3-10-2539/62

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Maili Lokk, Agu Timmi

1. aprill 2012, Tartu 3-10-2539 Juri Stronfeli (Stronfel) kaebus Tartu Vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks Tartu Halduskohtu 14.03.
2. a otsus Juri Stronfeli apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Juri Stronfel Vastustaja Tartu Vangla RESOLUTSIOON
3. Jätta Tartu Halduskohtu 14.03.
4. a otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, so kuni
5. maini
6. (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. 26.08.2010 paigutati Tartu Vanglas kinnipeetava Juri Stronfeliga ühte kambrisse eeluuritavate eluhoone
8. osakonda kinnipeetav Andrei Kums. 27.08.2010 pöördus A. Kums valvuri poole palvega, et tema juurest paigutataks ära J. Stronfel. Valvur selgitas, et ümberpaigutamisega tegeleb vanglas julgeolekuosakond ning soovitas pöörduda sinna. A. Kums helistas julgeolekutöötajale I. Hurdale ning avaldas, et soovib kambrikaaslast vahetada iseloomude sobimatuse tõttu. Julgeolekuametnik palus A. Kumsil end registreerida inspektor-kontaktisiku vahendusel julgeolekuametniku vastuvõtule. 30.08.2010 avaldas A. Kums inspektor-kontaktisikule, et soovib minna julgeolekuametniku vastuvõtule. Kella 14.30 ajal toimus kambris nr 1061 intsident, mis seisnes selles, et väidetavalt lükkas kinnipeetav A. Kums kinnipeetava J. Stronfeli vastu seina, mille tagajärjel tekkis J. Stronfeli põsesarnale marrastus.
9. Juri Stronfel esitas 01.10.2010 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada õigusvastaseks Tartu Vangla julgeolekutöötaja tegevusetus perioodil 27.08.2010-30.08.
10. Kaebaja sai vanglaametnike tegevusetuse tagajärjel hingeliselt ja füüsiliselt kannatada ning ohtu seati tema elu ja tervis, sest vanglaametnikud ignoreerisid tema kaebusi. Konflikt kambrikaaslase A. Kumsiga lõppes kaebaja suhtes füüsilise vägivalla tarvitamisega. Põhjendatud huvina tuvastamiskaebuse esitamiseks tõi kaebaja välja preventiivse huvi ja soovi esitada vangla vastu kahju hüvitamise nõue.
11. Tartu Halduskohtu 14.03.
12. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohus sedastas, et vangla peab tagama kinnipeetava julgeoleku vanglas, mis tuleneb muuhulgas vangistusseaduse (VangS) §-s 12 sätestatud eraldihoidmise printsiibist. Asjas kogutud tõenditega on tõendatud, et nii kaebaja kui A. Kums on 27.08 -29.08.2010 pöördunud ametnike poole sooviga saada eraldi kambritesse. Kohtule ei ole aga kaebaja poolt esitatud selliseid tõendeid, mille alusel saaks väita, et vangla on olnud õigusvastaselt tegevusetu, kui ta ei asunud tegutsema viivitamatult. Vangla on kinnipeetavate vahelist probleemi lahendades järginud tavapärast rutiini. Kinnipeetavad tõid välja iseloomude mittesobimise. Kuna peamiseks kurtjaks oli tunnistaja ütluste kohaselt A. Kums, siis jääb kohtule arusaamatuks, miks pidi isik, kes väidetavalt ohustas kaebaja elu ja tervist, selles küsimuses olema aktiivsemaks pooleks. Meditsiiniosakonna tõenditega on tõendatud, et kaebajal on objektiivselt tuvastatud paremal põsesarnal marrastus ja A. Kumsil küünarvarrel vaevumärgatav punane laik. Kuna A. Kumsi on distsiplinaarkorras karistatud, siis ei saa kohtu hinnangul vastustajat süüdistada antud vaidluse tehioludel õigusvastases tegevusetuses. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
13. Apellatsioonkaebuses taotleb J. Stronfel halduskohtu 14.03.2011 a otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist. Kaebaja väitel tekkisid probleemid A. Kumsiga ühte kambrisse paigutamisele järgneval päeval, so 27.08.
14. Probleemidest teavitati valvurit ja kontaktisikut. A. Kums helistas operatiivtöötajale, paludes enda väljakutsumist, kuna kaebaja telefonikaardil polnud raha. Kaebaja sõnul lubas A. Kums operatiivtöötajale, et vastasel korral „tuleb kambris kisma“. 27.08.2010-30.08.2010 pöördusid nii kaebaja kui A. Kums pidevalt valvurite poole, et kutsutaks välja Tartu Vangla peakorrapidaja, ent asjatult. 30.08.2010 sai kaebaja tunda valu ja armi paremale põsesarnale. Samuti tundis kaebaja hingepiinu ning hirmu oma elu ja tervise pärast. Väär on Tartu Vangla väide, et I. Hurt kutsus kaebaja ja A. Kumsi välja ning vestles nendega enne A. Kumsi paigutamist kaebajaga ühte kambrisse. Samuti on väär vastustaja väide, nagu ei oleks kaebaja ise 27.08.2010-30.08.2010 pöördunud valvurite ja kontaktisiku poole neile probleemi teadvustamiseks. Kaebaja ei mäleta, et vastustaja oleks 02.02.
15. a toimunud kohtuistungil esitanud konfidentsiaalset infot või selle esitamist taotlenud. Konfidentsiaalse informatsiooni olemasolust sai kaebaja teada kohtuotsust lugedes. Kaebaja ei ole nõus sellega, et A. Kums kuulati üle tema osavõtuta ja talle ei antud võimalust ise A. Kumsile küsimusi esitada. Arusaamatuks jäi kaebajale kompromissi pakkumine Tartu Vanglaga. Kaebuse esitaja arvates tunnistas kohtunik talle kompromissi pakkudes sisuliselt Tartu Vangla tegevuse õigusvastasust. Kaebaja arvates mõjutas Tartu Vangla konfidentsiaalse infoga kohut tegema otsust vastustaja kasuks. Lisaks on kaebaja arvates A. Kumsi süü tõendatud, kuna teda karistati 30.08.2010 toiminud intsidendi eest 10-ööpäevase kartseriga. 2 Tunnistaja A. Kumsi ütlused on kaebaja arvates mõjutatud Tartu Vangla poolt pakutud hüvedega.
16. Tartu Vangla vaidleb oma vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kaebaja poolt avaldatust nähtub, et väidetavad probleemid tekkisid kambrikaaslasega pärast ühte kambrisse paigutamist iseloomude sobimatuse tõttu. Seega tunnistab kaebaja, et mingeid selliseid takistusi, mis oleks võinud olla vanglale eelnevalt teada nende ühte kambrisse paigutamisel, ei olnud. J. Stronfel kirjeldab oma apellatsioonkaebuses ühist koostööd A. Kumsiga - kumb helistas, kumb teavitas valvureid. Sellest nähtub osapoolte koostöövõimelisus. Kaebuses puuduvad viited sellele, millised või millest tulenevad erimeelused neil tekkisid. Kaebuses märgib kaebaja, et kambris olid väga tõsised probleemid ja A. Kums ähvardas teda füüsilise arveteklaarimisega Vastustaja hinnangul on esitatud väited paljasõnalised ja ei viita selle ohu tegelikule ja reaalsele olemasolule. A. Kums tunnistas halduskohtu istungil vande all olles, et ei ole J. Stronfeli suhtes 30.08.2010 füüsilist vägivalda kasutanud ega ole teda selle kasutamisega ähvardanud. Tõele ei vasta väide, et kaebaja sai konfidentsiaalsest infost, millele halduskohus oma otsuses tugineb, teada alles 14.03.
17. a kohtuotsusest. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on J. Stronfelile selgitatud, et Tartu Vangla poolt 21.12.2010 esitatud materjalid A. Kumsi distsiplinaarkorras karistamise kohta ning J. Paluoja (Tartu Vangla julgeolekuosakonna spetsialist) poolt koostatud õiend on tunnistatud asutusesiseseks teabeks, mistõttu ei saa kaebaja sellega tutvuda. Kaebaja esitas vastuväite ainult selles osas, mis puudutas A. Kumsi tunnistusi ning kohus otsustas, et neid tutvustatakse talle hiljem Asjaolu, et kohtunik viitas võimalusele saavutada vastustajaga kaebuse osas kompromiss, ei tähenda, et kohus oleks tunnistanud vangla tegevuse õigusvastaseks. Halduskohtumenetluses on poolte vahelise vaidluse osas kompromissi saavutamine üks võimalikke viise kohtuvaidluse lõpetamiseks ning sellele võimalusele viitamine kohtuniku poolt on õigusrahu saavutamise eesmärgil tehtud ettepanek lõpetada vaidlus mõlemat poolt rahuldaval viisil. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
18. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 14.03.
19. a otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
20. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et A. Kums informeeris 27.08.2010 operatiivtöötajat sellest, et tema viibimine ühises kambris koos kaebajaga võib viia vägivallategudeni. Tunnistaja I. Hurt on halduskohtu istungil andnud ütlusi selle kohta, et A. Kums tõepoolest helistas talle ja palus end kaebajaga erinevatesse kambritesse paigutada põhjusel, et nende iseloomud ei sobi. Samas ei toonud ta esile ühtegi sellist probleemi, mis oleks vajanud kohest lahendamist. Seega sai kokku lepitud, et 30.08.2010 kutsub I. Hurt A. Kumsi vestlusele. Enne kaebaja ja A. Kumsi ühte kambrisse paigutamist kontrolliti, kas nende vahel võib tekkida mingeid probleeme ja mingit ohtu ei olnud. Tunnistaja A. Kums kinnitas, et ta küll pöördus vangla poole, et teda paigutatakse eraldi kaebajast seoses iseloomude sobimatusega, kuid eitas kaebaja suhtes vägivalla kasutamist ja selle võimalusest vanglatöötaja teavitamist. Seega on alusetu kaebaja väide, mille kohaselt vastustaja oli teadlik asjaolust, et kaebaja ja A. Kumsi ühes kambris viibimine võib kaebajale kujutada ohtu ja vastustaja jättis õigusvastaselt sellele infole reageerimata. 3
21. Kaebaja on apellatsioonkaebuses viidanud ka sellele, et ajavahemikul 27.08-30.08.2010 pöördus ta korduvalt valvurite ja kontaktisiku poole probleemi teadvustamiseks ja nende eraldi paigutamiseks. Tunnistaja S. Naha kinnitas, et ta täitis inspektor-kontaktisiku ülesandeid ja tema poole ei ole kaebaja sellel ajavahemikul mingite probleemidega pöördunud. Seega ei ole võimalik väita, et vastustaja oleks kaebaja suhtes käitunud õigusvastaselt.
22. Kaebaja on apellatsioonkaebuses väitnud ka seda, et 02.02.2011 toimunud kohtuistungil ei olnud mingit juttu vastustaja poolt esitatud konfidentsiaalsest informatsioonist ja sellest sai ta teada alles kohtuotsusest. Selline kaebaja seisukoht ei ole kooskõlas haldusasja materjalidega. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt (tl 61-64) teavitas kohus menetlusosalisi, et kohtu korraldusel on vastustaja esitanud 21.12.2010 materjalid A. Kumsi distsiplinaarmenetluse kohta, mida kaebajale ei tutvustata. Seega on alusetu kaebaja väide, et ta sai sellest informatsioonist teada alles kohtuotsusest.
23. Kaebaja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud ka seda, et tal ei olnud võimalik tutvuda A. Kumsi ütlustega ja esitada viimasele küsimusi. Kohtuistungi protokolli kohaselt ei ole kaebaja soovinud esitada A. Kumsile küsimusi, vaid on soovinud ainult ütlustega tutvuda. Pärast kaebaja kohtuistungile tagasitoomist on teda tunnistaja A. Kumsi ütlustega tutvustatud (tl 62 pöördel) ja kaebaja ei ole sellele vastu vaielnud. Seega ei ole võimalik väita, et kaebaja õigusi on rikutud. Asjaolu, et kaebaja leiab, et A. Kums ei ole andnud tõeseid ütlusi, ei anna alust neid veel kahtluse alla seda ja halduskohus on neid õigesti kasutanud kohtuotsuse tegemisel.
24. Kaebaja leidis apellatsioonkaebuses ka seda, et halduskohus on kompromissi pakkumisega sisuliselt tunnistanud vangla tegevuse õigusvastasust, kuid samas on jätnud kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtul puudub lähtuvalt kohtuistungi protokollidest alus asuda seisukohale, et halduskohus on teinud ettepaneku lahendada käesolev haldusasi kompromissiga. Asjaolu, et kaebaja taotles 1000 euro väljamõistmist, millega vastustaja ei nõustunud, ei anna veel alust väita, et tegemist oleks halduskohtu ettepanekuga lahendada haldusasi kompromissi sõlmimisega. Einar Vene Maili Lokk 4 Agu Timmi