← Eesti

3-11-2046/29

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Agu Timmi ja Maili Lokk

  1. september 2012, Tartu 3-11-2046 I.L. kaebus Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse 07.04.
  2. a maksuotsuse nr 12.2-3/617811 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 22.12.
  3. a otsus I.L. apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja I.L. , esindaja määratud korras advokaat Anne Vissak Vastustaja Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskus RESOLUTSIOON
  4. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 22.12.
  5. a otsus muutmata.
  6. Mõista riigieelarve vahendite arvelt välja riigi õigusabi tasu 134 eurot ja 40 eurosenti Advokaadibüroo Sirje Must advokaadile Anne Vissakule õigusabi osutamise eest apellatsioonimenetluses.
  7. Saata kohtuotsus Eesti Advokatuurile ja Rahandusministeeriumile. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, so alates 28.09.2012 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  8. Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskus (LMTK) kontrollis I.L.
  9. a tulumaksukohustuse õigsust ning kohustas 07.04.
  10. a maksuotsusega nr 12.23/6178-11 I.L. d tasuma täiendavalt tulumaksu summas 8505,36 eurot (133 080 krooni). Maksuotsuse kohaselt jättis I.L. deklareerimata 633 760 krooni kasu, mille ta sai Lääne-Viru maakonnas Vihula vallas Lahe külas asuva XXXXX kinnistu müügist.
  11. I.L. esitas 19.08.2011 Tartu Halduskohtule kaebuse Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse 07.04.
  12. a maksuotsuse nr 12.2-3/6178-11 tühistamiseks. Kaebuse põhjenduste kohaselt oli XXXXX kinnistu enne müüki kaebaja alaline ja peamine elukoht, mistõttu tuleb tema suhtes kohaldada tulumaksuseaduse (TuMS) § 15 lg 5 p-st 1 tulenevat maksuvabastust. Kaebaja hinnangul on maksuhaldur jätnud põhjendamatult arvestamata tunnistajate ütlused ja kaebaja selgitused tema elukorralduse ja elektrienergia vähese kasutamise põhjuste kohta. Tõenditest ei nähtu, et kaebaja elukoht oleks olnud XXXX , XXXXXXX ning Vihula valla vastus ei tõenda, et kaebaja ei kasutanud XXXXX kinnistut elukohana.
  13. Tartu Halduskohtu 22.12.
  14. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt kohaldatakse TuMS § 15 lg 5 p-s 1 kehtestatud maksuvabastust vaid juhul, kui on tõendatud, et kaebaja kasutas XXXXX kinnistut kuni võõrandamiseni oma alalise või peamise elukohana. Kaebaja väited, et ta kasutas XXXXX kinnistut oma alalise elukohana kuni selle müügini, ei ole usaldusväärsed ja maksuhalduri poolt kogutud tõendid ei kinnita seda. Kohtul pole alust kahelda selles, et 02.12.
  15. a esmakordselt maksuhalduriga suheldes kinnitas kaebaja telefonivestluses maksuhaldurile, et pärast abikaasa surma (05.10.2001) ta seal kinnistul ei ela. Kohtu arvates on kaebaja kajastanud oma elukoha muudatusi korrektselt Eesti rahvastikuregistris, mille andmete põhjal oli ta elukohaks enne 31.03.2002 märgitud XXXXX kinnistu ning perioodil 01.04.2002-14.10.2010 XXXXXXX . Maksuhaldurile esitatud füüsilise isiku tuludeklaratsioonides on kaebaja oma elukohaks nii 2007 kui ka 2008 aastal märkinud XXXXXXX . Samuti on 21.07.
  16. a ostumüügilepingus kaebaja oma elukohaks märkinud XXXXXXX . Maksustamise seisukohast ei ole oluline, kas aadressil XXXXXXX elas ka kaebaja ema ja millal sõlmiti üürileping. Maksuhaldurile ega kohtule ei ole esitatud tõendeid, mis kinnitaksid usaldusväärselt, et pärast 31.03.2002 oleksid kaebaja või tema pereliikmed kasutanud XXXXX kinnistut oma alalise või peamise elukohana. Üheks tõendiks, mis kinnitab, et XXXXX kinnistul alaliselt ei elatud, on Eesti Energia AS-ilt saadud andmed elektri mittekasutamise kohta sellel kinnistul. Kaebaja seletuskirjad ei anna alust pidada XXXXX kinnistut kaebaja alaliseks või peamiseks elukohaks enne selle müüki, kuna alates 07.02.2002 XXXX XXXXXXX korteri ostmisest, olid kaebaja elukoht ja elulised huvid juba XXXX . Kaebaja käis XXXX t 2 km kaugusel tööl, tema tütar käis XXXX koolis ja ta hooldas XXXX kahte vanainimest. Usaldusväärne on maksuhaldurile KÜ XXXXXXX poolt antud informatsioon, mille kohaselt elasid perioodil 01.01.2008-31.12.2008 korteris nr 14 kaks inimest, kaebaja ja tema tütar ning vahetevahel ka kaebaja ema. Kommunaalteenuste arved saadeti kaebajale, kes tasus nende eest isiklikult. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  17. I.L. apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole halduskohus võtnud seisukohta kõigi kaebaja selgituste osas ning on jätnud hindamata osad kaebaja esitatud tõendid. Halduskohus ei ole hinnanud sisuliselt kaebaja selgitusi oma elukorraldusest, et vähemalt
  18. a pidi ta liikuma kahe koha vahet, kuna XXXXX l asus ämm ja XXXX asus tema ema. Kaebaja asus tööle XXXX t 2 km kaugusele ning pärast öövahetusi peatus ta XXXX XXXXXXX korteris. Kuna XXXXX l ei olnud elektrit ja joogivett, tuli joogivesi tuua XXXX t ning pesu pesta samuti XXXX . Toidutegemiseks kasutas kaebaja puupliiti. 2 Halduskohus ei ole pööranud tähelepanu AS Pindi Kinnisvaralt saabunud selgitusele, et elamu elektrisüsteem vajas renoveerimist. Kaebaja elas elektrit kasutamata, kuna elektrisüsteemi renoveerimiseks tal raha puudus. Tunnistajad S.R. E.S. , I.P. ja H.M. on haldusmenetluses kinnitanud, et nende külastustest XXXXX kinnistule jäi mulje, et kaebaja elas XXXXX kinnistul alaliselt või peamiselt. Kommunaalteenuste arve tasumine kaebaja poolt ei tõenda asjaolu, et ta elas alaliselt ja peamiselt Tapa korteris. Halduskohus on jätnud arvestamata, et kaebajal tekkis õiguspärane ootus, et tulumaksu tasumise küsimus on lõplikult lahendatud, kui vastustaja tagastas kaebajale pärast tuludeklaratsiooni parandamist enam tasutud maksusumma.
  19. Vastustaja vaidleb oma vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vastuse põhjenduste kohaselt on halduskohus andnud hinnangu kõigile kaebaja väidetele kogumis teiste asjas kogutud tõenditega, tunnistades kaebaja väited paljasõnalisteks ja põhjendamatuteks. Kaebaja poolt antud ütlused elektrikasutuse kohta XXXXX kinnistul on vastuolulised, mistõttu ei saa neid tõepärasteks pidada. Arusaamatuks jääb, millal tekkisid elektri kasutamisega probleemid ning miks ei pöördunud kaebaja Eesti Energia AS-i poole probleemide ilmnemisel ega teenuse osutamise lepingu sõlmimisel. Asjaolu, et kaebaja ei teavitanud teenusepakkujat probleemist, viitab pigem sellele, et kinnistul alaliselt ei elatud. Ei ole usutav, et kaebaja elas XXXXX kinnistul ka talvisel ajal ilma elektrita, tuues kogu joogivee poest, kuigi samal ajal oli tal olemas korter XXXX , kus oli elekter ja vesi ning töökoht asus ligemal. Kaebaja ämm on XXXXX kinnistul elades saanud elektrit kinnistul kogu aeg tarbida. Asjaolu, et elektrienergia tarbimist pärast ämma surma kinnistul ei toimunud, kinnitab, et kinnistul pärast seda alaliselt ei elatud. Halduskohus ei ole jätnud kaebaja poolt esitatud tõendeid, sh tema tuttavate seletusi tähelepanuta. Kohus on pidanud kaebaja esitatud tunnistajate seletuskirju usutavateks ning kaebaja tuttavate ütlused tõendavad, et kaebaja viibis kinnistul tööst vabal ajal või suvel, kuid need ei tõenda, et XXXXX kinnistu oli kaebaja alaline või peamine elukoht. Kuna kaebaja elukorralduse kese oli XXXX , kuhu tal oli korter soetatud, siis tööst vabal ajal talumajas käimist või suvel kinnistul viibimist ei saa lugeda selle alalise või peamise elukohana kasutamiseks. Vastustaja hinnangul ei saanud kaebajal olla mingit õigustatud ootust selles, et pärast
  20. a tuludeklaratsiooni parandamist on ta tulu õigesti deklareerinud ja maksuhaldur talle uut nõuet ei esita. Juba 02.12.2009 juhtis maksuhaldur kaebaja tähelepanu asjaolule, et ta on jätnud
  21. a tuludeklaratsioonis deklareerimata XXXXX kinnistu müügist saadud tulu. Olukorras, kus maksukohustuslane on oma ütlusi kinnistu elukohana kasutamise kohta muutnud, on alust kahelda tema väidetes. Isikul on õigus oma elukohta määrata, kuid maksumaksja alalise või peamise elukoha tõlgendamine ei ole huvitatud isiku suvaküsimus, kui see on seotud tema tulude väljatoomisega ja maksustamisega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  22. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 22.12.
  23. a otsus muutmata. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohus vaidlustatud otsuse tegemisel rikkunud menetlusnorme seoses tõendite hindamisega ega ka otsuse põhjendamise nõuetega. Vastuseks apellatsioonkaebuse muudele seisukohtadele märgib ringkonnakohus järgmist. 3
  24. Nõustuda ei saa apellatsioonkaebuses toodud seisukohaga, mille järgi on halduskohus põhjendamatult jätnud otsuse tegemisel arvestamata maksumaksja enda seletused. Halduskohus on vaidlustatud otsuse põhjendustest tulenevalt leidnud maksumenetluses kogutud tõendite hindamisega seoses järgmist: „Kuid faktilise asjaolu, millist ja mitut eluruumi isik alalise või peamise elukohana tegelikult kasutab, tuvastamisel maksumenetluses saab tugineda kõigile maksumenetluses lubatud tõenditele (MKS § 59 lg 1), kusjuures määravat tähtsust ei saa omistada maksumaksja enda seletustele. TuMS § 15 lg 5 p-is 1 sätestatud maksuvabastuse saamise ja tulumaksukohustuse vältimise eesmärgil võib isik anda oma alalise ja peamise elukoha kohta valeütlusi. See viiks kohtu viidatud olukorrani, kus isiku maksuvabastus sõltuks üksnes tema enda otsustusest“. Eeltoodust nähtuvalt ei ole halduskohus leidnud, et maksumaksja seletused ei oma asjas mingit tähtsust, vaid on õigesti asunud seisukohale, et isiku alalise või peamise elukoha tuvastamisel saab ja tuleb tugineda kõigile maksumenetluses lubatud ja kogutud tõenditele, sh maksumaksja enda seletustele, kuid hinnata tuleb neid kogumis ja vastastikuses seoses. Lisaks sellele otsustab maksuhaldur maksumenetluses MKS § 59 lg-st 1 tulenevalt ja lähtudes talle seadusega pandud ülesannetest ja kaalutlusõigusest, millised tõendeid ta peab vajalikuks konkreetses asjas koguda. MKS § 11 lg 2 kohaselt otsustab maksuhaldur maksude tasumise õigsuse kontrollimisega seotud toimingute sooritamise vajaduse, toimingute liigi ja ulatuse ning kogub asja otsustamiseks vajalikke tõendeid. Maksuhaldur ei ole ka maksumenetluses uurimispõhimõttest lähtuvalt maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude väljaselgitamisel seotud ainult menetlusosalise esitatud taotluste ja tõenditega. Kui maksuhalduril tekib kahtlus maksukohustuslase esitatud andmete õigsuses, kogub ta täiendavaid tõendeid. Seega ei ole maksukohustuslase esitatud tõenditel ei maksumenetluses ega ka kohtumenetluses ette kindlaks määratud jõudu ja neid tuleb arvestada kogumis teiste asjas kogutud tõenditega. Kuna TuMS ei sätesta alalise või peamise elukoha määratlemise täpseid kriteeriume, on maksuvabastuse rakendamiseks elukoha tuvastamine, kus maksumaksja kuni eluruumi võõrandamiseni alaliselt või peamiselt elas, fakti tõendamise küsimus. Seda, kas tegemist on alalise või peamise elukohaga, võib tõendada ja kontrollida erinevat liiki tõenditega, sh riiklikesse registritesse kantud andmetega, maksumaksja seletustega, tunnistajate ütlustega, ajakirjanduse tellimise infoga, elektri kasutamist puudutavate andmetega jne. Käesoleval juhul hindaski halduskohus vaidlustatud otsuse tegemisel kõiki kogutud tõendeid ja leidis ringkonnakohtu hinnangul põhjendatult, et kaebaja enda seletused selle kohta, et ta kasutas XXXXX kinnistut oma alalise või peamise elukohana kuni selle müügini ei ole usaldusväärsed ja on umber lükatud muude maksumenetluses kogutud tõenditega.
  25. Vaidlusaluse otsuse tühistamiseks ei anna alust ka kaebaja väide, mille kohaselt ei pööranud halduskohus tähelepanu AS-ilt Pindi Kinnisvara saadud selgitusele, et XXXXX kinnistu elamu elektrisüsteem vajas renoveerimist. Kaebaja enda poolt antud selgitused elektrikasutuse kohta XXXXX kinnistul on vastuolulised, mistõttu ei saa neid tõepärasteks pidada ning jääb arusaamatuks, millal siis elektri kasutamisega seonduvad väidetavad probleemid on tekkinud, st millal „elektrisüsteem ei töötanud korralikult“. Juhul, kui elektriga seoses ilmnesid probleemid, siis ei ole usutav, et kaebaja ei oleks pöördunud abi saamiseks teenuse osutaja (Eesti Energia AS) poole. Ka lepingu sõlmimisel oli kaebajal võimalus Eesti Energia AS-i väidetavatest elektri tarbimist takistavatest probleemidest teavitada. Seda ta aga teinud ei ole. See viitab pigem sellele, et kinnistul alaliselt ei elatud. Samuti ei ole usutav, et kaebaja elas XXXXX kinnistul ka talvisel ajal ilma elektrita, kuigi tal oli samal ajal olemas korter XXXX , kus oli olemas nii elekter kui ka vesi. 4 Eeltoodu tõttu nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et oluline on anda hinnang I.L. alalise elamise või mitteelamise kohta XXXXX kinnistul eelkõige läbi elektrienergia kasutamise. Üheks tõendiks, mis kinnitab, et XXXXX kinnistul alaliselt ei elatud, ongi olnud see, et elektrit seal väidetava elamise ajal praktiliselt ei kasutatud. Eesti Energia AS-lt saadud andmete kohaselt oli perioodil 06.06.2007 – 25.05.2008 XXXXX kinnistu elektritarbimine kokku 38 kWh. Perioodil mai-juuli 2008 puudus aga kinnistul elektritarbimine üldse. Lisaks sellele ei teatanud perioodil 06.06.2007 kuni 30.04.2008 keegi XXXXX kinnistuga seoses elektritarbimise näite ja arved esitati kinnistu omanikule prognoosi alusel ning arvetel märgitud summasid ei tasutud ka õigeaegselt. Seega viitab elektritarbimise puudumine kinnistul asjaolule, et kaebaja ei kasutanud seda kinnistut oma alalise või peamise elukohana enne selle müüki 21.07.
  26. Eeltoodut kinnitab ka see, et kaebaja ämm on XXXXX kinnistul elades saanud seal elektrit kinnistul kogu aeg tarbida. Seetõttu ei ole tõsiseltvõetavad väited, et pärast ämma surma
  27. a juunis ei saanud kinnistul elamisel elektrit tarbida seetõttu, et elektrisüsteem ei olnud korras. Asjaolu, et elektrienergia tarbimist pärast kaebaja ämma surma kinnistul ei toimunud, kinnitab ringkonnakohtu arvates maksuhalduri seisukohta, et kinnistul keegi pärast seda alaliselt ei elanud.
  28. Ka kaebaja poolt apellatsioonkaebuses viidatud tunnistajate seletused ei kinnita ringkonnakohtu arvates seda, et I.L. elas XXXXX kinnistul alaliselt või peamiselt enne selle müüki
  29. a juulis. Halduskohus on vaidlustatud otsuses põhjendatud leidnud, et on usutavad kaebaja poolt esitatud tunnistajate seletuskirjad, millest nähtuvalt käis I.L. Tapa ja XXXXX kinnistu vahel tööst vabal ajal ja viibis seal suvel, kuid need ei kinnita, et I.L. kasutas kinnistut enne müüki oma alalise või peamise elukohana. Kaebaja tuttavate seletused tõendavad kaebaja kinnistul viibimist tööst vabal ajal või suvel, kuid ei tõenda, et XXXXX kinnistu oli tema alaline või peamine elukoht. Halduskohtuga tuleb nõustuda ka selles osas, et maksuhaldur ei saanud maksuotsuses järelduste tegemisel tugineda ainuüksi I.L. tuttavate seletustele, kui muud maksumaksja poolt esitatud või maksuhalduri enda poolt kogutud tõendid nende seletuste sisu tõelevastavust ei kinnitanud. Maksuhaldur ja halduskohus ei ole seega jätnud I.L. poolt esitatud tõendeid, sh tema tuttavate seletusi tähelepanuta, vaid on hinnanud kõiki maksumaksja poolt esitatud ja maksuhalduri poolt kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, lähtudes MKS §-s 11 sätestatud ja ka HKMS-ist tulenevast uurimispõhimõttest.
  30. Põhjendamatu on kaebaja väide, et kommunaalteenuste arve eest tasumine tema enda poolt ei tõenda asjaolu, et ta elas alaliselt ja peamiselt XXXX XXXXXXX ning halduskohus ei ole otsuses piisavalt põhjendanud, miks ta asus vastupidisele seisukohale. Vaidlustatud otsuse põhjendustest nähtuvalt ei ole halduskohus ainult kommunaalteenuste arvete tasumise faktile tuginedes teinud järeldust, et I.L. elas alaliselt ja peamiselt XXXX Valve tn 24-
  31. Halduskohus on oma otsuses seda seisukohta põhjendanud muuhulgas ka sellega, et seoses 07.02.2002 XXXX XXXXXXX korteri ostmisega, oli kaebaja alaline elukoht ja elulised huvid juba XXXX , sest kaebaja käis XXXX t 2 km kaugusel tööl, tema tütar käis XXXX koolis ja kaebaja hooldas XXXX kahte vanainimest. Samuti on halduskohus vastava seisukoha kujundamisel tuginenud KÜ XXXXXXX poolt antud informatsioonile, mille kohaselt elasid perioodil 01.01.2008 – 31.12.2008 korteris nr 14 kaks inimest – I.L. ja tema tütar ning vahetevahel ka kaebaja ema, kusjuures kommunaalteenuste arved saadeti ühistu poolt samal aadressil I.L. le, kes need ka tasus.
  32. Asjakohane ei ole kaebaja väide, et halduskohus ei ole piisavalt pööranud tähelepanu TsÜS § 14 lõigetele 1, 2 ja
  33. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 14 lg 1 sätestab, et isiku elukohaks on koht, kus inimene alaliselt või peamiselt elab. TsÜS § 14 lg 2 kohaselt võib inimesel olla korraga ka mitu elukohta. TsÜS § 14 lg 3 kohaselt loetakse elukoht 5 muutunuks, kui isik asub mujale elama viisil, millest võib järeldada isiku tahet oma elukohta muuta. Maksuvabastus laieneb TuMS § 15 lg 5 p-i 1 alusel vaid neile maksukohustuslastele, kes kuni eluruumi võõrandamiseni kasutasid seda alalise või peamise elukohana. Maksuvabastuse rakendamisel on seega oluline just eluruumis elamise fakt vahetult enne eluruumi võõrandamist. See tähendab, et maksuvabastust ei kohaldata ainuüksi sel alusel, et kinnisasi kuulub maksumaksjale või et maksumaksja on kinnisasjal kunagi elanud. Maksuvabastuse kohaldamisel peab olema tõendatud, et vahetult enne võõrandamist oli tõepoolest tegemist maksumaksja alalise või peamise elukohaga. Kaebaja väidetele, et ta käis XXXXX kinnistul suvel ja tööst vabal ajal, on halduskohus andnud omapoolse hinnangu otsuse p-is
  34. Halduskohus on õigesti asunud seisukohale, et isegi kui I.L. käis vahel XXXXX kinnistul tööst vabal ajal ja viibis seal suvel, ei anna need asjaolud alust asuda seisukohale, et sellest tulenevalt kasutaski ta XXXXX kinnistut enne müüki oma alalise ja peamise elukohana. Halduskohus on otsuses seega põhjendatult leidnud, et kuna I.L. elukorralduse kese oli tegelikult XXXX , kuhu tal oli ostetud korter, siis tööst vabal ajal talumajas käimist või suvel kinnistul viibimist ei saa lugeda XXXXX kinnistu alalise või peamise elukohana kasutamiseks vahetult enne selle müüki
  35. a suvel.
  36. Halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamiseks ei anna alust ka kaebaja väide, mille kohaselt ei ole halduskohus asja läbivaatamisel pööranud tähelepanu sellele, et elukoha määratlus on antud alternatiivselt, st kas isik elab seal alaliselt või peamiselt. Nagu juba märgitud, ei maksustata TuMS § 15 lg 5 p-i 1 (kuni 31.12.2010 kehtinud redaktsioonis) kohaselt tulumaksuga kinnisasja, ehitise või korteri kui vallasasja või elamuühistu osamaksu võõrandamisest saadud kasu, kui kinnisasja oluliseks osaks või korteriomandi või -hoonestusõiguse esemeks on eluruum, mida maksumaksja kuni võõrandamiseni kasutas oma alalise või peamise elukohana. Eeltoodu põhjal on kinnisasja võõrandamisel maksuvabastuse tekkimise aluseks vaid see, kas müüdud kinnisasja kasutati selle omaniku poolt kuni võõrandamiseni alalise või peamise elukohana või mitte. Maksumaksja alalist või peamist elukohta iseloomustab esmalt selle seotus tema isiklike ja majanduslike huvidega, mille esinemist peab maksumaksja ise tõendama. Lisaks sellele on isiku sellise elukoha määramisel oluline ka elukoha alalisus ja püsivus. Alalisest ja peamisest elukohast ei saa rääkida, kui eluruumi kasutatakse üksnes vaba aja veetmiseks näiteks nädalavahetustel või suvel. Sel juhul on tegemist küll elukohaga, aga mitte TuMS § 15 lg 5 p 1 rakendusalasse jääva isiku alalise või peamise elukohaga. Nagu varasematest põhjendustest on selgunud, ei ole maksuhaldurile ega ka halduskohtule esitatud selliseid tõendeid, mille alusel oleks olnud võimalik tõsikindlalt väita, et kaebaja elas vahetult enne selle võõrandamist XXXXX kinnistul kas alaliselt või peamiselt.
  37. Apellatsioonkaebuses on esitatud ka väide, et maksuotsuse tegemisega rikkus vastustaja kaebaja õiguspärase ootuse printsiipi, tagastades I.L. le pärast tuludeklaratsiooni parandamist 32 567 krooni, kuigi maksuhalduril oleks olnud õigus jätta see maksusumma kohe tulumaksunõude katteks tagastamata. Toimiku materjalidest nähtuvalt esitas I.L. 21.03.2009 maksuhaldurile
  38. a füüsilise isiku tuludeklaratsiooni, kus ta 21.07.2008 võõrandatud XXXXX kinnistu müügitulu ei deklareerinud. Maksuhaldur võttis 02.12.2009 telefoni teel kaebajaga ühendust ning telefonivestluses kinnitas I.L. , et pärast abikaasa surma ta XXXXX kinnistul ei elanud. Maksuhaldur ei kohustanud I.L. d XXXXX kinnistu müügitulu deklareerima, vaid selgitas talle tulu deklareerimise kohustust juhul, kui tegemist on sellise kinnisasja võõrandamisega, mille oluliseks osaks olevat eluruumi ei ole kuni müügini kasutatud kinnistu omaniku alalise või peamise elukohana. 08.12.2009 esitas I.L. maksuhaldurile
  39. a kohta parandatud tuludeklaratsiooni ja deklareeris ise XXXXX kinnistu müügist saadud tulu.
  40. a tuludeklaratsiooni parandamise tulemusena tekkis kaebajal maksuvõlg. 22.12.2009 esitas 6 I.L. maksuhaldurile taotluse maksuvõla tasumise ajatamiseks. Maksuhaldur rahuldas esitatud taotluse ning koostas maksuvõla tasumiseks maksegraafiku, mida I.L. ka täitis. 07.04.2010 esitas I.L. maksuhaldurile
  41. a kohta uue, parandatud tuludeklaratsiooni, kus kinnistu müügitulu enam ei deklareerinud. Tuludeklaratsiooni paranduse tulemusena I.L. l maksuvõlga enam ei olnud ning tema poolt maksuvõla katteks tasutud 32 567 krooni kohta esitas I.L. maksuhaldurile tagastustaotluse. Maksuhaldur rahuldas selle 30.04.
  42. Just eeltoodu tõttu pidas maksuhaldur vajalikuks alustada 01.09.2010 üksikjuhtumi kontrolli I.L.
  43. a tulumaksukohustuse õigsuse kindlakstegemiseks. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et maksukohustuslasel ei saanud olla mingit õiguspärast ootust sellele, et pärast
  44. a tuludeklaratsiooni parandamist on ta tulu õigesti deklareerinud ja maksuhaldur edaspidi tema maksude tasumise õigsust ei kontrolli ning vajadusel talle uut maksunõuet ei esita.
  45. Kaebajale osutas Tartu Halduskohtu 16.06.
  46. a määrusega määratud riigi õigusabi korras advokaaditeenuseid Advokaadibüroo Sirje Must advokaat Anne Vissak. 19.01.2012 esitas A. Vissak Tartu Ringkonnakohtule koos apellatsioonkaebusega ka taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt on riigi õigusabi osutamise käigus koostatud apellatsioonkaebus ning sellele eelnevalt tutvus advokaat halduskohtu otsusega ja konsulteeris oma esindatavaga, milleks kulus aega 7 pooltundi ja selle eest taotletavaks tasuks on 112 eurot (7x16), millele lisandub käibemaks 22,40 eurot. Kokku on advokaat ringkonnakohtule esitatud taotluses palunud välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt advokaaditasu summas 134,40 eurot. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on mõistlike ja vajalike õigusabikuludega, mis kuuluvad väljamõistmisele. RÕS § 30 lg 1 järgi rahastatakse riigi õigusabi osutamist riigieelarvest selleks eraldatud rahast. RÕS § 24 lg 1 kohaselt korraldab kohtulahendi, uurimisasutuse või prokuratuuri määruse alusel riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulude väljamaksmist riigi õigusabi osutanud advokaadile advokatuur. Einar Vene Agu Timmi 7 Maili Lokk

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.