3-10-3083/32

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Maili Lokk ja Agu Timmi

1. mai 2012, Tartu Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Halduskohtu 23.03.
2. a otsus Einar Tasku apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Einar Tasku Vastustaja Viru Vangla 3-10-3083 Einar Tasku kaebus Viru Vangla toimingute (televiisori mitteandmine, kahju hüvitamise taotluse tähtaegselt läbi vaatamata jätmine) õigusvastasuse tuvastamiseks ja kahju hüvitamiseks seoses televiisori mitteandmisega RESOLUTSIOON Jätta Tartu Halduskohtu 23.03.
3. a otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o kuni
4. juunini
5. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. E. Tasku esitas Viru Vanglale taotluse (nr 6-20.1/39106) televiisori saamiseks kambrisse. 09.11.2009 jäeti tema taotlus seoses kehtivate rikkumistega rahuldamata. 04.03.2010 esitas kaebaja uuesti taotluse (nr 6-9/8666) televiisori saamiseks kambrisse, mis jäeti kehtivate distsiplinaarkaristuste tõttu 08.03.2010 rahuldamata. 14.04.2010 esitas kaebaja taas taotluse (nr 6-9/16713) televiisori saamiseks kambrisse, mis jäeti rahuldamata, sest kaebaja arvel ei olnud piisavalt raha elektri eest tasumiseks. 19.05.2010 esitas kaebaja taotluse (nr 6-9/24021) televiisori saamiseks kambrisse, mis küll rahuldati, kuid televiisor jäeti väljastamata, sest kambrikaaslasel oli see juba olemas. 01.07.2010 esitas kaebaja Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse (nr 6-14/25138), milles taotles mittevaralise kahju hüvitamist iga päeva eest 100 krooni, mil Viru Vangla ei lubanud talle isiklikku televiisorit kambrisse. Sellest tulenevalt ei saanud kaebaja omandada vajalikku informatsiooni ning õppida eesti keelt. 11.10.2010 esitas kaebaja taotluse (nr 6-9/38246) televiisori saamiseks kambrisse. Taotlus rahuldati ning 04.11.2010 väljastati kaebajale kambrisse televiisor.
7. E. Tasku esitas 29.11.2010 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla tegevuse peale. Kaebaja taotles Viru Vangla toimingute (televiisori mitteandmine, kahju hüvitamise taotluse tähtaegselt läbivaatamata jätmine) õigusvastasuse tuvastamist ja kahju hüvitamist seoses televiisori mitteandmisega. Samuti vaidlustas ta inspektor-kontaktisiku pädevuse otsuse tegemisel talle televiisori kambrisse lubamise kohta. Vangla pidi kahju hüvitamise taotluse läbi vaatama kahe kuu jooksul ning seda ei tehtud. Seega on kaebajal võimalus nõuda tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist. Vangla ei vaadanud läbi taotlust kuue kuu jooksul ja see oli isegi kadunud. Seega Viru Vanglas valitseb asjaajamise segadus. Lisaks on Riigikohtu poolt leitud, et varasem distsiplinaarkaristus ei saa olla televiisori väljastamata jätmise aluseks. Kaebajale ei väljastatud põhjuseta televiisorit ühe aasta jooksul ja seega ei saanud kaebaja end kursis hoida päeva sündmustega ega arendada keeleoskust. HALDUSKOHTU LAHEND
8. Tartu Halduskohtu 23.03.
9. a otsusega rahuldati kaebus osaliselt. Riigikohtu 09.06.
10. a lahendis haldusasjas nr 3-3-1-32-10 on märgitud, et loa andmisest keeldumise alusena ei ole õige tugineda taotleja kehtivatele distsiplinaarkaristustele ja seega on 09.11.
11. a ja 08.03.
12. a otsused õigusvastased ja kaebus kuulub selles osas rahuldamisele. 14.04.
13. a taotluse alusel ei andnud vangla luba televiisorit kambrisse tuua põhjusel, et kaebajal ei olnud vahendeid elektriseadmete kasutamise eest tasumiseks. Seega on loa mitteandmine õiguspärane ja kooskõlas seadusega. Vaidlustatud aktidega ei saanud kaebajale tekkida mittevaralist kahju, mille hüvitamist on tal õigus nõuda. Samuti ei ole kaebaja mittevaralist kahju välja toonud. Kuus kuud ilma isikliku televiisorita olemine ei saanud ilmtingimata kahjustada kaebaja inimväärikust. Kaebaja ei ole millegagi tõendanud oma inimväärikuse alandamist ja ei maininud seda kordagi oma pöördumistes kohtusse. Kaebaja 01.07.
14. a kahju hüvitamise taotluse tähtaegselt läbivaatamata jätmine ei alandanud kaebaja väärikust ega kahjustanud tema tervist ning seda ei saa käsitleda vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumisena. Seega ei saa kaebaja riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 kohaselt nõuda mittevaralise kahju hüvitamist. Rahalise hüvitise taotlus on ilmselgelt perspektiivitu ja kaebajal ei saa olla põhjendatud huvi ning sellel põhjusel jätab kohus selles osas kaebuse rahuldamata. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
15. E. Tasku esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse osaliselt tühistada ja kaebuse rahuldamata jäänud osas rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kujundas halduskohus algusest peale kaebuse küsimust ebaõigesti, mille tulemusel muutus kaebuse sisu ja järelikult ka vaidluse eesmärk. Televiisor on kaebaja omand ja igaühel on õigus isiklikku omandit vabalt hallata, kasutada ja käsutada. Kaebajale jääb arusaamatuks, mil moel ja milliste õigusnormidega vastavuses arutas kohus haldusaktide õigusvastasust, kui kaebaja esitas kaebuse õigusvastase tegevuse peale, mitte aga üksikute haldusaktide kehtivuse peale. 06.03.2011 esitas kaebaja kohtule taotluse Viru Vangla akti nr 6-20.1/3916 ekspertiisiks ametliku dokumendi võltsimise ja fabritseerimise kohta, kuid vastust ei saanud. Kaebajal oli alates 22.10.2009 televiisori näol juba isiklik omand olemas, seega polnud tal vajadust saada vangla administratsioonilt mingit luba. Vangla on hõivanud kaebaja isikliku omandi ja kasutanud seda oma äranägemisel. Kohtu seisukohast 2 tuleneb, et kinnipeetav pole täisväärtuslik inimene ning tal puudub inimväärikus ja tema sotsiaalse seisundi tõttu võib teda alandada inimväärikuse puudumisel. Kaebaja leiab, et tal on õigus kahju hüvitamisele, mis tekitati tema õiguse ebaseadusliku piiramisega.
16. Viru Vangla palus jätta E. Tasku apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kohus ei ole haldusaktide õiguspärasust hinnates käitunud kaebaja õigusi rikkuvalt. Vangistusseaduse (VangS) § 31 lg 2 kohaselt võib vanglateenistuse ametniku loal olla kinnipeetaval isiklik raadio, televiisor, video- või helikassettmagnetofon või muu vaba aja veetmiseks vajalik ese, kui nende kasutamine ei riku vangla sisekorraeeskirju ega häiri teisi isikuid. Enne televiisori andmist on ametnikul õigus teostada kaalutlusõigust televiisori lubamise osas. Lisaks tuleb elektritasu võlgnevuste vältimiseks maksta ette ning enne televiisori väljastamist tuleb kontrollida kinnipeetaval finantsvahendite olemasolu. Asjaoluga, et kaebajale ei võimaldatud kasutada isiklikku televiisorit, ei ole piiratud tema õigust saada üldlevivat informatsiooni. Kinnipeetavatele, kellel ei ole isiklikku televiisorit või isiklikku televiisorit ei võimaldata kambris kasutada, tagatakse televisioonisaadete jälgimise võimalus päevakavas ette nähtud vabal ajal (4 h) osakondade päevaruumidesse paigaldatud televiisoritest. Samuti on kinnipeetavatele tagatud üleriigiliste päevalehtede lugemise võimalus. Vangla ei ole rikkunud kaebaja õigusi informatsiooni saamise osas. Paljudel kinnipeetavatel pole isiklikke televiisoreid, seega pole vangla ka nende isikute õigusi rikkunud. Tõenäoliselt kaasnesid kaebajale isikliku televiisorita olemisega ebameeldivused, kuid igasuguste ebameeldivuste kogemine ei anna alust mittevaralise kahju rahaliseks hüvitamiseks. Kaebajale tekitatud ebamugavused ei ole käsitletavad sedavõrd intensiivsete ja isiku põhiõigusi oluliselt riivavatena, et põhjendatud oleks talle tekitatud hingeliste üleelamiste tõttu rahalise hüvitise maksmine. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
17. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 23.03.
18. a otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
19. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et põhiseaduse § 32 sätestab, et igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Samas on kaebaja jätnud tähelepanuta, et omandiõiguse kitsendused võib sätestada seadusega. Kinnipeetava omandi valdamise, kasutamise ja käsutamise kitsendused on reguleeritud vangistusseadusega. VangS § 31 lg 2 sätestab, et vangla direktori või tema määratud isiku loal võib kinnipeetaval olla isiklik raadio, televiisor, video-, helikassettmagnetofon või muu vaba aja veetmiseks vajalik ese, kui nende kasutamine ei riku vangla sisekorraeeskirju ega häiri teisi isikuid. Sama paragrahvi
20. lõike alusel katab kinnipeetav nimetatud elektriseadmete kasutamise kulud. Seega on kinnipeetaval televiisori kasutamiseks vajalik omada vastavat ametniku luba ja peale selle peab ta olema võimeline tasuma ka elektriseadmete kasutamise kulusid. Käesoleval juhul on halduskohus viitega Riigikohtu lahendile õigustatult leidnud, et õigusvastaseks tuleb lugeda vastustaja keeldumised kaebajale televiisori kambrisse mittelubamiseks seoses sellega, et kaebaja omas varasemaid distsiplinaarkaristusi. Muus osas puudub alus vastustaja tegevuse õigusvastaseks tunnistamiseks. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et halduskohus on tema kaebusest valesti aru saanud ja ebaõigesti andnud hinnangu vastustaja erinevatele lubadele või keeldumistele kaebajale televiisori kambrisse lubamise kohta. Kuna eelnevalt viidatud VangS § 31 lg 2 näeb ette vangla direktori või tema poolt määratud isiku loa televiisori kambrisse lubamiseks, siis oli halduskohus õigustatud hindama nende lubade seaduspärasust. 3
21. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja taotlus mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses televiisori kambrisse mittelubamisega ei kuulu rahuldamisele. Riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu ja eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Käesoleval juhul on kaebaja leidnud, et kaebajale kambrisse televiisori mittelubamisega on alandatud tema inimväärikust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebajale 6 kuu jooksul televiisori kambrisse mittelubamine ei ole selline tegevus, mida oleks võimalik pidada tema inimväärikust alandavaks. Televiisori puudumine kambris võis küll teatud määral piirata kaebaja õigust olla kursis uudistega ja arendada enda keeleoskust, kuid see ei saanud rikkuda tema õigusi sellisel määral, et oleks õigustatud hüvitise väljamõistmine mittevaralise kahju tekitamise eest. Samuti on vastustaja õigustatult osutanud sellele, et kaebajal oli võimalus olla kursis uudistega selle kaudu, et tal oli võimalus lugeda üleriigilisi päevalehti ja samuti oli tal õigus vabal ajal vaadata televiisorit päevaruumidesse paigaldatud televiisori vahendusel. Seega on halduskohus jätnud kaebaja kaebuse mittevaralise kahju hüvitamiseks õigustatult rahuldamata. Madis Ernits Maili Lokk 4 Agu Timmi