KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Agu Timmi ja Einar Vene 20. aprill 2012, Tartu 3-10-2335 Haldusasi R

) § 37 lõikeid 2 ja 3 ning §-i

1. Kaebuse kohaselt rikuti R. Kalda tööle määramise käskkirja andmisel mitmeid vangistusseaduse sätteid, käskkirja andmisel jäeti R. Kalda ära kuulamata ning arvestamata jäeti olulised asjaolud. Käskkiri on motiveerimata.
2. Tartu Halduskohtu
3. märtsi
4. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused: a) Vanaduspensioni saamiseks vajalikku ikka mittejõudnud täiskasvanud isiku puhul eeldatakse, et ta on võimeline töötama. Vastupidise peab tuvastama kinnipeetava suhtes

§ 37lg 3 kohaselt arst.

Sellist nõuet ei pea aga mõistma nii, et igale kinnipeetavale tuleb enne tööle määramist tingimata teha arstlik läbivaatus. R. Kalda tööle vormistamise on kooskõlastanud meditsiiniosakonna juhataja ülesandeid täitnud ametiisik ning sama ametikoha täitja on allkirjastanud hiljem ka meditsiiniosakonna õiendi, mille kohaselt on R. Kalda tervisekaardi ja elektroonilise andmebaasi järgi terve ning võib töötada vangla majandustöödel. Asjaolud, et kaebaja soovis vereanalüüside tegemist ja oli tööle asumise esimesel päeval teavitanud vanglat soovist saada mädaneva varbaga arsti vastuvõtule, võivad kinnitada üksnes seda, et ta arvas end olevat ajutiselt töövõimetu. See aga saanuks olla vaid töökohustuse ajutise peatumise aluseks, kuid ei tõenda üldist võimetust töötada

§ 37lg 1 p 3 tähenduses ega välista tööle määramist.

b) R. Kalda tööle määramine toimus ajal, mil kestis koolivaheaeg ja õppeaasta polnud ametlikult veel läbi, kuid tööhõive ankeeti on R. Kalda ise märkinud soovi töötada suveperioodil täiskoormusega. Tema enda poolt edastatud tunnistuse ja kohtuistungil seletatu kohaselt lõpetas ta kümnenda klassi juba

1. juunil 2010, sügisel õppimist enam ei jätkanud ega pidanud vaidlusaluse käskkirja tõttu töötama õppimisega samal ajal. Ta esitas
2. mail 2010 küll taotluse, et teda koolivaheajal tööle ei määrataks, kuid see jäi rahuldamata põhjusel, et uus kinnipeetava individuaalne täitmiskava ei näe tema suhtes rakendatava kohtlemisabinõuna enam ette hariduse omandamist, vaid esimesel võimalusel tööle asumist.

§ 35

lg 2 võimaldab kinnipeetaval üldkeskharidust omandada vaid juhul, kui see on individuaalses täitmiskavas ette nähtud.

1. c)Viru Vangla koristaja ohutusjuhendi kohaselt toimub ohutusjuhendi tutvustamine (esmajuhendamine) pärast töötaja tööle vormistamist. Ei ole mingit vajadust viia vastavate nõuete tutvustamist läbi enne tööle vormistamist.
2. d)Kinnipeetava tööle vormistamine ei ole tavapärane haldusmenetlus. Vaidlustatud käskkirja puhul on õigusaktidest tulenevad nõuded täidetud. Asja materjalidest ei nähtu, et Viru Vangla oleks kaebajal vahetult enne vaidlusaluse käskkirja andmist võimaldanud esitada tööle määramise kohta oma vastuväiteid ja arvamusi. Samas kinnitab R. Kalda 5. mail 2010 vanglale esitatud taotlus, et vangla soov määrata ta koristajana majandustööle oli kaebajale teada juba hiljemalt taotluse esitamise päeval, sest siis esitas ta sellele õppimisest tulenevad vastuväited ja oma arvamuse pakutava töö kui niisuguse suhtes üldse. Seega ei saa väita, et kaebajat pole üldse ära kuulatud. Vangla on kaebaja seisukohti taotlusele vastates käsitlenud ning tööle määramise käskkirja eelnev kooskõlastamine meditsiiniosakonnaga ja allkirjastamine julgeolekuosakonna juhataja poolt kinnitab, et lisaks puudusid töötamist takistavad asjaolud ka neis valdkondades.
3. e)Kuna kaebaja määrati tööle kindlaksmääratud ajaks ning vastav tähtaeg on käesolevaks ajaks juba möödunud ja käskkiri seetõttu oma kehtivuse kaotanud, ei saa sellest enam tuleneda vanglale kohustust asja uueks läbivaatamiseks. Seega tähendaks kaebaja poolt soovitud ettekirjutus tulevikku suunatud ja üldsõnalist vangla kohustamist järgida seaduses sätestatud nõudeid. See on aga niigi iga vangla kohustus ega ole seepärast kooskõlas halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 26 lg 1 p-ga 2 kohtule antud konkreetse volitusega. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 2 4. R. Kalda esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada, tunnistada Viru Vangla 29. juuni 2010. a käskkiri nr 6.2/642-T õigusvastaseks ning teha Viru Vanglale ettekirjutus, millega kohustada vanglat tööle vormistamisel kaasama kaebaja ning järgima

§ 37lõikeid 2 ja 3 ning §-i 38.

Apellatsioonkaebuse põhjendused: a) Halduskohus on rikkunud HKMS § 25 lg-t 3 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg-t 8, jättes seda põhjendamata asjas kohaldamata

§ 37

lg 2 p-i 2 ja § 34 lg 2, põhikooli ja gümnaasiumiseaduse (PGS) § 24 lõiked 1 ja 4 ning haridus- ja teadusministri 18. detsembri 2008. a määruse nr 72 § 1 p-i 4. Eeltoodud sätetest tulenevalt oli R. Kaldal õigus 4. juunist kuni 31. augustini 2010 suvevaheajale, tal puudus sel ajal kohustus töötada ning teda ei saanud sellel ajal ilma tema nõusolekuta tööle määrata.

1. b)Halduskohus on ebaõigesti hinnanud R. Kalda tööhõive ankeeti ja individuaalset täitmiskava. Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et ankeedist tulenevalt soovis kaebaja töötada suvel täiskoormusega. Ankeedist tulenevalt soovis kaebaja täiskoormusega töötada 2009. a suvel ainult metalli- ja puidutöödel või muu tööna õmblejana ning sügisest 2009 soovis jätkata õpinguid. Täitmiskavas märgitud tööle asumise võimalus sai kaebaja puhul suvevaheaja tõttu tekkida alles 1. septembrist 2010. Pealegi ei vasta R. Kalda individuaalne täitmiskava seaduse nõuetele ja on kohtus vaidlustatud.
2. c)Halduskohus on vääralt kohaldanud seadust ja ebaõigesti hinnanud tõendeid kaebaja tervisliku seisundi ja meditsiinilise kontrolli osas. Samuti ei ole halduskohus otsuses käsitlenud kaebaja vanglale esitatud vaides toodud tervisekontrolli kohta esitatud väiteid, kuigi kaebaja on kaebuses viidanud, et jääb oma vaides esitatud põhjenduste juurde. Kaebajat ei saanud käskkirja andmise ajal tööle määrata, sest kaebaja oli eelnevalt esitanud taotluse tervisekontrolliks, milles kaebas väsimuse ja naha sügelemise üle ning arst ei olnud kaebaja võimet määratud tööd teha kindlaks teinud. Nõusoleku kaebaja tööle määramiseks on andnud meditsiinitöötaja, kellel puudus selleks pädevus ning nõusolek on antud kaebajat nägemata. Olukorras, kus kaebaja oli esitanud tervisega seotud kaebuse ning talle määrati meditsiinilised uuringud, on ebaõige halduskohtu seisukoht, et

§ 37

lg-t 3 ei pea mõistma nii, et igale kinnipeetavale tuleb enne tööle määramist teha arstlik läbivaatus. Töövõimelisust ei ole võimalik kindlaks teha ainult tervisekaardi ja elektroonilise andmebaasi alusel. Lisaks on halduskohus jätnud tähelepanuta, et vangla meditsiinitöötaja K. Kevato 26. juuli 2010. a õiend on koostatud peale vaidlustatud käskkirja väljaandmist ega ole seetõttu asjakohane.

1. d)Halduskohus on alusetult käsitlenud kaebaja 5. mail 2010 vanglale esitatud taotlust kui haldusmenetluses vastuväidete esitamist ning ärakuulamise tagamist. Antud taotlus puudutas kaebaja individuaalset täitmiskava ning ei olnud seotud kaebaja tööle määramise menetlusega.
2. e)Halduskohus on julgeolekuriski hindamisel alusetult arvesse võtnud vangla 27. juuli 2010. a õiendi ning on sellele tuginedes teinud ebaõige järelduse kaebaja suhtes julgeolekuriski puudumise kohta. Õiend on koostatud kuu aega pärast vaidlustatud käskkirja ning kaebaja on õiendi kohtus vaidlustanud. Enne tööle määramise käskkirja andmist ei ole kaebajat julgeolekuohu aspektist ära kuulatud. Asudes koristajana tööle kõrgohtlikus osakonnas, oleks kaebaja elu ja tervis ohus.
3. f)Halduskohus on ebaõigesti leidnud, et antud asjas ei saa ettekirjutust teha. Samuti taotles kaebaja kohtuistungil vaidlustatud käskkirja tühistamise asemel selle õigusvastasuse tuvastamist. 5. Viru Vangla vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vangla leiab, et halduskohtu otsus on õiguspärane, jääb oma halduskohtule esitatud seisukohtade juurde, mille kohaselt on kaebus alusetu ja märgib vastuseks apellatsioonkaebusele järgmist:
4. a)Halduskohus on kohtuotsuses piisavalt põhjendanud, miks R. Kaldat võis vaatamata varasemale õppetöös osalemisele vaidlustatud käskkirjaga tööle määrata. Tööle määramise ajal ei olnud küll õppeaasta ametlikult lõppenud, kuid R. Kalda jaoks lõppesid õpingud 4. juunil 2010, sest oli teada, et ta sügisest 2010 õpinguid ei jätka, kuna talle individuaalses 3 täitmiskavas edasist õppetööd ette ei nähtud. Halduskohus on õiguspäraselt arvestanud, et R. Kalda on omakäeliselt tööhõiveankeeti märkinud soovi täiskoormusega töötada just koolivaheaegadel ning et tema 5. mai 2010. a taotlus suvevaheajal tööle mittemääramiseks jäeti rahuldamata. Ebaõige on R. Kalda arvamus, et halduskohus tohtinuks esitatud tööhõiveankeeti hinnata üksnes selle väite raames, mille tõendamiseks R. Kalda selle esitas. Samuti on asjakohatu viide asjaolule, et vangla ei ole kordagi tööhõiveankeeti maininud. Halduskohtumenetluses kehtib uurimisprintsiip, mis annab halduskohtule õiguse ka iseseisvalt tõendeid koguda, samuti hinnata ja arvestada ning teha järeldusi osapoolte esitatud tõendite pinnalt kõikidest aspektidest lähtudes.
5. b)Ebaõige on R. Kalda seisukoht, et halduskohus ei saa arvestada K. Kevato 26. juuli 2010. a õiendiga kui tõendiga üksnes seetõttu, et see on koostatud peale R. Kalda tööle määramist. Nimetatud õiendiga ei ole tagantjärele hakatud hindama R. Kalda tervislikku seisundit, vaid tegemist on informatiivse õiendiga, milles selgitatakse, kuidas toimub tööle määratava kinnipeetava tervisliku seisundi hindamine. Meditsiiniosakond on hinnanud R. Kalda tervislikku seisundit enne tema tööle määramist ja tema töövõimelisust on meditsiiniosakond kinnitanud vaidlustatud käskkirja kooskõlastusega. Halduskohus on õigesti leidnud, et R. Kalda poolt 17. juunil 2010 esitatud taotlus vereanalüüside tegemiseks ja arsti vastuvõtule saamiseks ei muuda iseenesest õigusvastaseks tema tööle määramist. Märgitud terviseprobleemid saanuks aluseks olla üksnes töökohustuse ajutisele peatumisele. Halduskohus on kohtuotsuses selgitanud, et

§ 37

lg-s 3 sätestatut ei pea tõlgendama selliselt, et enne tööle määramist peaks toimuma arstlik läbivaatus. R. Kalda tööle vormistamise käskkirja on kooskõlastanud K. Kevato mitte õena, vaid meditsiiniosakonna juhatajana.

1. c)Halduskohus on õigesti asunud seisukohale, et R. Kalda oli enda tööle määramisest teadlik ja sai avaldada oma arvamust. Enne töölemääramise käskkirja väljaandmist ei kuulatud R. Kaldat küll ära, kuid see ei saa olla rikkumine, mis muudaks käskkirja õigusvastaseks. Tööle määramise käskkirjade puhul oleks ärakuulamisõiguse teostamine pelgalt ajakulukas formaalsus. Kinnipeetava töökohustus tuleneb seadusest, mistõttu ei saa olla läbirääkimisi selle üle, kas kinnipeetav soovib töötada. Samuti tuleb arvestada seda, et majandustööde ebapopulaarsuse tõttu püütakse sellest ametist kõikvõimalike vahenditega pääseda, mistõttu heausksed läbirääkimised ei tule enamikul juhul kõne alla ja see kahandaks läbirääkimiste vajadust veelgi.
2. d)Ebaõige on R. Kalda seisukoht julgeolekuriskide arvestamata jätmise osas. Vaidlustatud käskkirjaga tutvumisel on R. Kalda teinud käskkirjale viite julgeolekuohule. Vangla oli eelnevalt veendunud, et R. Kalda tööle määramisel sektori E7 koristajana julgeolekuoht puudub. Pärast seda, kui kaebaja keeldus tööle asumast, viidates muuhulgas julgeolekuohule, vestles julgeolekuosakonna ametnik R. Kaldaga ja koostas 27. juuli 2010. a õiendi. Halduskohus on selle tõendiga õiguspäraselt arvestanud.
3. e)Õige on halduskohtu seisukoht, et kuna vaidlustatud haldusakt on oma kehtivuse kaotanud, ei ole kohtul võimalik vanglale R. Kalda poolt soovitud ettekirjutust teha. 6. R. Kalda esitatud täiendavates seisukohtades leitakse järgmist:
4. a)Vaidlustatud haldusakt tuleb tühistada vaatamata sellele, et kohtumenetluse ajal lõppes selle kehtivus. Haldusakti tühisuse tuvastamine aitab kaebajat talle tööle asumisest keeldumise eest määratud distsiplinaarkaristuse vaidlustamisel.
5. b)Ebaõige on vangla seisukoht, et R. Kalda õpingud lõppesid 4. juunil 2010. Kaebajale ei olnud 2010. a suvel teada, et tal ei võimaldata õpingutega jätkamist. Individuaalne täitmiskava, milles õpinguid ette ei ole nähtud, on vaidlustatud. Pealegi ei oma tähtsust, kas R. Kalda õpingud jätkusid või mitte, sest õpilasena oli tal õigus suvisele koolivaheajale. 4
6. c)Asjaolu, et R. Kalda tööle vormistamise on K. Kevato kooskõlastanud mitte õena, vaid meditsiiniosakonna juhatajana, on ebaasjakohane, sest kinnipeetava töövõimelisuse oleks pidanud kindlaks tegema arst. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. 8. Vaidlus asjas käib selle üle, kas R. Kalda tööle määramine 29. juuni 2010. a käskkirjaga alates 1. juulist 2010 kuni 30. septembrini 2010 oli õiguspärane. 9.

§ 37lg 1 sätestab kinnipeetavale imperatiivse töökohustuse.

Töötama ei pea üksnes sama paragrahvi teises lõikes sätestatud tingimustele vastav isik – kinnipeetav, kes on kas üle kuuekümne kolme aasta vana, omandab üldharidust, kutseharidust või osaleb tööalasel koolitusel, ei ole võimeline töötama tervislikel põhjustel töötama või kes kasvatab kuni kolmeaastast last. 10. R. Kalda on

§ 37

lg-s 2 sätestatud alustega seonduvalt väitnud eeskätt seda, et ta oli õppiv kinnipeetav, keda ei saanud seega tööle määrata. Tõepoolest oli kaebaja 2009/2010 õppeaastal Jõhvi Gümnaasiumi Viru Vangla õppeosakonnas kaugõppes õppija. Kaebaja leiab, et tulenevalt põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 24 lg-st 1, mis sätestab, et õppeaasta kestab 1. septembrist järgmise aasta 31. augustini, tuli kaebaja vaidlusaluses käskkirjas näidatud perioodil (2010. a suvel) lugeda üldharidust omandavaks kinnipeetavaks. 11. Selle väitega ringkonnakohus ei nõustu.

§ 37

lg-st 1 ja lg-st 2 p 1 järgi on kinnipeetav reeglina kohustatud töötama, välja arvatud juhul, kui ta õpib. Ringkonnakohtu arvates on selle regulatsiooni eesmärk vabastada töötamiskohustusest üksnes see kinnipeetav, kes on juba hõivatud regulaarse ja aktiivse õppimistegevusega, ja seda põhjusel, et juba õppimisega seotud isikul ei ole aega teha täiendavalt ka tööd. Seda kinnitab ka

§ 34lg 5, mille kohaselt toimub hariduse omandamine töö ajal.

Seega tuleb

§ 37

lg 2 p-i tõlgendada selliselt, et tööst on kinnipeetav vabastatud üksnes ajal, mil ta on hõivatud aktiivse ja regulaarse õppimisega. Vastupidine ja üksnes grammatiline

§ 37

ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 24 lg 1 tõlgendus looks kinnipeetavatele avarad võimalused töökohustuse vältimiseks kõigest formaalsele õppija staatusele viitamisega pikkadel perioodidel, kui ta tegelikult õppetööga hõivatud ei ole. See ei oleks kooskõlas vangistuse eesmärkidega, milleks on muuhulgas ka kinnipeetavate tööharjumuse kujundamine ja tsiviilhagide tasumiseks võimaluste loomine juba vangistuse kestel. Ringkonnakohus tugineb sellises tõlgenduses muuhulgas ka asjaolule, et põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse regulatsioon on mõeldud eeskätt reguleerima kooliealiste noorte õppetööga seonduvat, mitte kinnipidamisasutustes viibivate õppivate isikute õppetöö formaalseid aspekte. Ka seetõttu pole rangelt grammatiline tõlgendamine ja põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 24 lg 1 absoluutne eelistamine vangistusseaduse sätetele põhjendatud. 12. Kaebaja õppis küll 2009/2010 õppeaastal 10. klassis, kuid ta lõpetas selle juba 4. juunil 2010 (tl 63) ehk enne vaidlusaluse käskkirja andmist. Uuel õppeaastal R. Kalda enam 11. klassi õppima ei asunud. Õppimist ei olnud ette nähtud ka tema suhtes 13. aprillil 2010 koostatud individuaalses täitmiskavas (tl 47) ning seetõttu ei olnud kaebajal

§ 35lg 2 järgi õigust ka üldkeskhariduse omandamise jätkamist nõuda.

5 Seega oli kaebaja 2009/

1. a õppetöö lõppenud
2. juuniks 2010 ning puudub alus käsitleda teda jätkuvalt õppiva kinnipeetavana kuni
3. augustini 2010, nagu kaebaja leiab. Kuna kaebaja enam õppimisega hõivatud ei olnud, siis pidi ta

§ 37lg-st 1 tulenevalt töötama.

Ringkonnakohus osundab, et põhimõtteliselt samale seisukohale jõudis Tartu Ringkonnakohus R. Kalda apellatsioonkaebust läbi vaadates ka haldusasjas nr 3-10-

2. Samuti viitab ringkonnakohus siinkohal Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusele Euroopa vanglareeglistiku kohta Rec

§ 37

lg-s 3 sätestatud, et kinnipeetava töövõimelisuse teeb kindlaks arst, ning ei ole ette nähtud võimalust, et töökohustusest vabastaks ka paljas taotlus tervisekontrolli läbiviimiseks. Antud asjas on kaebaja tööle määramise kooskõlastanud meditsiiniosakonna juhataja K. Kevato üks päev enne tööle määramise käskkirja andmist (tl 7p).

1. Siinkohal väärib märkimist seegi, et asja materjalidest ei nähtu, et kaebajal oleks tõepoolest hiljem hepatiit tuvastatud. Seega on ka tagantjärgi selgunud, et tegelikult tervislikke põhjuseid sel ajal tööle määramise vastu ei olnud.
2. Nõustuda ei saa sellega, et tööle määramise kooskõlastanud meditsiinitöötaja K. Kevato poolt hiljem (
3. juulil 2010) koostatud õiend ei ole asjakohaseks tõendiks. Kohus hindab tõendeid kogumis. Üksnes selle õiendi tagantjärele esitamine ei muuda olematuks selle informatiivset väärtust kohtu jaoks. Selles õiendis on meditsiiniosakonna juhataja selgitanud, 6 kuidas toimub isikute terviseseisundi hindamine. Miski ei viita ringkonnakohtu jaoks sellele, et praegusel juhul kaebaja tervislikku sobivust töötegemiseks ei hinnatud. Veelgi enam – nagu öeldud, ei ole ka tagantjärgi ilmnenud midagi, mis seaks R. Kalda võimelisuse käskkirjas ettenähtud ajal tööd teha tervislikult aspektist kahtluse alla.
4. Nõustuda ei saa ka väitega, justkui puudunuks meditsiiniosakonna juhatajal K. Kevatol pädevus kaebaja terviseseisundi sobivuse kinnitamiseks. K. Kevato õiendis on selgitatud, et kõigepealt hindab kinnipeetavate tervisekaarte ja elektroonilise haigusloo andmeid arst. Seega toimiti kooskõlas

§ 37lg-ga 3.

1. Samuti nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et tööle määramine ei eelda igakordset eelnevat arstlikku kontrolli. Elektroonilise haigusloo ja tervisekaartide andmed võivad olla piisavad otsustamaks kaebaja töövõimelisuse üle. Alles siis, kui kinnipeetava terviseseisundis esineb kahtlusi, on vanglal võimalik läbi viia tervisekontroll, tegemaks kindlaks kinnipeetava töövõimelisus. Ringkonnakohus märgib, et sellist tervisekontrolli on võimalik läbi viia ka siis, kui kinnipeetav vahetult enne tööle asumist viitab uuele, vahepeal tekkinud tervisehädale, mis reaalselt takistab tal töötamist või ohustab töötamise korral tervist. Seega ei tähenda absoluutse tervisekontrolli tegemata jätmine enne igakordset tööle määramist vältimatult seda, et seetõttu peaksid töötama ka need, kes seda tõepoolest teha ei saa.
2. Samuti väidab kaebaja, et tööle määramine oli õigusvastane ärakuulamata jätmise tõttu. Nagu ringkonnakohus eelnevalt märkis, on

§ 37lg-s 2 sätestatud ammendavad alused töökohustusest vabastamiseks.

Kui vanglale on teada, et need alused puuduvad, siis ei ole ringkonnakohtu hinnangul vajalik kinnipeetava täiendav ärakuulamine, kuna vajadus lisaandmete saamiseks sellises olukorras puudub (HMS § 40 lg 3 p 2). Käesolevas asjas kinnitab eeltoodu, et vanglal olid piisavad andmed kaebaja terviseseisundi ja õppimise lõppemise kohta ning seega puudus vajadus lisaandmete saamiseks. Eelnevalt jõudis ringkonnakohus järeldusele, et vangla on neid tööst keeldumise aluseid õigesti sisustanud ning et ka tagantjärgi pole ilmnenud aluseid, mis oleksid õigustanud tööst keeldumist. Seega puudus siin vajadus kaebaja ärakuulamiseks ning kaebaja ärakuulamine ei oleks saanud viia asjas ka teistsuguse lahenduseni. Järelikult ei oleks isegi see, kui ärakuulamata jätmist oleks saanud lugeda menetlusveaks, saanud viia haldusakti tühistamiseni (HMS § 58). Lisaks nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et kaebaja seisukohad tööle määramise kohta olid põhiosas vanglale teada juba kaebaja

1. mai
2. a taotlusest, kus kaebaja palus end mitte tööle määrata (tl 44).
3. Väide, et tööle määramine koristajana oli kaebaja jaoks ootamatu, on otsitud. Kaebaja
4. mai
5. a taotluses on märgitud „… ei soovi mina enda koolivaheajast käia tööl osakonnas koristajana, kuna sellisel tööl, mis on päevas
6. min puudub igasugune mõte ja vajadus, samuti ohus võib olla julgeolek (minu)“ (tl 44). Selline sõnastus viitab, et kaebaja pidi piisavalt täpselt teadma, kellena, kus ja millistel tingimustel ta tööle peaks hakkama.
7. R. Kalda arvates oleks ärakuulamine olnud vajalik muuhulgas ka seetõttu, et tema töötamine võinuks luua julgeolekuohu tema isikule. Teisalt tuleb arvestada seda, et arvatav julgeolekuoht ei ole

§ 37lg 2 järgi töölt keeldumise absoluutseks aluseks.

Ringkonnakohtu hinnangul on isikul, kui ta kardab ohtu oma julgeolekule, võimalik vanglas tõhusalt oma julgeolekut tagada seeläbi, et ta avaldab vangla administratsioonile selgelt ja 7 üksikasjalikult, kellelt, miks ja millistel asjaoludel teda oht ähvardada võib. Sellisel juhul saaks isiku töökohustusest vabastada

§ 38

lg 22 alusel, mis võimaldab töölt kõrvaldada või töölt vabastada kinnipeetava, kui töötamine ohustab kinnipeetava julgeolekut. Ka praeguses asjas on R. Kalda käskkirja tutvustamisel viidanud ohule oma julgeolekule (tl 7) ning temaga on läbi viidud julgeolekuosakonna peaspetsialisti poolt vestlus, kus ei selgunud asjaolusid, mis kinnitaksid, et R. Kalda julgeolek võiks töötades ohus olla (tl 42). Seega on ka see argument ringkonnakohtu arvates otsitud.

1. See, et viidatud vestlust kajastav tõend on välja antud tööle määramisest hiljem, ei muuda kaebaja argumente rohkem usutavaks. Kaebaja ei ole ka apellatsioonkaebuses tegelikult selgelt välja toonud, kellest lähtuv ja milline julgeolekuoht teda ähvardas ning mis olid selle põhjused. Apellatsioonkaebuses kirjeldatud
2. jaanuari
3. a intsidendist kaasvangiga (konflikt rahvuse pinnalt) ei saa teha järeldust, et kaebaja julgeolek satuks ohtu, kui ta asuks tööle koristajana. Pigem viitab eelnevalt refereeritud kaebaja taotlus (tl 44) ja julgeolekuosakonna töötaja hinnang (tl 42) sellele, et kaebaja püüab vältida tööd koristajana oma prestiiži ja staatuse säilitamiseks kinnipeetavate hulgas. Kinnipeetavate hierarhias kõrgemalseisva positsiooni omamine või säilitamine ei ole subjektiivne õigus, mida isik saaks halduskohtus kaitsta.
4. Eelnevast tulenevalt on vaidlusalune käskkiri õiguspärane. Kuna käskkiri on õiguspärane ja apellatsioonkaebus nagunii rahuldamisele ei kuulu, ei anna ringkonnakohus hinnangut sellele, kas käskkirja tühistamine oleks praegu võimalik või mitte. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jääb apellandi menetluskulu (apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv) tema enda kanda. Maili Lokk Agu Timmi 8 Einar Vene