Obsah (9)

§ 118§ 121§ 64§ 74§ 65§ 68§ 58§ 57§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 27. jaanuar 2016 Kriminaalasja number 1-15-7750 (kirjalik menetlus) Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Aarne Sarjas

§ 118

lg 1 p 1 ja

§ 121

lg 1 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja)

1. oktoobri 2015 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatav Sille Mikk ja süüdistatav Sille Miku kaitsja vandeadvokaat Ahto Sirendi Prokurör abiprokurör Mariken Arro Süüdistatav Sille Mikk, isikukood: 48005192772, asukoht: Tartu Vangla; invaliidsuspensionär; kriminaalkorras karistatud Kaitsja vandeadvokaat Ahto Sirendi RESOLUTSIOON:
2. Jätta Tartu Maakohtu
3. oktoobri 2015 otsus muutmata.
4. Süüdistatav Sille Miku ja kaitsja vandeadvokaat Ahto Sirendi apellatsioonid jätta rahuldamata.
5. Välja maksta riigieelarvest Advokatuurile eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo Ann Saar kaudu 288 (kakssada kaheksakümmend kaheksa) eurot, sealhulgas käibemaks 48 (nelikümmend kaheksa) eurot, vandeadvokaat Ahto Sirendile süüdistatav Sille Miku apellatsioonimenetluses määratud korras kaitse teostamise eest.
6. KrMS § 185 lg 2 alusel välja mõista punktis 3 nimetatud menetluskulud Sille Mikult. Sille Mikul tasuda väljamõistetud summa Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele SEB a/a EE351010052031000004, Danske Bank AS Eesti filiaal a/a EE873300333499990003, Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal a/a EE401700017002872300 või Swedbank a/a EE
7. Maksekorraldusele märkida viitenumber 99915700076333 ja selgitus „Sille Mikk, 1-15-7750 menetluskulud“. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva määruse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. 1 Edasikaebamise kord Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu
8. Tartu Maakohtu 28.10.2015 otsusega tunnistati Sille Mikk süüdi

§ 118lg 1 p 1 järgi ja mõisteti karistuseks 5 aastat vangistust.

Sama otsusega tunnistati S. Mikk süüdi

§ 121

lg 1 järgi ja mõisteti karistuseks 6 kuud vangistust.

§ 64lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskeimaga ja mõisteti S.

Mikule kuritegude kogumi eest liitkaristuseks 5 aastat vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati karistust 1/3 võrra ning mõisteti S. Mikule kandmisele kuuluvaks liitkaristuseks 3 aastat 4 kuud vangistust.

§ 74

lg 5 ja

§ 65

lg 2 alusel suurendati mõistetavat karistust Tartu Maakohtu 13.11.2014 otsusega mõistetud 1 aasta 7 kuu 27 päeva vangistuse võrra ning mõisteti S. Mikule kohtuotsuste kogumi eest liitkaristuseks 4 aastat 11 kuud 27 päeva vangistust.

§ 68lg 1 alusel arvati eelvangistus karistusaja hulka ja S.

Miku karistuse kandmise aja algust arvestati alates 23.06.

1. 1.
2. S. Mikule esitati süüdistus selles, et tema 11.06.2015 ajavahemikul 19.00 kuni 20.00 XXX asuva korteri uksel tekkinud tüli käigus kasutas füüsilist vägivalda oma naabri N.V. suhtes, mis seisnes selles, et S. Mikk surus jõudu kasutades kinni N.V. korteriukse, mille tagajärjel jäid ukse ja uksepiida vahele N.V. parema käe sõrmed. Sellise tegevusega tekitas S. Mikk N.V. le füüsilist valu, parema käe IV ja V sõrme lõpplülide komplitseeritud murrud ning parema käe IV sõrme lahtise haava. Sellega pani S. Mikk toime

§ 121

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o teise inimese tervise kahjustamise, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise. Samuti süüdistatakse S. Mikku selles, et tema 23.06.2015 kella 20.30 paiku Tartumaal, XXX lõi J.K. le kööginoaga neljal korral rindkeresse selja piirkonda, lüües noaga kolmel korral paremale poole abaluu kohale ja ühel korral vasakule poole abaluu kohale, põhjustades kannatanule rinnaõõnde tungivad lahtised torke-lõikehaavad seljal. Vigastuste tüsistustena tekkis kannatanul vasakpoolne õhk- ning parempoolne veri-õhkrind ning hemorraagiline šokk. Sellise tegevusega põhjustas S. Mikk J.K. le raske tervisekahjustuse, millega kaasnes oht elule. Sellega pani S. Mikk toime

§ 118

lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o tervisekahjustuse tekitamise, kui sellega on põhjustatud oht elule. 1.

1. Süüdistatav S. Mikk tunnistas maakohtus ennast süüdi temale esitatud süüdistuses. Kehalise väärkohtlemise kohta ütles S. Mikk, et ei tekitanud N.V. le vigastusi tahtlikult. J.K. le eluohtliku tervisekahjustuse tekitamise osas tunnistas S. Mikk end täielikult süüdi, kuid väitis, et tegi seda enesekaitseks.
2. Maakohus asus seisukohale, et süüdistus

§ 121järgi on tõendamist leidnud.

Teo objektiivne külg on tõendatud eelnimetatud dokumentaalse tõendiga ning süüdistatava ja kannatanu ütlustega. Kahtlusi ei ole selles, et meditsiinidokumentides kirjeldatud tagajärjed saabusid N.V. le kannatanu ütlustes kirjeldatud ajal ja viisil S. Miku teo tagajärjel. Süüdistatava ja kannatanu ütlused on samasugused selles, et kannatanu sõrmed jäid süüdistatava poolt kinni löödud ukse vahele. Kannatanul tekkinud vigastused on otseses põhjuslikus seoses süüdistatava teoga. Vigastuste iseloomu tõttu ei ole kahtlustki, et sõrmede ukse vahele jäämine põhjustas kannatanule füüsilist valu. 2 Maakohus asus seisukohale, et S. Mikk pani teo toime tahtlikult. Subjektiivse külje hindamisel lähtus maakohus kannatanu ja süüdistatava ütlustest, kellest viimase ütlused luges kohus ennastõigustavaks. Maakohus tegi süüdistatava ja kannatanu ütlustest järelduse, et süüdistatav veendus kannatanu olemasolus koridori uksel ja seejärel lõi ukse kinni. Maakohus asub samal ajal ka seisukohale, et S. Mikk pani teo toime kaudse tahtlusega. Raske raudukse kinni löömisega kannatanu läheduses pidas süüdistatav võimalikuks kannatanule valu ja vigastuste tekitamise ning vähemalt möönis seda. Kuriteokoosseisulised asjaolud saabusid. Maakohus ei tuvastanud S. Miku teos õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid. 3. Maakohus asus seisukohale, et süüdistus

§ 118lg 1 p 1 järgi on tõendamist leidnud ning S.

Miku teos ei ole tuvastatud süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid. 3.

1. J.K. l esinenud raske tervisekahjustus, millega kaasnes oht elule, on tõendatud nii suuliste kui ka dokumentaalsete tõenditega. Dokumentaalsed tõendid kinnitavad kannatanule tekitatud vigastusi, nende iseloomu ja raskusastet. Tervisekahjustuse eluohtlikkuse osas viidi läbi J.K. le kohtuarstlik ekspertiis, mis kinnitas, et kannatanule tekitatud kehavigastused põhjustasid eluohtliku tervisekahjustuse. Kriminaalasjas on asitõendiks nuga, mille kasutamist kinnitab eksperdi arvamus. Kuriteo toimepanemise aeg ja koht on tõendatud kannatanu ja tunnistajate ütlustega ning dokumentaalsete tõendite, sündmuskoha vaatlusprotokolli ja patrullilehega. Sündmuskoha vaatlusprotokolli ja suuliste tõenditega on tõendatud, et S. Mikk lõhkus J.K. korteri akna ja keeldus ära minemast. Tunnistajate M.L-L. , M.T. , K.I. i ütlused tõendavad, et J.K. soovis S. Miku elukohast lahkumist. Tõendid kinnitavad S. Miku agressiivset käitumist teo toimepanemise eel. 3.
2. Süüdistatav andis maakohtu istungil ütlusi, mille kohaselt tuli J.K. talle kallale, kuna tal oli sõnavahetus M.L-L. ga. Hiljem köögis tuli kannatanu talle uuesti kallale. Jüri lõi talle vastu nägu, ta kukkus pikali põrandale, Jüri tuli talle peale ja lõi ning sakutas teda juustest. Süüdistatav tundis torget paremal reiel. Parema käe pool, pliidi pool, oli nuga maas. Ta võttis selle, tahtis niisama vehkida, et inimene lõpetaks ära. Köök oli pime ja tal hakkas silmade ees mustaks minema. Ta oli selili ja Jüri oli näoga tema poole. Ta võttis noast kahe käega kinni ja paremalt poolt pea kõrguselt lõi ülevalt alla. Ta vehkis nii korduvalt. Ta ei oska öelda, mis asendis Jüri oli, kuid püsti ei olnud. S. Mikk väidab, et ei tajunud, et oli Jürit noaga löönud ja talle pihta saanud. Teised kriminaalasjas kogutud tõendid ei kinnita süüdistatava ütlusi, et ta lõi kannatanut pikali maas olles. Nii kannatanu, süüdistatav kui tunnistaja M.L-L. on andnud ühesuguseid ütlusi selle kohta, et süüdistatava poolt kannatanu noaga löömine leidis aset J.K. korteri köögis. Kannatanu, tunnistaja ja süüdistatava ütlused on samasugused löömise viisi kui ka löömiseks kasutatud vahendi kohta. Kannatanu ütlustest nähtub, et ta oli noaga löömise hetkel seljaga köögi ukse poole, kui ta tundis ühte lööki selja piirkonda abaluude vahele. Köögis toimunut vahetult pealt näinud tunnistaja M.L-L. ütluste kohaselt haaras S. Mikk sõneluse käigus külmkapi kõrvalt laualt noa ja lõi sellega parema käega ülevalt alla J.K. t selja piirkonda kaks korda. Nendes ütlustes ei olnud maakohtul alust kahelda. Ka S. Mikk kinnitas kohtuistungil, et ta noaga lüües liigutas kätt ülevalt alla ja näitas seda liigutust ka kohtusaalis. Eksperdiarvamuse kohaselt võis J.K. kehaasend sel hetkel, kui teda noaga löödi, olla nii istuv, seisev kui kõhuli lamav, kuna vigastuste tekitamine selja piirkonda on võimalik kõigis nendes asendites. Maakohus luges kannatanu ja tunnistaja ütlustega tõendatuks, et süüdistatav lähenes noaga J.K. le selja tagant ning seejärel lõi noaga talle korduvalt selja piirkonda. Tõendid kinnitavad kuriteo toimepanijana S. Miku isikut. 3.
3. Maakohus ei nõustunud kaitsja väitega, et S. Mikk tegutses hädakaitseseisundis, ületades hädakaitse piire. Maakohus leidis, et süüdistatav ei olnud sellises situatsioonis, kus noa kasutamine enesekaitseks oli õigustatud ning ka tunnistaja M.L-L. ütlustest nähtub, et 3 süüdistatav ei olnud olukorras, kus ta oleks pidanud ennast kannatanu eest kaitsma. S. Mikk pani teo toime otsese tahtlusega.
4. Maakohus arvestas karistuse mõistmisel, et S. Miku korduvate kuritegude iseloomu ja ohtlikkust, tema karistusandmeid, mis näitavad tema poolt väljakujunenud ühiskonnaohtlikku käitumismustrit, mis on aja jooksul muutunud vägivaldsemaks ning annavad võimaluse prognoosida tema edasist käitumist ja hinnata tema isikust tulenevat ohtu teiste isikute elule ja tervisele. Seega on S. Miku puhul tegemist isikuga, kes vaatamata varasemale karistusele ei ole oma käitumist muutnud, kuritegude raskusaste on muutunud raskemaks. Katseaja tingimuste raskeim rikkumine ehk uute kuritegude toimepanemine näitab, et S. Mikk ei ole võimeline oma käitumist kontrollima ega muutma ja tal puudub selleks soov. Karistusest vabastamine tingimisi ühes käitumiskontrollile allutamisega ei ole teda hoidnud uutest kuritegudest. S. Mikku iseloomustab ka alkoholi liigtarvitamine ning mõlema kuriteo puhul oli ta eelnevalt alkoholi tarvitanud. Kriminaalhooldusel on S. Mikuga räägitud alkoholi kahjulikkusest ja vajadusest alkoholi tarvitamine lõpetada, kuid S. Mikk ei ole nõu kuulda võtnud ega olnud valmis alkoholist loobuma. Süüdistuses

§ 121

järgi on raskendavaks asjaoluks

§ 58p 3 järgi kuriteo toimepanemine kõrges eas isiku suhtes.

Seega tuleb karistus mõista

§ 121

lg 1 järgi sanktsiooni keskmises määras.

§ 118

lg 1 järgi toimepandud teo puhul arvestas maakohus

§ 57lg 1 p 3 järgi kergendava asjaoluna kahetsust.

Süüdistatava süü suurust näitab kannatanule kaasnenud tagajärg. Tulenevalt eelnevast ja asjaolust, et tegemist on korduvalt teiste isikute tervist ohustava kuriteoga, pidas maakohus põhjendatuks mõista karistuseks vangistus alla sanktsiooni keskmist määra. Apellatsioonid

1. Tartu Maakohtu 28.10.2015 otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav, kes ei ole nõus oma süüdimõistmisega. S. Mikk selgitab N.V. ga toimunut, tunnistab oma süüd ja kahetseb. J.K. episoodi osas seletab süüdistatav, kuidas kannatanu teda eelnevalt lõi, kuidas tal silmade eest mustaks läks ning seejärel leidis ta midagi küünarnuki alt ja hakkas sellega vehkima. Süüdistatav väidab, et tal ei olnud isiklikku viha kannatanu vastu, vaid see oli enda kaitseks ning kahetseb. S. Mikk tunnistab samas alkoholiprobleeme.
2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni ka süüdistatava kaitsja, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist, mõistes S. Miku

§ 121

lg 1 õigeks ja vähendades

§ 118lg 1 p 1 järgi karistust alla seaduses sätestatud sanktsioonimäära.

Lisaks taotletakse SA TÜK Traumapunktist S. Miku traumakaardi väljanõudmist seoses 23.06.2015 pöördumisega. Kaitsja hinnangul on kohtulik uurimine olnud ühekülgne, kõiki tõendeid on maakohus tõlgendanud ühekülgselt, S. Mikku süüstavalt ning kohtuotsuses puudub põhjendus hädakaitseseisundi mittearvestamisele, mis on viinud materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni.

§ 121lg 1 osas on vaidlus subjektiivses koosseisus.

S. Mikk on algusest peale öelnud, et ei ole teinud seda tahtlikult ning seda ei ole ühegi tõendiga ümber lükatud. Ka kannatanu N.V. ütlustest ei selgu, et süüdistatav oleks seda teinud tahtlikult. S. Mikk ei näinud tagajärgi ette.

§ 118

lg 1 p 1 osas leitakse, et maakohus on pidanud usaldusväärseteks üksnes süüstavaid tõendeid. Kohtueelne menetleja ja prokurör on jätnud tähelepanuta, et S. Mikk käis enne arestimajja paigutamist traumapunktis õmblemas. Samuti on maakohus põhjuseta lugenud usaldusväärseteks M.L-L. ebausaldusväärseid ütlusi. S. Mikk ületas hädakaitse piire, mida tuleks

§ 57lg 1 p 8 alusel arvestada karistust kergendava asjaoluna.

4 Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

1. Kohus lahendas apelleeritud kriminaalasja kirjalikus menetluses ja andis menetlusosalistele võimaluse seisukohtade avaldamiseks. Määratud tähtajaks täiendavaid seisukohti ei esitatud.
2. Ringkonnakohus, olles uurinud kriminaalasjas kogutud tõendeid, sealhulgas maakohtu otsust, kohtuistungi protokolli ning esitatud apellatsioone, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohus ei pea oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonides toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastatud ning millega ringkonnakohus nõustub (RKKKo-d nr 3-1-1-23-11, p 18; nr 3-1-1-92-11). Tõepoolest, ringkonnakohtul on pädevus ja õigus maakohtu poolt analüüsitud tõendeid ümber hinnata ja asuda maakohtu otsusega võrreldes teistsugusele järeldusele, kuid sel juhul peab ringkonnakohus obligatoorselt ära näitama maakohtu otsuses sisalduvad vead, mis viisid esimese astme kohtu valedele järeldustele. Ringkonnakohtus maakohtu otsusest diametraalselt erineva kohtuotsuse tegemine ei ole välistatud, kuid sellega kaasneb kõrgendatud põhistamiskohustus (vt nt RKKKo-d nr 3-1-1-41-11, p 25; 3-1-1-61-12, p 11). Uurides maakohtu otsuses analüüsitud tõendeid koos järeldustega, ringkonnakohus esimese astme kohtu tegevuses vigu tõendite hindamisel ei tuvastanud. Põhimõtteliselt korratakse apellatsioonides kaitseversioone ja seisukohti, mis olid kaitsetaktikaliselt sisustatud juba maakohtu istungi toimumisel ning milledele maakohus on valdavalt hinnangu andnud ja need ka ümber lükanud. Ringkonnakohus märgib, et süüdistatava enda käsikirjaline apellatsioon on olulises osas koormatud emotsionaalse sisuga ja apellatsioonimenetluse seisukohast mitteolulisega. Seega peab kohus apellatsioonidest tulenevalt oluliseks vastata neis sisalduvast olulisemale.
3. Kaitsja apellatsioonis taotletakse SA TÜK Traumapunktist süüdistatava S. Miku traumakaardi väljanõudmist seoses tema 23.06.2015 pöördumisega raviasutusse. Nimetatud taotlus jääb rahuldamata, kuna käesolev kriminaalasi lahendati lühimenetluses ja kaitsja taotletud tõend ei seostu kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega. Siinkohal osundab ringkonnakohus analoogia korras varasemale Riigikohtu praktikale, kus on taolist olukorda kassatsiooni astmes analüüsitud. „Ringkonnakohus leidis seevastu õigustatult, et kriminaalasja materjali juurde ei saa võtta apellatsioonimenetluses kaitsja poolt esitatud süüdistatava tervislikku seisundit puudutavaid tõendeid. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemalt korduvalt selgitanud, et tulenevalt lühimenetluse eripärast, s.o asjaolust, et lühimenetluses lahendab kohus kriminaalasja kriminaaltoimiku materjali pinnalt, ei ole kohtumenetluses enam võimalik esitada täiendavaid tõendeid. Sellest tulenevalt on lühimenetluses läbi vaadatud kriminaalasja puhul täiendavate tõendite esitamine välistatud ka apellatsioonimenetluses, välja arvatud juhul, kui need puudutavad menetlusõiguse rikkumist maakohtu poolt“ (RKKKo nr 31-1-99-13 p 10).
4. Esmalt märgib ringkonnakohus, et süüdistatava enda ja kaitsja kaitsepositsioon apellatsioonides on olnud mõneti vastuoluline, arvestades ka süüdistatava poolt maakohtus antud ütlusi. Süüdistatav S. Mikk tunnistas maakohtus ennast süüdi temale esitatud süüdistuses. „Tunnistan ennast 2-s kuriteos süüdi ja on häbi enda üle. On siiralt kahju. Karistuse suhtes ei oska öelda. 5 aastat on ilmselt üle pakutud. Ma ei ole inimest maha löönud. Olen tekitanud raske tervisekahjustuse….Minu viga oli see, et ma oleks võinud sealt ära minna, mitte haarata nuga ja lüüa inimest.“ (lk 124). Kehalise väärkohtlemise osas selgitas süüdistatav, et ei tekitanud N.V. le vigastusi tahtlikult. J.K. le eluohtliku tervisekahjustuse tekitamise osas tunnistas S. Mikk end täielikult süüdi. 5
5. Ringkonnakohus ei soostu kaitsja taotlusega kaitsealune süüdistuses

§ 121lg 1 järgi õigeks mõista.

Maakohus asus põhjendatult seisukohale, et süüdistus

§ 121lg 1 järgi on tõendamist leidnud.

Teo objektiivne külg on tõendatud dokumentaalse tõendiga ning süüdistatava ja kannatanu ütlustega. Ringkonnakohtul pole nagu maakohtulgi kahtlust SA Tartu Ülikooli Kliinikumi 01.07.2015.a. vastuskirjas, päeviku väljatrükis ja patsiendi traumakaardi koopias sisalduvas tõendusteabes, et kannatanul esines parema käe IV ja V sõrme lõpplülide komplitseeritud murd ja IV sõrme lahtine haav. 11.

1. Kriminaalasja tõendid ei anna mingit alus kahelda kannatanu N.V. ütlustes, milledes ta kirjeldab süüdistatava poolt toime pandud tegu. Tõepoolest on süüdistatava ja kannatanu ütlused kattuvad selles, et kannatanu sõrmed jäid süüdistatava poolt kinni löödud ukse vahele. Kannatanul tekkinud vigastused on otseses põhjuslikus seoses süüdistatava teoga. Vigastuste iseloomu tõttu ei ole kahtlustki, et sõrmede ukse vahele jäämine põhjustas kannatanule füüsilist valu. Igale mõistlikule inimesele ja objektiivsele kõrvalvaatajale on üheselt arusaadav, et sõrmede ukse ja uksepiida vahele surumisel, millega kaasneb sõrmelülide murd, on kindlasti kaasuv ka valuaisting. Kaitsja apellatsiooni väide, et S. Mikk ei näinud oma tegevuse tagajärgi ette on ilmselgelt asjakohatu. 11.
2. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et S. Mikk pani süüteo toime kaudse tahtlusega. Maakohus on juba ümberlükanud süüdistatava versiooni kannatanu sõrmede nn „juhuslikus“ ukse vahele sattumisest. Siinjuures on abipakkuv maakohtu poolt süüdistatava ja kannatanu ütlustest tehtud järeldus, et süüdistatav veendus kannatanu olemasolus uksel ja seejärel lõi ukse kinni. Pole eluliselt usutav, et metallukse kinnisurumisega, olukorras, kus kannatanu käsi oli ukse vahel, ei saanud S. Mikk aru või ei pidanud võimalikuks, et tekitab oma vägivaldse tegevusega kannatanule vähemalt valu. Kannatanu (sünd. 1931.a.) on detailselt kirjeldanud kuidas 11.06.2015.a. füüsiliselt tugev süüdistatav surus jõuga ust, mille vahel olid kannatanu sõrmed ja kuidas ta seejuures valu tundis. Kõrges eas N.V. on ütlustes kirjeldanud, et „sõrmede ukse vahele surumisest tundsin füüsilist valu. Karjusin valust, mispeale Sille ukse vastu surumise lõpetas. Siis läks Sille tagasi oma korterisse, mina jätsin korteriukse lahti, minu sõrmest jooksis verd“ (lk 64). Süüdistatav on maakohtus antud ütlustes ise möönnud: „mõtlesin, et võib-olla natuke jäi sõrm ukse vahele“(lk 119 pöördel), „oleks võinud asja teisiti lahendada, läinud küsima, mis viga, mitte uks kinni lüüa“ (lk 121 pöördel). Samas on süüdistatavalt küsitud, et miks ta kohtueelsel uurimisel ei tunnistanud oma süüd nimetatud teos, maakohtus aga tunnistab. Sellele vastas süüdistatav, et olles eelvangistuses „olen palju järele mõelnud ja saanud aru millega hakkama olen saanud, et väga häbiväärne tegu vanainimese suhtes.“ 11.
3. Materiaalõiguse kohaldamisega seonduvalt märgib ringkonnakohus, et lisaks tervise kahjustamisele sätestab

§ 121alates 1.

jaanuarist 2015 karistatava teona nagu varasemalt ka valu tekitava kehalise väärkohtlemise. Riigikohtu varasemas praktikas on valu tekitamist põhimõtteliselt peetud sobivaks ja põhiseaduspäraseks kriteeriumiks, mille alusel piiritleda

§ 121

järgi karistatavat tegu väljapoole karistusõiguse reguleerimisala jäävast käitumisest (RKKKo nr 3-1-1-29-15, p 11). Käesolevas asjas on tuvastamist leidnud nii kannatanu tervise kahjustamine kui valu tekitamine. 12. Süüdistuses

§ 118

lg 1 p 1 järgi taotleb kaitsja apellatsiooni resolutsioonis karistuse kergendamist, mõistes karistuse alla seaduses sätestatud sanktsioonimäära. Vaidlustamata sisuliselt süüdistatava süüküsimust kannatanu J.K. le raske tervisekahjustuse tekitamises on kaitsja hinnangul aga maakohtu poolt kohtulik uurimine olnud siiski ühekülgne ja S. Mikku ühepoolselt süüstav ning kohtuotsuses puudub põhjendus hädakaitseseisundi mittearvestamisele, mis on viinud materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni. 6 12.1. Olgugi, et kaitsja pole süüdistatava süüküsimust

§ 118lg 1 p 1 järgi otseselt vaidlustanud osundab ringkonnakohus järgmisele.

Maakohtu otsuse motiveeriva põhiosaga (lk 144-147) tutvumise järgselt ei tuvastanud ringkonnakohus menetlusnormide rikkumisi, mida võiks maakohtule seoses tõendite analüüsi ja esitatud järeldustega ette heita. Maakohtu tõendite käsitlus on põhjalik ja esitatud järeldused tõenditest tulenevalt arusaadavalt jälgitavad. Samuti ei nõustu ringkonnakohus kaitsja väitega, et maakohtu järeldused on kallutatud või läbiviidud tõendite analüüs on selgelt süüdistatava kahjuks. 12.

1. Asja materjalid ja isikulised tõendid kinnitavad käesolevas asjas kohtupraktikas sageliesinevat olukorda, kus aktiivse alkoholitarvitamise käigus tekib kohalviibinutel konfliktsituatsioon või sõnelus objektiivse kaine kõrvalvaataja jaoks arusaamatul või pealtnäha tühisel põhjusel. Sündmuskohal viibinud isikute ütlustest nähtub, et 23.06.2015 kella 16-17 paiku XXX saabunud S. Mikk käitus agressiivselt ja pealtükkivalt, vaatamata sellele, et kannatanu J.K. palus tal lahkuda. Tähelepanuta ei saa jätta, et enne kuriteo toimepanemist jõudis joobes süüdistatav sisse visata ja lõhkuda kannatanu ja tema elukaaslase korteri majaesise akna. 12.
2. Hädakaitseseisundi olemasolu tõstatas kaitsja kaitseversioonina juba maakohtus ning sellele on kohus ka otsuses vastanud ja selle analüüsivalt ümber lükanud. Maakohus on süüdistatava ennastõigustavaid väiteid ammendavalt käsitlenud ning põhjendanud nende mitteusaldusväärsust (lk 147). Kokkuvõtlikult võib öelda, et süüdistatav on enda ütlustes püüdnud oma agressiivset käitumist õigustada ja näidata kannatanut konflikti algatajana ja ründajana. Maakohus õigustatult ei nõustunud kaitsja väitega, et S. Mikk tegutses hädakaitse piire ületades hädakaitseseisundis, ja leidis, et süüdistatav ei olnud sellises situatsioonis, kus noa kasutamine enesekaitseks oli õigustatud. Sisukohaselt on maakohus siinjuures viidanud tunnistaja M.L-L. ütlustele (lk 48-49). Tunnistaja on kirjeldanud kuidas kannatanu palus S. Mikul pärast sõnelust korterist lahkuda, kuid „peale seda haaras Sille köögis külmkapi kõrvalt olevalt laualt noa ning lõi parema käega ülevalt alla Jürile kaks korda selja piirkonda noaga. Jüri tõusis püsti ja hakkas liikuma köögist toa poole. Mina karjusin samal ajal M.T. t appi…“. Ringkonnakohtul pole nagu maakohtulgi alust kahelda eelnimetatud tunnistaja ütlustes ja tema poolt tajutus ning kirjeldatud käitumissituatsioon ei anna kuidagi alust objektiivse kõrvalvaataja seisukohast järeldada, et S. Mikk viibis mingis ohuolukorras, kus ta oleks pidanud ennast kannatanu eest millegi eest kaitsma, lüües teda valimatult neljal korral noaga rindkerre. Et noavigastused olid tekitatud kannatanut jõuliselt lüües, kinnitab vigastuste iseloom, sest need olid rinnaõõnde tungivad, põhjustades vasakpoolse õhk- ning parempoolse veri-õhkrinna, millega kaasnes oht elule. Taolisest süüdistatava tegevusest järeldub tema tahtlus raske tervisekahjustuse põhjustamisel vähemalt kaudse tahtluse tasemel
3. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu karistuse mõistmise põhjendus S. Miku osas on olnud väga põhjalik ja kõiki asjaolusid arvestav tulenevalt

§ 56-s märgitust.

Maakohus on põhjalikult vaaginud süüdistatavale mõistetava vangistuse määra mõlema kuriteo puhul. Ringkonnakohus rõhutab karistuse mõistmise seisukohast eraldi, et süüdistatava puhul avaldub järjekindlalt kriminaalne käitumismuster, kus S. Mikk vägivallatseb kaasisikute suhtes (13.11.2014.a Tartu Maakohtu otsus asjas nr 1-14-8126, süüdistuses

§-de 121, 120 järgi, s.o korduv noaga löömine, korduv rusikaga näkku löömine, tapmisähvardused). Apellatsioonist tulenev karistuse kergendamise taotlus jääb seega tagajärjetuks. Maakohus, mõistes süüdistatavale

§ 118

lg 1 p 1 järgi 5 aastat vangistust, on seda niigi teinud alammäära lähedaselt (sanktsioonivahemik 4-12 aastat vangistust). Kaitsja taotletud 7 karistuse mõistmine alla sanktsiooni alammäära S. Miku süüteo asjaolude ja tema isiku puhul kindlasti kaalumisele ei kuulu.

1. Süüdistatava S. Miku riigi õigusabi korras kaitsja vandeadvokaat A. Sirendi esitas Tartu Ringkonnakohtule tasutaotluse, milles taotleb tasu kokku summas 288,00 eurot, sh käibemaks 48,00 eurot. Ringkonnakohus leiab, et tasutaotlus maakohtu tervikotsuse ja protokolliga tutvumise ning apellatsiooni koostamisega seoses (6 töötunni ulatuses) on sellises suuruses põhjendatud ja rahuldab taotluse. KrMS § 185 lg 2 alusel ringkonnakohtu menetluses tekkinud menetluskulud jäävad selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud, s.o S. Miku kanda.
2. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu 28.10.2015 kohtuotsuse muutmata ning süüdistatava S. Miku ja kaitsja apellatsioonid rahuldamata. Tiit Lõhmus Mati Kartau /allkirjastatud digitaalselt/ 8 Aarne Sarjas