lg 1 p 3 kohaselt tuli pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel kaaluda välismaalase poolt toime pandud õigusrikkumise raskust või laadi või asjaomase isikuga seotud ohte, võttes arvesse tema Eestis elamise kestust, vanust, pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga. V.K. t on korduvalt kriminaalkorras karistatud ja vaidlusaluse otsuse põhjendustes määratletakse V.K. st tulenev oht avalikule korrale ja julgeolekule tema korduvate kriminaalkorras karistamistega, Viru Vanglast saadud iseloomustuse seisukohaga tema ohtlikkuse ja uue kuriteo sooritamise tõenäosuse kohta ning kahe distsiplinaarkaristuse alusel tehtud järeldustega rikkumiste jätkamisest ka vangistuses. Käsitletud on tema vanusest tulenevat võimalust integreeruda teise riigi ühiskonda, perekonnaelu puudumist ja sidemeid Eestiga ning leitud, et avalik huvi teiste Eestis elavate isikute õiguste kaitsmiseks kaalub need üles. Kohtule PPA vastuse lisadena esitatud dokumentide kohaselt teatati kaebajale pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse algatamisest, loetleti kaalumisele tulevad asjaolud ning anti võimalus oma seisukoha ja vastuväidete esitamiseks. V.K. ei maininud vastuses midagi oma sidemete kohta Eesti ja päritoluriigiga, seega ei saanud PPA neid asjaolusid kaaluda. Kohus leidis riimuvalt Euroopa Liidu õiguse üldiste põhimõtetega, et igal riigil endal on õigus otsustada välismaalaste riiki lubamise, nende seal viibimise aja ja tingimuste ning väljasaatmise üle. Kuna V.K. on korduvalt toime pannud erinevaid õiguserikkumisi, sealhulgas neid, mis on seotud tulirelvade, lõhkeseadeldiste, laskemoona ja lõhkeainetega, jätkanud õigusvastast tegevust ka kriminaalhoolduse all viibimise ajal ja vangistuses, on ta kahtlemata teistele isikutele, avalikule korrale ja riigi julgeolekule ohtlik välismaalane, kelle Eestis pikaajalise viibimise õiguse piiramine on vajalik, igati mõõdukas ja seega proportsionaalne vahend. Et seejuures oleks rikutud võrdse kohtlemise või mistahes muud õiguse üldtunnustatud põhimõtet, ei võimalda arvata ükski kohtule esitatud väide või tõend, rakendatud meetme otstarbekuse üle otsustamiseks halduskohtul aga õigus üldse puudub. Asjakohatud on kaebaja väited, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine saab toimuda vaid juhul, kui välismaalasel on võimalus tähtajalist elamisluba saada või kui teda on võimalik välja saata. Pikaajalise elaniku elamisluba on dokument, mis tõendab vastava staatuse omamist, sellest ilmajäämine ei tähenda automaatset kõigist teistest õigustest ja võimalustest ilmajäämist ega riigist väljasaatmist. Asjakohatu on kaebaja viide Euroopa Nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ III peatükile, sest see reguleerib pikaajalise elaniku õigusi muus liikmesriigis elamisel. Arvesse saab tulla ainult sama direktiivi artikkel 9, mille kolmanda punkti kohaselt võivad liikmesriigid ette näha, et pikaajalisel elanikul ei ole enam õigust pikaajalise elaniku staatusele juhul, kui ta kujutab endast ohtu avalikule korrale või julgeolekule. V.K. väide, et teda pole karistatud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete seaduse alusel, võib olla õige, sest kohtule pole vastavaid dokumentaalseid tõendeid ega selgitusi esitatud, see aga pole olulise tähendusega asjaolu, sest PPA otsuse põhjendustes seda ei käsitleta ning kaebajast tulenev oht on seotud üksnes tema korduva kriminaalkorras karistamisega. 2 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 3. Apellatsioonkaebuses taotleb V.K. halduskohtu 17.02.2010 ja PPA 14.10.2010 otsuste tühistamist. Kaebaja arvates ei ole nimetatud otsused piisavalt kaalutletud. Tema suhtes ei saa pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist rakendada tulenevalt vastuolust seaduses sätestatud eesmärkidega. Oma seisukohti põhjendab kaebaja järgmiselt: nii PPA kui halduskohtu otsusest jäi arusaamatuks, kuidas pikaajalise elaniku elamisluba on oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule, kuid pikaajaline elamisluba tagab selle. Kaalutlusõiguse teostamisel oleks pidanud arvestama sellega, et kaebajale määratud karistused on pigem leebed, s.t riik ise ei ole pidanud kriminaalkaristust määrates kaebajat ohtlikuks. Samuti on jäetud arvestamata otsustes nimetatud kahe distsiplinaarkaristuse liiki. Väär on PPA 14.10.2010. a otsuses märgitu, et kaebajat on karistatud narko- ning psühhotroopsete ainete seaduse alusel. Arvestamata on jäetud asjaolu, et kuritegude toimepanemise tingis tööpuudus ja käesoleval ajal Viru Vanglas omandatav kutseharidus muudab kaebaja tööturul konkurentsivõimeliseks ja maandab uue kuriteo sooritamise riski. V.K. viitab Euroopa Nõukogu ministrite komitee 13.09.2000 soovitusele Rec
lg 1 p 3 sätestas, et pikaajalise elaniku elamisluba tunnistatakse kehtetuks, kui välismaalane kujutab endast tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt kaalutakse pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel välismaalase poolt toimepandud õigusrikkumise raskust või laadi või asjaomase isikuga seotud ohte, võttes arvesse välismaalase Eestis elamise kestust, välismaalase vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga. Kaebajat on kriminaalkorras karistatud kokku 3-l korral, seejuures on tegemist varavastaste ja tulirelvade käitlemisega seotud kuritegudega.
Sama paragrahvi lg 4 p 8 alusel on selleks kriminaalkorras korduv karistatus tahtlike kuritegude eest. Ringkonnakohus peab 4 vajalikuks märkida ka seda, et kaebaja viimane karistus on määratud seoses toimepandud röövimisega. Seega on kaebaja kriminaalne käitumine muutunud, kuna kaebaja pani toime uue ja raskema kuriteo. Kuidagi ei saa nõustuda, et kaebaja suhtes on kasutatud leebeid karistusi ja see näitab, et riik ei ole kaebajat pidanud ohtlikuks isikuks. Tõepoolest karistati kaebajat esimesel kahel korral tingimisi karistustega, kuid see ei hoidnud ära kaebaja poolt uute kuritegude toimepanemist. Praegusel momendil kannab kaebaja karistust I astme kuriteo toimepanemise eest. Viru Vangla poolt kaebaja suhtes koostatud riskihindamise alusel on tema poolt uue kuriteo sooritamise risk tõenäoline (tl 43 pöördel). Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et vanglas toimunud distsiplinaarüleastumisi ei oleks vaja arvestada, kuna tegemist võib olla vähetähtsate distsipliinirikkumistega. Ringkonnakohtu arvates on oluline vaid asjaolu, et kaebajat on distsiplinaarkorras karistatud, mis näitab, et kaebaja ei ole asunud paranemise teele. Isegi kui nõustuda kaebaja väitega, et teda ei ole karistatud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete seaduse rikkumise eest väärteokorras, ei too sellise väite väljajätmine vaidlustatud haldusaktist kaasa automaatselt selle tühistamist. Kaebuse rahuldamiseks ei anna alust ka asjaolud, mille tõttu kaebaja temale inkrimineeritud kuriteod toime pani. Arvestades ka praegust majanduslikku olukorda, ei ole välistatud võimalus, et kaebaja vabanemisel ei leia endale vaatamata vanglas omandatud erialale töökohta ja seega võib tekkida olukord, kus kaebajal puuduvad endiselt materiaalsed vahendid, mis olid kaebaja hinnangul eelnevate kuritegude toimepanemise põhjuseks. 8. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et Euroopa Nõukogu ministrite komitee 13.09.2000. a soovitus Rec
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.