← Eesti

3-15-24/43

Obsah (7)§ 212§ 213§ 158§ 41§ 108§ 109§ 103

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

§ 212lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole

§ 213lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) võttis 20.11.
  2. a käskkirjaga nr 1.9-2/1990p teenistusse U.M. , kelle nimetas alates 22.11.2013 PPA Ida prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja Jõhvi arestikambri spetsialisti ametikohale. PPA muutis 27.11.
  3. a käskkirjaga nr 1.9-2/2029p PPA 20.11.
  4. a käskkirja ja lisas p-i 5¹, mille kohaselt määras U.M. juhendajaks katseajal Jõhvi arestikambri vanema politseileitnant A.O. .
  5. A.O. esitas 05.11.2014 PPA-le taotluse, milles ta palus maksta talle saamata jäänud lisatasu U.M. katseajal juhendamise eest. A.O. märkis, et siseministri 30.01.
  6. a käskkirja nr 11 „Politsei- ja Piirivalveameti palgajuhend“ (käskkiri nr 11) alap 30.21 näeb ette lisatasu uue teenistuja juhendamise eest kuni 64 eurot kuus ning ka personalitalituse juhi ülesannetes olnud M.M. kinnitas, et juhendamise eest määratakse eraldi käskkirjaga lisatasu, mida kinnitab ka PPA peadirektori 04.03.
  7. a käskkiri nr 1.9-5/382t „Lisatasu maksmine”, millega määrati Narva politseijaoskonna patrullteenistuse liikluspolitseinikule S.P. ühekordne lisatasu täiendavate teenistusülesannete täitmise eest (uue teenistuja juhendamine) 112,46 eurot.
  8. PPA jättis 04.12.
  9. a vastusega nr 1.9-9/161784-13 A.O. 05.11.
  10. a taotluse rahuldamata. PPA selgitas, et käskkirja nr 11 p 30 annab PPA-le võimaluse maksta lisatasusid, mitte ei kohusta lisatasu maksma. PPA märkis, et A.O. töötas U.M. juhendamise ajal Jõhvi arestikambri vanema ametikohal ning tema ülesandeks oli arestikambri töö korraldamine ja juhtimine, mis tähendab, et A.O. ametikohajärgseks ülesandeks oli ka talle alluvate ametnike töö suunamine ja juhendamine ning kuna A.O. ja U.M. töötasid erineva tööaja korraldusega, siis seisnes A.O. juhendaja roll pigem dokumentide, töö sisu ja tööpõhimõtete teoreetilises tutvustamises, mitte praktilises tööprotsessi õpetamises. PPA tõi välja, et
  11. aastal maksti Ida prefektuuris uue teenistuja juhendamise eest lisatasu ainult S.P. , kelle ametikoha ülesannete hulka ei kuulunud uute teenistujate juhendamine ning S.P. ja uus teenistuja olid määratud ühte vahetusse, mistõttu oli juhendaja kokkupuude uue teenistujaga vahetu ja juhendamine sisaldas uue teenistuja väljaõpet läbi praktiliste kogemuste kogu juhendamise perioodil.
  12. A.O. esitas 05.01.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse ja 13.04.2015 vastuväited. Kaebaja palus tühistada PPA 04.12.
  13. a vastus nr 1.9-9/161784-13 ja välja mõista PPA-lt lisatasu summas 176 eurot. Kaebaja põhjendused: 1) Käskkirja nr 11 p 30.21 näeb ette lisatasu uue teenistuja juhendamise eest kuni 64 eurot kuus. M.M. lubas, et juhendamise eest määratakse eraldi haldusaktiga lisatasu, milles kaebaja ei kahelnud, kuna
  14. aastal maksti lisatasu kõigile juhendajatele ning seda jätkati
  15. aastal, s.h S.P. , S.E. ja M.T. . Kui uue teenistuja juhendamise kohustus tuleneb ametikohajärgselt, siis polnuks eraldi käskkirja muudatust vaja. Uue teenistuja juhendamise kohustus puudub arestikambri vanema ametikohal, kuna seda ei ole ametijuhendis fikseeritud, seega on ametnikul õigus saada täiendavate tööülesannete täitmise eest lisatasu. 2) Kaebaja on läbinud kursused “Spetsialist koolitajana” ja “Hindamine ja tagasiside õppimise huvides”. Kui Lääne prefektuuri korrakaitsebüroo Pärnu arestikambri politseinik ülemkonstaabel S.E. maksti uue teenistuja juhendamise eest lisatasu kuus 44 eurot, siis arvestades kaebaja 15-aastast töökogemust korrakaitse valdkonnas ja väljaõpet koolituse osas, on tal põhjendatud saada lisatasu U.M. juhendamise eest kuus 44 eurot, kokku 176 eurot. 3) PPA-s ei ole kehtestatud juhendit, mis kohustab uue teenistuja ja juhendaja töötamist samas ajatöö režiimis. Kaebaja ei juhendanud politseikadetti, vaid uut teenistujat, kes katseaja lõpus sai positiivse hinnangu ja töötab tänaseni PPA-s. Kuna kaebaja osas on jäetud koostamata hinnang U.M. juhendamise kohta, siis on PPA 04.12.
  16. a vastus õigustühine, sest hiljem ei ole võimalik kontrollida, milline oleks kaalutlemisotsus olnud, kui kaebaja vahetu juht oleks koostanud hinnangu. Kaebaja esitas kirjaliku taotluse, kuna suulistele taotlustele personalitöötajad ei reageerinud ligi 6 kuu jooksul. Arvestades, et kaebaja ei pidanud ametijuhendist tulenevalt uut teenistujat juhendama ja uue teenistuja juhendamine suurendab töömahtu, siis on kaebajale lisatasu maksmine uue teenistuja juhendamise eest põhjendatud.
  17. Tartu Halduskohus jättis 21.04.
  18. a otsusega A.O. kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjendused: 1) Siseministri 02.05.
  19. a määruse nr 18 „Politseiametnike palgaastmetele vastavad palgamäärad, diferentseerimise alused, teenistusastmetasu suurus ning lisatasude maksmise 2 alused“ (määrus nr 18) § 3 puhul on tegemist kaalutlusõigust ette nägeva normiga – lisatasu maksmise kohustust PPA-l ei ole, kuid teatud tingimustel võib PPA lisatasu maksta. Lisatasu maksmise kohustust palgajuhendist ei tulene. Palgajuhendi p-st 30.21 tuleneb kaalutlusõigus lisatasu maksmiseks. 2) A.O. on ametijuhenditega tutvunud 11.12.2012 (varasem ametijuhend) ja 02.01.2014 (hilisem ametijuhend), milledest ei tulene otsesõnu kohustust uue teenistuja juhendamiseks. Selle kohustuse võib tuletada erinevatest punktidest – varasema ametijuhendi p-d 2, 3.9, 5.6; hilisema ametijuhendi p-d 2, 3.8, 3.15, juhendite p 3.
  20. Kaebaja ametikohajärgseks ülesandeks oli alluvate ametnike töö suunamine ja juhendamine, s.h uue teenistuja juhendamine. Kaebaja ja U.M. tööajad kattusid üksikutel päevadel – detsembris 3 päeva, jaanuaris 4 päeva, veebruaris 5 päeva, märtsis 4 päeva. Seega ei saanud tegemist olla selliste täiendavate teenistusülesannetega, mis olid ametijuhendis fikseerimata ja mis oleksid oluliselt suurendanud kaebaja töömahtu. Asjakohane ei ole väide, et PPA ei ole kehtestanud eraldi juhendit, mis kohustaks uue teenistuja ja juhendaja töötamist pidevalt samas ajatöö režiimis. Vastustaja on keelduvat otsust tehes selgitanud, et kaebaja ja S.P. ei ole võrreldavad, kuna viimase ametijuhendist tulenevalt ei pidanud ta uut teenistujat juhendama. PPA 20.11.
  21. a käskkiri ja selle muudatus 27.11.2013 oli eelkõige suunatud uuele teenistujale U.M. le, keda tuli teavitada asjaolust, kes katseajal tema juhendajaks on. 3) Koolituse läbimine ei ole lisatasu maksmise eelduseks. Küll tulenes arestikambri vanema ametijuhendist, et ta korraldab arestikambri ametnikele kord kvartalis õppepäevi, eesmärgiga tagada teenistusülesannete nõuetekohane täitmine (varasema ametijuhendi p 4.0, hilisema ametijuhendi p 3.10). Kui lisatasu tahetakse maksta täiendavate teenistusülesannete täitmise korral, siis ei ole hinnang töötulemustele eeltingimuseks. Ka palgajuhend eristab lisatasu maksmist täiendavate teenistusülesannete täitmise eest ja nõutavast tulemuslikuma töö eest. Nõutavast tulemuslikuma töö eest lisatasu määramise aluseks on politseiametniku teadmiste, oskuste ja töötulemuste hindamine koosmõjus struktuuriüksuste eesmärkide saavutamisega, samuti erakorraliste või suuremahuliste ülesannete edukas täitmine. Sellist hinnangut ei ole palgajuhendi kohaselt vaja täiendavate teenistusülesannete täitmise eest anda. 4) Tunnistaja M.M. väitel tema pädevuses ei ole lubada lisatasu maksmist. Kaalukamaks on M.M. väide, et A.O. pikaaegse juhina peaks olema kursis, et palga ja lisatasude maksmise otsustamise, määramise ja kehtestamise pädevus on peadirektoril. Ka ei pea paika kaebaja väide, et ta ei saanud M.M. lubaduses kahelda. M.M. ütlustest nähtub, et uue teenistuja juhendamise eest ei makstud Ida prefektuuris
  22. aastal lisatasu 21 ametnikule ja
  23. aastal 35 ametnikule. 5) Ei nõustu vastustajaga, et kuna kaebaja esitas alles 7 kuud pärast juhendatava katseaja lõppu taotluse lisatasu maksmiseks, siis järelikult aktsepteeris ta tööülesannete vastavust makstavale palgale. Vastustaja ei ole vastu vaielnud kaebaja selgitusele, et esmalt pöördus ta suuliselt PPA personalitalituse mitmete ametnike poole, aga kuna ei saanud ammendavat vastust, esitas kirjaliku taotluse. Selleks ajaks oli kulunud juba 6 kuud juhendamisperioodi lõpust. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  24. A.O. esitas 21.05.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 21.04.
  25. a otsus ja teha uus otsus, millega tühistada PPA 04.12.
  26. a vastus ning mõista uue teenistuja juhendamise eest saamata jäänud töötasuna välja 176 eurot. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Käskkirja muudatuse tegemise eesmärk oli see, et kaebaja oleks teadlik, et ta peab katseajal juhendama U.M. , kuid kaebaja vahetu juht V.T. jättis katseaja lõpus juhendamisperioodi kohta hinnangu koostamata, millest tulenevalt pole võimalik kontrollida, milline oleks kaalutlemisotsus juhul, kui juhendamisperioodile oleks nõuetekohaselt hinnang koostatud. Hinnangu mittekoostamisel ei ole võimalik hilisemalt iseloomustada juhendaja tööd, mida 3 kinnitab ka tunnistaja M.M. 19.03.
  27. a kirja nr 1.2-2/31-8 esimese küsimuse vastus, et juhendaja vahetu juht annab hiljemalt juhendamisperioodi lõpuks hinnangu juhendaja tööle. Kuna kaebaja vahetu juht ei ole koostanud hinnangut, siis on 04.12.
  28. a vastuses vastustaja väited paljasõnalised. 2) Kohus on ekslikult tõlgendanud M.M. vastuseid. M.M. on
  29. a 21 ametniku all mõelnud juhendajaid, kes juhendasid politseikadette. Kaebaja ei juhendanud politseikadetti, vaid uut töötajat. Kaebaja kohustus oli arestikambri töö korraldamine ja juhtimine, mitte uute teenistujate juhendamine. Segamini on aetud mõisted juhtimine ja juhendamine. Kui juhtimise all mõeldakse juhendamist, siis polnuks vajadust nt Pärnu arestikambri uutele töötajatele E.S. ja A.U. eraldi juhendajat määrata, kuna see kohustus tulenes kohtu hinnangul arestikambri vanema ametijuhendist. 3) Kui vaidlus käib selle üle, kas juhendaja ja juhendatav peavad sama ajatöö režiimis töötama, siis on asjakohane see, kas PPA-s oli eraldi kehtestatud juhend, millistele tingimustele peab juhendamine vastama. Nt U.M. töötab senini PPA-s ja tööandjal ei olnud ühtegi etteheidet tema teenistusülesannete täitmisele, seega kaebaja poolne juhendamine on olnud eesmärgipärane ja tulemuslik. Kui arestikambri vanem peaks uusi töötajaid ametijuhendist tulenevalt juhendama, siis ei oleks vajadust eriala koolis omandada, kuna vahetu juht peaks niikuinii uut ametnikku juhendama. 4) Arvestades asjaolu, et kaebaja ei pidanud ametijuhendist tulenevalt uut teenistujat juhendama ja uue teenistuja juhendamine suurendab töömahtu, siis on lisatasu maksmine uue teenistuja juhendamise eest põhjendatud. Kui PPA maksis 04.08.
  30. a käskkirjaga nr 1.9-5/1073t politseiametnikele juhendamise eest lisatasu 64 ja 44 eurot kuus, siis on põhjendatud kaebajale lisatasu maksmine 44 eurot kuus.
  31. PPA esitas 12.06.2015 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta A.O. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 21.04.
  32. a otsus muutmata. Vastuse põhjendused: 1) Kaebaja vahetu juhi arvates ei olnud tegemist teenistusülesannetega, mis oleks kaebaja tavapärases töös olnud täiendavaks ning mille eest oleks tulnud maksta lisatasu. A.O. ametikohajärgseks ülesandeks oli alluvate ametnike töö suunamine ja juhendamine. 2) Kaebaja väide M.M. vastuste eksliku tõlgendamise kohta on paljasõnaline. Kadeti staatus ei ole samastatav uue teenistuja staatusega. Tunnistaja ütlustest nähtub, et uue teenistuja juhendamise eest ei makstud Ida prefektuuris
  33. aastal lisatasu 21 ametnikule ja
  34. aastal 35 ametnikule. S.E. ja M.T. puhul ei olnud tegemist teenistujatega, kellel oleks olnud alluvaid ning kelle ametikohajärgseks ülesandeks oli töö korraldamine ja juhtimine ning kontrolli teostamine teiste ametnike töökohustuste täitmise üle. Seega oli nimetatud juhtudel lisatasu maksmine põhjendatud. 3) Lisatasu maksmise aluseks ei ole asjaolu, kas juhendaja või juhendatav peavad sama ajatöö režiimis töötama, vaid see, et tegemist peab olema täiendavate teenistusülesannetega, mis on ametijuhendis fikseerimata ja oluliselt suurendavad töömahtu. Asjakohane ei ole A.O. väide, et PPA ei ole kehtestanud eraldi juhendit, mis kohustaks uue teenistuja ja juhendaja töötamist samas ajatöö režiimis. Nõustub kohtuga, et kursuste läbimine ei ole lisatasu maksmise eelduseks. Tunnistaja M.M. ütlustest nähtub, et tema pädevuses ei olnud lubada lisatasu maksmist. Seega ei ole usutav kaebaja väide, et M.M. lubas juhendamise eest lisatasu määramist ja maksmist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  35. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ning halduskohtu otsus materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise ning tõendite ebaõige hindamise tõttu tühistada. 4
  36. Vaidlust ei ole selle üle, et PPA peadirektori 27.11.
  37. a käskkirjaga määrati kaebaja Jõhvi arestikambri spetsialistina teenistusse võetud U.M. juhendajaks katseajal (tl 5). Asjas ei ole vaidlust ka selle üle, et A.O. oli vaidlusalusel perioodil nii ametikohast (arestikambri vanem) kui ka teenistusastmest (politseileitnant) tulenevalt politseiametnik, kellele lisatasude määramisel tuli kohaldada politseiametnikele ette nähtud õiguslikku regulatsiooni. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas kaebajale jäeti õigesti U.M. katseajal (22.11.2013 kuni 21.03.2014) juhendamise eest lisatasu määramata.
  38. Politsei- ja piirivalveseaduse (PPVS) § 70 lg 6 järgi kehtestab valdkonna eest vastutav minister politseiametnike palgaastmetele vastavad palgamäärad, diferentseerimise alused, teenistusastmetasu suuruse ning politseiametnikele lisatasude maksmise alused ja ulatuse. Politsei- ja piirivalveseaduse § 70 lg 6 alusel kehtestatud siseministri 02.05.
  39. a määruse nr 18 „Politseiametnike palgaastmetele vastavad palgamäärad, diferentseerimise alused, teenistusastmetasu suurus ning lisatasude maksmise alused“ (Määrus) § 3 lg 1 järgi võib politseiametnikule maksta lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö ja täiendavate teenistusülesannete täitmise eest vastavuses Politsei- ja Piirivalveameti palgajuhendiga. Siseministri 30.01.
  40. a käskkirjaga nr 11 kehtestatud „Politsei- ja piirivalveameti palgajuhendi“ (Palgajuhend, tl 16-20 1) p 2.3 järgi moodustub politseiametniku palk ametipalgast koos seaduses sätestatud lisatasude ja seaduse alusel makstavate lisatasudega. Palgajuhendi p 15.4 järgi võib politseiametniku palk lisaks ametipalgale sisaldada lisatasu täiendavate teenistusülesannete täitmise eest. Määruse § 4 kohaselt loetakse täiendavateks teenistusülesanneteks Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori, Sisekaitseakadeemia rektori või vahetu juhi poolt politseiametnikule antud, kuid ametijuhendis fikseerimata töökohustusi ja ülesandeid. Palgajuhendi p 29 järgi täiendavate teenistusülesannete (juhi poolt antud, kuid ametijuhendis fikseerimata ülesanded) täitmise eest makstakse politseiametnikule lisatasu sõltuvalt nende ülesannete mahust ja iseloomust. Lisatasu täiendavate teenistusülesannete täitmise eest määratakse ühekordse tähtaegse lisatasuna, kuid mitte kauemaks kui kalendriaasta lõpuni. Eeltoodust tulenevalt on oluline kindlaks teha, kas kaebaja kohustus juhendada tulenes kaebaja ametijuhendis fikseeritud teenistuskohustuste iseloomust või oli juhendamine kaebaja täiendav teenistusülesanne.
  41. Kaebaja teenistusülesanded vaidlusalusel ajaperioodil nähtuvad Ida Prefektuuri prefekti 31.12.
  42. a käskkirjaga nr 111 kinnitatud „Arestipunkti vanema ametijuhendist“ („varasem ametijuhend“, tl 44-46) ning PPA peadirektori asetäitja käskkirja „Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri korrakaitsebüroo teenistuskohtade ametijuhendite kinnitamine“ lisast 3 „Arestikambri vanema ametijuhend“ („hilisem ametijuhend“, tl 47-48p). Halduskohus ning vastustaja on leidnud, et uue teenistuja juhendamine oli kaebaja ametikohajärgseks ülesandeks, mis tulenes kaebaja ametijuhendist. Ringkonnakohus halduskohtu ja vastustaja seisukohaga ei nõustu.
  43. Halduskohus on otsuses möönnud, et ametijuhenditest ei tulene kaebajale otsesõnu kohustust uue teenistuja juhendamiseks, kuid asus samas seisukohale, et selle kohustuse võib tuletada ametijuhendite erinevatest punktidest, viidates varasema ametijuhendi p-dele 2, 3.2, 3.9 ja 5.6 ning hilisema ametijuhendi p-dele 2, 3.2, 3.8 ja 3.15 (vt halduskohtu otsuse p 19, tl 91). Ringkonnakohus leiab, et ametijuhendi adressaadile saavad kohustusi tekitada vaid ametijuhendis selgelt ja üheti mõistetavalt kirja pandud teenistusülesanded. Lubamatu on tuletada ametijuhendite erinevatest punktidest nende koosmõjus isikule täiendavaid ülesandeid, mis ametijuhendis selgesõnaliselt fikseeritud ei ole, kuna sellisel juhul puuduks kindlus, et ametijuhendi adressaat on ametijuhendi vastaval viisil tõlgendamisest ning oma täiendavatest 1 http://adr.siseministeerium.ee/sisemin/dokument/625047 5 kohustustest teadlik. Vastustaja ning halduskohtu tõlgenduse korral võiks tekkida olukord, kus isikul puuduks pelgalt teadmatusest võimalus oma teenistusülesandeid korrektselt ning nõuetekohaselt täita. Seetõttu ei saa ametijuhendis selgelt fikseerimata ülesannete täitmise riski panna ametijuhendi adressaadile ning olukorras, kus ametijuhend selgesõnaliselt isiku teenistuskohustust ette ei näe, tuleb asuda seisukohale, et sellist teenistuskohustust isikul ei ole.
  44. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja ametijuhendites kirjeldatud kohustusi arestikambri tööd korraldada ja juhtida, kinnipidamisnõuete täitmist suunata ja koordineerida ning teenistujate töökohustuste täitmist kontrollida ei saa mõista arestikambri vanema kohustusena kõiki arestikambri vanemale alluvaid arestikambri teenistujaid katseajal juhendada. Töö korraldamine, juhtimine ja kontrollimine, samuti kinnipidamisnõuete täitmise suunamine ja koordineerimine ei hõlma tingimata isikute juhendamist, mistõttu pidanuks arestikambri vanema kohustus, uusi teenistujaid juhendada, olema ametijuhendis selgelt fikseeritud. Halduskohtu ning vastustaja seisukohta ei toeta ka PPA käskkiri, millega määrati kaebaja U.M. juhendajaks viimase katseajal (tl 5). Kui kaebaja vastav kohustus tulenes ametijuhendist, puudus PPA-l vajadus kaebajat 27.11.
  45. a käskkirjaga U.M. juhendajaks määrata. Ka ei saa vastustaja tõlgenduse õigsuse korral eesmärgipäraseks ega riigi vahendeid säästvaks otsuseks pidada PPA 04.08.
  46. a käskkirja, millega maksti Pärnu arestikambri arestimaja politseinikule S.E. ühekordset lisatasu E.S. juhendamise eest ajavahemikul 19.05.-18.07.2014 ning sama arestikambri spetsialist M.T. ühekordset lisatasu A.U. juhendamise eest ajavahemikul 13.05.-12.07.2014 (tl 22). Seetõttu loeb ringkonnakohus viidatud käskkirjadele ning kaebaja ametijuhendites sätestatule tuginedes tõendatuks, et arestikambri vanema teenistuskohustuseks ei ole uute teenistujate juhendamine, rääkimata kõigi arestikambri vanemale alluvate teenistujate pidevast juhendamisest. Kuna kaebaja juhendamiskohustus oli ametijuhendis fikseerimata, kuid PPA peadirektori 27.11.
  47. a käskkirjaga määrati kaebaja U.M. juhendajaks (tl 5), oli käskkirja alusel tekkinud juhendamiskohustuse näol tegemist Määruse §-s 4 ning Palgajuhendi p-s 29 sätestatud kaebaja täiendava teenistusülesandega.
  48. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu ning vastustaja seisukohaga ka selles, et vastustajal oli diskretsiooniõigus otsustada selle üle, kas maksta või mitte maksta lisatasu täiendavate teenistusülesannete täitmise eest. Määruse § 3 lg 1, mille järgi võib politseiametnikule maksta lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö ja täiendavate teenistusülesannete täitmise eest, on üldine volitusnorm, mis annab pädevuse lisatasu maksmiseks, kuid ei reguleeri lisatasu maksmise konkreetseid tingimusi. Palgajuhendi p 29 sätestab: „Täiendavate teenistusülesannete (juhi poolt antud, kuid ametijuhendis fikseerimata ülesanded) täitmise eest makstakse politseiametnikule lisatasu sõltuvalt nende ülesannete mahust ja iseloomust. Lisatasu täiendavate teenistusülesannete täitmise eest määratakse ühekordse tähtaegse lisatasuna, kuid mitte kauemaks kui kalendriaasta lõpuni“. Seega tuleneb Palgajuhendi p-st 29, et politseiametniku täiendavad teenistusülesanded toovad kaasa lisatasu maksmise; vaid lisatasu suurus võib tulenevalt ülesannete mahust ja iseloomust varieeruda ning nimetatud osas on juhil kaalutlusõigus. Ringkonnakohtu seisukohta ei muuda ka Palgajuhendi p 30.21, mille kohaselt võib politseiametnikule maksta uue teenistuja juhendamise eest lisatasu kuni 64 eurot kuus. Nimetatud palgajuhendi punktiga kehtestatakse ülempiir lisatasu suurusele. Ringkonnakohus möönab, et Palgajuhend ei kehtesta lisatasu alampiiri. Siiski ei saa Palgajuhendit tõlgendada selliselt, et lisatasu alampiiriks võib olla ka 0 eurot, kuna nimetatu on käsitletav lisatasu määramata jätmisena. Seega, kuna U.M. juhendamine oli kaebaja täiendav teenistusülesanne, oli PPA-l kohustus kaebaja tööpanust tasustada, kusjuures vastustajal oli kaalutlusõigus vaid kaebaja ülesannete mahu ja iseloomu kindlaksmääramisel ning sellest tulenevalt lisatasu suuruse üle otsustamisel, kuid ta ei saanud otsustada lisatasu maksmata jätmist. Tunnistaja M.M. poolt halduskohtule antud kirjalik ütlus, et Ida prefektuuris ei makstud uue teenistuja juhendamise eest
  49. aastal lisatasu 21-le ametnikule ja
  50. aastal 35-le ametnikule (tl 786 78p), ringkonnakohtu hinnangut ei mõjuta, kuna ei ole võimalik kindlaks teha, kas nimetatud juhtudel oli tegemist täiendavate teenistusülesannete täitmisega.
  51. PPA ei rahuldanud kaebaja taotlust lisatasu saamiseks ka põhjusel, et kaebaja ja U.M. töötasid erineva tööaja korraldusega, mistõttu seisnes kaebaja juhendaja roll PPA arvates pigem dokumentide, töö sisu ja tööpõhimõtete teoreetilises tutvustamises kui praktilises tööprotsessi õpetamises (tl 7). Halduskohus asus otsuses seisukohale, et kaebaja ja U.M. tööajad kattusid üksikutel päevadel – detsembris 3 päeva, jaanuaris 4 päeva, veebruaris 5 päeva ja märtsis 4 päeva. Ringkonnakohus leiab, et ka kaebaja ja U.M. tööaja korraldusest ei saa järeldada, et uue teenistuja juhendamist ei toimunud. Esmalt on PPA möönnud, et U.M. teoreetiline juhendamine toimus, kuid on kahtluse alla seadnud U.M. praktilise juhendamise. Kaebaja selgitas kohtuistungil, et kaebaja ja juhendatava erinevad tööajad juhendamist ei takistanud. Kaebaja kohtuistungil antud selgitus juhendamise võimalikkuse kohta oli järgmine: „Kui U.M. oli päevases vahetuses, olin ka mina tööl. Kui ta oli öises vahetuses, siis sellisel ajal ei ole töö väga intensiivne. Ma seletasin talle ära, kuidas kinnipeetava kambreid visuaalselt kontrollida ja siis hommikul vestlesime ja arutasime, kas tööprotsess oli talle arusaadav. Me arutasime kõik läbi ja päeval ma näitasin talle kõik ette. Juhendamine oli eesmärgipärane. Juhendaja ei pea olema 24/7 juhendatava kõrval“ (kohtuistungi protokolli lk 1-2, tl 121-122p).
  52. Ringkonnakohus nõustub kaebaja viimati märgitud seisukohaga. Ei saa eeldada, et juhendaja peaks hommikust õhtuni füüsiliselt juhendatava kõrval seisma ja kõike ette näitama, vastasel juhul jääksid juhendajal põhitööks olevad ülesanded täitmata. Seega ei saa pelgalt tööaegade kattuvuse põhjal teha järeldusi juhendamise toimumise või mittetoimumise osas. Juhendamine võib seisneda nii dokumentide, töö sisu ja tööpõhimõtete teoreetilises tutvustamises kui ka praktilises tööprotsessi õpetamises. Kaebaja selgitusest võib järeldada, et kaebaja juhendas U.M. nii teoreetiliselt kui ka praktiliselt. Kuna vaidlust ei ole selle üle, et puudub õigusakt, mis määratleks juhendamise konkreetse sisu ning kaebaja juhendamise sisu ei näinud ette ka haldusakt, millega kaebaja juhendajaks määrati, oli kaebajal õigus ise valida, milliseid meetodeid kasutades U.M. juhendada.
  53. Vastustaja ei ole käesolevas haldusasjas esitanud tõendeid selle kohta, et juhendamine ei täitnuks U.M. puhul oma eesmärki. Küll aga selgitas vastustaja esindaja kohtuistungil, et kaebaja otsese juhi arvamust juhendamise osas ei küsitud (kohtuistungi lk 3, tl 122). Ka ei osanud vastustaja esindaja selgitada seda, mida saanuks kaebaja U.M. juhendamisel veel teha, et lisatasu saada (kohtuistungi lk 2, tl 121p). Seega on vastustaja jätnud kaebajale juhendamistasust keeldumisel olulised asjaolud välja selgitamata. Vastustaja väide, mille järgi oleks kaebaja vahetu juht saanud teha ettepaneku lisatasu maksmiseks, kuid ei teinud seda, on antud asjaoludel ainetu. Ringkonnakohtule ei ole teada, kas kaebaja vahetu juht jättis ettepaneku tegemata teadlikult seetõttu, et ta ei pidanud kaebajat lisatasu vääriliseks või oli põhjuseks hooletus. Kuna vastustaja ei ole konkreetseid asjaolusid välja selgitanud, ei saanud ta kaebaja vahetu juhi ettepaneku puudumisega põhjendada lisatasu maksmata jätmist. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja keeldumine kaebajale lisatasu maksmisest õigusvastane ning tuleb tühistada.
  54. Kaebaja taotleb, et ringkonnakohus kohustaks vastustajat uue teenistuja juhendamise eest saamata jäänud töötasuna välja maksma 176 eurot (so 44 eurot kuus). Ringkonnakohus on kindlaks teinud, et vastustajal tekkis kohustus kaebajale uue teenistuja juhendamise eest lisatasu maksta. Samas oli vastustajal Palgajuhendi p-st 30.21 tulenevalt õigus otsustada lisatasu suuruse üle (maksimaalne määr 64 eurot kuus) sõltuvalt täiendava teenistusülesande mahust ja iseloomust. Kohtulik kontroll kaalutlusõiguse kasutamise üle on piiratud. Kohus ei saa astuda haldusorgani asemele ega sisuliselt hinnata kaalutlemisel asjassepuutuvaid asjaolusid. Nii 7 sätestab

§ 158

lg 3, et kohus ei teosta haldusakti õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Seetõttu ei pea ringkonnakohus lisatasu konkreetse suuruse määramist võimalikuks. Riigikohus on leidnud, et definitiivse ettekirjutuse tegemisel peab kohus olema veendunud, et ette kirjutatud lahendus on konkreetseid asjaolusid arvesse võttes nii haldusorgani, menetlusosaliste kui ka võimalike kolmandate isikute jaoks ainuvõimalik (RKHK 27.05.

  1. a otsus asjas nr 3-3-1-14-15, p 26). Käesoleval juhul tuleks kaebajale juhendamistasu määramisel hinnata nii täiendava teenistusülesande mahtu kui ka iseloomu, mille hindamine on PPA pädevuses. Siiski peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist.
  2. Vastustaja on käesolevas haldusasjas olnud seisukohal, et kaebaja täiendava teenistusülesande maht ja iseloom sõltub suures osas sellest, kui kattuvad olid kaebaja ja U.M. tööajad. Ringkonnakohus möönab, et kaebaja ja U.M. tööajad kattusid vaid osaliselt (ajavahemikus
  3. a detsember -
  4. a märts oli keskmiselt 21 kalendaarset tööpäeva kuus, kuid kaebaja ja U.M. tööajad kattusid keskmiselt 4 tööpäeva osas kuus, vt tl 51-55p). Samas ei ole tööaegade kattuvus või mittekattuvus kohane kaalutlus, millega teenistusülesande mahtu ja iseloomu ning eeltoodust tulenevalt lisatasu suurust põhjendada. Nimelt ei saa vaidlust olla selle üle, et juhendamise eesmärgiks on uuele teenistujale vajalike oskuste, töövõtete ja meetodite selgeks tegemine, mis võimaldaksid juhendataval oma tööülesandeid nõuetekohaselt täita. Eesmärgi saavutamine ning sellega kaasnev juhendamise maht ja iseloom sõltub seetõttu eelkõige juhendatava tööülesannete iseloomust ja keerukusest, mis võib tähendada, et teatud lihtsamate ametite puhul piisab vaid paarist päevast juhendamisest, keerulisemate puhul on aga juhendamise maht suurem. Eesmärgi saavutamine võib küll sõltuda ka sellest, kas juhendajal oli juhendatavast erineva tööajagraafiku tõttu piisavalt aega juhendatavaga tegeleda, mistõttu peaks juhendajat määrav isik sellega arvestama, kuid olukorras, kus eesmärk on saavutatud, ei ole tööajagraafikute lahknevus kohane tegur, millega juhendamise väiksemat mahtu ja lisatasu põhjendada. Kuna juhendamine on juhendaja täiendav tööülesanne, ei ole iseenesest välistatud ka see, et juhendaja juhendab juhendatavat eesmärgi saavutamiseks vajadusel väljaspool oma tööaega. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et olukorras, kus juhendamine on oma eesmärgi täitnud, ei ole põhjendatud samade teenistusülesannetega töötajate juhendamise eest Eesti Vabariigi piires juhendajatele erineva lisatasu määramine olenevalt sellest, millisel määral kattusid konkreetse juhendaja ja juhendatava tööajad. Nimetatu läheks vastuollu isikute võrdse kohtlemise põhimõttega ning sellisel viisil erisuste tegemine peaks olema äärmiselt erandlik.
  5. U.M. nimetati PPA peadirektori 20.11.
  6. a käskkirjaga Ida prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja Jõhvi arestikambri spetsialisti ametikohale (põhitöö: arestimaja teenistuja; põhitöö nr 536) asukohaga Jõhvis (tl 4). Ringkonnakohus märgib, et Palgajuhendi lisa 2 järgi on arestimaja teenistuja töö kõrgendatud riskiga (tl 13p). Samas nähtub Arestimaja teenistuja ametijuhendist (tl 38-38p), et ametikohal töötamiseks ei ole vaja eelnevat töökogemust ning väljaõpe toimub kohapeal. Ametijuhendist nähtuvalt on ametikoha eesmärgiks vahetu arestikambri toimimise tagamine, kusjuures arestimaja teenistuja teenistuskohustused ei ole küll väga ulatuslikud, kuid teatud toimingud nõuavad ka eriteadmisi: arestikambrisse paigutatute vastuvõtmine, valvamine ja väljastamine; arestikambrisse paigutatute nõuetekohase dokumentatsiooni vormistamine; meetmete rakendamine arestikambrisse paigutatute põgenemise vältimiseks ja põgenemiskatsete ennetamiseks, vastavate meetmete kinnipidamise regulaarne kontrollimine; fotografeerimine, daktüloskopeerimine ja DNA proovide võtmine; vajadusel vastavalt kehtestatud tingimustel arestikambrisse paigutatutele toidu jagamise teostamine, toidunõude pesemine ja desinfitseerimine; ettepanekute tegemine töö paremaks korraldamiseks; täiendkoolitusel ja õppepäevadel osalemine; vähemalt 2 korda ööpäeva jooksul DHS Delta ja elektronpostkastis oleva informatsiooniga tutvumine; ühekordselt antud või teenistuse iseloomust tulenevate ülesannete täitmine (tl 38-38p). Eeltoodust tulenevalt saab juhendaja rolli antud teenistuja juhendamisel pidada ringkonnakohtu arvates kas keskmiseks 8 või keskmisest suuremaks. Ringkonnakohtu järeldust kinnitab asjaolu, et PPA peadirektori 04.08.
  7. a käskkirjaga maksti Pärnu arestikambri arestimaja politseinik S.E. E.S. juhendamise eest
  8. aasta maist juulini ühekordset lisatasu 88 eurot, mis teeb 44 eurot kuus ning Pärnu arestikambri spetsialist M.T. A.U. juhendamise eest ühekordset lisatasu 128 eurot, mis teeb 64 eurot kuus. Nii E.S. kui ka A.U. on PPA avalikult veebilehelt nähtuvalt Pärnu arestikambri spetsialistid ehk samal ametikohal, kuhu võeti teenistusse ka U.M. . Seega on PPA pidanud arestikambri spetsialisti juhendamist maksimaalse või keskmisest kõrgema juhendamistasu vääriliseks. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et ka kaebajale makstav lisatasu peab olema teiste sarnaste olukordadega võrreldav. 21.

§ 41

lg 3 sätestab, et kohustamiskaebuse rahuldamisel võib kohus kohustada vastustajat nii haldusakti andma või toimingut tegema kui ka haldusakti andmist või toimingu tegemist uuesti otsustama. Seega tuleb apellatsioonkaebus tervikuna rahuldada. Ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu 21.04.

  1. a otsuse ning teeb uue otsuse, millega tühistab PPA 04.12.
  2. a vastuse nr 1.9-9/161784-13 ning kohustab PPA-d määrama kaebajale lisatasu juhendamise eest, arvestades käesolevas otsuses toodud põhjendusi. 22.

§ 108

lõike 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 109

lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. Kaebaja taotles kohtuistungil vastustajalt menetluskulude väljamõistmist. RLS § 22 lg 1 p 1 alusel oli kaebaja käesolevas haldusasjas riigilõivu tasumisest vabastatud. Halduskohus lahendas kohtuasja kirjalikus menetluses. Kaebaja menetluskuluks apellatsiooniastmes on menetluskulude nimekirja kohaselt 13.01.2016 kohtuistungil osalemisega seotud sõidukulu kokku 110,40 eurot (kaebaja elukoha ja Tartu Ringkonnakohtu vahemaa 138 km x 2 = 276 km, kusjuures kaebaja on arvestanud ühe kilomeetri põhjendatud maksumuseks isikliku sõiduki kasutamise korral 40 senti / km). 23.

§ 103

lg 1 p-st 2 tulenevalt saab kohtus väljamõistetavaks kuluks pidada ka menetlusosalise sõidukulusid, mis on kantud seoses menetlusega.

§ 109

lg 6 järgi mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

§ 109

lg 1 kohaselt esitatakse kohtule menetluskulude väljamõistmiseks enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

  1. Riigikohus on senises praktikas pidanud põhjendatud menetluskuluks sõidukulude osas bussipileti maksumust või kasutatud kütuse maksumust (RKTsK 03.06.
  2. a määrus asjas nr 3-2-1-65-13 p 17; RKHK 11.12.
  3. a otsus asjas nr 3-3-1-61-14, p-d 23-24). Kaebaja ei ole käesolevas asjas ringkonnakohtule kuludokumente kasutatud kütuse maksumuse kohta esitanud. Ka puudub ringkonnakohtul alus vaid kaebaja väidetele tuginedes menetluskulude väljamõistmiseks. Ringkonnakohus leiab ka seda, et kaebaja poolt väidetud bensiinikütusel sõitva sõiduauto Mazda 5 kütusekulu on oluliselt ülepaisutatud. Maanteeameti andmetelei tuginedes on sõiduauto Mazda erinevate markide keskmine kütusekulu 5,5 l /100 km kohta, mis teeb kaebaja kütusekuluks 276 km läbimisel ligikaudselt 15 liitrit. Isegi kui arvestada bensiiniliitri hinnaks 1 euro, ei ületaks kaebaja sõidukulu kokkuvõttes 15 eurot. Kuna kaebaja poolt ringkonnakohtule esitatud andmed kasutatud kütuse maksumuse kohta ei ole seega piisavalt usaldusväärsed ning kuludokumente kaebaja ei esitanud, jätab ringkonnakohus poolte menetluskulud nende endi kanda. 9 /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk i /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene https://eteenindus.mnt.ee/paringud/CoAruandlus 10 /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.