KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

) §233 lg 6 kohaselt juhul, kui ühte maatükki soovib kasutusvaldusesse saada mitu isikut ja nad omavahel kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks kokku ei lepi, otsustab maa kasutusvaldusesse andmise maavanem vallavolikogu ettepanekul. Vallavolikogul on õigus eelistada taotlejat, kes tegelikult kasutab sama maatükki õiguslikul alusel või kelle maaomandiga taotletav maatükk piirneb või füüsilisest isikust ettevõtjat. Sama kordab ka riigimaa kasutusvaldusesse andmise ja riigimaale kasutusvalduse seadmise korra (edaspidi Kord) § 10 lg 5, milles on märgitud, et vallavolikogul on õigus

§ 233

lg-s 6 sätestatust lähtudes eelistada taotlejat, kelle põllumajanduslik tootmine on jätkusuutlik ja kes tegelikult kasutab sama maatükki õiguslikul alusel või kelle maaomandiga taotletav maatükk piirneb või füüsilisest isikust ettevõtjat. Konguta Vallavolikogu otsuse nr 119 kohaselt ei olnud maatüki nr P19 osas kehtivaid ajutise kasutamise lepinguid, maatükk piirneb H. Tarto omandis oleva Prüüsi kinnistuga ja ei piirne teiste taotlejate maaomandiga. Alates 28.03.2009 on

§ 233lõikest 6 välja jäetud sõnad „kelle põllumajanduslik tootmine on jätkusuutlik.

Seega puudus nii vallavolikogul kui kohtul vajadus hinnata kaebaja või kolmanda isiku tootmise jätkusuutlikkust, kuna sellist kriteeriumi antud juhul eelistuse tegemisel seatud ei ole. 2 Kohtumenetluses ei ole kinnitust leidnud kaebaja väide, nagu ei tegeleks FIE H. Tarto tegelikult põllumajandusliku tootmisega ning ei vasta seega maa kasutusvalduse saamise õigust omavale isikule kehtestatud nõuetele. Kolmas isik esitas vallale vajalikud dokumendid, mis kinnitavad tema tegelemist põllumajandusliku tootmisega ning tuludeklaratsioonid, mis tõendavad põllumajanduslikust tootmisest tulu saamist. Samuti omab kolmas isik Konguta vallas põllumajanduslikuks tootmiseks vajalikku maad. Ka PRIA andmetega ei ole tõendatud, et FIE H. Tarto enda kasutuses põllumajanduslikke maid ei ole. Kaebaja ei ole esitanud ka ühtegi muud tõendit, mis vastupidist tõendaks. Füüsilisest isikust ettevõtja puhul ei pea põllumajanduslik tootmine olema ka tema põhiliseks tegevusalaks, samuti ei tule ei vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlejate vastavuse kindlaks tegemisel ega ka vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate kinnitamisel arvestada seda, kas taotleja on jätkusuutlik või kes taotlejatest on jätkusuutlikum. Halduskohus viitas ka Riigikohtu halduskolleegiumi 21.06.2010. a otsuse nr 3-3-1-39-10 p-le 34, mille järgi peab füüsilisest isikust ettevõtja puhul tema omand

§ 233 lg 2 kohaselt piirnema kasutusvaldusesse antud maaga.

Seega peab ta tulenevalt

§ 23

3 lg-st 2 ikkagi vastama

§ 233

lg-s 6 ka juriidilisele isikule alternatiivselt esitatud nõudele, mille kohaselt taotleja maaomand peab piirnema kasutusvaldusesse antava maaga“. Kooskõlas Riigikohtu seisukohaga leidis halduskohus, et seisukoht, mille kohaselt maatüki asukohajärgse omavalitsuse territooriumil asuva taotleja korral ei pea vaba maatükk piirnema maa kasutusvaldusesse taotleja maaomandiga, on ebaõige. Kuna kaebuse esitaja ei vasta

§ 233

lg-s 2 esitatud tingimustele, siis puudub tal ka õigus nõuda taotluste uut läbivaatamist. Kaebuse esitajal ei ole võimalik esitatud taotlusega oma väidetavaid õigusi kaitsta ega õigust maatükki enda kasutusvaldusesse saada. Ka volikogu poolt küsimuse uuel läbivaatamisel ei oleks kaebajal õigust saada vaidlusalust maatükki oma kasutusvaldusesse, sest vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saaja nimekirja ei saa kanda isikut, kes ei vasta vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamise õigust omava isiku tingimustele (vt Riigikohtu 26.02.

1. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-96-08). Konguta Vallavolikogu 18.05.
2. a otsuse nr 120 osas oli kohus seisukohal, et kaebuse esitaja õigusi volikogu otsus ei riku ning kuna kaebajal puudub võimalus kohustamisnõudega oma eesmärki saavutada, puudub vajadus hinnata vaidlustatud otsuse õiguspärasust. Halduskohus leidis selle otsusega seonduvalt, et tegemist on haldusakti, mitte volikogu menetlustoiminguga. Nimetatud otsusega otsustas vallavolikogu mitte teha maavanemale ettepanekut maatüki nr P20 osas maa kasutusvaldusesse andmise otsustamiseks. Seega on kaebaja taotlenud Konguta Vallavolikogu otsuse kui haldusakti õigusvastaseks tunnistamist ning volikogu kohustamist küsimuse uueks otsustamiseks. Ka antud juhul on otsuse õigusvastasuse tuvastamise nõue hõlmatud kohustamisnõudega. Kaebajat ei saaks vaba põlumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja kanda ka maatüki nr P20 osas, kuna kaebaja ei vasta vaba põllumajandusmaa saamise õigust omava isiku tingimustele. Maatükk P20 ei piirne samuti kaebaja omandis olevate maadega. Seega puuduks vastustajal õigus kaebajat vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saaja nimekirja kanda. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
3. Apellatsioonkaebuses taotleb FIE K. Lehemets halduskohtu 19.04.
4. a otsuse tühistamist ja asjas uue otsuse tegemist. Kaebuse kohaselt on halduskohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, ebaõigesti hinnanud tõendeid ning oluliselt rikkunud kohtumenetluse normi. Kohus on eiranud uurimispõhimõtte rakendamist H. Tarto poolt põllumajandusliku tootmisega tegelemise üle otsustamisel ning kaebaja väited ja tõendid hindamata jätnud. Kohus jättis tähelepanuta kaebaja väite, et H. Tarto tuludeklaratsioonides märgitud saadud 3 tulu maht on vähenenud ning deklaratsioonid ei tõenda tootmisega tegelemist, vaid põllumajandusest saadud tulu deklareerimist. H. Tarto ei ole enam PRIA-lt toetusi küsinud ning on oma maa andunud kasutamiseks OÜ-le Rannu Seeme. Nende asjaolude valguses ei tähenda tulu deklareerimine ning maa omamine põllumajandusliku tootmisega tegelemist.

§ 233

lõikest 2 ei tulene, et sama omavalitsuse territooriumil põllumajandusliku tootmisega tegelev ja maad kasutusvaldusesse taotlev isik peab olema tingimata taotletava maa piirinaaber. Otsuse nr 120 osas leidis kohus, et tegemist on haldusaktiga, mitte menetlustoiminguga, mille osas taotletakse õigusvastaseks tunnistamist ja uueks läbivaatamiseks kohustamist, kuid otsustest ei ole võimalik aru saada, mis sellest seisukohast järeldub. Kohus on jätnud otsuse nr 120 õiguspärasuse sisuliselt hindamata, sest viitab samuti kui otsuse nr 119 osas üksnes sellele, et kaebaja ei vasta taotlejale kehtestatud tingimustele. Erinevalt halduskohtust ei järelda kaebaja, et eelistuse väljendamata jätmine peaks olema haldusakt. Kuivõrd menetlus peab lõppema maavanema otsusega, mida tehtud ei ole, siis ei sisaldu kohtuotsuses põhjendust selle kohta, et tegemist on menetlust lõpetava haldusaktiga.

1. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. Halduskohus on õigesti leidnud, et kaebuse esitaja ei ole esitanud tõendeid, mis tõendaksid tema väited. Esitatud tõendite (PRIA kiri) põhjal ei ole võimalik öelda, et FIE H. Tarto ei tegele enam põllumajandusliku tootmisega ja on oma maad kellelegi teisele tervikuna üle andnud. Vaidlustatud otsused ei saa rikkuda kaebaja õigusi, kuna ka asja uuel läbivaatamisel ei ole volikogul seaduslikku alust teha maavanemale ettepanek kinnitada FIE K. Lehemets maatükkide nr P19 ja P20 osas maa kasutusvaldusesse saajaks. FIE K. Lehemetsal ei ole ühtki eelist teiste taotlejate ees ja tema maatükid ei piirne kasutusvaldusesse antavate maadega.
2. Kolmas isik H. Tarto palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja mõista kaebajalt tema kasuks välja kohtukulud. Tegeliku põllumajandusliku tootmise olemasolu tõendamisel ja hindamisel on oluline roll kohalikul omavalitsusel, kes peab välja selgitama iga taotleja vastavuse seaduses sätestatud nõuetele. Kohalikul omavalitsusel on põllumajandusliku tootmise hindamisel ulatuslik otsustusruum ning kohtu võimalused kontrollida hinnangut tootmise olemasolu või puudumise kohta on piiratud. Kohtul on võimalus võtta seisukoht vaid materiaalõiguse tõlgendamise õigsuse, menetlusreeglitest kinnipidamise ning kaalutlusõiguse teostamise õiguspärasuse osas. H. Tarto on esitanud nõutavad dokumendid vallavalitsusele, mis tõendavad tema tegelemist põllumajandusliku tootmisega Konguta vallas. Tuludeklaratsioonidest nähtub, et H. Tarto teenis kõigil neil aastatel tulu põllumajandussaaduste võõrandamisest, mis oli vallavolikogule piisav, et lugeda H. Tarto maa kasutusvaldusse taotlejana nõuetele vastavaks. Kaebuse esitaja ei vaidlustanud Konguta Vallavolikogu poolt H. Tarto vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlejate nimekirja arvamist. Seetõttu puudus vallavolikogul kohustus H. Tarto nõuetele vastavuse osas täiendavat kontrolli teostada. Asjaolu, et H. Tarto pole PRIA-lt alates
3. a pindalatoetust taotlenud, ei tõenda põllumajandusliku tootmisega mittetegelemist. PRIA-lt toetuse taotlemine on ettevõtja õigus, mitte kohustus. Ehkki H. Tarto on oma maad osaliselt OÜ-le Rannu Seeme kasutada andnud ega kasuta seetõttu ise oma maid täies ulatuses põllumajanduslikuks tootmiseks, ei tulene sellest, et tal ei ole alust saada vaba põllumajandusmaad kasutusvaldusesse. Riigikohus on sedastanud, et

§ 233

lõige 2 ei näe füüsilisest isikust ettevõtja puhul ette, et põllumajanduslik tootmine peaks olema tema põhiline tegevusala. 4 Konguta Vallavolikogu 18.05.

1. a otsus nr 119 ei riku kaebaja õigusi, sest kaebajal ei ole võimalik saada enda kasutusvaldusesse maad, mille piirinaaber ta ei ole. Kuna kaebuse esitaja maaomand maatükiga nr P19 ei piirne, on ta kantud valla poolt ebaõigesti vaba põllumajandusmaa taotlejate nimekirja. Kaebuse esitajal ei ole võimalik esitatud taotlusega oma väidetavaid õigusi kaitsta ega maatükki enda kasutusvaldusesse saada. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 19.04.
3. a otsuse muutmiseks või tühistamiseks ei ole alust. 9.

§ 233

lõike 2 kohaselt on põllumajandusliku tootmisega tegeleja maareformi seaduse tähenduses isik, kes saab tulu omatoodetud põllumajandussaaduste või nendest valmistatud toodete müügist ning omab tootmiseks vajalikku maad või põllumajandusmaa kasutamise õigust. Riigikohus leidis haldusasjas nr 3-3-1-96-08 26.02.2009 tehtud otsuses, et põllumajandusliku tootmisega tegelemine maareformi seaduse mõttes on taime- ja loomakasvatus eesmärgiga müüa vastavaid saadusi. Niisuguse tegevuse tunnusteks on sobivate tootmisvahendite sihipärane kasutamine ja selle tegevuse vastavus eesmärgile müüa põllumajandussaadusi. Sama otsuse p-s 23 märkis Riigikohus, et maareformi seadus (eriti

§ 233

lg 5) paneb vallavolikogule kohustuse koguda põllumajandusliku tootmisega tegelemist tõendavaid dokumente ja lahendada vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlejate nimekirja arvamisest tõusetunud vaidlusi ning esitada maavanemale nimekiri, kuhu on kantud vaid

§ 233lg-s 2 sätestatud nõuetele vastavad isikud.

Seega on tegeliku põllumajandusliku tootmise olemasolu tõendamisel ja hindamisel oluline roll kohalikul omavalitsusel, kes peab enne vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja kinnitamist välja selgitama iga taotleja vastavuse seaduses sätestatud nõuetele. Selleks tuleb koguda asjakohaseid tõendeid ning vajadusel hinnata tegeliku tootmise olemasolu ka paikvaatluse teel. Kohalikul omavalitsusel, kes tunneb kõige paremini kohalikku olukorda, on põllumajandusliku tootmise hindamisel ulatuslik otsustusruum ning kohtu võimalused sisuliselt kontrollida hinnangut tootmise olemasolu või puudumise kohta on piiratud. Kohtul on võimalus võtta seisukoht vaid materiaalõiguse tõlgendamise õigsuse, menetlusreeglitest kinnipidamise ning kaalutlusõiguse teostamise õiguspärasuse osas.

§ 233

lõike 5 kohaselt on vallavolikogul õigus nõuda taotlejalt enne vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja kinnitamist põllumajandusliku tootmisega tegelemist tõendavaid dokumente. Korra § 10 lõike 2 kohaselt esitab füüsilisest isikust ettevõtja eelmärgitud nõude saamisel kohalikule omavalitsusele kümne päeva jooksul põllumajanduslikku tootmist tõendava väljavõtte tuludeklaratsioonist või teised põllumajandusliku tootmisega tegelemist tõendavad dokumendid. Vaidlust ei ole olnud selle üle, et H. Tarto on registreeritud FIE-na, omab Konguta valla territooriumil tootmiseks vajalikku maad ja tegeleb Konguta vallas füüsilisest isikust ettevõtjana teravilja kasvatusega ning kasvatatud teravilja müügiga. Asja materjalidest nähtuvalt andis Konguta Vallavalitsus 12.11.2007. a korralduse nr 179, millega kinnitas ja avalikustas Korra § 8 alusel vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlejate nimekirja, kandes sinna kõik Korra § 7 lõigetes 1 ja 2 sätestatud tingimustele vastavad isikud, kes esitasid tähtaegselt vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamise avalduse. Sellesse nimekirja kanti nii kaebaja kui ka kolmandad isikud. Korra § 9 lg 1 kohaselt oli kõigil vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlejate nimekirja kantud isikutel, kellel oli vastuväiteid kasutusvaldusesse taotlejate nimekirja kantud isikute vastavuse kohta Korra § 7 lõigetes 1 ja 2 sätestatud tingimuste või asjaolude või 5 nimekirja täielikkuse või korrektsuse kohta või muude asjaolude kohta, õigus 10 päeva jooksul, arvates vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlejate nimekirja avalikustamise kuupäevast, esitada kirjalik kaebus vallavalitsusele. H. Tarto osas vallavalitsusele sellist kaebust ei esitatud. Seejärel oli vallavolikogul enne nimekirja kinnitamist ja eelistuse tegemist Korra § 10 lg 2 ja

§ 233

lg 5 alusel õigus nõuda taotlejatelt vajadusel põllumajandusliku tootmisega tegelemist tõendavaid dokumente. H. Tarto esitas selliste dokumentidena 2006, 2007 ja 2008 aasta tuludeklaratsioonid (tl 90-99, 112-113,124-134). Esitatud tuludeklaratsioonidest nähtub, et H. Tarto teenis kõigil neil aastatel tulu põllumajandussaaduste võõrandamisest. Tulenevalt Korra § 10 lõikest 2 olid esitatud tuludeklaratsioonid vallavolikogule piisavad selleks, et lugeda nii H. Tarto kui ka kaebaja maa kasutusvaldusesse taotlejana nõuetele vastavaks. Seega leidis halduskohus õigesti, et H. Tarto esitatud tuludeklaratsioonid tõendavad omatoodetud põllumajandussaadustest tulu saamist e. põllumajandusliku tootmisega tegelemist. Kuna kaebuse esitaja ega ka ükski teine maa kasutusvaldusesse saamiseks taotluse esitanud isik ei vaidlustanud vastavalt

§ 233lõikele 5 Konguta Vallavolikogu poolt H.

Tarto vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlejate nimekirja arvamist, ei tõusetunud selles osas endiselt vaidlust, mistõttu puudus vallavolikogul kohustus H. Tarto nõuetele vastavuse osas täiendavat kontrolli teostada.

1. Samuti leidis halduskohus õigesti, et PRIA andmetega (kd I, tl 82-86; kd II, tl 32-33) ei ole tõendatud, et H. Tarto enda kasutuses põllumajanduslikke maid enam üldse ei ole, mistõttu ei saa teda lugeda ka põllumajandustootjaks. PRIA 25.01.
2. a vastuse kohaselt on FIE Hardi Tarto
3. a võtnud kohustuse keskkonnasõbraliku toetuse saamiseks 530,4 hektarile, millest
4. a andis OÜ-le Rannu Seeme kohustuse üle 254 hektari osas. Eeltoodust saab järeldada, et vähemalt 276 ha osas kasutab H. Tarto tema omanduses või kasutusvalduses olevat maad ise. Riigikohus leidis 26.02.2009 haldusasjas nr 3-3-1-96-08 tehtud otsuses, et kehtivast õigusest ei tulene alampiiri põllumajandussaaduste müügist saadavale tulule ega tootmiseks kasutatava maa suurusele, mis võimaldaks määratleda põllumajanduslikku tootmist

§ 23

3 lg 2 tähenduses ning ka seda, et põllumajandusliku tootmisega tegeleja nõuetele vastavus ei sõltu sellest, kas temal olemasolev maa on tootmise eesmärgil täielikus kasutuses või mitte. 24.05.2007 tehtud lahendis haldusasjas nr 3-3-1-21-07 märgiti, et

§ 233

lõige 2 ei näe füüsilisest isikust ettevõtja puhul ette, et põllumajanduslik tootmine peaks olema tema põhiline tegevusala. Seega ei tulene asjaolust, et H. Tarto on andnud oma maad osaliselt ka kellelegi teisele kasutada ega kasuta seetõttu ise oma maid täies ulatuses põllumajanduslikuks tootmiseks seda, et H. Tarto pole enam käsitatav põllumajandustootjana

§ 23

3 lõige 2 mõistes, ega saa seetõttu vaba põllumajandusmaad oma kasutusvaldusesse taotleda ega saada. Lähtudes eelviidatud Riigikohtu 26.02.

1. a lahendi seisukohtadest saadava tulu suuruse kohta seoses taotleja lugemisega põllumajandustootjaks, ei anna halduskohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks alust kaebaja viited sellele, et
2. a on H. Tarto tulud põllumajandussaaduste võõrandamisest oluliselt vähenenud võrreldes
3. aastaga. H. Tarto tuludeklaratsioonide kohaselt sai ta
4. a põllumajandussaaduste võõrandamisest tulu 408 460 krooni ja
5. a 59 500 krooni.
6. a tulu teenimist põllumajandussaaduste müügist on kolmas isik selles asjas tõendanud
7. a arvetega nr 447 ja 448, millest nähtuvalt müüs ta ka
8. a teisele äriühingule otra, hernest ja nisu ning sai selle eest tasu (tl 143-146). Asjaolu, et
9. a saadav tulu võrreldes
10. aastaga vähenes, ei saa veel teha järeldust, et H. Tarto tegelikult põllumajandustootmisega ei tegelenud. See, et H. Tarto on ka
11. a põllumajandustoodangut müünud, kinnitab ringkonnakohtu hinnangul pigem seda, et FIE H. Tarto on põllumajandustootja ja see tegevus on olnud jätkuv. 6 Ka asjaolu, et H. Tarto ei ole PRIA-lt alates
12. aastast pindalatoetust taotlenud, ei tõenda veel põllumajandusliku tootmisega mittetegelemist, sest PRIA-lt toetuse taotlemine on ettevõtja õigus, mitte kohustus.
13. Õige on ka halduskohtu seisukoht, et vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlejate vastavuse kindlakstegemisel ega ka vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate kinnitamisel ei tulnud

§ 233

lg-s 6 esitatud kriteeriumite alusel enam arvestada seda, kas taotleja on jätkusuutlik või kes taotlejatest on jätkusuutlikum. Riigikohus leidis 21.06.2010 haldusasjas nr 3-3-1-39-10 tehtud otsuses, et volikogul pole alust hinnata füüsilisest isikust ettevõtja jätkusuutlikkust, kuna seadusandja eemaldas jätkusuutlikkuse kriteeriumi hindamise nõude alates 28.03.2009 kehtivast redaktsioonist selleks, et vältida õiguslikult ebamääraste kriteeriumite abil otsuste tegemist volikogus. 12. Põhjendatud ja õige on halduskohtu selgitus, et kuna vallavolikogu 18.05.2009. a otsus nr 119 on kehtiva õigusega kooskõlas, puudub kaebajal õigus nõuda asja uut läbivaatamist ning eelistuse osas uue otsuse tegemist ja seda muuhulgas ka alusel, et maatüki nr P19 osas ei vasta kaebaja ise

§ 233lg-s 2 esitatud nõuetele, sest ta ei ole maatüki nr P19 piirinaaber.

Nimelt on Riigikohus haldusasjas nr 3-3-1-39-10 tehtud otsuses selgitanud ka seda, et füüsilisest isikust ettevõtja puhul peab tema maaomand MRS § 233 lõike 2 kohaselt piirnema kasutusvaldusesse antud maaga. Seega peab füüsilisest isikust ettevõtja selleks, et teda saaks taotlejate nimekirja kanda, olema kantud äriregistrisse, tegelema põllumajandusliku tootmisega maa asukohajärgse omavalitsuse või naaberomavalitsuse territooriumil ning tema maaomand peab nii sama omavalitsuse üksusel kui ka naaberomavalitsuse territooriumil piirnema kasutusvaldusesse antava maaga. 13. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus asunud põhjendatult seisukohale, et Konguta Vallavolikogu otsus nr 120 on haldusakt, mitte menetlustoiming, sest sellega otsustati mitte teha maavanemale ettepanekut maatüki nr P20 osas maa kasutusvaldusesse andmise otsustamiseks. Seega oli volikogu sellise otsuse tagajärjeks see, et maatüki nr P20 osas vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmise menetlus lõppes ja seda maatükki ühelegi taotlejale kasutusvaldusesse ei anta. Vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamise menetlus lõpeb

§ 233

ja Korra § 14 lg 3 järgi maa kasutusse andmise korraldaja ehk maavanema otsusega maa kasutusvaldusesse andmise kohta, mis on haldusakt. HMS § 43 lg 2 kohaselt juhul, kui taotletud haldusakt otsustakse jätta andmata, antakse selle kohta haldusakt. Kaebaja taotles Konguta Vallavolikogu otsuse nr 120 õigusvastaseks tunnistamist ning volikogu kohustamist küsimuse uueks otsustamiseks. Kohtule on esitatud kohustamisnõue, mis hõlmab õigusvastasuse tuvastamise nõude ja kohustamisnõude esitamise eelduseks oli HKMS vr § 7 lg 1 järgi kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine. Kuna kaebajat ei saaks vaba põlumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja kanda ka maatüki nr P20 osas, sest ta ei vasta FIE-na vaba põllumajandusmaa saamise õigust omava isiku tingimustele (maatükk nr P20 ei piirne kaebaja omandis olevate maadega), ei riku vallavolikogu otsus nr 120 kaebaja subjektiivseid õigusi. Sellest tulenevalt jättis halduskohus põhjendatult kohustamiskaebuse rahuldamata.

1. Kolmas isik H. Tarto esitas ringkonnakohtule taotluse mõista kaebajalt tema kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud kuludena õigusabikulud 345 eurot (koos käibemaksuga). Esitatud arvete ja nende spetsifikatsioonide kohaselt on H. Tartole apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi kahe ja poole tunni ulatuses ning see on seisnenud apellatsioonkaebusele 7 vastuse koostamises, ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamises ja sellel osalemises. Ringkonnakohtu istung kestis 30 minutit. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Arvestades töötundide arvu, mille eest õigusabikulusid nõutakse ja spetsifikatsioonis väljatoodud põhjendusi kahe tunni ulatuses tehtud töö kohta ning ka ringkonnakohtu istungi kestust on nõutud 345 euro suurune summa ringkonnakohtu hinnangul igati mõistliku suurusega ja põhjendatud menetluskulu mis tuleb HKMS § 108 lg 8 alusel kaebajalt H. Tarto kasuks välja mõista.
2. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel kaebaja enda kanda. Agu Timmi Einar Vene 8 Maili Lokk