KOHTUOTSUS Eesti Vabriigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Sirje Kaljumäe Otsuse tegemise aeg ja koht 27. jaanuar 2016, Tallinn Haldusasja number 3-15-2296 Haldusasi Eesti Tarbijateühistute K

) § 281 lg-ga 3 ning Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2011/83/EL art-ga 21, et ETK poolt tarbijatele pakutav klienditeeninduse või klienditoe telefoninumbrile

§ 28¹ lg 3.

Seadusandja on mõistnud

§ 28

¹ lg 3 puhul direktiivi artiklit 21 selliselt, et see keelab kauplejal endal võtta tarbijalt talle helistamise eest täiendavaid tasusid, kuid ei piira telekommunikatsiooniteenuste osutaja õigust kaupleja kasutuses olevale telefonile helistamise eest tarbijalt tasu nõuda. Võlaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri toob välja, et

§ 28

¹ lg 3 eesmärk on takistada eelkõige ettevõtjal/kauplejal kasutada telefoniteenust tulu teenimise eesmärgil.

§ 28¹ lg 3 eesmärk on keelata selliste eritariifsete teenusnumbrite kasutamine, millele 2

§ 28¹ lg-ga 3.

4.2. ETK ei nõua lühinumbrile 13014 helistamisel helistajalt mingisugust „täiendavat tasu“ ning kehtib helistaja kõneoperaatori poolt kehtestatud hinnakirjajärgne hind. Numbrile 13014 helistamise eest saavad tasu sideoperaatorid, keda ei saa käsitelda ettevõtjana

§ 28

¹ lg 3 tähenduses ning kellel on direktiivi artikli 21 kohaselt ühemõtteliselt õigus sellise kõne eest tasu saada. Lühinubrile helistamise võimalus on üheks alternatiiviks, mida ETK soovib oma klientidele lisaks nn pikal numbril, posti ja e-posti teel ühenduse võtmiseks pakkuda. 4.3. Direktiivi art 21 ei piira mõistet „põhitariif“ üksnes laua- või mobiiltelefoninumbrite põhitariifiga ja kehtib seega samavõrd muude numbrite, sh lühinumbrite põhitariifi kohta. Komisjonil ei ole õigust anda direktiivile kitsendavat tõlgendust ja ka liikmesriikide vastavatel asutustel omakorda ei ole õigust sellisest kitsendavast tõlgendusest juhinduda. Ka juhenddokument ei välista põhitariifsete lühinumbrite kasutamist, millega ettevõtja lisatulu ei teeni. 4.4.

§-s 28¹ lg 3 ise ei räägi midagi „põhitariifist“, vaid üksnes nõudest, et ettevõtja/kaupleja ei tohi tarbija teenindamiseks mõeldud numbrile helistamisest täiendavaid tasusid nõuda ehk selliselt kõnelt tulu teeninda. See nõue on ETK poolt olnud ilmselgelt täidetud. 4.5. Vastustaja on siseriikliku õiguse vastavat sätet arvestamata sisuliselt asunud ETK väidetava õigusrikkumise põhistamisel (otse)kohaldama direktiivi artiklit 21, viidates põhjendamatult kitsalt Komisjoni juhenddokumendile. Nõuetekohaselt ja korrektselt üle võtmata direktiiv ei saa eraõiguslikele isikutele vahetult kohustusi tekitada ning vastustaja ei saa Direktiivile vahetult eraõigusliku isiku vastu tugineda. 4.6.

§ 28

¹ lg 3 ei keela kauplejal võtta tarbijate teenindamiseks kasutusele lühinumbrit ega ka paralleelselt nii lühikest kui ka nn pikka numbrit. 4.7. ETK on (eesmärgiga vältida edasisi sunniraha otsuseid) viinud oma kodulehel kuvatava info kooskõlla TKA tõlgendusega

§ 281

lg-le 3, kuvades nii numbrit 6613014 kui ka klienditeeninduse telefoninumbrit ning lühinumbrit 13014 kui infotelefoni lühinumbrit. Kaebaja soovib ettekirjutuse tühistamist, et vältida sunniraha tasumine.

1. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja enda kanda. Vastustaja väidab järgmist. 5.
3. juunil 2014 jõustunud

§ 281

lg 3 tõlgendamisel tuleb arvestada ka Euroopa Liidu õiguse ülimuslikkusega ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu

1. oktoobri
2. aasta direktiivi 2011/83/EL sätetega. 5.
3. Euroopa Komisjoni Õigusküsimuste Peadirektoraadi juuni 2014 juhenddokument1 (edaspidi juhenddokument), milles käsitletakse direktiivi 2011/83/EL artiklit 21, selgitatakse muuhulgas, et selle sätte eesmärk on kaitsta tarbijat lisatasude eest juhul, kui tal on vaja 1 Õigusküsimuste Peadirektoraadi juhenddokument, milles käsitletakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu
4. oktoobri
5. aasta direktiivi 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ, lk 60-
6. 3

§-i 281 tõlgendamisega seonduvalt leiab vastustaja, et juhul kui kaupleja haldab telefoniliini selleks, et lepinguline klient (tarbija) saaks telefoni teel kauplejaga ühendust võtta lepinguga seotud küsimustes, ei tohiks sellele telefoninumbrile helistamine tarbijale maksta rohkem kui põhitariif – tariif, mida tarbija maksab tavapäraselt laua- või mobiiltelefoninumbrile helistamisel. Samuti peaks sellisele liinile helistamine mahtuma paketipõhisesse kuutasusse, mitte kajastuma lisatasuna sideteenuse paketipõhisele kuutasule. 5.

1. Vaidlustatud ettekirjutuse täitmine on oluline tarbijate õiguste ja huvide tagamiseks ja kaitsmiseks ning ettekirjutusega kaitstakse otseselt tarbijate huve ja õigust võtta lepingulistes küsimustes ettevõtjaga ühendust üksnes põhitariifiga või soodsaimal telefoninumbril. 5.
2. Kui mobiiltelefoniteenuste puhul on kehtivaks põhitariifiks 0,01-0,06 eurot, mille tarbija peaks maksma tavalisele lauatelefonile või mobiiltelefonile helistades, siis lühinumbrile helistamisel maksavad tarbijad mitukümmend korda kõrgemat hinda. Tarbijatelt võetakse lühinumbrile helistamisel tasu juba ooteajal (ooterežiimil) olemise eest. Seevastu põhitariifiga telefoninumbrile helistamisel ooteajal oleku eest tasu ei võeta. Lühinumbri kasutamise võimalik mugavus ei kaalu üle tarbijate õigust saada neile olulistes lepingulistes küsimustes ettevõtjaga ühendust võtta tavamaksumusega telefoninumbril. 5.
3. Vastustaja on jätnud ETK otsustada, kuidas ta tagab ettekirjutuse täitmise ja põhitariifist kõrgema hinnaga telefoninumbri pakkumise lõpetamise tarbijatele. Kui pakutakse erinevaid telefoninumbreid klientidele ja mitteklientidele, tuleb lähtuvalt tarbijakaitseseaduse (TKS) § 4 sätestatud tarbija teavitamise kohustusest eristada pakutavate telefoninumbrite juures, milleks või kellele üks või teine telefoninumber helistamiseks mõeldud on, tuues välja ka selle maksumuse. Sellisel juhul on tarbijatel võimalik teha teadlik valik. 5.
4. Kaebus on kaebaja õiguste väitetava rikkumise osas ebaselge. Kui kaebaja peab silmas ettevõtlusvabaduse piiramist, tuleneb see seadusest (

) ning on kehtestatud avalikes huvides – tarbijate kaitseks. 5.8. Vastustaja on 22.10.2015 tuvastanud riikliku järelevalve protokolliga nr KPM-TT-201501650, et kaebaja jätkab endiselt

§ 281lõigete 3 ja 4 rikkumist.

Kaebaja lühinumbrile helistamisel annab automaatvastaja informatsiooni, et tegemist on säästukaardi klienditoe telefoniga, eksitades sellega tarbijaid ka lepingulistes küsimustes ühendust võtma lühinumbril, millele kehtib tavapärasest kõrgem tariif. 5.9. Vastustaja märgib 21.12.2015 täiendavas seisukohas, et eeltoodud sätetega sooviti saavutada olukord, et tarbija ei väldiks kauplejaga telefoni teel ühenduse võtmist lepinguga seotud küsimustes (sh täiendavate selgituste saamiseks, kaebuse esitamiseks jne) pelgalt seetõttu, et helistamine võib kaasa tuua lisakulusid.

§-s 281 sätestatud olukorda tuleb hinnata tarbija seisukohalt ning tõlgendada selliselt, et tarbijalt on keelatud nõuda suuremat tasu, kui tasu, mis tavapäraselt tekib tal laua- või mobiiltelefoninumbrile helistamisel. Ettekirjutuse täitmine on oluline tarbijate õiguste ja huvide kaitse seisukohalt 4

§ 281

lg-le 3 ning selle sätte ning Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2011/83/EL art 21 tõlgendamise üle. Vaidlust ei ole selles, et TKA oli pädev vaidlustatud ettekirjutust andma. TKA pädevuses on teostada järelevalvet tarbijakaitseseaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides ning teistes seadustes tarbija õiguste kaitseks sätestatud nõuete täitmise üle (TKS § 17 lg 2 p 1). 7. Vastustaja tuvastas 12.08.2015 riikliku järelevalve meetme kohaldamise protokolliga nr KPM-TT-2015-01277 (tl 115–116) TKA-le laekunud kaebuse alusel, et ETK kodulehel pakutakse tarbijatele klienditeeninduseks üksnes lühinumbrit 13014, millele mobiiltelefonilt helistades kehtib tavalisele lauatelefoni või mobiiltelefoni numbrile helistamisega võrreldes oluliselt kõrgem tariif. 13.06.2014 jõustunud

281 lg 3 kohaselt ei tohi ettevõtja pakkuda tarbijale lepinguga seotud küsimustes ühenduse võtmiseks põhitariifist kõrgema hinnaga telefoninumbrit. Põhitariifiks on tavalisele lauatelefoni või mobiiltelefoni numbrile helistamise paketipõhine hind. Eraldi järelevalvemenetluse ajal (6-4/15-000666) on ETK lisanud kodulehele lisaks lühinumbrile 13014 ka pika numbri 6660098 ning lisanud eelnimetatud numbritele helistamise hinnateabe kodulehele korduvate küsimuste rubriiki internetiaadressil https://www.skaart.ee/et/info/KKK. Seega on veebilehel kättesaadavat informatsiooni täiendatud, kuid ETK 10.08.2015 vastuse kohaselt pakub ETK endiselt tarbijatele klienditeeninduse telefoninumbrina kõrvuti tavalise lauatelefoni numbriga lepinguga seotud küsimustes ka lühinumbrit, millele mobiiltelefonilt helistades kehtib oluliselt kõrgem hind. Järelevalvemenetluse käigus on vastustaja tuvastanud 12.08.2015 kaebaja veebilehel järgmise teabe avaldamise. „

1. ETK Säästukaardi veebilehe avalehel aadressil https://www.skaart.ee/ on klienditeeninduse telefoninumbritena avaldatud tarbijatele numbrid 13014 ja 6660098 (24h klienditeenindus) ning lisaks on avaldatud e-posti aadress klienditugi@etk.ee.
2. ETK veebilehe aadressil https://www.skaart.ee/et/info/KKK on avaldatud tarbijatele järgmine teave (veebilehel kajastatu väljatrükk tl 117–118): 2.
3. "Mida pean tegema, kui minu kontaktandmed muutuvad (elukoht, telefon, e-posti aadress)? Kontaktandmete muudatusest palume Teil teada anda kas läbi iseteeninduskeskkonna www.säästukaart.ee või saates e-kirja aadressile klienditugi@etk.ee. Samuti võite helistada meie klienditoe telefonile 13014." 2.
4. "Mida teha, kui minu kaart ei tööta (kaart ei ole toimiv)? Palun helistage meie klienditoe telefonile 13014 ning me selgitame välja põhjuse, miks kaart ei tööta." 2.
5. "Mida teha kui kaart on kadunud või varastatud? Kaardi kadumise või varguse korral palume Teil koheselt helistada ööpäevaringsele klienditoe telefonile 13014." 2.
6. "Leidsin võõra Säästukaardi, mida peaksin sellega tegema? Kui olete leidnud teise isiku kaardi, palume Teil helistada meie klienditoe telefonile 13014 või viia kaart lähimasse ETK Grupi kauplusesse." 2.
7. "Kust ma saan põhjalikumat infot Säästukaardi kohta? Säästukaardi omaniku käsutuses on ööpäevaringne klienditugi telefonil 13014, e-posti aadressil klienditugi@etk.ee ning iseteeninduskeskkond www.säästukaart.ee." 5

§ 281lg 3.

13. juunil 2014 jõustusid

muudatused, millega võeti Eesti õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ. Nimetatud muudatuste hulka kuulub ka

§ 28

¹ lg 3, mis sätestab: „Kui ettevõtja võimaldab tarbijal lepinguga seotud teadete või tahteavalduste edastamiseks või seoses muude lepingu täitmisega seotud asjaoludega endaga ühendust võtta, helistades ettevõtja nimetatud telefonil, ei või ettevõtja nõuda tarbijalt selle eest täiendavat tasu.“ Võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu (505 SE) seletuskirjas on selgitatud järgmist: „Lõikesse 3 võetakse üle direktiivi art 21, mille eesmärk on tagada tarbijate kaitse olukorras, kui ettevõtja haldab telefoniliine selleks, et tarbija saaks temaga seoses sõlmitud lepinguga ühendust võtta, näiteks täpsustada lepingu tingimusi või esitada taganemisavalduse. Täpsemalt näeb direktiiv ette, et sellises olukorras ei saa vastava telefoniliini kasutamine olla tarbija jaoks kallim kui helistamine tavatelefonile ehk kõne maksumus peab lähtuma põhitariifist. Kuna tarbija tasub helistades alati telekommunikatsiooniteenuse osutajale, toob vastav regulatsioon kaasa sisuliselt selle, et ettevõtja ei saa tarbijalt eespool nimetatud liinile, sh mõnele lühinumbrile helistamise eest omalt poolt täiendavat tasu nõuda, vaid tarbija kohustused piirduvad üksnes tavalise tasu maksmisega telekommunikatsiooniteenuse osutajale. Tarbija peab maksma ainult sideteenuse osutajale tavalisele numbrile helistamise tavatariifi järgi. Teisiti öeldes on vastava sätte eesmärk takistada ettevõtjal kasutada eespool nimetatud telefoniteenust tulu teenimise eesmärgil.“ Direktiivi 2011/83/EL artikkel 21 esimene lõik näeb ette: “Liikmesriigid tagavad, et kui kaupleja haldab telefoniliini selleks, et temaga saaks seoses sõlmitud lepinguga telefoni teel ühendust võtta, ei pea tarbija kauplejaga ühendust võttes maksma rohkem, kui põhitariifi järgi.“ Art 21 lõike 2 kohaselt ei piira esimene lõik telekommunikatsiooniteenuste osutaja õigust selliste kõnede eest tasu võtta. 9. Pooled tõlgendavad erinevalt

§ 281lg-t 3 ja direktiivi 2011/83/EL art-t 21.

Senises kohtupraktikas on leitud, et

§ 281

lg 3 grammatiline tõlgendamine viib järeldusele, et ettevõtjal on keelatud igasuguse lisatasu võtmine tarbijalt, kes soovib kauplejaga kontakteeruda lepingulistes küsimustes. Tallinna Ringkonnakohus on 28.07.2015. a määruses haldusasjas nr 3-15-1699 (p-d 11 ja 12; esialgse õiguskaitse menetluses) leidnud, et sellise tõlgenduse võimalikkust ei välista ka eelnõu 505 SE seletuskirja vastuoluline ja ebaselge sõnastus. Seejuures on ringkonnakohus leidnud, et direktiivi 2011/83/EL art-st 21 nähtuvalt pole oluline mitte ettevõtja poolt tulu saamine, kui tarbija võtab temaga lepingulistes küsimustes ettevõtja poolt avaldatud numbril ühendust, vaid et tarbija ei peaks maksma rohkem, kui põhitariifi järgi on ette nähtud. Sellist tõlgendust toetab ka direktiivi 2011/83/EL eesmärk, milleks on aidata kõrge tarbijakaitse taseme saavutamisega kaasa siseturu nõuetekohasele 6

§ 281

lg 3 tõlgendamisel üle tähtsustada seletuskirja sõnastust „[---]vastava sätte eesmärk takistada ettevõtjal kasutada eespool nimetatud telefoniteenust tulu teenimise eesmärgil“. Kuna vastav säte on kehtestatud tarbijakaitse eesmärki ja tarbija huve arvestades, ei oma tähendust, et täiendava tasu saajaks ei ole kauplev ettevõtja, kelle tegevusega seoses eritariifiga telefoninumbril helistatakse, vaid sideettevõtja. 12. Vastustaja on järelevalvemenetluses välja selgitanud, et lisaks lühinumbrile lisas kaebaja oma veebilehele ka nn pika ehk tavatariifiga telefoninumbri, mis mõlemad on leitavad veebilehel https://www.skaart.ee/. Seega oli tarbijatel olemas valikuvabadus, kummale numbrile helistada. Samas ei ole vaidlust selles, et kaebaja veebilehel https://www.skaart.ee/ puudus teave sellel numbril helistamise hinna (sh tavalisele tariifile lisanduva täiendava tasu) kohta ning hinnainfo oli kättesaadav korduma kippuvate küsimuste rubriigis https://www.skaart.ee/et/info/KKK. Kohus nõustub vastustajaga selles, et selline teavitus ei ole piisav. Olles saanud teada telefoninumbrid teenusepakkuja avalehelt, ei ole mõistlik eeldada, et tarbija peaks avama veel täiendavaid muid lehti või linke (sh oskama hinnateavet otsida korduma kippuvate küsimuste alajaotusest) või üldse oskama kahtlustada, et mõnel numbril helistamine võiks kaasa tuua täiendava tasu. Tavatarbija jaoks võib üldjuhul osutuda keerukaks eristada ka olukordi, mil ta pöördub kaupleja poole lepingulistes küsimustes muudest juhtudest. Seega peab esitatav teave arvestama keskmiselt mõistliku tarbija võimekust infot otsida ja mõista. Nähes ilma täiendava hinnainfota kõrvuti lühemat ja pikemat telefoninumbrit, on loogiline ja usutav, et tarbija kasutab lihtsuse ja mugavuse tõttu lühemat numbrit. TKS §-s 4 sätestatud tarbija teavitamise kohustusest kui tarbijakaitsele üldiselt iseloomulikust, tuleneb ka nõue, et tarbija valik tava- ning eritariifsele (kallima kõneminuti hinnaga) telefoninumbrile helistamisel oleks teadlik, mitte juhuslik ja teenusepakkuja eksitavast käitumisest tingitud. 7

§ 281lg 3 ei kasuta mõistet „põhitariif“.

Samas on vastustaja põhjendatult ettekirjutust motiveerides seda mõistet kasutanud. Mõiste „põhitariif“ sisaldub direktiivi 2011/83/EL art-s 21 ning seda kasutatakse ka eelnõu 505 SE seletuskirjas. 14. Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et vastustaja on

§ 281lg-t 3 tõlgendades põhjendamatult tuginenud Euroopa Komisjoni juhenddokumendile.

Samuti ei nõustu kohus sellega, et vastustaja on ebakorrektselt Eesti õigusesse üle võetud direktiivi kaebajale koormavat haldusakti andes otse kohaldanud. 14.1.

§ 28

¹ lg 3 sarnaselt direktiivi 2011/83/EL art-ga 21 käsitleb olukorda, kus tarbijad pöörduvad müüja poole just lepinguga seotud küsimustes (mitte muu, üldisema info küsimiseks), samuti sätestavad mõlemad normid keelu võtta tarbijalt täiendavat tasu helistamisel.

§ 28

¹ lg 3, sätestades keelu täiendavat tasu võtta, ei pea silmas, et tarbija saaks müüja poole pöörduda täiesti tasuta ilma oma telefonioperaatori tingimustele vastavat tasu maksmata. Sama tuleneb direktiivi art 21 teisest lõigust ning seda põhimõtet on selgitatud ka juhenddokumendis. Kohus ei näe

§ 28

¹ lg 3 tõlgendamisel vastuolu Euroopa Liidu õigusega (direktiivi 2011/83/EL art-ga 21). Direktiivi korrektne ülevõtmine siseriiklikku õigusesse ei tähenda direktiivi sätte sõna-sõnalist sissetoomist liikmesriigi õigusesse, vaid liikmesriik on kohustatud saavutama direktiivi eesmärgi, kuid talle jääb konkreetse ülevõtmise üksikasjade (sh sõnastuse osas) valikuvõimalus. Seega ei nõustu kohus kaebajaga, et direktiivi 2011/83/EL art 21 oleks laiatähenduslikum võrreldes

§ 281

lg-ga 3 ning vastustaja oleks kaebajat koormavat haldusakti andes direktiivi otse kohaldanud. Vastustaja on õigustatult lähtunud asjakohasest riigisiseses õiguse normist, tõlgendades seda EL õigusega kooskõlas. 14.2. Kohtu hinnangul ei ole

§ 28

¹ lg 3 ja selle aluseks oleva direktiivi 2011/83/EL art-ga 21 tõlgendamisel Euroopa Komisjoni õigusküsimuste peadirektoraadi juuni 2014 juhenddokumendile (lisatud ka vastustaja poolt haldusasja materjalide hulka (tl 55–93) tuginemine lubamatu ning ei too kaasa ei siseriikliku sätte ega direktiivi kitsendavat tõlgendamist. Dokumendist nähtuvalt on selle eesmärk, hoolimata õigusliku siduvuse puudumisest, hõlbustada

1. oktoobril 2011 vastu võetud tarbijaõiguste direktiivi 2011/83/EL (edaspidi „direktiiv”) tõhusat kohaldamist, samas kui Euroopa Liidu õiguse tõlgendamise pädevus jääb lõplikult ikka Euroopa Liidu Kohtule. Kohtupraktikas on rõhutatud, et siseriikliku õiguse ja Euroopa Liidu õiguse vastuolu korral tuleks eelistada Eesti õiguse tõlgendamist võimalikult kooskõlas Euroopa Liidu õigusega (nt Riigikohtu 16.06.2010 otsus haldusasjas nr 3-3-1-36-10, p 19 ja seal viidatud praktika). Euroopa Komisjoni juhenddokument on üheks abinõuks Euroopa Liidu õiguse normi paremal mõistmisel.
2. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 2 kohaselt hindab kohus haldusakti õiguspärasust haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga. Kui seadus ei sätesta teisiti, teeb kohus asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et vaidlustatud ettekirjutus on selle andmise hetke seisu arvestades õiguspärane. Vastustaja on õigesti tõlgendanud kohaldatavaid õigusnorme. Kaebaja ei ole vaidlustatud ettekirjutuse osas välja toonud menetlus- ega vorminõuete rikkumisi ning need puuduvad ka kohtu hinnangul. Vaidlustatud ettekirjutus sisaldab kaalutlusotsusele 8