← Eesti

3-10-1951/30

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Agu Timmi, Maili Lokk ja Einar Vene

  1. juuni 2012, Tartu Haldusasi Igor Žemtšugovi kaebus Tartu Vangla tekitatud kahju hüvitamiseks Tartu Halduskohtu
  2. jaanuari
  3. a otsus Igor Žemtšugovi apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Igor Žemtšugov Vastustaja Tartu Vangla Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised 3-10-1951 RESOLUTSIOON
  4. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
  5. jaanuari
  6. a otsus muutmata.
  7. Jätta apellandi menetluskulud tema enda kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, st kuni
  8. juulini
  9. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  10. Kinnipeetav Igor Žemtšugov esitas
  11. aprillil 2010 Tartu Vanglale taotluse talle tekitatud kahju hüvitamise ja intressi nõudes. Taotluse kohaselt tekitati I. Žemtsugovile kahju sellega, et alates
  12. a-st tegi ta regulaarselt sisseoste vangla kaupluses, kus kaupadele oli kuni
  13. a juulini ebaseaduslikult kehtestatud juurdehindlus. I. Žemtšugov taotles tema poolt vangla kauplusest perioodil aprill 2007 kuni juuli 2009 ostetud kaupade hinnalisa koos 6 % aastaintressiga tagasimaksmist.
  14. Tartu Vangla jättis I. Žemtšugovi kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
  15. I. Žemtšugov esitas
  16. juulil 2010 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus ajavahemikul
  17. juuli 2007 kuni
  18. juuli 2009 Tartu Vangla kaupluses müüdavale kaubale juurdehindluse kehtestamise õigusvastasuse tuvastamist ning Tartu Vanglalt tema kasuks rahalise hüvitise väljamõistmist tema poolt sellel perioodil sooritatud sisseostudele ebaseaduslikult lisatud juurdehindluse ulatuses. Kaebuse kohaselt võttis vangla kaupluses 1 juurdehindluse kohaldamisega tasu haldusülesande täitmise eest, millist vangla oleks pidanud täitma tasuta.
  19. Tartu Halduskohtu 14 jaanuari
  20. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei olnud antud juhul kaupade müümine kinnipeetavatele Tartu Vangla poolt käsitletav avalik-õigusliku haldusülesande täitmisena, vaid seda tuleb käsitleda kui üksnes kinnipeetavatele vanglas lubatud kaupade ostmiseks võimaluse loomist. Ükski õigusakt ei anna kaebajale kui tarbijale subjektiivset õigust nõuda müüjalt talle kauba müümist oma- või sisseostuhinna eest. Ka vanglas asuvas kaupluses on müüdavatele kaupadele kehtestatud juurdehindlus tavapärane ja vajalik, et katta kaupluse pidamisega kaasnevad vajalikud ja paratamatud kulud. Tartu Vangla poolt kaupluses perioodil
  21. juuli 2007 kuni
  22. juuli 2009 kehtestatud hinnalisandi näol ei ole tegemist avalik-õigusliku rahalise kohustusega ehk tasuga haldusülesande täitmise eest. Hinnalisand ei ole käsitletav riikliku maksu, koormise, lõivu, trahvi või sundkindlustuse maksena, mille saab kehtestada üksnes seadusega. Vangla kaupluses hinnalisandi kehtestamisega ei ole Tartu Vangla perioodil
  23. juuli 2007 kuni
  24. juuli 2009 alusetult rikastunud ning seega puudub kaebajal õigus nõuda riigivastutuse seaduse (RVastS) § 22 lg 1 alusel juurdehindlusena makstud raha tagastamist ja intressi tasumist. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  25. I. Žemtšugov esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada ja saata asi uueks arutamiseks Tartu Halduskohtule. Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus jätnud välja selgitamata asjas tähtsust omavad faktilised asjaolud, mis on viinud ebaõigete järelduste ja kohtuotsuseni. Halduskohus on jätnud välja selgitamata, kas suhetes kinnipeetavatega oli kauba müüjaks Tartu Vangla ja selle, milliste vahendite eest ostis vangla kaupa. Halduskohus pole kontrollinud müügiga kaasnenud käibemaksukohustust. Halduskohus pole nõustunud õiguskantsleri seisukohaga, et juurdehindluse rakendamisega on vangla võtnud perioodil 2007-2009 tasu haldusülesande täitmise eest, kuigi seadus sellise tasu võtmist ette ei näinud. Halduskohus on teinud vahet haldusülesande täitmise ja kaupade müümise vahel, leides ekslikult, et haldusülesande täitmine piirdub kinnipeetavatele sisseostude tegemiseks võimaluse loomisega. Halduskohus ei ole kontrollinud kauba juurdehindluse seost kauba kokkuostu, edasimüügi ja äritegevuse keeldudega ning äritegevuse kuludega ega ole tuvastanud, kas vangla teenis juurdehindlusega kasumit. Halduskohus ei selgitanud välja, kui suur oli juurdehindlus nendele kaupadele, mida vangla vaidlusalusel perioodil kaebajale müüs.
  26. Tartu Vangla palub oma vastuses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätta. Vastuse kohaselt osales Tartu Vangla kinnipeetavatele kaupade müügi protsessis müüjana, millest tulenevalt tekkis kinnipeetava ja vangla vahel tsiviilõiguslik suhe. Kaebaja sooritas sisseoste vangla kauplusest ja temale väljastatud kauba ostukviitungilt oli näha, et kauba müüja on Tartu Vangla, mitte eraõiguslik kolmas isik. Kuna kaebaja on oma vanglasiseselt isikuarvelt tasunud ostetud kaupade eest vanglale, siis on põhjendamatud tema kahtlused, kas Tartu Vangla oli temale kaupade müüja või müügi vahendaja. Tartu Vanglas on selle avamisest alates tegutsenud vangla kauplus. Kauplemiseks vajalik luba on saadud Tartu Linnavalitsuselt. Et katta vangla kaupluse tegevusega seotud majandamis-, administreerimis- ning palgakulud, oli möödapääsmatu kehtestada kaupadele teatud hinnalisa, vastasel korral osutunuks võimatuks kinnipeetavatele vangistusseaduse (VangS) §-s 48 sätestatud õiguse tagamine. Arvestades, et kaupade keskmine juurdehindlus vangla kaupluses ei olnud ebamõistlikult suur ja kuna vangla eesmärk ei olnud kasumi teenimine, kattis vangla 2 sellega vaid kinnipeetavatele sisseostude sooritamise võimaldamisega kaasnevad vajalikud ja paratamatud kulutused. Kuna halduskohus tuvastas, et kaupade müümine toimus tsiviilõiguslikus suhtes, kus kaupadele juurdehindluse kehtestamine on lubatud, puudus halduskohtul vajadus välja selgitada, kui palju kaupadele vaidlusalusel perioodil juurdehindlust lisati.
  27. I. Žemtšugovi täiendavas seisukohas märgitakse, et tulenevalt Riigikohtu erikogu
  28. veebruari
  29. a määrusest kohtuasjas nr 3-3-4-1-10, on vangla poolt kinnipeetavatele sisseostude tegemise võimaluse loomise kohustuse näol tegemist avaliku ülesandega. Kaupade müümist kinnipeetavatele Tartu Vanglas perioodil
  30. juuli 2007 kuni
  31. juuli 2009 tuleb seega käsitleda avalik-õigusliku haldusülesande täitmisena ning müüdavatele kaupadele juurdehindluse rakendamine oli vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse §-ga
  33. Tartu Vangla täiendavas seisukohas leitakse, et tulenevalt Riigikohtu
  34. detsembri
  35. a otsusest haldusasjas nr 3-3-1-72-11 on ringkonnakohtul võimalik teha käesolevas asjas otsus ning tuginedes antud Riigikohtu otsuses toodud seisukohtadele, tuleb apellatsioonkaebus rahuldamata jätta.
  36. Justiitsministeeriumi vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Justiitsministeerium nõustub Tartu Vangla seisukohtadega ning märgib, et käesoleva asjaga sisult analoogses asjas tehtud Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-72-11 on jäetud analoogse sisuga kaebus Tartu Vangla tekitatud varalise kahju hüvitamiseks rahuldamata. Viidatud Riigikohtu lahendi seisukohad toetavad Tartu Halduskohtu
  37. jaanuari
  38. a otsuse seisukohti. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  39. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
  40. Ringkonnakohus nõustub Tartu Vangla ja Justiitsministeeriumi poolt väljatooduga, et praegune haldusasi on analoogiline Riigikohtu halduskolleegiumi poolt lahendatud haldusasjaga nr 3-3-1-72-
  41. Ka selles asjas nõudis kinnipeetav Tartu Vanglalt kahju hüvitamist, mis oli väidetavalt tekitatud sellega, et kinnipeetav ostis enne
  42. juulit 2009 Tartu Vangla kauplusest kaupu, millel oli keskmiselt juurdehindluseks 17,99%. Riigikohus leidis kokkuvõtvalt, et müügilepingute sõlmimisel tekkis kinnipeetava ja Tartu Vangla vahel eraõiguslik suhe, mis kuuluks lahendamisele maakohtus tsiviilkohtumenetluse korras. Kuid kuna pooled ei olnud kohtupädevust vaidlustanud, siis lahendas kolleegium vaidluse ise ja leidis, et Tartu Vangla kaupluses kohaldatud 17,99%-lise juurdehindluse rakendamine ei ole õigusvastane. Otsuse kohaselt leidis Riigikohus, et „…Tartu Vangla ei ole kaupluses keskmiselt 17,99%-lise juurdehindluse rakendamisega rikkunud VangS § 48 lg-t
  43. Nimetatud protsent ei ületa praeguseks seadusandja poolt kindlaks määratud 20% suurust lubatavat maksimumpiiri, mille võrra müüdava kauba hind võib olla sisseostuhinnast kõrgem, ega ole ebanormaalselt kõrge võrreldes hindadega väljaspool vanglat. Kaupade müümine sisseostuhinnast 17,99% võrra suurema hinnaga ei piira ebaproportsionaalselt kinnipeetavate õigust sisseoste sooritada. Riigikohus nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et VangS § 48 lg 1 kehtivat sõnastust arvestades pole põhjust pidada juurdehindlust põhjendamatult suureks. Seega tuleb A. Sarapuu kaebus rahuldamata jätta.“ (RKHKo 3-3-1-72-11, p 14).
  44. Ka praegu on tegemist täpselt samasuguse vaidlusega samasugustel asjaoludel. Kuna pooled halduskohtus kohtupädevust ei vaidlustanud, tuleb ringkonnakohtul vaidlus sisuliselt lahendada. Kuid tulenevalt Riigikohtu seisukohtadest nendib ka ringkonnakohus, et Tartu Vangla käitumine ei ole õigusvastane ning halduskohus on põhjendatult kaebuse rahuldamata 3 jätnud. Seetõttu ei ole apellatsioonkaebuse rahuldamiseks alust. Ükski apellatsioonkaebuse väide ei väära Riigikohtu viidatud lahendis toodud seisukohti.
  45. Apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv jääb HKMS § 108 lg 1 alusel apellandi kanda. Agu Timmi Maili Lokk Einar Vene 4

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.