3-11-292/41

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamise kuupäev Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Einar Vene, ja Maili Lokk

1. oktoober 2012, Tartu 3-11-292 Romeo Kalda kaebus Viru Vangla 22.06.
2. a vastuse nr 6-10/22723-1 tühistamiseks ja Viru Vangla toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks Tartu Halduskohtu 14.11.
3. a otsus Romeo Kalda apellatsioonkaebus 19.09.2012 Kaebaja - Romeo Kalda Vastustaja - Viru Vangla RESOLUTSIOON
4. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 14.11.
5. a otsus muutmata.
6. Kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud jätta tema enda kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, so 09.10.2012, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. Romeo Kalda esitas 14.06.2010 vanglale taotluse lõpetada tema inimväärikuse alandamine, so 14.04.2010 kinnitatud õigusvastases täitmiskavas (ITK) sisalduvate tegevuste talle jõuga ja tahtevastaselt peale surumine ning mitte tülitada ega välja kutsuda teda seoses 14.04.
8. a täitmiskavaga, kuna ta keeldub selles sätestatud tegevustest.
9. Viru Vangla 22.06.
10. a vastuses nr 6-10/22723-1 otsustati R. Kalda 14.06.
11. a taotlus lugeda rahuldatuks osas, mis puudutab inimväärikuse alandamise lõpetamist, kuna vangla ei ole kaebaja inimväärikust alandanud, ning jätta rahuldamata osas, milles taotleti, et ametnikud ei tülitaks ega kutsuks kaebajat välja seoses täitmiskavaga, kuna kinnipeetaval puudub õigus nõuda, et teda ei kutsutaks teatavate ametnike poolt teatud asjaolude puhul välja.
12. R. Kalda esitas 01.02.2011 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Viru Vangla 22.06.
13. a vastus nr 6-10/22723-1, tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla toimingud seoses täitmiskavas sätestatud psühholoogi juurde kutsumisega ning teha ettekirjutus, et teda ei viidaks 14.04.
14. a täitmiskavast tulenevatele vestlustele. Kaebuse põhjenduste kohaselt viidi kaebajat korduvalt tahtevastaselt psühholoogi juurde vestlusele, kuigi kaebaja oli palunud teda mitte kutsuda 14.04.
15. a täitmisplaaniga seonduvatele vestlustele sotsiaaltöötaja või psühholoogiga. Seadusest ei tulene, et kaebaja on kohustatud vestlema vangla koosseisuväliste töötajatega, sh psühholoogiga. Kaebaja pidi kolmel korral alluma vanglaametniku korraldustele tulla kambrist välja vestluse läbiviimiseks ning tegemist oli jõu kasutamisega, sest vastasel juhul oleks teda distsiplinaarkorras karistatud korraldusele allumata jätmise eest. Kaebaja viidi vestlustele tahtevastaselt, kuna ta oli eelnevalt vanglaametnikule öelnud, et ei soovi vestelda psühholoogiga ning kaebaja ei laskunud psühholoogiga vestlusesse. Vastustaja alavääristas ja naeruvääristas kaebajat mõttetute korralduste andmisega. Vaidlustatud otsuses jäeti tähelepanuta, et ITK-st võivad tuleneda kaebajale kohustused ainult sel juhul, kui ta on ITK-ga nõustunud. Kaebaja ei ole nõus täitma korraldusi, mis ei ole seotud vangistuse eesmärkide täitmisega. Vaidlustatud otsust langetades jättis vastustaja teostamata uurimisprintsiibi, andmata võimaluse vastuväidete esitamiseks ja kaalumata kaebaja huvid. Põhjendatud huvina nimetas kaebaja preventiivset eesmärki, et edaspidi analoogsetes asjades vältida õigusrikkumiste kordumist vastustaja poolt. Kaebaja loobus ettekirjutuse tegemise nõudest 31.10.
16. a kohtuistungil.
17. Tartu Halduskohtu 14.11.
18. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt puudub kaebajal õigus taotleda vastustaja 22.06.
19. a vastuse nr 6-10/22723-1 tühistamist osas, milles on selgitatud, et kaebaja suhtes koostatud ITK ja selle raames toimuvad kohtumised ametnikega ei ole kaebaja inimväärikusi alandavad. Selles osas ei ole tegemist haldusaktiga ning vastustaja oleks pidanud vastuse vormistamisel lähtuma märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seadusest (MSVS). Vaidlustatud vastuse teises osas on vastustaja jätnud rahuldamata kaebaja taotluse, et vanglaametnikud temaga ei suhtleks seoses ITK-s märgitud tegevustega. Kuna kaebajal puudus õigus vastava taotluse esitamiseks, siis oleks vastustaja pidanud kaebaja taotluse läbivaatamatult tagastama ning põhjendama taotluse läbivaatamata jätmist. Siiski ei too taotluse rahuldamata jätmine kaasa vaidlustatud otsuse kehtetuks tunnistamist, kuna on ilmselge, et kaebaja taotlust rahuldada ei saa. Kaebaja väited otsuse põhjendamatusest ja ärakuulamisõiguse rikkumisest ei ole asjakohased, kuna otsust on piisavalt põhjendatud ning kaebajal oli võimalus esitada kogu asjassepuutuv teave oma taotluses, millest lähtuvalt menetlust alustati. Kaebajal puudub subjektiivne õigus osaleda ITK koostamisel, kuid justiitsministri 14.05.
20. a määrusega nr 21 kinnitatud ITK koostamise ja rakendamise juhendi (Juhend) § 5 lg 6 kohaselt võib täitmiskava koostamisel arvesse võtta kinnipeetava ettepanekuid. Vangla ei ole kohustatud kinnipeetava ettepanekutega arvestama. 14.04.2010 viisid inspektor-kontaktisik K. Luuri ja sotsiaaltöötaja M. Laanemäe kaebajaga läbi vestluse, mille käigus arutati koostatavat ITK-d ning selgitati kaebajale, miks tema ettepanekutega ei arvestata. Käesoleval juhul ei ole vastustaja sundinud kaebajat ITK-d täitma. Asjaolu, et kaebajale ei meeldi tema kohta koostatud ITK, milles on riskide maandamiseks peetud vajalikuks vestlusi erinevate spetsialistidega ja ta ei soovi ITK-s märgitud tegevustes osaleda, ei tähenda veel, et vangla ei või pakkuda kaebajale võimalust ITK-s märgitu täitmiseks. Kaebaja on vestlustest keeldunud 2 ja vangla on seda aktsepteerinud, kuna ei ole sundinud kaebajat ITK-s täitma. Kuigi kaebajal on õigus keelduda vestlemisest, ei ole tal õigust nõuda, et vanglaametnikud tema poole ei pöörduks ja temaga ei suhtleks, kuna vanglas viibides on vanglaametnikel seoses vangistuse täideviimise eesmärkide täitmisega otseselt vajalik kinnipeetavatega suhelda. Kaebaja väide põhiseaduse §-st 19 tuleneva eneseteostuse õiguse rikkumisest on asjakohatu. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
21. R. Kalda apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on halduskohus rikkunud uurimisprintsiipi ja otsus on sisuliselt põhjendamata. Halduskohus on väljunud kaebuse piiridest, asudes otsuses lahendama ITK õiguspärasust, mida kaebuses ei ole vaidlustatud ning kohustamisnõuet, millest kaebaja loobus kohtuistungil. Kaebaja rõhutas kohtuistungil, et psühholoog ei ole vanglaametnik ning vanglaametnikega vestlemisest ei ole kaebaja keeldunud. Kaebaja ei ole nõudnud, et vanglaametnikud tema poole ei pöörduks. Vaidlus on selles, et kaebaja viidi vastu tema tahtmist kambrist välja psühholoogi juurde vestlusele, mis oli kaebaja jaoks alandav ja solvav. ITK-s märgitud tegevusi peab kaebaja täitma ainult siis, kui ta on sellega ise nõustunud. Kohus on arusaamatult väitnud, et kaebaja 14.06.2010 taotlusena pealkirjastatud pöördumine ei ole haldusakt, kuna kaebaja ei olegi väitnud, et tema pöördumine oli haldusakt. Kaebaja 14.06.
22. a pöördumine on taotlus haldusmenetluse algatamiseks haldusmenetluse seaduse (HMS) § 14 mõistes ning vastustaja 22.06.
23. a otsus on haldusakti ehk keelduv otsus, kuna kaebaja taotlus jäeti rahuldamata. Vaidlustatud haldusakti andmisel on ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust, rikutud ärakuulamise õigust ja uurimisprintsiipi ning ei ole välja selgitatud kaebaja tegelikku eesmärki. Samuti ei nähtu vaidlustatud haldusaktist põhjendusi, millise seaduse alusel viiakse kaebaja vastu tahtmist vestlusele psühholoogiga. Halduskohus on ebaõigesti leidnud, et vastustaja ei ole sundinud kaebajat ITK-d täitma, kuna vastustaja on korduvalt andnud kaebajale korraldusi väljuda kambrist ja minna vestlusele psühholoogiga. Halduskohus on jätnud analüüsimata kaebaja viited põhiseaduse §-dest 19 ja 20 tulenevate õiguste rikkumisele. Nimetatud paragrahvide kaitseala hõlmab ka vanglas kinnipeetava õigust vabalt valida, kas ta läheb psühholoogiga vestlema või mitte, kuna psühholoogi juurde minek ei ole kohustuslik. Ka vangistuse vältel ei või kaebaja vabadust piirata meelevaldselt, ilma õigusliku aluseta või ebaproportsionaalselt, mh igasuguste ebavajalike korralduste andmisega. Kaebaja vaidlustab ka halduskohtu tegevuse kohtuistungi protokolli parandamise taotluse rahuldamata jätmisel ning palub ringkonnakohtul võtta arvesse kaebaja poolt protokolli parandamise taotluses esitatud seisukohad.
24. Ringkonnakohtu istungil 19.09.2012 möönis kaebaja, et Viru Vangla 22.06.
25. a kiri nr 6-10/22723-1 ei pruugi olla haldusakt HMS § 51 lg 1 mõistes ja loobus sellega seonduvast tühistamisnõudest ning oli nõus selles osas üle minema tuvastamisnõudele eesmärgiga, et teda ei viidaks tulevikus 14.04.2010 kinnitatud ITK alusel enam õigusvastaselt ja tema tahte vastaselt vestlusele sotsiaaltöötaja või psühholoogiga.
26. Viru Vangla vaidleb oma vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjenduste kohaselt on halduskohtu otsus põhjendatud ning asjaolu, et kohtu põhjendused kattuvad vastustaja omadega, ei tee nendest automaatselt ebaõigeid põhjendusi. Vastustaja märgib kohustamisnõude kohta, et selliselt ei olekski kohus saanud kaebust läbi vaadata, kuna kohtul ei ole võimalik teha preventiivset ettekirjutust edaspidistele vestlustele mitteviimise kohta. Arusaamatu on kaebaja seisukoht, et kohus on tema kaebuse läbi 3 vaadanud ka ettekirjutuse tegemise nõude osas, kuna kohus ei ole sellise nõude lahendamist otsuses märkinud ning samuti tuleneb kohtuotsuse asjaoludest, et kaebaja loobus kohtuistungil kaebuses toodud ettekirjutuse tegemise nõudest. Nii tühistamis- kui ka tuvastamisnõude osas kaebuse rahuldamise või rahuldamata jätmise otsustamiseks peab kohus paratamatult analüüsima vangla tegevuse õiguspärasust. Seetõttu pidi kohus käesoleval juhul hindama, kas isikul on õigus nõuda ametnikega suhtlemisest keeldumist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
27. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 14.11.
28. a otsuse muutmiseks või tühistamiseks ei ole alust ka olukorras, kus kaebaja on loobunud tühistamisnõudest Viru Vangla 22.06.
29. a vastuse nr 6-10/22723-1 osas.
30. Toimiku materjalidest nähtuvalt kinnitas Viru Vangla II üksuse peaspetsialist üksuse juht 14.04.2010 R. Kalda ITK ja seda tutvustati kaebajale 15.04.2010 (tl 9). R. Kalda kinnitatud ITK-ga ei nõustunud. R. Kalda esitas 14.06.2010 vanglale pöördumise, mis oli pealkirjastatud taotlusena ning palus lõpetada tema väärikuse alandamine, mis väljendub tema vabadusi ebaseaduslikult piiravas ITK-s olevate tegevuste jõulises pealesurumises ning mitte teda enam välja kutsuda seoses ITK-ga, sest ta keeldub igasugustest tegevustest, mis on ITK-s sätestatud. Vangla vastas R. Kalda pöördumisele 22.06.
31. a kirjaga ning selgitas, et vangla ei ole kaebaja inimväärikust alandanud ning kaebajal puudub õigus taotleda, et teda ametnike poolt ei tülitataks ega kutsutaks välja vestlusele. R. Kalda esitas 14.07.2010 vaide, milles taotles vangla 22.06.
32. a vastuse tühistamist ja ettekirjutuse tegemist, millega kohustada vanglat teda mitte välja kutsuma seoses 14.04.2010 kinnitatud ITK-ga. Viru Vangla jättis 05.01.2011 vaideotsusega R. Kalda vaide rahuldamata. R. Kalda esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla 22.06.
33. a vastuse nr 6-10/22723-1 tühistamiseks, vangla toimingute (korduvalt psühholoogi juurde vestlusele kutsumine) õigusvastaseks tunnistamiseks ja vanglale ettekirjutuse tegemiseks, et teda ei viidaks enam kaebaja nõusolekuta ITK alusel vestlusele psühholoogi või sotsiaaltöötajaga. Vanglale ettekirjutuse tegemise nõudest kaebaja halduskohtus loobus ning vaidlustatud otsusega jäeti esitatud kaebus rahuldamata põhjusel, et halduskohus ei pidanud vangla tegevust ega ka 22.06.
34. a vastust kaebaja õigusi rikkuvaks ja õigusvastaseks.
35. Lähtudes toimiku materjalidest ja vaidlustatud otsuse põhjendustest ei ole ringkonnakohtul alust nõustuda kaebaja väidetega, nagu oleks halduskohus otsuse tegemisel rikkunud uurimisprintsiipi ja jätnud otsuse sisuliselt põhjendamata. Samuti ei ole halduskohus väljunud kaebuse piiridest, sest kohus ei ole eraldi lahendanud nõuet 14.04.
36. a kinnitatud ITK õiguspärasuse kohta, vaid on ITK olemust, kehtivust ja selle koostamise nõuetelevastavust hinnanud seoses vajadusega otsustada, kas kaebuses vaidlustatud vangla 22.06.
37. a vastus ja toimingud kaebaja vestlusele viimisel on olnud õiguspärased ja ITK-ga kooskõlas.
38. Asjakohane ei ole ka R. Kalda väide, et kuigi ta loobus kohtuistungil kohustamisnõudest ja jäi tühistamis- ning tuvastamisnõude juurde, on halduskohus siiski teinud otsuse kõigi algsete nõuete osas. Ringkonnakohtule jääb selline väide arusaamatuks, sest vaidlustatava otsuse motiveerivas osas ei ole halduskohus kordagi märkinud seda, et ta lahendab endiselt sisuliselt ka ettekirjutuse tegemise nõuet ega esitanud selle nõudega seoses vastavaid põhjendusi. Halduskohtu vaidlustatud otsuse motiveerivas osas antakse selgelt hinnang üksnes Viru Vangla 22.06.
39. a vastusele ja toimingutele, mis seisnesid kaebaja korduvas viimises psühholoogi juurde vestlusele 14.04.2010 kinnitatud ITK alusel. Samuti nähtub vaidlustatud kohtuotsuse kirjeldavast osast (otsuse lk 2), et halduskohus arvestas kaebaja 4 loobumisega ettekirjutuse tegemise nõudest ja sellega, et kaebaja jäi kaebuse p-des 1 ja 2 toodud nõuete, so tühistamis- ja tuvastamisnõude juurde.
40. Halduskohtu 14.11.
41. a otsuse muutmiseks või tühistamiseks ei anna alust ka kaebaja väide, mille kohaselt jättis halduskohus kaebaja taotluse kohtuistungi protokolli paranduste sisseviimiseks õigusvastaselt rahuldamata. TsMS § 53 sätestab, et protokolli tehakse parandused asjaomase isiku vastuväidete alusel, kui kohus sellega nõustub. Kui kohus vastuväidetega ei nõustu, lisatakse need protokollile või kantakse protokolli. Antud juhul on halduskohus 14.11.
42. a määruses leidnud, et puudub vajadus kaebaja poolt esitatud paranduste kohtuistungi protokolli sisse viimiseks, sest kaebaja seisukohad on protokollis õigesti ja piisavalt kajastatud. Kohtuistungi protokoll ei pea kajastamata isiku selgitusi täies mahus, vaid seal peavad kajastuma menetlustoimingu käik ja muud asja lahendamiseks või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulised asjaolud ning isiku väidete ja vastuväidete põhisisu (TsMS § 50 lg 1).
43. Põhjendatud ei ole kaebaja väide, et vangla 22.06.2010 keeldumine jätta rahuldamata tema taotlus mitte teda enam seoses 14.04.2010 kinnitatud ITK-s toodud tegevustega välja kutsuda ja vangla toimingud (tema kutsumine vestlusele psühholoogiga 14.05.2010, 11.06.2010 ja 16.07.2010) on õigusvastased ning vastuolus põhiseaduse §-dest 19 ja 20 tulenevate õigustega, kuna kaebaja on algusest peale väljendanud, et ta ei nõustu ITK-s määratud riskide maandamise tegevustega ja ei soovi neid nõudeid täita. VangS § 16 lg 1 kohaselt koostatakse kinnipeetavale, kelle poolt reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ületab ühe aasta, individuaalne täitmiskava, milles nähakse muu hulgas ette kinnipeetava paigutamine vanglas ning kinnipeetavale üldhariduse või kutsehariduse või tööalase koolituse andmise vajadus, samuti kinnipeetavale kohaldatavad soodustused ja vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks vajalikud abinõud. 14.04.2010 kinnitatud ITK koostamise hetkel kehtinud Juhendi § 1 lg 1 sätestas, et täitmiskava on kinnipeetava karistuse ja karistusjärgse kinnipidamise täideviimise programm, milles esitatakse kinnipeetava kriminogeensete riskide vähendamise abinõud ning nende rakendamise ajagraafik. Juhendi § 1 lg 2 kohaselt on individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise üheks eesmärgiks suunata kinnipeetavat õiguskuulekale käitumisele läbi kriminogeensete riskide maandamise. Seega on ITK elluviimine vangla üks tegevustest, mis on vajalik vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks ning ITK-d kinnitades seob vangla end selles kirjeldatud täideviimisprogrammiga ja kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda, et vangla kinnitatud ja kehtivas ITK-s märgitut ellu ei viiks. Mis puudutab kaebaja väidet, et täitmiskava kehtivuse üheks tingimuseks on kinnipeetava enda nõusolek ning selle puudumisel on täitmiskava õigusvastane ja ka selle täitmise nõudmine õigusvastane, siis selles osas on Riigikohtu halduskolleegium asunud 03.10.
44. a lahendis haldusasjas nr 3-3-1-31-12 seisukohale, et
45. a kehtinud Juhendi § 1 lg 3 p 10 sõnastus oli ebaõnnestunud, võimaldades tõlgendada normi kitsalt ka nii, et täitmiskava kehtivuse eelduseks on kinnipeetava nõustumine täitmiskava tingimustega. Halduskolleegium leidis siiski, et Juhendi § 1 lg 3 p-s 10 sätestatud nõuet, et täitmiskava peab sisaldama muu hulgas kinnipeetava nõusolekut, ei saa tõlgendada sedavõrd kitsalt, et nõusoleku puudumisel on täitmiskava kinnitamine õigusvastane. Kolleegiumi hinnangul kandis nimetatud nõue siiski üksnes kinnipeetava täitmiskava tingimustest informeerimise eesmärki. Vastupidine tõlgendus ei ühtiks täitmiskava eesmärkidega (juhendi § 1 lg 2) ning tähendaks, et kinnipeetavatel oleks sisuliselt täitmiskava kinnitamise pädevus, mis ei lange ilmselgelt kokku karistuse täideviimise eesmärkide ja seadusandja tahtega. Seega ei anna asjaolu, et R. Kalda ei nõustunud 14.04.2010 kinnitatud ITK tingimustega, sh vajadusega vestelda oma väärtushinnangutest ja hoiakutest esimesel poolaastal üks kord kuus psühholoogiga või sotsiaaltöötajaga, alust asuda seisukohale, et vangla poolt ITK täitmine 5 kaebaja psühholoogiga vestlusele kutsumise näol ja keeldumine rahuldada R. Kalda taotlust teda mitte enam vestlustele kutsuda, oleksid olnud õigusvastased ja kaebaja õigusi, sh õigust vabale eneseteostusele ning vabadusele ja isikupuutumatusele, rikkuvad. Selle üle, et 14.04.2010 kinnitatud ITK-d tutvustati R. Kaldale 15.04.2010 ja enne seda, so 14.04.2010 toimus ka koostatava ITK ning kaebaja suhtes toimunud riskihindamise tulemuste selgitamine R. Kaldale (tl 45), ei ole ka käesolevas asjas vaidlust olnud. Toimiku materjalidest nähtuvalt ei ole ITK-st tulenevate tegevuste elluviimisel keegi sundinud kaebajat ka psühholoogiga vestlema, kui kaebaja ei ole vestlustel soovinud seda teha (tl 25, 26, 41-42).
46. Mis puudutab veel 14.04.2010 kinnitanud ja käesolevas asjas vaidlustatud toimingute tegemise ajal R. Kalda suhtes kehtinud ITK õiguspärasust, siis nagu juba märgitud, vaidlustas R. Kalda 14.04.
47. a ITK varasemalt teises haldusasjas, milles Riigikohus tegi otsuse 03.10.
48. Viimatimainitud otsusega tunnistati 14.04.2010 kinnitatud R. Kalda ITK õigusvastaseks üksnes kaebajale üldkeskharidust mittevõimaldavas osas. Ülejäänud osas nõustus Riigikohus alama astme kohtute lahendites toodud põhjendustega ITK vastavuse kohta õigusaktides sätestatud nõuetele ning kaebajale ärakuulamisõiguse võimaldamise kohta. Seega on kohtumenetluses juba antud hinnang sellele, et muus osas, sh R. Kalda suhtes riskide maandamiseks ette nähtud tegevuste kindlaksmääramise osas, oli viidatud ITK
49. a õiguspärane ja kehtiv ning seda tuli täita.
50. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel kaebaja enda kanda. Einar Vene Madis Ernits 6 Maili Lokk