei saa meelevaldselt pikendada aega, mille jooksul tuleb otsustada maksukohustuslase tagastusnõudega seonduvad küsimused. Tähtaeg on kindlaksmääratud ajavahemik koos õiguslike tagajärgedega.

§ 50

lg-st 5 tulenevalt võib maksuhaldur pikendada enda poolt määratud menetlustähtaega, mille tähtpäev ei ole veel saabunud. Sellest järeldab kaebaja, et kui tagastusnõude täitmise pikendamise tähtaeg on lõppenud (ja tagastusnõue järelikult täidetud), siis ei saa maksuhaldur enam peatada sama nõude täitmist. 2) Kaebaja leiab, et Ida MTK otsuses on olulisel määral teostamata kaalutlusõigus. Kaebaja hinnangul ei ole piisav, et kaalutlusõiguse alusel langetatud otsuses esitatu „võimaldab mõista“ selle alust ja selles sisalduvad üksnes „selgitused“. Haldusorgani kaalutlused ning nende aluseks võetud faktilised ja õiguslikud asjaolud peavad olema 3 haldusaktist selgelt nähtavad ja arusaadavad. Selleks, et kaalutlusõigusel rajanevat haldusakti saaks kohus kontrollida, peavad nii eesmärk, põhimõtted, asjaolud kui ka kaalutud huvid nähtuma haldusaktist endast. Halduskohus ei ole tuvastanud, et otsus neile tingimustele vastaks. Otsus ei sisalda viidet ühelegi käibemaksu arvestust puudutavale õigusnormile. Samuti ei ole otsuses ühtegi etteheidet kaebajale, mis Euroopa Kohtu senise praktika valguses võimaldaks asuda seisukohale nagu puuduks kaebajal sisendkäibemaksu arvestamise ja tagasi nõudmise õigus. Vastustaja pidanuks otsuse tegemisel kaaluma, millise maksuga on tagastusnõue seotud ja kas seda konkreetset maksu reguleerivad õigusnormid võimaldavad üldse hinnata kaebaja deklareeritud maksusummat ekslikuks. Kaebaja märgib, et on teinud kõik endast oleneva, et veenduda sisendkäibemaksu mahaarvamise õigsuses, mistõttu on põhjendamatu halduskohtu arusaam, et igasuguse (st ka ilmselgelt alusetu) kahtlustuse puhul on põhjendatud tagastusnõude täitmise peatamine. Kaebaja märgib, et halduskohus jättis tähelepanuta tema väite, mille kohaselt vastustajal puudus territoriaalne pädevus otsuse tegemiseks. Kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et kui otsuses on tagastusnõude summa märgitud tegelikust suuremana, puudub kaebajal kaebeõigust. Kaebusest nähtub, et just otsusele tuginedes on vastustaja haldusasjas nr 3-10-2612 andnud korralduse maksuvõla tasumiseks. Korralduse esemeks olev maksuvõlg sõltub otseselt otsuses märgitud tagastusnõude summast. Seega on kaebajal otsene huvi nii otsuse õigusvastasuse tuvastamiseks kui ka tühistamiseks. Halduskohtu viide HKMS § 7 lg-le 1 on käesoleva asja kontekstis põhjendamatu. 3) Halduskohus rahuldas kaebaja taotluse menetluskulude hüvitamiseks osaliselt. Kuna kaebaja taotleb kogu kaebuse rahuldamist, siis palub kaebaja panna kõik menetluskulud vastustaja kanda. 5. Vastustaja palus oma vastuses apellatsioonkaebusele jätta kaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Vastustaja leiab, et halduskohtus on õigesti hinnanud tõendeid ja kohaldanud materiaal- ja menetlusõiguse norme. 1) Vastustaja selgitab, et

§ 106

lg 2 järgi oleks märtsikuu käibedeklaratsioonis 20.04.2010 esitatud käibemaksu tagastusnõude täitmise 30-päevane tähtaeg saabunud 20.05.

1. Tuginedes KMS § 34 lg 2 ja 3 pikendas Ida MTK 12.05.2010 otsusega nr 12.23/3579-5 kaebaja tagastusnõude täitmise tähtaega esimest korda kuni 30 päeva (s.o kuni 19.06.2010), 11.06.2010 otsusega nr 12.2-3/3579-10 teist korda kuni 30 päeva (s.o kuni 19.07.2010) ning 09.07.2010 otsusega nr 12.2-3/3579-13 kolmandat korda kuni 30 päeva (s.o kuni 18.08.2010). Seega erinevalt kaebaja väidetust ei lõppenud tagastusnõude täitmise pikendatud tähtaeg mitte 08.08.2010, vaid oleks lõppenud alles 18.08.
2. Kuna vaidlustatav otsus tagastusnõude täitmise peatamiseks oli tehtud 12.08.2010, oli see tehtud enne tagastusnõude täitmise tähtaja saabumist, millest tulenevalt kaebaja vastavad väited on alusetud ning halduskohus jätnud need põhjendatult tähelepanuta. Väär on ka kaebaja seisukoht, et maksuhaldur ei saanud enam peatada tagastusnõude täitmist. Eksitav on kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud väide, et vastustaja ei toimetanud kaebajale kätte täitmise tähtaja pikendamist puudutavaid haldusakte. Need toimetati kaebaja teatatud elektronposti aadressile (s.h vaidlustatav 12.08.2010 otsus nr 12.2-3/3579-18). Vastustaja märgib, et väär on kaebaja väide, justkui oleks tagastusnõue maksukohustusega tasaarveldamise tõttu enne vaidlustatava otsuse tegemist suures osas lõppenud. Vastustaja selgitab, et maksuhaldur lähtub maksukohustuse täitmise kontrollimisel ja maksu määramisel eelkõige maksukohustuslase esitatud deklaratsioonidest, eeldades esitatud andmete õigsust. Kui maksuhalduril tekib kahtlus maksukohustuslase esitatud andmete õigsuses, kogub ta täiendavaid tõendeid. Seega, kui isik esitab deklaratsiooni, mille alusel kuulub tagastamisele teatud summa, kuid samas on isikul tasumisele kuuluv kohustus, siis süsteem kuvab võlana tasumisele kuuluvate kohustuste ja tagastusnõude vahet, kuigi tasumist tegelikkuses toimunud 4 ei ole. Tasaarveldamine toimub reaalselt alles pärast selle tagastusnõude kontrolli lõppemist ja seda vaid juhul kui tagastusnõue oli õiguspärane. Avalik võlapäring näitab aga võla puudumist, eesmärgiga minimeerida äriühingute jaoks nende õiguste võimalik riive tehingupartnerite ja klientidega seonduvalt. Elik võla kajastumine e-maksuametis ei tähenda tegeliku enammakse olemasolu, samuti nagu ka avalik võlapäring või maksuvõla puudumise tõendi väljastamine ei tähenda tegeliku maksuvõla puudumist. Kuna kaebaja ekslik järeldus, et tasaarvestus võis tagastusnõude täitmise tähtaja pikendamise tõttu olla takistatud üksnes kuni 08.08.2010 ning kaebaja ettemaksukonto vabanes hiljemalt 09.08.2010, põhineb tagastusnõude täitmise tähtaja (koos pikendamistega) valel arvestamisel, on alusetu ka kaebaja väide selle kohta nagu oleks tasaarvestus sisuliselt tehtud enne vaidlustatava otsuse tegemist ja otsuse päeva seisuga ei olnud kaebajal sellist tagastamistaotlust nagu otsuses märgitud. 2) Vastustaja hinnangul ei ole halduskohus jätnud kontrollimata kaalutlusõiguse teostamist vastustaja poolt. Vastustaja tsiteerib halduskohtu otsust, mille kohaselt: „Otsuses esitatud faktilised andmed ja õiguslikud viited võimaldavad mõista, millisel põhjusel tagastusnõude täitmise peatamine üldse kaalumisele võeti ning on selgitatud ka seda, miks otsustati just peatamise kasuks“ ja leiab, et halduskohus resümeeriski just sedasama mõtet, mille puudumist kaebaja halduskohtule ette heidab. Vastustaja selgitab, et erinevalt kaebaja arvamusest, ei pidanudki Ida MTK 12.08.2010 otsus nr 12.2-3/3579-18 kajastama käibemaksuarvestust puudutavaid õigusnorme või kohtulahendite seisukohti. Nõuded kõnealusele otsusele on ammendavalt sätestatud

§ 107lg-tes 1 ja 2.

Antud sätted kohalduvad ükskõik millise maksu tagastusnõude täitmise peatamise suhtes ning põhjendamatu oleks käibemaksu tagastusnõuet käsitleda erinevalt olukorras, kus käibemaksuseadus mingeid erisusi tagastusnõude täitmise peatamisel ette ei näe. Vastustaja leiab, et väär on kaebaja väide, mille kohaselt halduskohus pole kontrollinud territoriaalse pädevuse puudumist. Halduskohus märkis, et vaidlusalune otsus on antud pädeva haldusorgani poolt, andmise hetkel kehtinud õiguse alusel ja sellega kooskõlas. Ida MTK märkis tagastusnõude õigsuse kontrollimiseks 30.04.2010 antud korralduses nr 12.2-3/3579-1, et Maksu- ja Tolliameti poolt võeti 29.04.2010 vastu otsus nr 12.2-1/3744 Goldbrit OÜ menetlusalluvuse muutmise kohta. Nimetatud korralduses kaebajale teatavaks tehtud menetlusalluvuse muutmist kaebaja vaidlustanud ei ole, antud menetlusalluvuse puhul on tegemist üksnes haldusorgani sisest pädevust puudutava küsimusega. Vastupidiselt kaebajale ei leia vastustaja, et halduskohtu viide HKMS-i § 7 lg-le 1 oleks käesoleva asja kontekstis põhjendamatu. Kui tõele vastaks kaebaja väide tagastusnõude maksuvõlaga tasaarvestamise kohta, kaoks ära tühistamisnõude alus valdavas osas. Vastustaja märgib, et kaebaja oligi Ida MTK 12.08.2010 otsusele esitanud üksnes tühistamiskaebuse. Tuvastamiskaebuse esitas kaebaja ainult seoses Ida MTK viivitusega 36 000 krooni tagastamisel. Seega ei oma kaebaja väited tema otsesest huvist otsuse õigusvastasuse tuvastamiseks tähtsust, kuna selles osas ei esitatud kohtule tuvastamiskaebust. 3) Vastustaja leiab menetluskulude jaotamise taotluse osas, et need on lahendatud kooskõlas kehtiva õigusega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 03.03.2011. a otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 5 7. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et vastustaja 12.08.2010. otsus kuulub tühistamisele seetõttu, et otsuse tegemise ajaks oli möödunud vastustaja enda pikendatud tähtaeg tagastusnõude täitmiseks.

§ 106

lg 2 alusel oleks märtsikuu käibedeklaratsioonis 20.04.2010 esitatud tagastusnõude täitmise tähtaeg saabunud 20.05.

1. KMS § 34 lg 2 ja 3 alusel pikendas vastustaja 12.05.2010, 11.06.2010 ja 09.07.2010 otsustega tagastusnõude täitmise tähtaega igakordselt kuni 30 päeva. Antud juhul on kaebaja ebaõigesti lugenud tagastusnõude täitmise 30 päevase tähtaja alguseks vastustaja poolt vastuvõetud otsuste tegemise kuupäevi. Sisuliselt algas tagastusnõude täitmise tähtaja pikendamine 20.05.2010 ja kuna seda täitmist oli pikendatud kolmel korral iga kord 30 päeva kaupa, siis lõppenuks tagastusnõude täitmise pikendamine alles 18.08.2010, mitte 08.08.2010 nagu seda on leidnud kaebaja. Seega oli vastustaja 12.08.2010 vaidlustatud otsus tehtud pikendatud tähtaja jooksul ja puudub alus selle tühistamiseks seetõttu, et otsuse tegemisel on rikutud tähtaega. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega nagu ei oleks vastustaja talle edastanud täitmise tähtaja pikendamist puudutavaid haldusakte. Vastustaja kinnitusel on kõik haldusaktid edastatud kaebaja elektronposti aadressile. Seega puudub alus eeldada, et kaebaja ei ole neid haldusakte kätte saanud. Ringkonnakohtu arvates näitab kaebaja teadlikkust tagastusnõude täitmise peatamisega seonduvatest haldusaktidest ka asjaolu, et ta ei ole pöördunud vastustaja poole seoses tagastusnõudega. Samuti ei oleks tagastusnõude täitmise pikendamisest mitteteadmisel kaebajal võimalik väita, et tema arvates oli tagastusnõude täitmine pikendatud ainult kuni 08.08.
2. Seega ei ole vastustaja rikkunud kaebaja õigusi teda puudutavate haldusaktide edastamata jätmisega.
3. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud väitega nagu oleks vastustaja läbi viinud mingeid tasaarvestusi perioodil, millal tagastusnõude täitmise tähtaeg oli pikendatud. Seoses sellega viitab kaebaja asjaolule, et vastustaja andmebaasides ei olnud kajastatud kaebaja maksuvõlga. Käesoleval juhul on vastustaja leidnud, et kaebaja tagastusnõue kuulub täiendavale kontrollile. Kuna puudub selgus, kas kaebajal on õigus tagastamisele kuuluvat maksusummat tagasi saada või mitte, siis puudus vastustajal ka õigus selle summa arvel teha mingeid tasaarveldusi. Asjaolu, et vastustaja andmebaasid ei näita kaebajal võla puudumist, ei anna veel alust väita, et kaebajal need ka reaalselt puuduvad. Ringkonnakohtu arvates oleks isegi maksuvõlgnevuse olemasolul selle näitamine ajal, millal tagastusnõue on täiendaval kontrollil, ebaõige, kuna tagastusnõude põhjendatusel oleks selle alusel võimalik teha tasaarveldusi ning sellega võlgnevusi kustutada. Samuti on võlgnevuse puudumise näitamine kuni tagastusnõude seaduslikkuse kontrolli lõpuni ka kaebaja huvides, kuna sellise võlgnevuse näitamine võib pärssida kaebaja majandustegevust ja oleks näiteks üheks aluseks, mis võtaks ettevõttel võimaluse osaleda riigihangetes.
4. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud väitega nagu kuuluks vastustaja 12.08.
5. a otsus tühistamisele seoses sellega, et kaalutlusõigust on teostatud puudulikult. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti kohtulik kontroll on piiratud. Ringkonnakohtu arvates on vaidlustatud haldusaktis piisavalt välja toodud selle andmise faktilised ja õiguslikud alused. Asjaolu, et kaebaja nendega ei nõustu, ei anna veel alust väita, et haldusakt oleks antud kaalutlusvigadega. Haldusaktist nähtub ka see, et see on antud seoses käibemaksu tagastusnõudega. Asjaolu, et viidatud ei ole käibemaksu arvestust puudutavatele õigusnormidele, ei muuda haldusakti tühiseks, kuna haldusakti andmise eesmärgiks on tagastusnõude täitmine peatamine. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et käibemaks on õigesti arvestatud, vaid tagastamise peatamise aluseks on kahtlus, et kaebaja on rikkunud maksuseadusi ja valeandmete esitamisega loonud olukorra, kus ta nõuab tagasi käibemaksu, 6 mida tal vastustaja arvates ei ole võimalik tagasi nõuda. Käibemaksu tagastusnõude õigsus kuulub kontrollimisele läbiviidava väärteomenetluse käigus. Samuti on vastustaja ringkonnakohtu arvates õigesti viidanud ka asjaolule, et käesoleval juhul on tagastusnõude täitmise peatamine vajalik ka avalikes huvides, kuna arvestades kaebaja majanduslikku seisundit võib peatamata jätmine tuua kaasa olukorra, kus väärteomenetluses süüdimõistmisel puuduvad kaebajal vajalikud vahendid maksusumma tasumiseks.
6. Kaebaja on apellatsioonkaebuses heitnud halduskohtule ette seda, et halduskohus on jätnud tähelepanuta tema väited selle kohta, et vastustajal puudus territoriaalne pädevus vaidlustatud otsuse tegemiseks. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et kaebaja on tõepoolest registreeritud Maksu- ja tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse teeniduspiirkonnas. Samas on Maksu- ja Tolliameti kontrolliosakonna juhataja 29.04.
7. a otsusega nr 12.2-1/3744 antud Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskusele nõusolek kontrollida Põhja maksu- ja tollikeskuse tööpiirkonna registreeritud ettevõtet, so kaebajat. Kaebaja seda nõusolekut ei ole haldusasja materjalide kohaselt vaidlustanud. Samuti ei saa selline üleandmine ringkonnakohtu arvates ka iseenesest rikkuda kaebaja õigusi.
8. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise puhul jäävad kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud HKMS § 108 lg 1 kohaselt tema enda kanda. Vastustaja menetluskulude taotlust ei ole esitanud. Madis Ernits Maili Lokk 7 Agu Timmi