KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

) § 55 lg-s 1 sätestatut ei saa tõlgendada selliselt, et sportimine tuleks tagada just nimelt vabas õhus. Riske kogumis hinnates on Viru Vanglas loodud tugevdatud järelevalvega osakonnas viibivatele kõrgohtlikele kinnipeetavatele kehakultuuriga tegelemise võimalus oma osakonnas sees. Värskes õhus viibimise õigus on aga kinnipeetavatele igapäevaselt tagatud.

1. 03.01.2011 esitas kaebaja Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu 06.12.
2. a otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldataks. Kaebaja on seisukohal, et halduskohus on oluliselt rikkunud kohtumenetluse normi ning ebaõigesti hinnanud tõendeid, eiranud Riigikohtu halduskolleegiumi 05.02.
3. a seisukohta haldusasjas nr 3-3-1-95-08 ja EVR-i ning CPT soovitusi Euroopa liikmesriikidele. Apellatsioonkaebuse kohaselt on väär kohtu seisukoht, et kuna kaebaja vabaneb vanglast 22.11.2010 ja loobus kohtuistungil taotlusest Viru Vanglale ettekirjutuse tegemisest, puudub kaebajal põhjendatud huvi. Kaebaja märkis juba kohtuistungil ja täiendavas taotluses ning selgitab apellatsioonkaebuses, et tema eesmärgiks on õigusvastase haldusaktiga tekitatud kahju nõude esitamine Viru Vangla vastu. Kaebaja vabanemine vangistusest ei välista Viru Vangla vastutust õigusvastase ja kaebaja õigusi rikkuva tegevuse eest.
4. Vastustaja palub oma vastuses apellatsioonkaebusele jätta kaebus rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Vastustaja sedastab, et

§ 55

lg 1 kohaselt tagatakse kinnipeetavale võimalus kehakultuuriga tegelemiseks.

§ 55

lg 1 sisustamisel tuleb lähtuda

§ 66

lg-s 1 sätestatud piirangust, mille kohaselt kinnipeetava järelevalve tuleb korraldada viisil, mis tagab vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirja täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. Viru Vangla eluosakondadesse E-7 ja E-8 kui tugevdatud järelevalvega eluosakondadesse paigutatud kinnipeetavate riske on hinnatud erialaspetsialistide poolt kõrgemaks kui teiste kinnipeetavate puhul. Seega ei saa võimaldada neil üldspordisaali või spordiväljaku kasutamist nagu teistel Viru Vangla eluosakondade kinnipeetavatel. Alternatiivina

§ 55

lg 1 täitmiseks on E-7 ja E-8 eluosakondades loodud eraldi spetsiaalsed sportimisvõimalused. Seega on vangla spordisaali ja -väljaku kasutamise mittevõimaldamist kompenseeritud kehakultuuriga tegelemise võimaldamisega eluosakonnasiseselt. 3 Vastustaja leiab, et EVR-is sisalduv põhimõte, mille kohaselt sisekorra tagamiseks tuleb arvestada vanglas julgeoleku-, ohutus- ja distsiplinaarnõuetega (p 49) välistab selle, et kõik EVR-is sätestatu oleks üheselt kohaldatav kõikidele kinnipeetavate gruppidele. Vastustaja selgitab, et kõrge ohtlikkus ei seisne ainult selles, et kinnipeetav võiks ise ja vahetult rünnata kaaskinnipeetavaid, vanglaametnikke või kahjustada vangla vara. Oht võib seisneda selles, et isikud omavad kaaskinnipeetavate hulgas autoriteeti ja oskust mõjutada teiste isikute käitumist. Kõrgohtliku kinnipeetava puhul on standardjuhul tegemist isikuga, kes omab mõjuvõimu ja/või autoriteeti teiste kinnipeetavate üle, mistõttu on väga oluline vältida selles osakonnas viibivate kinnipeetavate kokkupuudet ja suhtlemist teistes osakondades viibivate kinnipeetavatega. Ohtude minimeerimiseks on ka sportimisvõimalused korraldatud, arvestades individuaalset riskihinnangut. Kõrgohtliku kinnipeetava saatmisel väljaspoole temale määratud osakonda on vajalik tagada tugevdatud mehitatud valve, s.o saatmaks tervet E7 või E8 osakonda (korraga ca kahtekümmet kõrgohtlikku kinnipeetavat) spordisaali või -väljakule, tuleks vangla julgeoleku tagamiseks jaotada valvurite ressurss selliselt, et kõrgohtlike kinnipeetavate saatmist teostaks kuni kolmkümmend valvurit korraga. Sellist valvurite ressurssi kõrgohtlike kinnipeetavate üle järelevalve tagamiseks vanglal ei ole. 9. 06.10.2011 Tartu Ringkonnakohtusse saabunud taotluses palub kaebaja seoses tema naasmisega Viru Vanglasse kaebuse juurde võtta kohustava ettekirjutuse tegemise nõue. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus tõlgendab kõigepealt kaebaja taotlusi ja analüüsib nende lubatavust (I). Seejärel hindab ringkonnakohus Viru Vangla toiminguid E-7 osakonnas viibivatele kinnipeetavatele sportimisvõimaluste tagamisel ja Viru Vangla kodukorra p 12.2 õiguspärasust (II) ning viimaks menetluskulude küsimust (III). I 11. Kaebaja on käesolevas kohtuvaidluses esitanud arvukalt erinevaid taotlusi. Riigikohus on märkinud, et kaebaja soovib, et vangla tagaks talle nõuetekohaselt võimaluse kehakultuuriga tegelemiseks, hoolimata sellest, millisesse sektsiooni ta on paigutatud (RKHKm 05.02.2009, 3-3-1-95-08, p 8). Ringkonnakohus tõlgendab kaebaja taotlusi sellest lähtuvalt

§ 11

lg 5 järgi on kinnipeetaval, karistusjärgselt kinnipeetaval ja vahistatul õigus esitada vangla haldusakti või toimingu peale kaebus halduskohtule halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud alustel ja korras tingimusel, et kinnipeetav, karistusjärgselt kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud vaide vangla direktorile või Justiitsministeeriumile ning vangla direktor või Justiitsministeerium on vaide tagastanud, osaliselt rahuldanud, rahuldamata või tähtaegselt lahendamata jätnud. Riigikohus on leidnud, et mitme nõude olemasolul saab kohus menetleda kaebaja taotlusi vaid osas, milles on läbi viidud kohustuslik kohtueelne menetlus (RKHKm 11.11.2008, 3-3-1-68-08; 12.11.2009, 3-3-1-70-09; RKHKo 23.09.2010, 3-3-1-41-10). Ka käesoleval juhul on vaidemenetlus formaalselt läbi viidud vaid teise nõude osas. Käesolev kaasus erineb viidatutest siiski selle poolest, et käesoleval juhul on mõlemad nõuded omavahel seotud. Lisaks on vastustaja kohtumenetluse ajal muutnud käimasolevat õigusvaidlust puudutavas osas kodukorda. Ringkonnakohus leiab menetlusökonoomia põhimõttele tuginedes, et kui vangla kohtumenetluse vältel käimasolevat õigusvaidlust puudutavas osas õiguslikku olukorda muudab, siis ei pea selles suhtes algama menetlus taas vaidemenetlusega, vaid asi tuleb õigusrahu ja menetlusökonoomia huvides ära otsustada. Vastasel korral saaks vangla ühepoolselt takistada menetluse lõpulejõudmist ikka ja jälle kodukorda muutes.

1. Esitatud tuvastamisnõude lubatavuse tingimuseks on põhjendatud huvi. Kaebaja on väitnud, et ta soovib esitada kahjunõuet. Ringkonnakohus kahtleb selles, kas võimalik kahjunõue saaks kaasuse tingimusi arvestades olla edukas. Ringkonnakohus leiab siiski, et käesolevas kaasuses on põhjendatud ka tuvastamiskaebuse üle otsustamine preventiivsest huvist lähtuvalt. Kaebaja viibib taas Viru Vanglas ning küsimuse uus üles kerkimine ei ole seetõttu välistatud.
2. Seega on lubatavad nii taotlus Viru Vangla kodukorra p 12.2 tühistamiseks kui ka Viru Vangla E-7 osakonnas viibivatele kinnipeetavatele sportimisvõimaluste tagamise õigusvastasuse tuvastamiseks. II
3. RVastS § 3 lg 1 järgi võib isik nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes selles ulatuses, milles rikutakse tema õigusi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Riigikohus on märkinud, et kaebeõigusele antakse hinnang kaebuse esitamise hetke seisuga (RKHKo 16.11.2011, 3-3-1-65-11, p 15; 14.05.2002, 3-3-1-25-02, p 24). Tühistamiskaebuse esitamise hetkel 06.07.2010 viibis kaebaja Viru Vangla osakonnas E-7, mistõttu ei saa tema õiguste rikkumist välistada.
4. Ringkonnakohus on seisukohal, et Viru Vangla kodukorra p 12.2 õiguspärasust ei tule kontrollida tervikuna. Selle laused 1 ja 2 sätestavad: „Spordisaali (K-hoones) külastamine toimub vastavalt direktori asetäitja kinnitatud K-hoone kasutamise graafikule. Graafik on esitatud osakondade teadetetahvlil ning graafiku koostab sotsiaalosakonna huvijuht.“ Selles, et kuni 1200 kinnipeetuga vangla spordisaali kasutamiseks kehtestab vangla direktor kasutamise graafiku, ei ole midagi õigusvastast, nagu ei ole probleemne ka selle avalikustamine osakondade teadetetahvli kaudu. Ka selles, et graafiku koostamise pädevus on antud sotsiaalosakonna huvijuhile, ei näe ringkonnakohus õiguslikku probleemi. Kõne all saab olla ainult lause 3: „Spordisaali võimaldatakse külastada S1 kuni S18 osakondade 5 kinnipeetavatel.“ Selle alusel on välistatud E-7 osakonnas viibivatel kinnipeetavatel, kelle hulka kuulus ka kaebaja, külastada spordisaali.
5. Viru Vangla kodukorra p 12.2 lause 3 seaduslikuks aluseks on

§ 69

lg 1 koosmõjus lg 2 punktiga 3.

§ 69

lg 1 sätestab: „Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub käesoleva seaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks.“

§ 69

lg 2 p 3 kohaselt on täiendavate julgeolekuabinõudena lubatud kehakultuuriga tegelemise keelamine. Nende sätete koosmõjust tulenevalt on vanglal ulatuslik hindamis- ja kaalutlusruum, mille sisustamist saab halduskohus kontrollida. 19. Viru Vangla oleks ulatusliku hindamis- ja kaalutlusruumi piire ületanud, kui kaebajal oleks õigusaktidest tulenev subjektiivne õigus kasutada Viru Vangla spordikompleksi ja spordiväljakut. Kehtivad õigustloovad aktid ei anna kinnipeetavale otsest õigust kehakultuuriga tegelemiseks teatud kindlal viisil või vormis.

§ 55lg 1 annab kinnipeetavale üksnes õiguse kehakultuuriga tegelemiseks.

Asjaolu, et teiste osakondade kinnipeetavatele on tagatud laiemad võimalused sportimiseks spordisaalis ja spordiväljakul, ei pruugi tähendada kaebaja õiguste rikkumist. Riigikohus on oma praktikas asunud seisukohale, vangistust reguleerivatest õigusaktidest ei tulene vanglale kohustust tagada kõigile kinnipeetavatele täiesti ühesugused kinnipidamistingimused, kuid kinnipeetavatele peab õiguste kasutamine olema tegelikult ja seaduses ettenähtud mahus tagatud, ehk isikutel peab olema mõistlik võimalus kasutada õigusaktidest tulenevaid õigusi (RKHKo 26.05.2008, 3-31-20-08, p 24; 28.04.2011, 3-3-1-10-11, p 13). Seega juhul, kui kinnipidamistingimused küll mõnevõrra erinevad, kuid isikutele on tagatud siiski õiguste tegelik ja seaduses sätestatud mahus kasutamise võimalus, pole tegemist kinnipeetava õiguste lõpetamisele või muutmisele suunatud tegevusega (RKHKo 28.04.2011, 3-3-1-10-11, p 13). Küsida tuleb seega, kas kaebajale oli tagatud õiguste tegelik ja seaduses sätestatud mahus kasutamise võimalus. Selleks tuleb kontrollida, kas kaebajale tagatud võimalused kehakultuuriga tegelemiseks on piisavad

§ 55lg 1 ja Euroopa Vanglareeglistiku tähenduses.

1. Toimiku materjalide põhjal on E-7 osakonnas rohkem kui 30 kinnipeetava peale kolm spordiriista: multitrenažöör (tl I 57), velotrenažöör (tl I 58) ja kang rippes kätekõverduste tegemiseks. Üks trenažööridest paikneb umbes 33 m2 päevaruumis suitsetamiskabiini vahetus läheduses. Päevaruumis on lisaks trenažöörile kolm lauda, 12 tooli, telefon, teler ja suitsetamiskabiin (tl I 50). Päevaruumi uksed on lahti kl 8:45–9:45, 13:00–14:00 ja 18:00– 20:00 (tl I 136 p). Vastustaja poolt vaidlustamata andmetel ei pruugi trenažöörid olla kogu aeg töökorras. Suitsetamiskabiin võib küll olla hästi ventileeritud, kuid kui suitsetajad sinna sisenevad või sealt väljuvad, siis on selle vahetus läheduses tuntav suitsuleha levik tõenäoline. Vaidlust ei ole aga selles, et E-osakonnas on tagatud seal asuvatele kinnipeetavatele teatud võimalus kehakultuuriga tegelemiseks sinna paigutatud multitrenažööri ja velotrenažööri näol.
2. Ringkonnakohus tugineb oma varasemale otsusele 24.05.2011 haldusasjas nr 3-10-954, mille peale esitatud kassatsioonkaebusele Riigikohus oma 10.11.
3. a määrusega nr 3-7-13-369-11 menetlusluba ei andnud, ja leiab, et ehkki EVR p 27.1 näeb ette, et igale vangile tuleb iga päev võimaldada vähemalt üks tund sportimist värskes õhus, kui ilm lubab, ei ole ringkonnakohtu arvates ka seda nõuet rikutud. Vaidlust ei ole selles, et ka E-osakonna kinnipeetavad saavad realiseerida

§ 55lg-s 2 sätestatud õigust jalutuskäigule värskes õhus vähemalt üks tund päevas.

Ringkonnakohtu hinnangul on ka jalutuskäik vabas õhus oma 6 olemuselt võimalus sportimiseks vabas õhus. Asja materjalidest ei nähtu, et jalutuskäigu ajal oleks kinnipeetavatel keelatud ka sportida – nt sörkida, joosta, võimelda või teha muid kehalisi harjutusi. Euroopa vanglareeglistiku regulatsiooni sellist tõlgendust toetab ka asjaolu, et vanglareeglistiku ingliskeelses versioonis ei kasutata otseselt sõna „sportima“, vaid sõna „exercise“, mis viitabki pigem võimlemisele või harjutamisele. Veelgi enam, EVR p 27.1 ei räägi sportimisest spordivahendite või rajatiste kaasabil ning seega saab ka abivahenditeta jooksmist, võimlemist või kõndimist lugeda sportimiseks EVR p 27.1 mõttes. Lisaks ei kasutata mõistet „värskes õhus“ (in the open air) vanglareeglistikus täiendavalt mitte kusagil mujal kui üksnes sportimise (exercise) puhul. Seega ei sätesta Euroopa Vanglareeglistik lisaks p-s 27.1 reguleeritud õigusele värskes õhus sportida veel täiendavalt õigust jalutuskäigule värskes õhus sarnaselt

§ 55lg-le 2.

22. Riigikohtu halduskolleegiumi arvates tuleb Euroopa Vanglareeglistiku kõrval arvestada ka CPT (Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee) standardeid (RKHKo 07.04.2010, 3-3-1-5-10, p 19). Standardite (CPT üldaruannete osatekstid) II osa p-s 48 kasutatakse kinnipeetavate vabas õhus viibimisega seoses mõistet „vabas õhus tegutsemine“. Ka see viitab, et standardite eesmärk on tagada eeskätt kinnipeetavatele vabas õhus liikumise võimalus, mitte tingimata konkreetsete spordialade harrastamine selleks vajalikke erivahendeid ja rajatisi kasutades. Seega saab lugeda, et jalutuskäigu õigus värskes õhus vastavalt

§ 55lg-le 2 hõlmab endas ka sportimise võimalust EVR p 27.1 tähenduses.

Kaebajale on järelikult tagatud

§ 55

lgs 1 sätestatud üldine kehakultuuriga tegelemise õigus ning järgitud on ka Euroopa Vanglareeglistikust tulenevaid nõudeid. Seejuures tuleb siiski möönda, et Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee on oma 2000. a tegevuse ülevaates (CPT/Inf

§ 69lg 2 p 3 kohaselt kehakultuuriga tegelemine.

1. Edasi nõustub ringkonnakohus vastustaja seisukohtadega, et kõrgohtlike kinnipeetavate viimine spordiväljakule ja -saali võib olla seotud suurte julgeolekuriskidega, mistõttu võib neile sportimisvõimaluste loomine (va jalutuskäik vabas õhus) olla osakonna siseselt põhjendatud. Vastustaja on usutavalt kirjeldanud (tl I 179p–181p), et E-hoonest spordisaali ja väljakule jõudmiseks tuleb läbida erinevaid ruume, mida kasutab suur hulk teisi kinnipeetavad (trepid, galeriid, jalutusboksid, fuajeed) ja kus ei ole ilmselgelt võimalik välistada võimalust, et E-osakonna kinnipeetavad saavad teiste kinnipeetavatega infot vahetada. Välistatud ei ole lühikesed vestlused, žestid, märguanded, kirjade mahapoetamine vms. Asjaolu, et K-hoone (kus asub spordisaal) ja spordiväljak on E- ja S-hoone vahel, ei oma seda teekonda arvestades tähtsust. Veenvad on ka vastustaja poolt esitatud põhjendused selle kohta, et mitmete kõrgohtlike kinnipeetavate korraga sportima viimine nõuaks sedavõrd palju ametnikke, et seaks ohtu vangla julgeoleku ja muude ülesannete täitmise. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks neis küsimustes täiendavate tõendite väljanõudmist.
2. Küsitav on siiski tõik, et vastustaja rõhutab kõigi E-7 osakonda paigutatud kinnipeetavate kõrgohtlikkust. Samas ei ole toodud välja ühtegi põhjendust, miks on kaebaja kõrgohtlik. Kaebaja kõrgohtlikkus ei saa tuleneda sellest, et ta oli paigutatud E-7 osakonda, vaid 7 kinnipeetava kõrgohtlikkus peab olema tema E-osakonda paigutamise eelduseks. Vastustajal tuleb kohtule tõendada, et E-osakonda paigutatud konkreetne kinnipeetav on kõrgohtlik. Kaebajal ei olnud ühtegi distsiplinaarkaristust ja tema käitumist võis vastustaja enda seisukoha järgi pidada rahuldavaks (tl I 140–144). Ringkonnakohus on seisukohal, et

§ 69

lg 1 koosmõjus lg 2 punktiga 1 sätestatud täiendavat julgeolekuabinõud tuleb kohaldada individuaalselt, mitte kollektiivselt. Vastasel korral võimaldaks E-7 osakonda paigutamine kinnipeetavat varjatult karistada. Kuna põhiõigused on igal kinnipeetaval, siis tuleb neid kohelda indiviididena. Et ringkonnakohtu arvates ei olnud kaebajale siiski sisuliselt keelatud

§ 69

lg 2 p 3 mõttes kehakultuuriga tegelemine, siis jätab ringkonnakohus käesolevas asjas selle punkti tähelepanuta.

1. Eelnevast tulenevalt järeldab ringkonnakohus, et kaebaja õigusi ei rikutud talle sportimisvõimaluste tagamisel ja Viru Vangla on jäänud kaalutluse piiresse. Järelikult ei saa antud asja kogumis hinnates tunnistada Viru Vangla kodukorra p 12.2 lauset kolm õigusvastaseks. See ei rikkunud kaebuse esitamise ajal kaebaja õigusi ja kaebus tuleb jätta rahuldamata. III
2. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetluskulud (tasutud riigilõiv) tuleb jätta kaebaja kanda. Einar Vene Agu Timmi 8 Madis Ernits